Stroomi mets 1 (3.01.2021)

Stroomi mets 1 (3.01.2021)

Pealinnas tuli lumi maha 2. jaanuaril ja on siiani püsinud. Kohe järgmisel päeval tegin metsas ühe tiiru ja jõudsin tõdemuseni, et mulle ikka meeldib talv ja lumi! Ma ei ole siiani meelt muutnud, kuigi ka tüüpilist linnatänavate räpatalve koleda soolalumega on juba nähtud. Õnneks on Stroomi mets lähedal, mis siis, et neid, kes seal talvist lumevalgust ja vaikust kogemas käivad, on päris palju, aga õnneks mitte liiga palju. Seda tõelist talvemuinasjuttu lumest lookas puudega pole meil olnud, aga ilus on ikka.

Stroomi mets 2 (3.01.2021)

Stroomi mets 2 (3.01.2021)

Stroomi mets 3 (3.01.2021)

Stroomi mets 3 (3.01.2021)

Stroomi mets 4 (3.01.2021)

Stroomi mets 4 (3.01.2021)

Stroomi mets 5 (3.01.2021)

Stroomi mets 5 (3.01.2021)

Stroomi mets 6 (3.01.2021)

Stroomi mets 6 (3.01.2021)

Stroomi mets 7 (16.01.2021)

Stroomi mets 7 (16.01.2021)

Eelmisel laupäeval metsas käies palju pilte ei teinud, sest mul juhtus väike äpardus. Jäin nimelt imetlema üht mudilastekampa, kes ettevõtlike emade juhtimisel igati organiseeritult lumerõõme nautisid ja otsustasid siis järgmisesse kohta suundudes jalgrada eirata ja läbi lume otse minna. Jeerum – lumi oli neile päkapikkudele sõna otseses mõttes rinnuni! Väga lõbus vaatepilt oli! Ja siis … hetk hiljem leidsin end näoli lumes, sest teeraja kõrval oli päris korralik auk, mida ma loomulikult ei saanudki näha. Jama oli selles, et mul oli fotokas käes ja see sai mõistagi lumiseks. Kohe hakkas kojuminekuga kiire, sest kartsin järjekordselt pöördumatuid kahjustusi, kui lumi oleks aparaadi sisse ära sulanud. Seekord läks õnneks.

Täna oli plaanis metsateemadest pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. Etv-s oli järjekordselt saade metsade lageraiest ja ristimetsade mahavõtmisest. See teema läheb mulle vägagi korda, aga vaevalt mul midagi uut ja revolutsioonilist öelda oleks.  Õnneks on Stroomi mets ehk Merimets alates 2017. aastast Tallinna linna ametlik kaitseala.

Kui kellelgi on vahele jäänud Ööülikooli loeng “Puude taga on ökosüsteem”, siis soovitan kuulata: https://jupiter.err.ee/1134763/ooulikool-puude-taga-on-okosusteem.

Traditsioonidest peab kinni pidama ja siin blogis on mul olnud kombeks aasta viimasesse postitusse lisada vaid üks foto mõne valge õitsejaga – eks ikka kantuna igatsusest lume ja valguse järele. Tänavune pilt on juba ammu välja valitud ja nüüd, kui aastavahetuseni on loetud tunnid, jõuan ka teksti kirjutamiseni. Mõtlesin, et oma aiamärkmeid ei piilu ja vaatan, mis möödunud aia-aastast meede on jäänud.

Eelmine talv jäi sisuliselt vahele ja juba veebruaris paistis päike silmipimestavalt ja lubas varast kevadet. Koroona koputas uksele ja märtsis algas eriolukord, mistõttu aeda jõudsin hiljem, kui oleksin tahtnud. Praeguste nakatunute arvu silmas pidades ajab tollane hirm muigama, aga kes seda siis teadis, mis meid ees ootab.

Külvasin ja potistasin ilmselt rekordarvu taimi ja tõenäoliselt ka istutasin neid rohkem kui kunagi varem. Päris kindlasti jagasin taimi sõpradele ja tuttavatele laiali rohkem kui eelmistel aastatel.

Eelmistel aastatel hoidusin teadlikult uute taimede ostmisest, sel hooajal hankisin erinevatest müügikohtadest nii mõnegi taime, keda olin ammu oma aeda igatsenud.

Ühelgi varasemal aastal ei ole ma külastanud nii palju huvitavaid ja eriilmelisi aedu. Paaril korral käisin väljasõitudel ametliku aiaturistina ja teistel kordadel kutsus sõber kaasa (aitäh, KR!). Kui end kokku võtan, loen kõik külastatud aiad kokku ja ehk ka kirjutan neist.

Esmakordselt olin oma aias hädas looma(de)ga, keda tuvastada ei õnnestunudki. Keegi kraapis kevadel mu aias endale urgusid, püherdas värsketes peenardes ja muljus/murdis peenardes lilli. Kahtlustasin rebast, aga kindel ei ole.

Oli rongakevad ja varesesuvi. Pole varem märganud, et neid meie kandis nii palju oleks olnud. Mingi hulk murtud tulpe läheb ka nende arvele. Aias oli mõnevõrra vähem näha ka väiksemaid linde – loodetavasti see nii ei jää.

Komposti pole ma iial varem nii palju peenardessse vedanud, aga ise ei oleks ma seda suutnud. Üksi ja valdavalt nädalavahetustel aias tegutsemine seab füüsilised ja ajalised piirid (suvepuhkus ei loe). Läinud hooajal oli aias abikäsi tihedamini, kui oleksin osanud loota. Tuhat tänu, M, H jaT!

Sügisest jäävad meelde kuivanud kuuskede murdumine ja saagimine, mistõttu mõni plaanitud tegevus jäi kevadesse. Nii pikka aiasügist pole vist ka varem olnud – maal käisin novembri viimaste päevadeni.

Kogu aiahooaeg ja eriti suvi oli aga lihtsalt fantastiline – kõike oli parasjagu, nii päikest kui vihma. Suve teisest poolest alates praktiliselt kastma ei pidanud. Õitsejaid oli palju ja neid jätkus kauaks, sest ka sügis oli pikk ja soe.  Ma olen kohe väga rahul! 🙂

Ilmselgelt tänu koroonale kasvas kogu Eestis huvi aiapidamise vastu ja kahtlustan, et samal põhjusel suurenes ka selle tagasihoidliku blogi külastajate arv. Mina tänan ikka ja jälle kõiki, kes on siia sattunud, lugenud ja mind kommentaaridega rõõmustanud. Ma ei saa lubada, et uuel aastal tihedamalt kirjutan ja usinamalt kommentaaridele vastan, aga ma püüan.

Ja lõpuks see loo alguses lubatud pilt. See on üks vanemaid õitsejaid mu aias – vana valge floks. Millal ta tuli, et tea – ju ta on meil alati olnud. Vaatan seda valgemast valget värvi ja mõtlen, et tahaks sel talvel ikka korralikku lund näha, enne kui kevad tuleb.

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Uue aasta saabumiseni on jäänud vähem kui üks tund. Meenutan tänutundega möödunud aiahooaega ja soovin meile kõigile vähemalt sama head või veel paremat aia-aastat!

Käes on kaamose kõrghetk ja koroonaviirus ei ilmuta vaibumise märke. Väljas on permanentselt pime ja kogu selle koleduse vastu aitab ikka ja alati suviste aiapiltide vaatamine. Eelmisel aastal valisin esimest korda oma aia Aasta Lille, selleks osutus konkurentsitult ruuge päevaliilia, kes sel hooajal võttis puhkuse ja õitses minimaalselt. 2020. aasta suvel kasvas mu aias vähemalt nelja sorti karvast päevakübarat – neid õisi oli palju ja nad rõõmustasid mind pea neli kuud jutti. Täna otsustasin siis, et pühendan terve postituse temale ja ehk aitavad soojad värvid (eriti kollane!) ka kaamose ja koroonamasenduse vastu võidelda.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring’ 19.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) on kirjade järgi suvelill, ometi on mul kaks sorti juba mitu aastat talve rõõmsalt üle elanud. Esimene sort, mida 2017. aastal külvasin, oli ‘Irish Spring’, 2018. aastal lisasin maja ette peenrasse uusi taimi ja samal kohal õitsesid nad ka veel sel suvel. Tõsi – kolmandal aastal ei ole nad enam eriti esindusliku välimusega ja ilmselt pean need vanakesed uute taimedega asendama. Teine sort, keda külvasin esmakordselt 2019. aastal ja kes samuti edukalt talvitus, oli ‘Cherry Brandy’ ja temagi oli teisel aastal kenam ja kompaktsem. 2020. aastal külvasin ja istutasin arutul hulgal kolmandat ja neljandat sorti (‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’) ja nende talvekindlust veel ei tea, sest talve ja lundki pole veel ja ega tea, kas tulebki.

Hollandi iiris (Iris hollandica) ‘White Wedgewood’ ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 22.07.2018

Pealseid ma talveks maha ei ole lõiganud ja ka seemikuid tärkab kevadel omajagu. Need rohin ma tavaliselt välja, aga kui mõni on tärganud sobival kohal, siis õitsevad ka nemad üsnagi edukalt. Taimede istutamisest õitsemiseni läheb oma kaks kuud ja karvane päevakübar armastab soojust ja päikselist kasvukohta. Muld on mul tavaline, olen aeg-ajalt lisanud komposti ja kevadel kanakaka- ja adrugraanuleid. Kui on väga kuiv, siis kastan. Koledaks muutunud õied lõikan ära ja uusi tuleb aina juurde.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ õhtuvalguses 28.07.2019.

Külvanud olen karvast päevakübarat märtsi teises pooles ja tärkamisega probleeme pole. Juba paari päeva pärast on külvikarbis tõusmed näha ja kuu aega hiljem ongi pikeerimise ja potistamise aeg käes. Esimesel võimalusel tassin oma taimed päevaks rõdule jahedamatesse tingimustesse ja välisõhuga harjuma, ööseks jälle tuppa tagasi. Öökülma noored taimed ei talu ja külm tuulgi võib nende leheservi pisut kahjustada. Taimed olen välja istutanud mai esimeses pooles (seni on öökülmadega õnneks läinud) ja sellega venitada eriti ei tasu, sest õitsemiseni läheb oma kaks kuud. 2017. aastal vist väga soe suvi ei olnud, taimed jõudsid õuemulda suhteliselt hilja – juuni alguses. Õisi hakkas tulema alles septembri lõpus ja oktoobris!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 11.08.2020

Ja nüüd siis suvi 2020 – karvast päevakübarat olen imetlenud ja pildistanud rohkem kui neli kuud ja eks neid fotosid on siia blogissegi omajagu jõudnud. Esimesed õied hakkasid avanema juuni lõpus ja viimsed pildid olen teinud 15. novembril, aga karvase päevakübara õiteilu kõrgaeg on siiski suve teine pool ehk august ja september. Lemmikuteks on siiani kujunenud need esimesed sordid – ‘Irish Spring’ (sest tal on sümpaatne kollane värvus ja portselani meenutavad kroonlehed) ja ‘Cherry Brandy’ (sest tal on võrratu värv!). Ka tänavuste uute sortide vastu pole mul midagi, aga ‘Goldilocks’i pakist tuli nii palju anomaaliaid, et ma ei oskagi seisukohta võtta – ilusad on kõik, aga lemmikud vast mitte. Usun endiselt, et see õige ‘Goldilocks’ on täidisõieline variant, mis suure hulga erinevate isendite vahel kasvas. ‘Moroccan Sun’iga on sama lugu – isegi internetis on seda sorti illustreerimas hulk eri  värviga õisi. Tema hakkas kõige hiljem õitsema ja oma täidlase õie ja küpse tooniga on ta omal moel sümpaatne. Üks sort, mida tulevikus tahaks oma aias näha, on ‘Sahara’, aga tema seemneid peab vist välismaalt tellima.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 15.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 2.09.2020

Ma olen siin paar päeva pead murdnud, kas tasub sellest lillest eraldi postitust teha ja miks ma teda ka järgmisel aastal kasvatan ja teistelegi julgen soovitada. Minu intensiivse mõttetegevuse tulemus on järgmine: karvane päevakübar on superlill, sest ta kasvatab muljetavaldava põõsa (eriti ‘Irish Spring’ ja ‘Goldilocks’), on tõeline liblikamagnet ja võrratu vaasilill. Teda on lihtne kasvatada ja soodsatel tingimustel rõõmustab ta silma peenral ja vaasis lausa neli kuud.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja aed-raudürt (Verbena hybrida) ‘Quatz mix Merlot XP’ 26.09.2020

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 16.08.2020

Veel paar päeva ja ongi jõulud. Tunneli lõpus paistab juba pisut valgust – 25. detsembril hakkavad päevad pikemaks minema! Ilusat jõuluaega ja püsime terved!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ulu all vaasis 14.09.2020

Eelmisest postitusest on möödas juba rohkem kui kuu ja selles palun süüdistada seda nõmedat koroonaviirust, sest arvuti taga istumist on üle mõistuse palju ja päristöö kõrvalt ei jätku jõudu enam vabatahtlikult midagi kirjutada. Vaimsele tervisele mõjuvad igapäevased viiruseuudised ka frustreerivalt, mis siis, et ise olen kaks negatiivset testitulemust saanud. Parim asi novembris on olnud see, et olen koguni viis korda maal käinud ja eilegi riisusin raevukalt märgi lehti ja saagisin jälle kuuske. Aga kõigest järjekorras.

Vaade alla aeda 31.10.2020

Vaade alla aeda 31.10.2020

Kuu algus oli ilus ja soe! Oktoobri viimastel päevadel värvus aed äkki kollaseks ja 1. novembril tulid lehed pea korraga maha. Oli veel lilli, keda pildistada ja mulda sai hulk sibullilli ja küüslauke. Istutasin kolm uut astilbet maja ette kaevupeenrasse, tõmbasin välja suvelilli ja lõikasin püsikupealseid. Osa tööd jäi veel ootele, sest ilusat ilma lubas veel järgmisekski nädalalõpuks.

6. novembril sain teate, et olen olnud koroonapositiivse isikuga samas ruumis rohkem kui 10 minutit – seega lähikontaktne ja määratud eneseisolatsiooni. Pagan, pagan, pagan! Ma ei mäleta, millal ma kogu maailma peale viimati nii vihane olin. Sel nädalavahetusel säras päike ja sooja oli 10 kraadi ja mina passisin linnas. Pühapäeval kondasin Stroomi metsas ja rahustasin närve. Nägin ka üht haruldust oma loomulikus keskkonnas. Ei, see ei olnud rebane ega põder, vaid … Fred Jüssi! No ausalt. Ise ka ei uskunud oma silmi. Tasus ikka loodusesse minna!

Sügis Stromkal 8.11.2020

Sügis Stromkal 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Leidsin linnupesa

Leidsin linnupesa

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Novembri kolmas nädalavahetus ja üle kahe nädala sain jälle maale. Juba külateelt maja poole keerates nägin, et keegi seisab meie õue peal, valge müts peas. Läksin huviga lähemale ja mida ma näen – teine kuivanud kuusk on risti keset aeda pikali. Nagu eelmiselgi korral, olid kahjud minimaalsed. Naabrinainegi imestas, kuidas puu küll oskab niiviisi kukkuda – ainult mõned mustsõstraoksad olid murdunud. See, mis tee peale paistis kui valge müts, oli murdumiskoht umbes pooleteise meetri kõrgusel. Töö oli juba tuttav – võtsin aga sae ja hakkasin püstisi oksi ja latva maha saagima, et alla aeda teed rajada. Lillesibulad ja viimased astilbed jäid istutamata. Lillherned tõmbasin lõpuks üles ja tänasin neid mõttes ilusa ja pika hooaja eest.

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Lillhernes - viimase õied 14.11.2020

Lillhernes – viimase õied 14.11.2020

Järgmisel päeval maale jõudes nägin kaht metskitse. Nad olid hallid nagu ülejäänud maastik ja kui nad oma valgeid tagumikke poleks näidanud, oleks nad märkamata jäänud. Nad on ühes peenras mu uued õiekad astrid ikka päris nudiks närinud, aga see oli tol hetkel väike mure. Kuusk ootas saagimist ja sel pühapäeval istutasin lõpuks maha kõik viimased tulbisibulad, küüslaugud ja astilbed. Aamen! Need olid mul juba kaua hinge peal olnud. Päevad on novembris teadagi lühikesed, nii et tegutseda tuli tempokalt. Nende va kuuskede pärast oli lehtede riisumine unarusse jäänud ja nii mõnigi kord olen haaranud reha, kui linnariided on juba seljas ja asjad linnaminekuks pakitud, et järgmine kord pisutki viisakam pilt aiast vastu vaataks.

22. november ja pärast pööraseid tormi-iile oli vaim valmis olukorraks, et ka kolmas kuivanud kuusk aia taga on marutuules alla vandunud, aga tema oli veel püsti. Ilm oli ilus, sooja nii 6-7 kraadi ja lausa õhukese jopega sai aias tegutseda. Kraapisin lehti maja ees ja taga, vahtra ja õunapuude all ja kompostihunnik muudkui kerkis. Lõpuks tassisin aiamööbli sisse, tegin tühjaks veevanni ja pakkisin sisse viimased tööriided. Sellega võis aiahooaja lõpetatuks lugeda.

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) - viimased õied 29.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) – viimased õied 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Eile, 29. novembril lubas kuiva ilma ja kuigi sooja oli ainult kraad või paar, sõitsin ikka maale. See otsus oli nii õige! Ma tundsin lihtsalt, et kui ma veel pean ühegi päeva linnas ja korteris passima, lähen hulluks. Saagisin kuuske (nagu mingi mantra juba!), riisusin puudealust ja hingasin värsket õhku. Ma ei jõua ära tänada, et mul on see metsik aed, kus ma saan ennastunustavalt rahmeldada ja mõneks ajaks muu maailma unustada.

Põllu peal pika rohu sees oli eile näha sulamata lund. Aias õitsesid viimased Makedoonia äiatarid ja kirjud salveid. Lumeroosi õiealgmed on juba päris suured. 24 päeva veel ja päevad hakkavad jälle pikemaks minema!

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Oktoobri keskel olid ka meie aias kohal esimesed hallaööd ja 19. oktoobril kattus maa valge kihiga. Tallinnas tuli lörtsi vähe, aga pealinnast kaugemal oli kiht olnud päris korralik ja meediakanalitesse postitati hulgaliselt lumiseid aiapilte. Mina valget aeda ei näinud, aga pikali vajunud taimede järgi otsustades oli lörtsikiht oma töö teinud. Vihma on ka omajagu sadanud, seegi surub rasked õied maadligi. Kukeharjad olid lootusetult pikali ja mõned karvased päevakübarad lausa murdnud, nii et vaasi sain jälle kauneid õisi täis.

Oktoobrikimbud ulu all 24.10.2020

Laupäeval, 17. oktoobril enne lörtsi oli kõik veel kena. Mul olid jälle aias abilised – H saagis kuivanud kuuse juppideks ja T riisus majaesise üle. Uskumatu, kui palju tööd saab mitmekesi paari tunniga ära teha! Aitäh, H ja T! Mina võtsin ette konkurentsitult kõige nõmedama töö – suure kaevupeenra osalise uuendamise, mis tähendab vanade püsikute väljakaevamist, maa puhastamist ja komposti tassimist. Ühe jupi, selle kõige koledama, sain siiski korda ja sinna panin maha selle sügise esimesed nartsissi- ja tulbisibulad. Suvel üles võetud tulpe torkasin veel mitmesse peenrasse ja suur ports erinevaid sibulaid jäi järgmist nädalavahetust ootama.

riitsinus-ricinus-communis-17.10.2020

Riitsinus (Ricinus communis) 17.10.2020

punane-siilkubar-echinacea-purpurea-ja-aniisi-hiidiisop-agastache-foeniculum-17.10.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 17.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-e28098irish-spring-ja-e28098cherry-brandy-17.20.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 17.20.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-e28098irish-spring-ja-e28098cherry-brandy-17.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 17.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-17.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 17.10.2020

Püsikute lõikamisega olen jõudnud umbes poole peale, aga osad floksid on veel ootel. Suurem osa siilkübaratest, kõik monardad ja krüsanteemid jäävad kevadeks. Kõik need, kes vähegi õitsevad, on ka veel peenras ja neid on palju. Lootsin vaikselt, et riitsinuse on külm ära võtnud ja saan sealt tulpidele jupi maad, aga ei! Tema ei õilmitse, aga püsib püsti ja ei raatsi teda heast peast üles tõmmata. Sama lugu on lillhernestega – päikest ei ole ja õied eriti ei avane, aga toas lähevad lahti ja on vaasis – oi, kui ilusad!

kukehari-hylotelephium-syn.-sedum-e28098herbstfreude-17.10.2020

Kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 17.10.2020

kaunis-sugisaster-symphyotrichum-novae-angliae-syn.-aster-novae-angliae-17.10.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-helesinine-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus helesinine 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-roosa-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus roosa 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-helesinine-2-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus helesinine 17.10.2020 

Ma olen püüdnud kinni pidada põhimõttest, et uusi istutusalasid juurde ei tekita, nii et laiendan vanu, aga tegelikult võiks sellega ka piiri pidada. Jõud ei käi kõigest lihtsalt üle ja rohtukasvanud peenardes ei edene ükski taim. Riisuda pole sel aastal eriti jõudnud, aga no õunapuulehed pole veel kollasekski läinud. Vahtrad, kastanid ja sarapuud puistavad heldelt lehti, nii et rehaga võiks vehkida küll. Varsti on kogu see mass nii paks ja vihmast vettinud ja tervislik oleks juba sügisel see kraam puude alla ja komposti tassida.

riitsinus-ricinus-communis-24.10.2020

Riitsinus (Ricinus communis) 24.10.2020

lillhernes-lathyrus-odoratus-ei-kuivanud-ohtuks-ka-ara-25.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ei kuivanud õhtuks ka ära 25.10.2020

lillhernes-lathyrus-odoratus-kas-viimane-kimp-25.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – kas viimane kimp? 25.10.2020

Esimesed hallad näpistasid daaliaid ja M, kellelt ma kevadel juurikad sain, tuli möödunud laupäeval autoga ja viis nad jälle talvekorterisse. Lisaks sellele tõi ta ka hunniku astilbesid. Pooled on istutatud, teised saavad laupäeval mulda. Superluks, kui leidub selliseid inimesi! Öökülm võttis ära suvedaaliad ja tageetesed, ka kosmosed olid suht vettinud olemisega. Soorohi oli ikka veel elus! No igatahes on see sügis olnud leebe ja suhteliselt soe, nii et kõik aiatööd jätkuvad ilmselt veel nädal või paar. Järgmisel nädalavahetusel on plaanis maha istutada viimased astilbed ja mulda panna viimased küüslaugud ja tulbisibulad. Kui jaksu jätkub, võiks paar riba juurikamaad kaevata, sest kuulsin ühelt kenalt inimeselt, et mu küüslaugud olevat väga head ja teine pereliige arvas, et sibulaid ja porgandeid võiks ikka ka kasvatada.

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-24.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 24.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-moroccan-sun-24.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 24.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-ja-moroccan-sun-25.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ 25.10.2020

Need kaks nädalavahetust olid kummalised, sest kahel laupäeval kostsid üsna küla lähedalt kummalised hõiked. Ma ise ei osanud midagi arvata, aga M, kes oli parasjagu meil, ütles kohe, et need on ilmselt jahimehed. Naabrinaine oli metsateel varitsevaid püssimehi kohanud, nii et põdrajaht on tõesti ka meie kanti jõudnud. Natuke imelik on koduaias toimetades püssipauke kuulda ja mina võin vabalt põdralihata elada. Minu poolest võiks üldse kõik põdrad, metssead ja hundid rahus elada, aga mida mina ka sellest tean. Ju siis on vaja ulukite arvukust piirata. Ma muretsen mõistagi kõige rohkem metskitsede pärast, kes küll mu sügisastreid ja flokse närivad ja peenardesse sõrajälgi jätavad, aga keda ma sellegipoolest loodan ka edaspidi oma aias kohata.

Rändlindude hordid lendavad ikka veel üle taeva, ka luigeparve nägin ühel hommikul ära. Aga täiesti teismoodi elamus oli mingil päeval maal olles totaalset vaikust kogeda. Tavaliselt kostab meile ikka mõni heli maanteelt või naabermajadest, aga ühel hetkel … isegi mitte lindude hääli. Mitte midagi. Kummaline ja ilus oli!

sugisvarvides-mairoos-24.10.2020

Sügisvärvides mairoos 24.10.2020

rasvatihane-parus-major

Rasvatihane (Parus major)