Jälle on üks kuu kuskile kadunud ja blogimisega on asjad väga halvasti. Küll on muud tegemist, siis tundub, et pildid hakkavad aastast aastasse korduma ja polegi midagi erilist näidata, või on siis jutu-ja pildimaterjali liiga palju ja ei suuda valikut teha. Sada häda … ja see ilm ka veel – ikka väga vara kiskus asi sügiseks ära ja inspiratsiooni pole nagu olnud. August jääb meelde jahedusega, vihma ja tuultega ja ega see september väga teist nägu pole olnud. Laupäev oli erand – sooja 20-21 kraadi – jumalik! Liblikad ilmusid välja ja budleiad said tõestada, et nad on tõepoolest liblikamagnetid.

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Veel üks asi – ei tohi kunagi anda lubadusi, mida sa ei suuda täita. Viimane kord kirjutasin, et annan ülevaate kevadel külvatud taimedest. Tegelikult tahaks ju teisi taimi ka näidata, sest augustis-septembris on aed päris kena ja kirju, mis siis, et peenrad nägid juba augustis välja nagu tavaliselt septembris. Kuna mingi valiku peab tegema, siis näitan täna neid lilli, keda ise olen seemnest külvanud ja kelle õitsemisaeg on augustis-septembris. Osad on vanad olijad, teised uuemad ja mõned on tõesti nii uued, et nende tõelist õiteilu ja iseloomu peab järgmise aastani ootama.

Oma lapsed on ikka need kõige armsamad. Ilma siilkübarate ja aniisi-hiidiisopiteta ei kujuta oma aeda enam kuidagi ette. Uued siilkübarasordid, keda kevadel külvasin, kasvavad mühinal, aga nende õisi veel näidata ei ole. Kõige kesisemalt arenevad kollased päevakübarad ja ma pole päris kindel, kas nad talve üle elavad, aga eks seda ole näha. Seni aga naudin siilkübara põhiliiki ja aniisi-hiidiisopi kooslust – mõlemad külvasin esmakordselt 2016. aastal ja nad tunnevad end mu aias suisa suurepäraselt. Siilkübarad paljunevad nagu hullud (hiidiisopid nagunii) ja seemikud on ikka muljetavaldavalt suure õiega.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja admiralid (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja neli admirali (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Üks mu uus lemmik on virgiinia tonditupik. Teda külvasin esmakordselt 2019. aastal ja teist korda eelmisel aastal. Mõlemast külvist tärkas ainult üks taim ja esimest õit nägin tegelikult juba eelmisel aastal. Olin lugenud, et ta on üsna invasiivne taim ja sel aastal nägin oma silmaga, et ta on peenras jõuliselt endale teed rajanud. Vähemalt praegu olen ma sellise arenguga väga rahul, sest ta õied on imelised! Värv on fantastiline ja ka õiekuju muljetavaldav ja mis põhiline – ta õitseb kaua ja seisab viisakalt püsti iga ilmaga. 

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Üks taim, kes on vaheldumisi mu armastuse ja vihkamise objekt, on pikalehine mailane. Jälle vana olija mu aias (külvasin 2017), keda olen armutult välja juurinud, sest igas kohas ta lihtsalt ei edene ja vajab pealegi toestamist. Lisaks kõigele kasvatab ta alla massiivse mätta, nii et isegi väljakaevamine on tõeline tegu. Kirjade järgi pidi ta hoopis kassisaba olema. No ei ole ju! Mõni põõsas on siiski kenam kui teine ja mis põhiline – ta meeldib kimalastele, nii et ta jääb mu aeda ka edaspidi alles. Tema sinine värv on parematel päevadel lihtsalt suurepärane!

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021


Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Ja nüüd üks uus õitseja, keda külvasin 2021. aasta aprilli alguses. Tema on sammas-kübarõis (paljudes keeltes ka nimega mehhiko kübar) ja miks see seemnepakk mulle kunagi silma hakkas, ei oskagi tagantjärele selgitada. Eriti populaarne ta meie aedades vist ei ole, aga esimese aasta kohta õitseb täitsa tublisti. Vaatame, kuidas talle meie talv istub ja kui ta kasvatab järgmisel aastal kobedama puhmiku, siis on ta ju oma isemoodi õitega täitsa tore ja igati sobiv metsikuma olemisega aeda. Õitsema hakkas juba 19. juulil ja pole siiani lõpetanud. 

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021


Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Teine kuulus ja kummaline, kelle õisi ootasin, oli muidugi varem mainitud budleia. Seemned külvasin 2020. aasta märtsis ja talve elasid kõik taimed edukalt üle. Esimesed õiealgmed hakkasid endast märku andma alles augusti esimestel päevadel (olin juba lootuse kaotanud) ja esimene õie sain pildile 28. augustil. Nüüd nad siis õitsevad, kusjuures kõik õied on lillad (pakis lubati värvide segu), aga keda ei ole, on liblikad, sest ilm on enamasti külm ja kole.  Ei saa öelda, et põõsad oleksid lopsakad ja õisi oleks palju, aga hea meel on sellegi üle, mis on. Kõige kõrgemad põõsad on üle minu pea ja pea sama mõõtu kui verev vesikanep. 

 

Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021

Esimene Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021


Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea' 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 11.09.2021

Makedoonia äiatar on mu aias teist aastat ja temaga olen läbi viinud väikese eksperimendi. Ühes peenras olen närtsinud õisi regulaarselt ära lõiganud vaatamata soovitustele seda mitte teha (et pole nagu mõtet). Ja tulemus – seal produtseerivad nad üha uusi õisi (mitte küll massiliselt), aga teistes peenardes on pilt ikka tunduvalt haledam. 

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber suvikutest, keda ma igal aastal samuti külvan ja ikka palju. Kunagi varem pole tavalised aedastrid nii hästi tärganud kui sel kevadel ja ka õite üle ei saa kurta, kuigi suvine kõrbemine neile just head ei teinud. Õisi on ja palju, neid jätkub nii peenrasse kui vaasidesse. 

Aedaster (Callistephus chinensis) 'Silber Turm' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Silber Turm’ 4.09.2021


Aedaster (Callistephus chinensis) 'Pompon' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’ 4.09.2021

Suvelilledest kasvatan juba mitu aastat ja ilmselt ka edaspidi Argentiina raudürti ja lilltubakat. Nad lihtsalt peavad aias olema! Argentiina raudürt on sel aastal kuidagi eriti kirka värviga (kuigi fotodelt pole seda ehk hästi näha), ilmselt mõjus talle hästi värske kompost, mida need peenrad kevadel said. Lilltubakas ei ole nii uhke kui eelmisel aastal, aga temagi ei ole oma õitsemist kaugeltki lõpetanud. Lillherned aga … nendega läks asi sel suvel päris metsa ja see on pikem lugu. Kunagi kirjutan, aga et just järgmisel korral, seda ei luba 🙂

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum)

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 24.08.2021


Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Pea kaks nädalat hiljem pole pilt seal lilltubakapeenras suurt muutunud. Ikka õitsevad ja lõhnavad! 

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Tänaseks aitab. Tahaks ju veel kirjutada põõsasmaranatest, kes õitsevad nagu hullud või algaja daaliakasvataja muredest ja rõõmudest või kasvõi metskitsedest, kes käivad regulaarselt hapuoblikapeenras maiustamas. Ootan pikisilmi eelmisel kevadel külvatud õiekate astrite avanemist – eelmisel aastal nägin ära ainult kahe põõsa õied. Esimesed uued tulbisibulad on juba ostetud ja käes on ‘Herbstfreude’ aeg. Oleks vaid vähem Herbsti ja rohkem Freude’t 🙂

 

Enam vist ei ole mõtet augustikuud ignoreerida ja endale sisendada, et suvi kestab veel. Silmade sulgemine ka ei aita, sest flokside maguskirbe lõhn ei peta ja tuleb leppida mõttega, et suvest on saanud hilissuvi. Sügis pole enam kaugel ja nii lihtsalt on. Augustinukrust kompenseerivad õitemeri ja liblikate lend, aiast aeg-ajalt läbi kihutavad linnuparved ja tomatid – nad ikkagi lähevad punaseks! 

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

27. juulil oli viimane krõbekuiv ilm ja ma nägin esimest korda, kuidas vana lilla floksi õied lihtsalt kõrbesid kuuma tuule käes ära. Alates sellest päevast oleme saanud kogeda tavapärast Eesti suve, kui tuulevaikusega tundub 21 kraadi ka väga mõnus ja soe ilm. Vihma on tulnud ja ikka palju ühekorraga – viimati, kui maal käisin olid needsamad lillad floksid pikali ja lõhislehised päevakübarad õite raskuse all lookas. Õnneks olin osadele talijorjenitele hilist Chelsea lõikust teinud ja nad ei olnudki päris kummuli. Suuremad õied olen iga kord vaasi lõiganud ja ka flokse vahelt välja lõiganud. Nüüd pole mõned päevad maal käinud ja eks siis homme paistab, milline pilt aias avaneb. 

August on vanade talulillede hiilgeaeg ja kuna kõikidest õitsejatest ülevaate koostamine oleks hetkel liiga suur väljakutse, siis jätan uuemad ja eksootilisemad õied järgmiseks korraks. 

Alustan oma lemmiku hariliku seebilillega, kes vaimustab mind eranditult igal aastal, kui ta õitsema hakkab. Minu meelest on ta seda väärt, et teda loodusaedades rohkem kasutada. Tema õied on puhkedes säravvalged ja eriti õhtul hiilgavad need peenras nagu küünlad! Vanemaks saades muutuvad nad roosakaks ja päris närtsinud õied rikuvad mõistagi üldmuljet, aga olen neid hoolega ära lõiganud ja see töötab. Ta on muidugi tohutult invasiivne, mis on miinuseks, aga muidu – lihtsalt võrratu! Guugeldasin huvi pärast ja leidsin ainult ühe aiakeskuse, kes müüb üht roosaõielist sorti. Ehk on ta tähetund alles ees? Teised talulilled ju koguvad järjest enam populaarsust. 

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

 

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floksid on muidugi ajatu klassika. Minu aias on vaid neli sorti ja kuigi ma olen plaaninud neid juurde hankida, ei ole ma tegudeni jõudnud. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et ehk polegi neid rohkem vaja? Kui ma mõne põõsa kunagi peaksin kusagile veel istutama, siis võiks see olla mõni vana sort ja kindlasti ühevärviline. No mul on selline floksikiiks, et kirjud õied mulle ei istu. Praegused sordid on nimetud, kolm on igivanad ja üks, kõige eredama värviga (roosa?) on õelt saadud uuem sort. Need vanemad paljunevad nii mis kole, uus sort on püsinud need 6-7 aastat suht sama suurusega. Sel aastal on jahukaste pisut kahjustanud alumisi oksi, aga ei midagi hullu. Põuaperioodil olid kõik floksid üsna rääbakad, aga pärast vihmasid on jälle kenad. Isegi kõrge lilla floks , kes kuumaga kõrbes, ärkas ellu.   

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

 

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vanast käokingast on siin blogis vähe pilte, sest see ürgvana põõsas kasvab väga vale koha peal ja mõnel aastal on ta lihtsalt haruldaselt niru olnud. Õisi on, aga vahel on mõni sitikas neid närinud ja mõnel aastal pole sedagi. Tänavu on ta haruldaselt kõrge, kuigi osa õisi on jälle pruunid, aga paar pilti tast ikka sain. 

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) 'Bicolor õhtuvalguses 6.08.2021

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) ‘Bicolor’ 6.08.2021

Ja viimane talulill, kes juba aastakümneid augustis taevani on kõrgunud, on talijorjen ehk lõhislehine päevakübar. Nii nagu kõik lilled, hakkas temagi sel aastal nädal või paar tavalisest varem õitsema. Teda lõikasin päris julgelt juunis, nii et seni on ta ennast päris korralikult üleval pidanud. Vaasid on tema kollaseid õisi kuhjaga täis – nii, nagu varasematel aastatel, lõikan ma järjekindlalt suuremaid õisi ära, et nad püsti püsiks. Mulle tundub, et ta õiepallid on sel aastal suuremad kui kunagi varem. 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Tegelikult õitseb jõudumööda isegi vana roosa ehk harilik rõngaslill, aga pilti mul tast pole. Ma käin iga kord kääridega nendest põõsastest üle ja lõikan ära närbunud õied ja ennäe imet – kuskilt ilmub üha uusi õisi! Kimalastel on hea meel ja minul ka 🙂 

Järgmine kord kirjutan kevadel külvatud lilledest – et kuidas nad välja näevad ja arenevad. Lindudest ja liblikatest peab ka ühe eraldi loo tegema.  Augustis toimub aias palju ja juttu jätkuks kauemaks.  

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Juuli lõpus lähevad metskitsed liikvele ja mõni leiab alati ka meie aia üles. Sel aastal toimus esimene kohtumine 27. juulil, erakordselt kuumal päeval. Õhtuks lubati korralikku sadu ja mul oli plaanis varem linna minna, nii et juba poole kuue paiku suundusin maja taha lillherneid korjama. Alla aeda ja maja taha liikudes olen alati eriti valvas, sest tegelikult juba ootasin juba seda kohtumist ja … seal ta oligi! Maja taga, vanal kartulipõllul kasvab kõrge rohi, nii et ainult minu kogenud silm (haha!) oskab metsa ääres heina ja põldohakate vahel märgata metskitse pruuni selga. Nii – lillekorv ja käärid vaikselt maha poetatud, õngitsen rinnataskust välja oma digifotoka ja algab aastatega lihvitud hiilimine. Liikuda võib ainult siis, kui kitse pea on maas ja ta on söömisega ametis. Aeg-ajalt uurib ta valvsalt maastikku ja siis peab oskama nähtamatu olla.

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Seekord läks hästi – kas olin mina erakordselt osav või oli lihtsalt tegu noore ja kogenematu isendiga, igatahes sain talle üsna lähedale. Ka tema liikus kõrges rohus minu poole. Ühel hetkel ta mind muidugi märkas ja esialgu oli pilgus uudishimu. Mingi aja vaatasime sõbralikult tõtt ja siis ei pidanud mu närv vastu – ta oli liiga lähedale tulnud. Lasin käed fotokaga alla ja kõrgete hüpetega läinud ta oligi. Ei haukunud, lihtsalt kadus võssa.

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus)

Metskits (Capreolus capreolus) 27.07.2021

Metslooma koht on metsas ja mul pole iial plaanis kellegagi neist sõbraks saada ja ühelegi metskitsele näiteks koduõuel leiba pakkuda (lugesin just ühest artiklist sellist lugu). Seekord oli ta porgandipeenrast viie meetri kaugusel ja kuniks ta juurikaid ja lilli pole näksimas käinud, on asi kena ja igati ok. Küll ma jõuan sügisel neid nunnusid metskitsi veel kiruda ka.

Ikkagi on need kohtumised alati erilised ja oleks kurb, kui ühel päeval on ümberkaudsed metsad kõik maha võetud, maanteed uhkeks ja laiaks ehitatud ja metskitse enam meie kandis ei näegi. No ehk pole asi ikka nii hull – Stockholmis luusivad nad ju lausa kesklinna parkides ringi.

Juuli lõpp terendab, aga kuivus ja kuumus kestavad. See ei loe, et meie kant sai 8. juuli paiku vihma ja vahepeal olid jahedamad ilmad, sest põllud on pruuniks kõrbenud ja aiaski vaevlevad taimed veepuuduse käes. Paljud augustikuised lilled on juba alustanud ja nii mõnegi taime õieilu saab väga kiiresti otsa. Ritsikatest sel aastal üldse ei räägi, nemad on vist juba kuu aega siristanud. Nädalad mööduvad ja selle suve märksõnadeks on kastmine ja multšimine. 

Daalia (Dahlia), nime ei tea 25.07.2021

Daalia (Dahlia), nime ei tea 25.07.2021

 

Daalia (Dahlia) 'Ellen Huston' 25.07.2021

Daalia (Dahlia) ‘Ellen Huston’ 25.07.2021

 

Liilia (Lilum) 'Forza Red', puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle' 23.07.2021

Liilia (Lilum) ‘Forza Red’, puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’ 23.07.2021

 

Liilia (Lilum) 'Forza Red' 23.07.2021

Liilia (Lilum) ‘Forza Red’ 23.07.2021

Eile olid veepuudusest silmnähtavalt longus kurgid, hortensia, kobarpea ja floksid ja ega teisedki taimed kuigi reipad välja ei näinud, kuigi kaks päeva varem olid nad sortsu vett saanud. Kuumusega on sel aastal pihta saanud näiteks astilbed ja maja ette istutatud astrid. Kastekannuga õhtupoolikul aias ringi käies mõtlen vahel, et inimene on ikka rumal – kevadel taimi istutades ei tule ju selle peale, et äkki suvel tuleb põud ja sada häda ja et nad kõik tahavad mingil hetkel juua ja süüa. Õnneks on mul suurem osa taimi suhteliselt tihedalt istutatud ja varju on ka aias rohkem kui vahel tahaks, nii et nad saavad hakkama. Aga ikkagi – kõigile võrdselt armastust ei jagu, nii et mõnelt taimelt palun vahel mõttes andeks. Tegelikult ma ju püüan! 🙂

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' 16.07.2021

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 16.07.2021

 

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' 23.07.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 23.07.2021

 

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' ja 'Cherry Brandy' 23.07.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.07.2021

 

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Moroccan Sun' 21.07.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 21.07.2021

Kastmisest. Mul ei ole veepumpa ja voolikut ega ka vihmutit mitte ja ma ei ole neid meelega muretsenud, sest mul on lihtne aed ja näidismuru ei ole mu eesmärk kunagi olnud – sel moel säästan ma põhjavett ja päästan oma tagasihoidlikul kombel planeeti. Kastan alati ainult sooja veega – hommikul pumpan puurkaevust 10 ämbritäit katuseserva all olevasse vanasse tsinkvanni ja kaks ämbritäit suurde pesukaussi. Sellest peab jätkuma, sest lõõskavas päikeses rohkem pumbata ei jaksakski. Iga kord panen mingid prioriteedid paika – kuhu peenrasse on täna korralik kannutäis valada ja kelle kord roheleotist saada, aga alati kastan kurke, suvikõrvitsaid, lillherneid ja mingeid suvikuid, kelle õisi tahaks ikka sel aastal näha.

Lilltubakas (Nicotiana alata) õhtupäikeses 16.07.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) õhtupäikeses 16.07.2021

 

Lilltubakas (Nicotiana alata) 21.07.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 21.07.2021

 

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 19.07.2021

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 19.07.2021

 

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 19.07.2021

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 19.07.2021

Multšimisest. Ma olen piisavalt selle kohta lugenud ja õpetlikke videoklippe vaadanud – teoorias olen tugev, aga praktikas on ilmseid puudujääke, sest ma olen nö vana kooli aiapidaja – must muld on ju ilus! Sel suvel aga teisiti ei saagi – kui ma juurikapeenraid ja lillherneid ei oleks multšinud, poleks tulemus pooltki nii hea. Jõudumööda olen ka teiste lillede vahele aiast kogutud rohtu pannud (muruniidet pole, sest põuaga pole muru, mida niita!) ja efekt on ilmne. Multši headust pole ainult mina märganud, ka hallrästad on nutikad ja möödunud nädalal siblisid nad jälle laiali kogu rohu, mille ma lillherneste alla olin laotanud. Täiesti frustreeriv, kui järgmine kord maale jõudes oli kõik laiali kraabitud, juurteni välja! Igasuguseid trikke mõtlesin välja, kuni suutsin nad üle kavaldada – torkasin peenra servadesse grilltikkudest barjääri ja vot selle vahelt nad enam rohtu ja vihmausse enam kätte ei saanud. 

Aedmonarda (Monarda didyma) 23.07.2021

Aedmonarda (Monarda didyma) 23.07.2021

 

Virgiinia männasmailane (Veronicastrum virginicum) ´Fascination´ 19.07.2021

Virgiinia männasmailane (Veronicastrum virginicum) ´Fascination´ 19.07.2021

 

Lavendel (Lavandula angustifolia) 'Munstead strain' ja valged naeri- ja kapsaliblikad

Lavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead strain’ ja valged naeriliblikad. No ei saa neid kümneid korraga pildile!

 

Vana lilla floks maja taga 19.07.2021

Vana lilla floks (Phlox paniculata) maja taga 19.07.2021

Muidu on aga kõik hästi – lillherneid tuleb, kuigi nad on sel aastal lühema varrega. Lilltubakas on täisõies (eelmisel aastal avanes selline pilt augustis) ja lõhnab nagu muiste. Karvased päevakübarad säravad tuntud headuses ja helelilla monarda on sel aastal kenam kui tavaliselt. Lavendel ja villane nõianõges on kimalaste ja liblikate rõõmuks lõikamata, daaliad avavad järjest uusi õisi. Esimesed kurgid on sisse tehtud ja kohe saan ka esimesed suvikõrvitsad (torkasin nad nalja pärast ikka väga hilja mulda). Tomatid on endiselt rohelised ja panevad mu kannatuse tõsiselt proovile, aga no taimed on igati elujõulised ja kenad. Õunu on sel aastal väga vähe (ongi hea, tüütu korjamine puude alt jääb ära) ja rästad tühjendavad süstemaatiliselt mustsõstrapõõsaid. Mind valdab mõnus suvine rammestus – imetlen liblikate horde ja kimalaste töökust. Tasakaal on täitsa paigas – nemad teevad tööd, mina naudin elurikkust ja puhkan! 

Väike-kärbtiib (Polygonia c-album) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 19.07.2021

Väike-kärbtiib (Polygonia c-album) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 19.07.2021

 

Rohetäpik (Argynnis paphia), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja peterselliõied 25.07.2021

Rohetäpik (Argynnis paphia), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja peterselliõied 25.07.2021

Juba ülehomseks lubatakse vihma ja loodame, et seekord ikka tuleb ka. Seni aga ägame järjekordse kuumalaine käes – kell on 19.45 ja väljas on 26 kraadi. Nutame ja naudime, sest sügist ka nagu veel ei taha. Eile olid lahti esimesed lõhislehised päevakübarad ja üks aster maja ees hakkab lahti minema – tema on punane. Kas natuke vara pole? 

Üleeile oli maretapäev ehk karusepäev, mida vanad eestlased pidasid suve poolitajaks. Juuli keskpaik on käes, aga õnneks on rahvakalendris neid suvepoolitajapäevi veel tulemas. Juunis alanud troopiline kuumus kestab ja alates jaanipäeva padukast on vihma tulnud täpselt kolmel päeval. Põrgupalavuse eest olen igal võimalusel maale põgenenud, sest puude varjus on märksa mõnusam olla kui lämbes linnakorteris passida. Kõik kiruvad sel suvel sääski ja parme, aga ime küll – mõnel päeval neid lihtsalt ei ole! Iga kord nii hästi ei lähe.

Poole kuuga on jälle korralik kogus pilte talletatud ja tavapärast ülevaadet juuli alguse õitsejatest täna ei tule. Koostan vahelduseks hoopis reportaaži üleeilsest päevast. 

Sõitsin maale üsna vara, et enne suurt kuuma kohale jõuda. Koduteel tegin paar klõpsu kunagisel loopealsel kasvavatest niidutaimedest, kes veel seal õitsevad. Varsti muutub see maastik igaveseks ja see teelõik on hetkel mu kõige suurem stressitekitaja. Ma ei arva, et kogu maa tuleks asfaldiga katta ja see oli vist Fred Jüssi, kes ühes artiklis küsis: “Mis sa selle ajaga teed, kui sõidad suurt laia teed mööda 15 minutit kiiremini Tartusse?” 

Valge mesikas (Melilotus albus) ja iht-naistepuna (Hypericum perforatum)

Valge mesikas (Melilotus albus) ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum)

Jõuan oma kodu teeotsa ja esimesena otsib mu pilk alati kuivanud kuuske aia taga. Ikka on püsti – tore! Aias on uudistamist alati, kuigi alles üle-eelmisel päeval olin seal ju olnud. Liiliad ongi lahti – esimesel põõsal kuus õit ja teisel kolm. ‘Centerfold’ on sel aastal kõrgem kui kunagi varem ja nii vara pole ta kunagi avanenud. ‘Forza Red’ on hilisem ja õiepungade järgi otsustades peaks needki lausa suure pauguga lahti minema. 

Liilia (Lilium) 'Centerfold' 13.07.2021

Liilia (Lilium) ‘Centerfold’ 13.07.2021

Valan termosest kohvi ja alustan ringkäiku maja otsas ja taga. Mingisuguseid revolutsioonilisi arenguid ma ei ootagi, aga ühe päeva jooksul muutub aias ikka uskumatult palju. Kõik suvikõrvitsad on vanas kompostihunnikus korraga õitsema hakanud. Nad said hilja istutatud, aga varsti hakkab seal loodetavasti saaki tulema. Nädala eest külvasin salatit ja kääbusherneid – need ka tärkavad, viimne kui üks! Avamaatomatitel on viljad täitsa kenad, aga millal nad punaseks hakkavad minema? Lilltubakas on kena, aga tema õied on päeva esimesel poolel kinni. Lillhernes käitub sel aastal kummaliselt – esimestel päevadel tuli palju õisi, aga nüüd on paus ja teda isegi ei pildistanud. Hallrästad, kaabakad, on lillhernepeenrast jälle rohumultši laiali kraapinud!

Suvikõrvits (Cucurbita pepo) 'Goldena' ja 'Wanda' 13.07.2021

Suvikõrvits (Cucurbita pepo) ‘Goldena’ ja ‘Wanda’ 13.07.2021

 

Tomat (Lycopersicon esculentum) 'Terma' 13.07.2021

Tomat (Lycopersicon esculentum) ‘Terma’ 13.07.2021

 

Lilltubakas (Nicotiana alata) õhtul 13.07.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) õhtul 13.07.2021

Karvane päevakübar on fantastiline – ‘Irish Spring’ nagunii, aga eelmisel aastal istutatud ‘Moroccan Sun’ oma küpsete toonidega ja mis põhiline – kompaktse põõsaga on lihtsalt vaimustav! Roosa monarda on alustanud, aga õisi on vähe, sest kasvukoht on oma aja ära elanud (miks ma teda küll kevadel ümber ei istutanud?). Eriline õnnehein on kena nagu alati. Villast nõianõgest ma sel suvel niipea maha ei lõika – las õitseb, sest nad on kõiksuguseid kimalasi paksult täis.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Moroccan Sun' 13.07.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 13.07.2021

 

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Moroccan Sun' 13.07.2021 (2)

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 13.07.2021

 

Aedmonarda (Monarda didyma) 13.07.2021

Aedmonarda (Monarda didyma) 13.07.2021

 

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) 13.07.2021

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) 13.07.2021

 

Aedmonarda (Monarda didyma) ja villane nõianõges ((Stachys byzantina)) 13.07.2021

Aedmonarda (Monarda didyma) ja villane nõianõges ((Stachys byzantina)) 13.07.2021

Maja ees on lõpuks õied avanud viimane tokkroos. Lootsin nii väga, et ehk on teist värvi kui varasemad, aga temagi on tume, peaaegu must. Asi selles, et pakil olid topeltõiega mitmevärvilised õied, sordi nimi ‘Chaters Double’, aga double pole neist ükski ja kõik nad on nii tumedad kui üks tokkroos üldse olla saab. Oivaline salvei, keda kevadel külvasin, on oivalise värviga (peaaegu nagu metssalvei ‘Caradonna’), aga miks ta ei võiks püsti seista? Ehk käitub ta järgmisel suvel korralikumalt. Ehituse ees sammaldunud kividel peesitab kaks sisalikku. Kaevupeenras on lahti paar uut daaliaõit. Õied võiks olla suuremad ja lopsakamad, arvestades sellega, kui palju nad mu hoolt ja tähelepanu on saanud. Oi-oi, kaevupeenra ots on näotult umbrohtu kasvanud (alles ma seal rohisin ju!). Suur tähtputk on ikka üks tore taim. ‘Lars’il peaks õied maha lõikama, aga vist veel ei raatsi. Valge ‘Snow Star’ oli eelmisel aastal justkui uhkem.

Harilik tokkroos (Alcea rosea) 13.07.2021

Harilik tokkroos (Alcea rosea) 13.07.2021

 

Oivaline salvei (Salvia superba) ja harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 13.07.2021

Oivaline salvei (Salvia superba) ja harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 13.07.2021

 

Arusisalik (Zootoca vivipara) 13.07.2021

Arusisalik (Zootoca vivipara) 13.07.2021

 

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ ja valge 'Petra's Wedding' 13.07.2021

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ ja valge ‘Petra’s Wedding’ 13.07.2021

 

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars' ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' 13.07.2021

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’ ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 13.07.2021

 

Puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle', liilia (Lilium) 'Centerfold' ja makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 13.07.2021

Puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’, liilia (Lilium) ‘Centerfold’ ja makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 13.07.2021

Makedoonia äiatar õitseb juba pikemat aega. Kas lõigata närtsinud õed maha või mitte? Mõni aednik ei soovita, sest vahet pole ja pealegi pidavat linnud neid seemneid kõrgelt hindama. Hästi, täna ei lõika, kuigi vahel olen seda teinud. ‘Annabelle’ on uhke ja jugapuu all ootab kaks uut hortensiat istutamist juba mõnda aega, aga täna on selleks jälle liiga kuum päev. Lavendlid on valgeid ja kollaseid liblikaid ja kimalasi paksult täis. Paar rohetäpikut ja koerliblikat lendab ringi. 

Nii, aeg riided vahetada ja midagi asjalikku teha. Alustan koledate brunneratega, keda olen juba pikemat aega tahtnud maha lõigata. Maja taga vahtra otsas loksub hoiatava häälega hallrästas, kellel on seal kuskil pesa. Et ta ka ei väsi! Oma tund aega, mis ma seal tegutsesin, ei jäänud ta vait. Niipea, kui ma tema jaoks ohutusse paika liikusin, kiirustas ta maja taha mustsõstrapõõsasse marju mugistama ja niipea, kui ma lähenesin, tõusis sealt valju kädinaga lendu. No las sööb – mul on sügavkülmas nagunii eelmise aasta saagist osa alles. 

Ja mida ma siis aias tegin? Lõikasin maani maha brunnerad ja lupiini, kes seal kunagi ei õitse. Rohisin puhtaks sibulapeenra ja kaevupeenra majapoolse otsa ja lursslille ümbruse. Puhastasin varem üles võetud tulbisibulaid. Kõiki ma sel aastal kindlasti üles ei võta. Lõikasin natuke karpaadi kelluka närbunud õisi, aga tema aeg hakkab nüüd nagunii läbi saama. Kastsin köögiviljapeenraid, lillherneid ja maja ees kõige kuivemas kohas kasvavaid suvelilli. Multšisin tomateid ja suvikõrvitsaid. Tegutsesin enamasti varjus, jalutasin fotokaga aias ringi ja lihtsalt olin. 

Õhtul rongis näitas kraadiklaas 27 kraadi. Tegelikult kuulsin alles koju jõudes telekast, oli mareta- ehk karusepäev ja sel päeval tööd väga ei tehtud. Heinateoga tehti vahe sisse, et hunt ja karu karja kallale ei tuleks. No ma õnneks väga tööd teha ei rabanud ja rohtu ka ei niitnud. Hunt ja karu mu õue peal veel puuduksid! Guugeldades leidsin veel igasugust infot selle päeva kohta, muu hulgas seda, et kuiv karusepäev ennustavat seitse nädalat kuiva ilma. No ei, palun – seda pole küll vaja! Küll aga peab vististi paika, et maretapäevaga saab suve valge osa läbi. 

Rohetäpik (Argynnis paphia) lavendliõiel 13.07.2021

Rohetäpik (Argynnis paphia) lavendliõiel 13.07.2021

Ja kui selle oopuse siin valmis sain, oli kalender juba uue kuupäeva ette löönud.