Kalendrikevadet oleme saanud nüüd nautida juba kaks nädalat. Eelmine nädalavahetus ca 10 kraadiga oli tõeliselt soe ja oligi plaanis esimene maaleminek ette võtta, aga olin heitlike ilmadega endale hankinud väikese külmetuse. Nüüd on kolm vaba päeva, aga vähemalt täna jään igatahes veel linna ja vaatan, mida ilm homme-ülehomme teeb.  

Aiandust saab harrastada ka korteris ja mitte vähe! Silmad puhkavad aknalaual tärkavaid külve uurides ja roheline rahustab, kui juhe kipub kokku jooksma. Lugesin just oma karbid üle – 13 anumas on külvid tärganud, kümnes valitseb seni vaikus. Mõnest külvist ei ootagi midagi (need olidki vaid katsetused aegunud seemnetega), kui ehk vaid seda, millal saab karbi tühjaks teha ja aknalauale ruumi juurde. Osad seemned panevad mu kannatuse tõsiselt proovile – kui kaks-kolm nädalat ei ole midagi muutunud, siis muutun rahutuks, kuigi ma tean, et mõni seeme idaneb kolm-neli nädalat ja rohkemgi. Vähemalt ei ole ma seekord üheski karbis võileivatikuga mulda torkimas käinud nagu mõnel varasemal aastal, et uurida, kas seeme ikka idaneb.  🙂

Külvikarbid aknalaual 28.03.2021

Külvikarbid aknalaual 28.03.2021

Märtsis külvasin seemneid kolmel nädalavahetusel ja nüüd teen väikese ülevaate hetkeseisust. Päris kõike siia kirja ei pane, vaid olulisemad õnnestumised ja metsaminekud.

6. märtsi külvidest on ootuspäraselt arenenud argentiina raudürt, keda saab varsti hakata pikeerima. Paar aastat vana oma aia seeme tärkas ka eelmisel aastal pisut hiljem. Nagu ikka, saan sealt Vilmorini pakist kauba peale mõned mussini naistenõgesed. Eelmises postituses kirjutasin ühest tundmatust taimest – tema kasvab mühinal ja ma ei tea ikka veel, kes see on. Päris mõttetuid seemneid ma oma teada aiast kogunud ei ole, aga seda taime ära ei tunne, kuigi ta on juba päris suur. Kahtlustan, et olen jälle külvanud mingeid vanu naistenõgeseid. Pikeerin mõned taimed, eks siis näe, mis tast tuleb. Seni ei ole end liigutanud moosesepõõsas, kes oli kolm nädalat külmkapis (kauem ei pidanud närv vastu!). 

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

 

Tundmatu taim 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

Tundmatu taim, kahtlustan naistenõgest 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

13. märtsil oli põhirõhk siilkübaratel, keda külvasin täpselt 10 seemet igast sordist ja nemad on tärganud probleemideta. Juba 18.03 olid kõigil neljal esimesed tõusmed näha. Kõige paremaid tulemusi on näidanud ‘Sparkler’ – 19.03 oli tärganud 8, täna paistab ka kümnes. ‘Green Twister’ ja ‘Dreamcoat’ – 27.03 oli 8 taime olemas. Kollane siilkübar (Echinacea paradoxa) on tärganud kõige tagasihoidlikumalt – 27.03 oli väljas 5 taime, kellest üks läheb vist välja (aga võib-olla ka mitte). 

Neli erinevat silkübarat (3 tk Echinacea purpurea, 1 Echinacea paradoxa) 1.04.2021 (külv 13.03.2021)

Neli erinevat siilkübarat (3 tk Echinacea purpurea, 1 Echinacea paradoxa) 1.04.2021 (külv 13.03.2021)

Sel teisel külvilaupäeval poetasin mulda ka vanu seemneid – mets-kassinaerist on nüüd 6 taime (vana seeme, külvasin 12 tk) ja nemad peab täna-homme pikeerima. Aed-kukekannus ja aed-varesjalg ei anna elumärki, aga see seeme aegus ka juba 2020. Mehhiko vanikkuljust külvasin kahest pakist (üks vana, teine uus) – 24.03 oli uuemast pakist kaks taime olemas ja nemad sama hoogsalt kui eelmisel kevadel. 

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) 'Zebrina' 27.03.2021 (külv 13.03.2021)

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ‘Zebrina’ 27.03.2021 (külv 13.03.2021)

 

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 2.04.2021 (külv 13.03.2021)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 2.04.2021 (külv 13.03.2021)

Kolmandal nädalavahetusel, 20.-21. märtsil olin tõeliselt hoos ja külvasin eriti helde käega 🙂 Mulda sai nii vanu kui uusi seemneid. Tänaseks on tärganud otse loomulikult avamaatomat ‘Terma’, keda mul vaja ei olnud (10st 10), rukola ja basiilik niisama söömiseks. Olulisematest külvidest on tärganud Makedoonia äiatar – 2 tk eelmise aasta pakist ja 5 tk uut sorti ‘Melton Pastels’. Neid tuleb ehk veel juurde. 

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica), kaks sorti 1.04.2021 (külv 20.03.2021)

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica), kaks sorti 1.04.2021 (külv 20.03.2021)

Jaanuaris tellitud seemnetest poetasin mulda ka oivalist salveid. Tema tärkas kiiresti – 26.03 oli 14 tk mullast väljas, täna on 15 tk ja paar tükki paistab veel. Samasse karpi külvasin ka pehmet kortslehte – see oli viga, sest tema tahab külmtöötlust. Edaspidi olen targem – no sealt ei paista hetkel veel midagi. Kaks kurekella, erinevad ‘Nora Barlow’d panevad mu kannatuse proovile. Ka kirju malve ‘Party Girl’ vaikib. Oh, peab see ootaja aeg nii pikk olema! 

Oivaline salvei (Salvia superba) 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Oivaline salvei (Salvia superba) 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Tokkroosid samas kerkivad kenasti – kõige kobedam on uus sort ‘Summer Carnival’. Juba päev pärast külvamist olid esimesed kolm näha ja täna on kõik 10 taime valmis pikeerimiseks. ‘Majorette’ oli juba eelmisel aastal aeglane, teda on 10st tärganud 6 ja teine möödunud aasta sort ‘Charters Double’ on pirtsakas ka seekord – 10st on tärganud vaid kaks. Eelmisel aastal tokkroosiseemneid enne ei leotanud, seekord olid nad 24 tundi enne külvi toasoojas vees. 

Tokkroos (Alcea rosea) 3 sorti enne külvi 24 tundi toasoojas vees

Tokkroos (Alcea rosea) 3 sorti enne külvi 24 tundi toasoojas vees

 

Tokkroos (Alcea rosea), kolm sorti 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Tokkroos (Alcea rosea), kolm sorti 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Vanadest tuttavatest külvasin katsetuseks ka aed-raudürti, lootmata avatud pakkidest midagi saada. Aga näe – ühest pakist (parim enne 2020) tärkas lausa 5 taime, rohkem kui eelmisel aastal! Ma loodan tõesti, et selle aastaga mu eksperimendid aegunud seemnetega lõpevad ja järgmisel aastal püüan olulist ebaolulisest paremini eristada. 

Nii see korter-kasvuhoone mul vaikselt laieneb ja kohe-kohe on käes aeg mulda torgata suvelilleseemned. Püüan asja kontrolli all hoida nii hästi kui suudan. Aknalauapind on hinnas ja toataimed on vähehaaval teise kohta kolinud. Kodukontorist on kopp korralikult ees ja arvutiekraani ei suuda töövälisel ajal vaadata – sellest on tingitud ka harvad blogipostitused. Kui mul seda hobi ei oleks, oleksin vist juba päris lolliks läinud 🙂

Lõpetuseks aianduskauge, ent vägagi looduslähedane soovitus. Kes veel ei ole avastanud live-ülekannet YouTube’is, siis vaadake imelist vulkaani Islandil! Geldingadalur muutub iga päevaga ja pakub hingematvat vaatepilti eriti päikeseloojangu ajal. 

Kauneid kevadpühi!

Kalanhoe hakkab uuesti õitsema (ilmselt on see Kalanchoe blossfeldiana)

Kalanhoe hakkab uuesti õitsema (ilmselt on see Kalanchoe blossfeldiana) 

Kuri koroonaviirus ei taha taanduda ja eile möödus aasta eriolukorra väljakuulutamisest. Mind kui paadunud hobiaednikku see aga ei morjenda, sest juba varakult olin koju tassinud mitu kotti külvimulda ja nagu igal aastal sel ajal hakkab korter jälle vaikselt meenutama kasvuhoonet. Tõsi, pisut rivist välja lõi mind neljapäeval saadud esimene vaktsiinisüst, aga eile, kui päeva keskel hakkas inimese tunne tagasi tulema, otsisin välja vana pesukausi ja mullakoti. Kui pea on uimane, lugemine ja igasuguste ekraanide vaatamine on vastunäidustatud, siis mullaga mäkerdada saab ikka! Tõtt öelda alustasin eelkülvidega juba nädal varem, aga see oli pigem nagu katsetus.

Eelkülvid aknalaual 14.03.2021

Eelkülvid aknalaual 14.03.2021

Ma olen sellest põlvkonnast, kus ema käskis alati taldriku tühjaks süüa. Toitu ei raisatud, nagu ka muid asju. Ilmselt on see alateadlikult üle kandunud ka teistesse eluvaldkondadesse, sest ma ei viska ära vanu seemnepakke. Vähe sellest – ma hoian alles ka tühjad pakid (ma pole ainus, kes nii teeb!) ja vahel on tõesti olnud vaja sealt midagi vaadata. Pisut on minus alles ka teadlasehinge, sest mulle meeldib katsetada. Ma ei viska ära uisa-päisa ära õitsemise lõpetanud potililli – enne püüan neid veel linnakorteri tingimustes teist korda õitsema meelitada ja vahel õnnestub ka. Hetkel on teisele ringile minemas detsembris ostetud kalanhoe ja elus on ka potikuusk ‘Conica’ (näis, kui kauaks). Katsetused vanad jõulutähed uuesti punaseleheliseks saada võib rahus ebaõnnestunuks lugeda, aga vähemalt sain nendega sügisest alates mängida nii et vähe polnud.

Tubane aiatöölaud eelkülvidega, ühtlasi näide taaskasutusest

Tubane aiatöölaud eelkülvidega, ühtlasi näide taaskasutusest

Esimesed eelkülvid tegin 6. märtsil ja nagu öeldud, olidki need mõeldud nö prooviks, mis tähendab, et midagi erilist ma sealt ei loodagi saada. Külvasin kaht sorti argentiina raudürti – üks oma aia seeme (väga vana, vist korjatud 2018) ja teine 2019. aastal avatud Vilmorini pakist. Uuem sort hakkas tärkama juba nelja päeva pärast ja tänaseks piisav hulk taimi olemas. Miks soovitatakse seda lille külvata juba veebruaris? Jah, ta areneb aeglasemalt kui näiteks kosmos või zinnia, aga ikkagi … Ühe vea tegin ikka, nagu ka eelmisel aastal – ühte karpi ei tohi külvata erineva vanusega seemneid. Tärganud taimed tahavad valgust, aga teises karbipooles on vaja mingi nipiga niiskust hoida, nii et tekitasin endale taas mõttetut tüli.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) (külv 6.03.2021). Teises karbipooles kile all on tärkamata seemned

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) (külv 6.03.2021). Teises karbipooles kile all on tärkamata seemned

Mingi satsi külvasin veel oma korjatud seemneid. Jälle üks õppimise koht! Ma kirjutan nüüd siia iseenda jaoks ühe üliolulise tarkuse trükitähtedega, et meelde jääks: INIMENE, KIRJUTA ALATI SEEMNETE JUURDE SILT KUUPÄEVA JA SORDINIMEGA! On ikka üsna muserdav vaadata nõutu näoga igasuguseid nutsakaid seemnetega, kui pole aimugi, kellega tegu on. Kahes karbis on nüüd siis katsetused – ühes on oma aia roosa monarda (aga mis aastast?) ja teises tärkab kena muru (kes see on?). Ka varasemate aastate fotode järgi ei suutnud tuvastada. Vähemalt põnev on! 🙂

Tundmatu taim külvikarbis, oma aia seeme (14.03.2021)

Tundmatu taim külvikarbis, oma aia seeme (külv 6.03.2021)

Kolmas osa 6. märtsi külvidest on juba ette maha kantud, sest paaris karbis on mugul-tuliürt (vana seeme, üks karp aknalaual, teine külmkapis) ja midagi ei looda saada ka suurest tähtputkest, sest tema puhul idaneb vaid väga värske seeme. See on vist eelmisel suvel võetud ‘Lars’ ja ma eriti ei muretse, sest tähtputk külvab ennast peenras ise ka päris kenasti. Külmkapis on veel ka moosesepõõsas ja tema edenemist ootan suure huviga.

Eile oli siis esimene tõsisem külvipäev ja nüüd on aknalaual stardivalmis neli erinevat sorti siilkübarat (kollane siilkübar ja kolm punast siilkübarat ‘Sparkler’, ‘Green Twister’ ja ‘Dreamcoat’. Kunagi tärkas tavaline liik ilma külmkapitöötluseta, ehk läheb ka seekord sama edukalt. Veel sai mulda natuke mets-kassinaerist ja mehhiko vanikkuljust, kuigi ma tean, et meie kliimas on teda raske õitsema saada. Aga ehk tuleb jälle parajalt soe ja piisava päikesega suvi? Ehk ei tõmba tundmatud tegelased teda mullast välja, nagu juhtus eelmisel aastal? Ma kohe kuidagi ei jäta jonni – no ma pean ta õitsema saama! Kahest vanast pakist (parim enne 2020) külvasin prooviks natuke aed-varesjalga (kirjade järgi ei talu ümberistutamist, peaks külvama otse kasvukohale) ja aed-kukekannust. Äkki õnnestub? Kui ei katseta, ei saagi teada! 🙂

Kui oma aeda ei saa, pakuvad poetulbid ja -nartsissid lohutust

Kui oma aeda ei saa, pakuvad ka poetulbid ja -nartsissid lohutust

Kalendrikevadeni on loetud päevad ja vahepeal maha sadanud lumigi jälle sulanud. Nüüd tahaks päikest, sest kui on päike, on kevad ka hinges ja südames ja argipäevade paineidki kergem taluda. Edukaid eelkülve ja head emakeelepäeva kõigile!

Postituse pealkiri on ju üsna optimistlik, aga tegelikult on käes härjanädalad (otsetõlge rootsi keelest) – see on aeglaselt kulgev periood, mis algab kolmekuningapäeval ja kestab pea lihavõteteni välja. Veebruar on sel aastal päris veebruari nägu, krõbedate külmakraadidega ja puha. Kes lükkab lund oma aias ja aia taga, kes kühveldab katustelt ähvardavat lumemassi alla, mõni suusatab ja teised kiruvad linnavalitsust, kes ei jõua tänavatelt lund ära viia. Lapsed on ära õppinud sõna “hang” tähenduse, vanemad inimesed mäletavad seda niigi. Talvemuinasjuttu oleme juba näinud, väljas on hall ja igav talv, kuigi täna paistab isegi päike.

Vanalinn 2.02.2021

Lumi vanalinna piiril 2.02.2021

Minul aga juba näpud sügelevad. Just eile lugesin üht pikka blogipostitust selle kohta, kuidas üks aednik selle nimel pingutab, et ta sel aastal liiga vara seemneid mulda ei torkaks (kümnel varasemal aastal on ta seda teinud). Talikülvi pole ma siiani harrastanud, sest ma pole kindel, kas kortermaja rõdu on külvinõude hoidmiseks parim koht. Seemnepakke aga olen käes hoidnud küll, lausa mitu korda. Ja otse loomulikult olen ma uusi seemneid ostnud ja tellinud. Kas maksab lisada, et neid on jälle liiga palju saanud? Igasuguseid plaane olen teinud, aga õnneks ma tunnen ennast piisavalt hästi – plaane teen, aga lubadusi ei anna. Ma ei pea nagunii nendest eriti kinni 🙂

Seemnepakid, üheaastased lilled 2021 (1)

Seemnepakid, üheaastased lilled 2021

Eelmisel suvel otsustasin, et lilledega hoian ennast edaspidi pisut tagasi ja hakkan jälle köögivilju kasvatama, neid kõige tavalisemaid – porgandit, peeti, uba, hernest ja maitserohelist. Hetkel on aga nende seemnete karp kõige hõredam ja kahtlustan, et läheb nii nagu alati – lilled vallutavad kogu haritava aiamaa. Eks paistab, kuidas selle juurikakasvatusega läheb. Ehk tärkab sel aastal eelkülvikarpides vähem taimi ja mul jääb vaba pinda üle? (Ei usu!) Veel üks lubaduselaadne mõte mõlkus möödunud aastal peas, see puudutas püsikute-suvikute suhet. Plaan oli rõhuda mitmeaastaste lillede ettekasvatusele, aga tegelikult … külvasin püsikuid 11 ja suvikuid 14 erinevat liiki! Njah.

Ühe- ja kaheaastased 2021

Ühe- ja kaheaastased 2021

No igatahes otsin ma esimesed seemned Keskturult Seemi poest 23. jaanuaril. Eelluure oli tehtud ja teadsin täpselt, millal uued seemned müügile tulevad. Väljusin poest 12 pakiga, neist 1 oli kaheaastane, 4 püsikud ja 7 üheaastased lilled, kusjuures ma läksin püsikute seemneid ostma! No ei suutnud vastu panna – brittide seemnevalik oli sedavõrd vastupandamatu, hinnad on seal odavamad ka kui veebist tellides ja nii ta läks. Veel olen lilleseemneid ostnud kohalikust Maximast ja paar pakki ka Selverist (neis on müügil “mõttetud” seemned, nagu M ütleb, aga ega siis toidupoestki saa seemneid ostmata välja minna!). Ühel korral võtsin ette pikema matka Bauhausi, sest ainult seal oli müügil karvane päevakübar ‘Cherry Brandy’ (ma pole kindel, kas mu praegused taimed tänavuse krõbeda talve üle elavad). Muud polnud kavas soetada, aga kassas maksin millegipärast 6 paki eest!

Püsikute seemned 2021

Püsikute seemned 2021

Eelmisel aastal tellisin esmakordselt seemneid seemned.ee kodulehelt ja ega siis seekordki teisiti saanud. Olin jälle hoos ja juba kahe päeva pärast oli tellimus kohal – 16 pakki lilleseemnetega (11 sorti püsikuid, 4 sorti suvikuid ja 1 kaheaastane lill). Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et sel aastal on seal valik tunduvalt väiksem kui mullu? Veel märkasin poodides seemneriiuleid tuulates, et argentiina raudürti ja mets-kassinaerist ei olnud. Õnneks on mul vanu seemneid alles.

Veel uusi seemneid 2021

Veel uusi seemneid 2021

Ühe lubaduse andsin oma mõtetes veel – tahaks sel aastal rohkem kasvatada vanu traditsioonilisi talulilli, kes mul viimastel aastatel on kahe silma vahele jäänud – kressi, saialille ja madalat kosmost, astreid ja peiulilli nagunii. Aga kohe kuidagi ei saa ma ka ilma uusi sorte katsetamata. Midagi uut peab igal aastal külvama, sest muidu poleks elu igav. Lisaks kõigele olen ma hingelt snoob ja eelistan brittide seemneid – ma lihtsalt arvan miskipärast, et nende seemnepakid sisaldavad just seda sorti, mis seal kirjas on (kuigi Alpi ogaputkega läksin alt – sealt pakist tuli hoopis lamedalehine ogaputk). Paljud kiidavad venelaste seemnevalikut, aga mul on see maailm veel avastamata.

Uued siilkübarad 2021

Uued siilkübarad 2021

Piltide pealt on näha, mida ma sel talvel kokku olen ahnitsenud ja märtsist alates läheb elu põnevaks! Eks ma püüan siis vähehaaval siia blogisse ka kirja panna, keda ma külvan ja kuidas keegi tärkab.

Lillhernes - kolm uut sorti 2021

Lillhernes – kolm uut sorti 2021

Ma arvan, et jaanuari lõpust alates olen ma kevadeootust leevendades läbi jalutanud kõik pealinna arvestatavad seemnemüügikohad. Mõnes poes on aga eriti jutukad müüjad ja nad noogutavad mõistvalt, kui ohates ütlen, et mul ei ole tegelikult neid lilli üldse nii palju vaja ja kuhu ma nad kõik istutan. Ühe loo kuulsin Balti jaama juures asuvas aianduskaupluses ja see rääkis kellestki proua Vaikest või Vilmast või Lindast (nime enam ei mäleta ja see polegi tähtis), kes kollektsioneerib seemnepakke, sest need on lihtsalt nii ilusad. Tal on kõik sorteeritud ja süsteemselt sahtlitesse pandud. Loo puänt on see, et tal ei ole isegi mitte aiamaad, kus neid kasvatada! Ilus ja armas!

Täna on sõbrapäev ja kui lilled ei ole aiahuviliste suurimad sõbrad – kes siis veel? Teised aiahuvilised ka muidugi! Mul on hetkel üks lemmikaednik, kes ühes oma läinudsuvises videos ütles, et see on täiesti normaalne, et aednik räägib oma taimedega, eriti praegusel koroonaajal. Kui aga märkad, et nad hakkavad sulle ka vastama, on asi kahtlane ja peaks arsti poole pöörduma. 🙂

Koorti Metskits 2.02.2021

Koorti Metskits 2.02.2021 

Stroomi mets 1 (3.01.2021)

Stroomi mets 1 (3.01.2021)

Pealinnas tuli lumi maha 2. jaanuaril ja on siiani püsinud. Kohe järgmisel päeval tegin metsas ühe tiiru ja jõudsin tõdemuseni, et mulle ikka meeldib talv ja lumi! Ma ei ole siiani meelt muutnud, kuigi ka tüüpilist linnatänavate räpatalve koleda soolalumega on juba nähtud. Õnneks on Stroomi mets lähedal, mis siis, et neid, kes seal talvist lumevalgust ja vaikust kogemas käivad, on päris palju, aga õnneks mitte liiga palju. Seda tõelist talvemuinasjuttu lumest lookas puudega pole meil olnud, aga ilus on ikka.

Stroomi mets 2 (3.01.2021)

Stroomi mets 2 (3.01.2021)

Stroomi mets 3 (3.01.2021)

Stroomi mets 3 (3.01.2021)

Stroomi mets 4 (3.01.2021)

Stroomi mets 4 (3.01.2021)

Stroomi mets 5 (3.01.2021)

Stroomi mets 5 (3.01.2021)

Stroomi mets 6 (3.01.2021)

Stroomi mets 6 (3.01.2021)

Stroomi mets 7 (16.01.2021)

Stroomi mets 7 (16.01.2021)

Eelmisel laupäeval metsas käies palju pilte ei teinud, sest mul juhtus väike äpardus. Jäin nimelt imetlema üht mudilastekampa, kes ettevõtlike emade juhtimisel igati organiseeritult lumerõõme nautisid ja otsustasid siis järgmisesse kohta suundudes jalgrada eirata ja läbi lume otse minna. Jeerum – lumi oli neile päkapikkudele sõna otseses mõttes rinnuni! Väga lõbus vaatepilt oli! Ja siis … hetk hiljem leidsin end näoli lumes, sest teeraja kõrval oli päris korralik auk, mida ma loomulikult ei saanudki näha. Jama oli selles, et mul oli fotokas käes ja see sai mõistagi lumiseks. Kohe hakkas kojuminekuga kiire, sest kartsin järjekordselt pöördumatuid kahjustusi, kui lumi oleks aparaadi sisse ära sulanud. Seekord läks õnneks.

Täna oli plaanis metsateemadest pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. Etv-s oli järjekordselt saade metsade lageraiest ja ristimetsade mahavõtmisest. See teema läheb mulle vägagi korda, aga vaevalt mul midagi uut ja revolutsioonilist öelda oleks.  Õnneks on Stroomi mets ehk Merimets alates 2017. aastast Tallinna linna ametlik kaitseala.

Kui kellelgi on vahele jäänud Ööülikooli loeng “Puude taga on ökosüsteem”, siis soovitan kuulata: https://jupiter.err.ee/1134763/ooulikool-puude-taga-on-okosusteem.

Traditsioonidest peab kinni pidama ja siin blogis on mul olnud kombeks aasta viimasesse postitusse lisada vaid üks foto mõne valge õitsejaga – eks ikka kantuna igatsusest lume ja valguse järele. Tänavune pilt on juba ammu välja valitud ja nüüd, kui aastavahetuseni on loetud tunnid, jõuan ka teksti kirjutamiseni. Mõtlesin, et oma aiamärkmeid ei piilu ja vaatan, mis möödunud aia-aastast meede on jäänud.

Eelmine talv jäi sisuliselt vahele ja juba veebruaris paistis päike silmipimestavalt ja lubas varast kevadet. Koroona koputas uksele ja märtsis algas eriolukord, mistõttu aeda jõudsin hiljem, kui oleksin tahtnud. Praeguste nakatunute arvu silmas pidades ajab tollane hirm muigama, aga kes seda siis teadis, mis meid ees ootab.

Külvasin ja potistasin ilmselt rekordarvu taimi ja tõenäoliselt ka istutasin neid rohkem kui kunagi varem. Päris kindlasti jagasin taimi sõpradele ja tuttavatele laiali rohkem kui eelmistel aastatel.

Eelmistel aastatel hoidusin teadlikult uute taimede ostmisest, sel hooajal hankisin erinevatest müügikohtadest nii mõnegi taime, keda olin ammu oma aeda igatsenud.

Ühelgi varasemal aastal ei ole ma külastanud nii palju huvitavaid ja eriilmelisi aedu. Paaril korral käisin väljasõitudel ametliku aiaturistina ja teistel kordadel kutsus sõber kaasa (aitäh, KR!). Kui end kokku võtan, loen kõik külastatud aiad kokku ja ehk ka kirjutan neist.

Esmakordselt olin oma aias hädas looma(de)ga, keda tuvastada ei õnnestunudki. Keegi kraapis kevadel mu aias endale urgusid, püherdas värsketes peenardes ja muljus/murdis peenardes lilli. Kahtlustasin rebast, aga kindel ei ole.

Oli rongakevad ja varesesuvi. Pole varem märganud, et neid meie kandis nii palju oleks olnud. Mingi hulk murtud tulpe läheb ka nende arvele. Aias oli mõnevõrra vähem näha ka väiksemaid linde – loodetavasti see nii ei jää.

Komposti pole ma iial varem nii palju peenardessse vedanud, aga ise ei oleks ma seda suutnud. Üksi ja valdavalt nädalavahetustel aias tegutsemine seab füüsilised ja ajalised piirid (suvepuhkus ei loe). Läinud hooajal oli aias abikäsi tihedamini, kui oleksin osanud loota. Tuhat tänu, M, H jaT!

Sügisest jäävad meelde kuivanud kuuskede murdumine ja saagimine, mistõttu mõni plaanitud tegevus jäi kevadesse. Nii pikka aiasügist pole vist ka varem olnud – maal käisin novembri viimaste päevadeni.

Kogu aiahooaeg ja eriti suvi oli aga lihtsalt fantastiline – kõike oli parasjagu, nii päikest kui vihma. Suve teisest poolest alates praktiliselt kastma ei pidanud. Õitsejaid oli palju ja neid jätkus kauaks, sest ka sügis oli pikk ja soe.  Ma olen kohe väga rahul! 🙂

Ilmselgelt tänu koroonale kasvas kogu Eestis huvi aiapidamise vastu ja kahtlustan, et samal põhjusel suurenes ka selle tagasihoidliku blogi külastajate arv. Mina tänan ikka ja jälle kõiki, kes on siia sattunud, lugenud ja mind kommentaaridega rõõmustanud. Ma ei saa lubada, et uuel aastal tihedamalt kirjutan ja usinamalt kommentaaridele vastan, aga ma püüan.

Ja lõpuks see loo alguses lubatud pilt. See on üks vanemaid õitsejaid mu aias – vana valge floks. Millal ta tuli, et tea – ju ta on meil alati olnud. Vaatan seda valgemast valget värvi ja mõtlen, et tahaks sel talvel ikka korralikku lund näha, enne kui kevad tuleb.

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Uue aasta saabumiseni on jäänud vähem kui üks tund. Meenutan tänutundega möödunud aiahooaega ja soovin meile kõigile vähemalt sama head või veel paremat aia-aastat!