Pildid on tehtud eelmisel pühapäeval, 10. oktoobril. Ilm oli soe (12-13 kraadi) ja kohati paistis päikegi, ainult tuul oli tugev ja tegi lehtede riisumise pisut problemaatiliseks. Nagu arvata võis, olidki puud paljad, vaid sirelid ja paar õunapuud olid veel kaunilt kollased. Arooniapõõsastel olid vaid marjad järel, seal möllasid musträstad ja üle taeva lendas üks rändlinnuparv. 

Must aroonia (Aronia melanocarpa) ja musträstas (Turdus merula)

Must aroonia (Aronia melanocarpa) ja musträstas (Turdus merula)

Eelmisel kevadel (7.03.2020) külvatud sügisastritest on kasvanud arvestatavad põõsad, aga õied olid lahti ikka ainult maja otsas kasvavatel taimedel. Vana roosade lihtõitega õiekas aster on liiga kauaks samasse kohta jäänud ja õitseb tagasihoidlikult ja vana lilla kaunis sügisaster vaevalt üldse sel aastal lahti läheb. 

Vana õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Vana õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Helesinine õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Helesinine õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Lillherned tõmbasin üles – nemad ei õitse enam ammu. Aedastrite read on hõredaks jäänud ja nende aeg on nüüd läbi saamas. Suvikutest olid argentiina raudürt ja lilltubakas veel täitsa kenad, karvased päevakübarad nagunii.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 'Grandiflora' 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Grandiflora’ 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021 

Viimased daaliad õitsesid, aga tänaseks on öökülm neist ilmselt üle käinud. Lursslill oli lõpuks õied avanud! Paraku ei tea ma, mis sorti taime ma möödunud aastal ostsin – kas see oli ‘Brunette’ või ‘Black Negligee’?  Harilik põõsasmaran vaimustab mind üha enam – tal on ilusad nii õied kui lehed ja ta õitseb võrreldes mõne teise isendiga ikka kaunilt ja kaua! 

Daalia (Dahlia) 'Little Robert' 10.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ 10.10.2021

Lursslill (Cimicifuga syn. Actaea simplex), avanes 10.10.2021

Lursslill (Cimicifuga syn. Actaea simplex), avanes 10.10.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Abbotswood' lõpetamas 10.10.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Abbotswood’ lõpetamas 10.10.2021

Ja neid värvilaike oktoobrikuises aias oli nädala eest veel palju …

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Moroccan Sun' 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Cherry Brandy' 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 10.10.2021

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 10.10.2021

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 10.10.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 10.10.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 10.10.2021

Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius) 'Diabolo' 10.10.2021

Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius) ‘Diabolo’ 10.10.2021

Ja aiatööd sel kaunil pühapäeval? Küüslaugud ja lillesibulad on ikka veel maha panemata. Lõikasin maha mõned hostad, viimased pikalehised mailased ja õnneheinad, natuke lõhislehiseid päevakübaraid ja harilikku rõngaslille. Riisusin puhtaks majaesise ja aiatee. Leidsin aiast kuuenda linnupesa ja pildistasin musträstast, aga see pole enam töö, vaid puhas rõõm!

Majatagune ja vana vaher 10.10.2021

Majatagune ja vana vaher 10.10.2021

Vaikelu musträstaga 10.10.2021

Vaikelu musträstaga 10.10.2021

Septembrist on oktoober saanud ja sügise sulnim pool saab varsti otsa. Ilmad on päris kenad ja isegi soojad olnud ja päikese käes on ikka lõpmata mõnus jalutada – kauneid värve imetleda ja kuivades lehtedes sahistada.

Sügisvärvid 26.09.2021

Sügisvärvid 26.09.2021

Maale olen olen käinud vaid nädalavahetustel ja oi, mis plaane ma olen teinud – et ikka vaja püsikuid ümber tõsta, peenraid korrastada ja komposti laotada ja … Tegelikult läheb nii nagu alati, st tegutsen kaootiliselt ja impulsi ajel. Ühel laupäeval näiteks pidin lillherned üles tõmbama ja peenra läbi kaevama, tegelikult aga saagisin maha ühe vana ja kõrge alõtša ja rassisin all soos – lõikasin võsa ja tassisin tormimurdu välja. Järgmisel päeval plaanisin paar taime maha istutada (need ootavad juba pikemat aega jugapuu all), aga juhtus nii, et hakkasin lehti riisuma ja poolkogemata sattus jälle saag pihku ja vana kuivanud kuusk jäi jälle jupi võrra lühemaks.

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Lovely Pink' 26.09.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 26.09.2021

Kukehari (Hylotephium spectabile) 'Herbstfreude' 26.09.2021

Kukehari (Hylotephium spectabile) ‘Herbstfreude’ 26.09.2021

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea' 26.09.2021

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 26.09.2021

Kui ilm juhtub olema eriti ilus, siis ei raatsigi nagu väga tööd teha. Nokin niisama siit ja sealt ja pildistan lilli ja viimaseid kimalasi – täpselt nagu suvel. Püsikuid olen vähehaaval maha lõiganud, ka komposti olen peenardesse puistanud ja kaks pakki uusi krookusi on maha istutatud, aga arvestatav kogus uusi ja vanu lillesibulaid ootab veel istutamist. Küll jõuab! Oktoober pole veel poole pealgi ja ma tean, kui efektiivne ma aias olen, kui puhub kõle tuul ja vihma niriseb krae vahele. Mingist hetkest on maal olles ka +3 kraadiga soe ilm (peaasi, et lund ei ole) 🙂

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja makedoonia äiatarid 26.09.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja makedoonia äiatarid 26.09.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja kimalane 2.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja kimalane 2.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 3.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 3.10.2021

Õisi on aias veel palju – nii püsikuid kui suvikuid, sest meie aiast pole arvestatav öökülm veel üle käinud. Iga kord vaatan esimesena daaliad ja soorohu üle – nemad on head hallaindikaatorid ja seni on nad täitsa elus olnud. Õiekad astrid maja otsas on alustasid 18. septembril, aga seal on neil ka päikest rohkem. Maja taga, kus on suurem osa uutest sügisastritest, pole ma ikka veel õisi näinud. Möödunud aastal ostetud lursslill ei jõuagi sel aastal vist õitsema hakata. Täna ma maale ei saanud, aga äkki nad homme üllatavad?

Daalia (Dahlia) 'Little Robert' ja vana kaev 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ ja vana kaev 2.10.2021

Daalia (Dahlia) 'Ellen Huston' 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Ellen Huston’ 2.10.2021

Daalia (Dahlia) 'Petra's Wedding' 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Petra’s Wedding’ 2.10.2021

Arooniad on sel aastal üllatavalt kaua põõsas püsinud. On aastaid, kui rästad on nad hämmastava kiirusega nahka pannud. Maja ees kasvav pihlakas on ammu paljas ja kui paar nädalat tagasi imestasin, miks linnud just meie puu otsas söömas käivad ja küla vahel marjad rahule jätavad, siis eelmisel pühapäeval nentisin mõningase rahuloluga, et ka naabrite aedade taga kasvavad pihlakakobarad hõrenevad vaikselt. Tartu roosid on nüüd kõik puu alla pudenenud. Ebaküdooniasaak oli ka päris kena, needki on ära korjatud.

Aroonia (Aronia melanocarpa) 26.09.2021

Aroonia (Aronia melanocarpa) 26.09.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) 'Early Sensation Mix' ja Tartu roosid puu all 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Early Sensation Mix’ ja Tartu roosid puu all 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) 'Early Sensation Mix' 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Early Sensation Mix’ 2.10.2021

Homme avaneb aias muidugi jälle uus pilt. Kui eelmisel laupäeval olid õunapuud ja viimasedki hostad kollaseks värvunud, siis homme on ilmselt kõik puud paljad ja maapinda katab paks lehekiht. Ehk õnnestub mingi osa suvikutest üles tõmmata ja tulpidele ruumi teha? Lillhernepeenra peab lõpuks läbi kaevama ja porgandeid peaks ka linna kaasa võtma. Küüslaugud vaja veel maha panna ja komposti peenardesse tassida. Eks hiljem ole näha, mida ma tegelikult teen – haha!

Aedaster (Callistephus chinensis) 'Pompon' 3.10.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’ 3.10.2021

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja sügisvärvides hosta 2.10.2021

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja sügisvärvides hosta 2.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 2.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 2.10.2021

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 2.10.2021

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 2.10.2021

Sügisrõõm on vist ka see, kui kavatsed Stroomi metsa jalutama minna, aga jalad viivad justkui iseenesest Kristiine aiakeskusesse ja lahkud sealt õnnelikuna, neli uut potti kaenlas. Just nii juhtus täna minuga, kusjuures ma olin nii uhke iseenda üle, et sel suvel õnnestus mul sellest kohast eemale hoida. Kas mul oli neid taimi vaja? Ei. (Jah, muidugi!) Kas mul on välja mõeldud koht, kuhu nad istutada? Muidugi mitte. (Küll ma koha leian!) Oeh, miks küll kirjutatakse aiandusartiklites, et püsikuid võib rahus istutada kuni labidas maasse läheb? Keegi võiks vahelduseks kirjutada ka sellest, et aiandus on tõsine haigus ja taimede arutu kollektsioneerimine on eriti karm variant. No eks ma olen sellest teadlik niigi ja jääb üle loota, et ma arenen veel 🙂

Puukoristaja (Sitta europaea)

Puukoristaja (Sitta europaea), kes mu lähedal puu otsas aktiivselt toimetas, samal ajal kui mina alõtšat saagisin

Jälle on üks kuu kuskile kadunud ja blogimisega on asjad väga halvasti. Küll on muud tegemist, siis tundub, et pildid hakkavad aastast aastasse korduma ja polegi midagi erilist näidata, või on siis jutu-ja pildimaterjali liiga palju ja ei suuda valikut teha. Sada häda … ja see ilm ka veel – ikka väga vara kiskus asi sügiseks ära ja inspiratsiooni pole nagu olnud. August jääb meelde jahedusega, vihma ja tuultega ja ega see september väga teist nägu pole olnud. Laupäev oli erand – sooja 20-21 kraadi – jumalik! Liblikad ilmusid välja ja budleiad said tõestada, et nad on tõepoolest liblikamagnetid.

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Veel üks asi – ei tohi kunagi anda lubadusi, mida sa ei suuda täita. Viimane kord kirjutasin, et annan ülevaate kevadel külvatud taimedest. Tegelikult tahaks ju teisi taimi ka näidata, sest augustis-septembris on aed päris kena ja kirju, mis siis, et peenrad nägid juba augustis välja nagu tavaliselt septembris. Kuna mingi valiku peab tegema, siis näitan täna neid lilli, keda ise olen seemnest külvanud ja kelle õitsemisaeg on augustis-septembris. Osad on vanad olijad, teised uuemad ja mõned on tõesti nii uued, et nende tõelist õiteilu ja iseloomu peab järgmise aastani ootama.

Oma lapsed on ikka need kõige armsamad. Ilma siilkübarate ja aniisi-hiidiisopiteta ei kujuta oma aeda enam kuidagi ette. Uued siilkübarasordid, keda kevadel külvasin, kasvavad mühinal, aga nende õisi veel näidata ei ole. Kõige kesisemalt arenevad kollased päevakübarad ja ma pole päris kindel, kas nad talve üle elavad, aga eks seda ole näha. Seni aga naudin siilkübara põhiliiki ja aniisi-hiidiisopi kooslust – mõlemad külvasin esmakordselt 2016. aastal ja nad tunnevad end mu aias suisa suurepäraselt. Siilkübarad paljunevad nagu hullud (hiidiisopid nagunii) ja seemikud on ikka muljetavaldavalt suure õiega.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja admiralid (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja neli admirali (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Üks mu uus lemmik on virgiinia tonditupik. Teda külvasin esmakordselt 2019. aastal ja teist korda eelmisel aastal. Mõlemast külvist tärkas ainult üks taim ja esimest õit nägin tegelikult juba eelmisel aastal. Olin lugenud, et ta on üsna invasiivne taim ja sel aastal nägin oma silmaga, et ta on peenras jõuliselt endale teed rajanud. Vähemalt praegu olen ma sellise arenguga väga rahul, sest ta õied on imelised! Värv on fantastiline ja ka õiekuju muljetavaldav ja mis põhiline – ta õitseb kaua ja seisab viisakalt püsti iga ilmaga. 

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Üks taim, kes on vaheldumisi mu armastuse ja vihkamise objekt, on pikalehine mailane. Jälle vana olija mu aias (külvasin 2017), keda olen armutult välja juurinud, sest igas kohas ta lihtsalt ei edene ja vajab pealegi toestamist. Lisaks kõigele kasvatab ta alla massiivse mätta, nii et isegi väljakaevamine on tõeline tegu. Kirjade järgi pidi ta hoopis kassisaba olema. No ei ole ju! Mõni põõsas on siiski kenam kui teine ja mis põhiline – ta meeldib kimalastele, nii et ta jääb mu aeda ka edaspidi alles. Tema sinine värv on parematel päevadel lihtsalt suurepärane!

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021


Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Ja nüüd üks uus õitseja, keda külvasin 2021. aasta aprilli alguses. Tema on sammas-kübarõis (paljudes keeltes ka nimega mehhiko kübar) ja miks see seemnepakk mulle kunagi silma hakkas, ei oskagi tagantjärele selgitada. Eriti populaarne ta meie aedades vist ei ole, aga esimese aasta kohta õitseb täitsa tublisti. Vaatame, kuidas talle meie talv istub ja kui ta kasvatab järgmisel aastal kobedama puhmiku, siis on ta ju oma isemoodi õitega täitsa tore ja igati sobiv metsikuma olemisega aeda. Õitsema hakkas juba 19. juulil ja pole siiani lõpetanud. 

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021


Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Teine kuulus ja kummaline, kelle õisi ootasin, oli muidugi varem mainitud budleia. Seemned külvasin 2020. aasta märtsis ja talve elasid kõik taimed edukalt üle. Esimesed õiealgmed hakkasid endast märku andma alles augusti esimestel päevadel (olin juba lootuse kaotanud) ja esimene õie sain pildile 28. augustil. Nüüd nad siis õitsevad, kusjuures kõik õied on lillad (pakis lubati värvide segu), aga keda ei ole, on liblikad, sest ilm on enamasti külm ja kole.  Ei saa öelda, et põõsad oleksid lopsakad ja õisi oleks palju, aga hea meel on sellegi üle, mis on. Kõige kõrgemad põõsad on üle minu pea ja pea sama mõõtu kui verev vesikanep. 

 

Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021

Esimene Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021


Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea' 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 11.09.2021

Makedoonia äiatar on mu aias teist aastat ja temaga olen läbi viinud väikese eksperimendi. Ühes peenras olen närtsinud õisi regulaarselt ära lõiganud vaatamata soovitustele seda mitte teha (et pole nagu mõtet). Ja tulemus – seal produtseerivad nad üha uusi õisi (mitte küll massiliselt), aga teistes peenardes on pilt ikka tunduvalt haledam. 

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber suvikutest, keda ma igal aastal samuti külvan ja ikka palju. Kunagi varem pole tavalised aedastrid nii hästi tärganud kui sel kevadel ja ka õite üle ei saa kurta, kuigi suvine kõrbemine neile just head ei teinud. Õisi on ja palju, neid jätkub nii peenrasse kui vaasidesse. 

Aedaster (Callistephus chinensis) 'Silber Turm' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Silber Turm’ 4.09.2021


Aedaster (Callistephus chinensis) 'Pompon' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’ 4.09.2021

Suvelilledest kasvatan juba mitu aastat ja ilmselt ka edaspidi Argentiina raudürti ja lilltubakat. Nad lihtsalt peavad aias olema! Argentiina raudürt on sel aastal kuidagi eriti kirka värviga (kuigi fotodelt pole seda ehk hästi näha), ilmselt mõjus talle hästi värske kompost, mida need peenrad kevadel said. Lilltubakas ei ole nii uhke kui eelmisel aastal, aga temagi ei ole oma õitsemist kaugeltki lõpetanud. Lillherned aga … nendega läks asi sel suvel päris metsa ja see on pikem lugu. Kunagi kirjutan, aga et just järgmisel korral, seda ei luba 🙂

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum)

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 24.08.2021


Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Pea kaks nädalat hiljem pole pilt seal lilltubakapeenras suurt muutunud. Ikka õitsevad ja lõhnavad! 

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Tänaseks aitab. Tahaks ju veel kirjutada põõsasmaranatest, kes õitsevad nagu hullud või algaja daaliakasvataja muredest ja rõõmudest või kasvõi metskitsedest, kes käivad regulaarselt hapuoblikapeenras maiustamas. Ootan pikisilmi eelmisel kevadel külvatud õiekate astrite avanemist – eelmisel aastal nägin ära ainult kahe põõsa õied. Esimesed uued tulbisibulad on juba ostetud ja käes on ‘Herbstfreude’ aeg. Oleks vaid vähem Herbsti ja rohkem Freude’t 🙂

 

Enam vist ei ole mõtet augustikuud ignoreerida ja endale sisendada, et suvi kestab veel. Silmade sulgemine ka ei aita, sest flokside maguskirbe lõhn ei peta ja tuleb leppida mõttega, et suvest on saanud hilissuvi. Sügis pole enam kaugel ja nii lihtsalt on. Augustinukrust kompenseerivad õitemeri ja liblikate lend, aiast aeg-ajalt läbi kihutavad linnuparved ja tomatid – nad ikkagi lähevad punaseks! 

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

27. juulil oli viimane krõbekuiv ilm ja ma nägin esimest korda, kuidas vana lilla floksi õied lihtsalt kõrbesid kuuma tuule käes ära. Alates sellest päevast oleme saanud kogeda tavapärast Eesti suve, kui tuulevaikusega tundub 21 kraadi ka väga mõnus ja soe ilm. Vihma on tulnud ja ikka palju ühekorraga – viimati, kui maal käisin olid needsamad lillad floksid pikali ja lõhislehised päevakübarad õite raskuse all lookas. Õnneks olin osadele talijorjenitele hilist Chelsea lõikust teinud ja nad ei olnudki päris kummuli. Suuremad õied olen iga kord vaasi lõiganud ja ka flokse vahelt välja lõiganud. Nüüd pole mõned päevad maal käinud ja eks siis homme paistab, milline pilt aias avaneb. 

August on vanade talulillede hiilgeaeg ja kuna kõikidest õitsejatest ülevaate koostamine oleks hetkel liiga suur väljakutse, siis jätan uuemad ja eksootilisemad õied järgmiseks korraks. 

Alustan oma lemmiku hariliku seebilillega, kes vaimustab mind eranditult igal aastal, kui ta õitsema hakkab. Minu meelest on ta seda väärt, et teda loodusaedades rohkem kasutada. Tema õied on puhkedes säravvalged ja eriti õhtul hiilgavad need peenras nagu küünlad! Vanemaks saades muutuvad nad roosakaks ja päris närtsinud õied rikuvad mõistagi üldmuljet, aga olen neid hoolega ära lõiganud ja see töötab. Ta on muidugi tohutult invasiivne, mis on miinuseks, aga muidu – lihtsalt võrratu! Guugeldasin huvi pärast ja leidsin ainult ühe aiakeskuse, kes müüb üht roosaõielist sorti. Ehk on ta tähetund alles ees? Teised talulilled ju koguvad järjest enam populaarsust. 

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

 

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floksid on muidugi ajatu klassika. Minu aias on vaid neli sorti ja kuigi ma olen plaaninud neid juurde hankida, ei ole ma tegudeni jõudnud. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et ehk polegi neid rohkem vaja? Kui ma mõne põõsa kunagi peaksin kusagile veel istutama, siis võiks see olla mõni vana sort ja kindlasti ühevärviline. No mul on selline floksikiiks, et kirjud õied mulle ei istu. Praegused sordid on nimetud, kolm on igivanad ja üks, kõige eredama värviga (roosa?) on õelt saadud uuem sort. Need vanemad paljunevad nii mis kole, uus sort on püsinud need 6-7 aastat suht sama suurusega. Sel aastal on jahukaste pisut kahjustanud alumisi oksi, aga ei midagi hullu. Põuaperioodil olid kõik floksid üsna rääbakad, aga pärast vihmasid on jälle kenad. Isegi kõrge lilla floks , kes kuumaga kõrbes, ärkas ellu.   

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

 

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vanast käokingast on siin blogis vähe pilte, sest see ürgvana põõsas kasvab väga vale koha peal ja mõnel aastal on ta lihtsalt haruldaselt niru olnud. Õisi on, aga vahel on mõni sitikas neid närinud ja mõnel aastal pole sedagi. Tänavu on ta haruldaselt kõrge, kuigi osa õisi on jälle pruunid, aga paar pilti tast ikka sain. 

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) 'Bicolor õhtuvalguses 6.08.2021

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) ‘Bicolor’ 6.08.2021

Ja viimane talulill, kes juba aastakümneid augustis taevani on kõrgunud, on talijorjen ehk lõhislehine päevakübar. Nii nagu kõik lilled, hakkas temagi sel aastal nädal või paar tavalisest varem õitsema. Teda lõikasin päris julgelt juunis, nii et seni on ta ennast päris korralikult üleval pidanud. Vaasid on tema kollaseid õisi kuhjaga täis – nii, nagu varasematel aastatel, lõikan ma järjekindlalt suuremaid õisi ära, et nad püsti püsiks. Mulle tundub, et ta õiepallid on sel aastal suuremad kui kunagi varem. 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Tegelikult õitseb jõudumööda isegi vana roosa ehk harilik rõngaslill, aga pilti mul tast pole. Ma käin iga kord kääridega nendest põõsastest üle ja lõikan ära närbunud õied ja ennäe imet – kuskilt ilmub üha uusi õisi! Kimalastel on hea meel ja minul ka 🙂 

Järgmine kord kirjutan kevadel külvatud lilledest – et kuidas nad välja näevad ja arenevad. Lindudest ja liblikatest peab ka ühe eraldi loo tegema.  Augustis toimub aias palju ja juttu jätkuks kauemaks.  

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Juuli lõpus lähevad metskitsed liikvele ja mõni leiab alati ka meie aia üles. Sel aastal toimus esimene kohtumine 27. juulil, erakordselt kuumal päeval. Õhtuks lubati korralikku sadu ja mul oli plaanis varem linna minna, nii et juba poole kuue paiku suundusin maja taha lillherneid korjama. Alla aeda ja maja taha liikudes olen alati eriti valvas, sest tegelikult juba ootasin juba seda kohtumist ja … seal ta oligi! Maja taga, vanal kartulipõllul kasvab kõrge rohi, nii et ainult minu kogenud silm (haha!) oskab metsa ääres heina ja põldohakate vahel märgata metskitse pruuni selga. Nii – lillekorv ja käärid vaikselt maha poetatud, õngitsen rinnataskust välja oma digifotoka ja algab aastatega lihvitud hiilimine. Liikuda võib ainult siis, kui kitse pea on maas ja ta on söömisega ametis. Aeg-ajalt uurib ta valvsalt maastikku ja siis peab oskama nähtamatu olla.

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Seekord läks hästi – kas olin mina erakordselt osav või oli lihtsalt tegu noore ja kogenematu isendiga, igatahes sain talle üsna lähedale. Ka tema liikus kõrges rohus minu poole. Ühel hetkel ta mind muidugi märkas ja esialgu oli pilgus uudishimu. Mingi aja vaatasime sõbralikult tõtt ja siis ei pidanud mu närv vastu – ta oli liiga lähedale tulnud. Lasin käed fotokaga alla ja kõrgete hüpetega läinud ta oligi. Ei haukunud, lihtsalt kadus võssa.

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus)

Metskits (Capreolus capreolus) 27.07.2021

Metslooma koht on metsas ja mul pole iial plaanis kellegagi neist sõbraks saada ja ühelegi metskitsele näiteks koduõuel leiba pakkuda (lugesin just ühest artiklist sellist lugu). Seekord oli ta porgandipeenrast viie meetri kaugusel ja kuniks ta juurikaid ja lilli pole näksimas käinud, on asi kena ja igati ok. Küll ma jõuan sügisel neid nunnusid metskitsi veel kiruda ka.

Ikkagi on need kohtumised alati erilised ja oleks kurb, kui ühel päeval on ümberkaudsed metsad kõik maha võetud, maanteed uhkeks ja laiaks ehitatud ja metskitse enam meie kandis ei näegi. No ehk pole asi ikka nii hull – Stockholmis luusivad nad ju lausa kesklinna parkides ringi.