Jahedaid kevadeid on ilmselt varemgi olnud, aga miskipärast tundub tänavune ilm kuidagi eriti külm ja päikesevaene. Mul ei ole kuskil mingeid mingeid meteoroloogilisi märkmeid ja hetkel guugeldada ka ei viitsi, lähtun pigem kõhutundest ja varasematest kogemustest, mis mul aknalauakasvatusest on saadud. Täna näitas kraadiklaas natuke üle viie kraadi, vahepeal sadas vihma ja kuigi ilmaolud polnud kiita, tassisin ikkagi portsu taimi rõdule. No ei jaksa enam oodata – las karastuvad!

Sinine mesiohakas (Echinops ritro), mets-kassinaeris (Malva sylvestris) 'Zebrina' ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) rõdul 7.05.2021

Sinine mesiohakas (Echinops ritro), mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ‘Zebrina’ ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) rõdul 7.05.2021

Üldiselt olen hetkeseisuga rahul, aga mõne taimega on arengud mõnevõrra kummalised – mõni isend ei taha kohe kuidagi edeneda ja ma ei saa aru, milles on viga. Tokkroose kasvatan teist aastat ja eelmisel aastal polnud nendega mingeid probleeme. Sel aastal läks päris mitu taime välja ja ka pikeeritud taimed ei saa kuidagi hoogu sisse. Mehhiko vanikkuljused on muidu kenad, aga värv pole justkui õige – mingil hetkel on nad muutunud kahtlaselt tumelillaks. Üleväetamine? Nad on vaid ühel korral on saanud taimerammulahust! Midagi mullaga lahti? Hmm, teised taimed justkui ei kurda, välja arvatud need nukrad tokkroosid. No vaatame – ehk asi ikka paraneb. Päikest on vähe ja ka see pärsib taimede arengut. Tomatid, vaesekesed, kannatavad ilmselt kõige rohkem, aga seni püsivad nad veel ise püsti.

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 7.05.2021

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 7.05.2021

Selle postituse algus tuli nüüd kuidagi väga nutune. Tegelikult on kõik hästi – tänaseks on peaaegu kõik taimed pikeeritud ja potistatud, ainult karvased päevakübarad, kurekellad ja aed-uniohakad ootavad oma järge. Suvelilledest külvasin ainult lilltubakat ja aedastreid (argentiina raudürdid ja lillherned said juba ammu mulda). Aedastreid külvasin 6 erinevat sort, kõik seemned olid värsked ja eeskujulikult tärkas kuuest sordist ainult kolm. See on tõesti üks ettearvamatu suvik! Lillherneid torkasin 10. aprillil mulda 44 tk, kümne päeva pärast oli tärganud 39 tk. Neid on sel aastal mul nüüd 8 erinevat sorti ja alates 22. aprillist on nad nii ööd kui päevad veetnud rõdul. Lörtsi ja marutuule eest kaitseb neid suur kott ja häda pole neil kõige vähematki. Loodan homme-ülehomme nad maha istutada.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on rõdul olnud alates 22. aprillist

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on rõdul olnud alates 22. aprillist

Kuna ma tellisin ja ostsin sel talvel enneolematu portsu igasuguseid uusi ja huvitavaid seemneid, siis ootan huviga, mis neist välja tuleb. Mõne õisi näeb muidugi alles järgmisel aastal. Igatahes on mul hea meel, et sinine mesiohakas tärkas kenasti, ka sammas-kübarõis (kes vist tegelikkuses polegi nii atraktiivne kui seemnepakkidel, aga äkki ta üllatab) ja oivaline salvei (loodan, et ta ikka päriselt on ka nii oivaline kui nimi lubab). Siilkübaraid külvasin neli sorti ja neid sain päris palju – kollast siilkübarat sain 4 tk 10st, ‘Sparkler’it 9 tk 10st, ‘Green Twister’it 9 11st, ‘Dreamcoat’i 8 10st. Ka kalevikeppi pole varem külvanud – no küll tema tärkamist oli põnev jälgida! Aed-varesjalga pidi päris kaua ootama, aga täna kasvab pottides 12 taime ja talusid pikeerimist vägagi hästi (kuigi internet väidab vastupidist). Isegi roosa malve ‘Party Girl’ pistis pea mullast välja, kuigi olin juba lootuse kaotanud. Loodan seal karbist ikka kolm taime kätte saada.

3.04.2021 külvatud sinine mesiohakas (Echinops ritro) ja sammas-kübarõis (Ratibida columnifera)

3.04.2021 külvatud sinine mesiohakas (Echinops ritro) ja sammas-kübarõis (Ratibida columnifera)

Oivaline salvei (Salvia superba). Külvasin 21.03, pikeerisin 14 tk 17.04

Oivaline salvei (Salvia superba). Külvasin 21.03, pikeerisin 14 tk 17.04

Siilkübarad. Ees kollane siilkübar (Echinacea paradoxa), külvatud 13.03.2021

Siilkübarad. Ees kollane siilkübar (Echinacea paradoxa), külvatud 13.03.2021

Rõdu aknalaual on viis karpi, kus valitseb vaikus ja siis on toas veel pehme karusõrg, keda püüan kasvatada juba teist aastat. Külmkapis on ka üks karp madala kukeharjaga, aga kui sealt ka midagi ei tule, pole väga suur kaotus. Kuna ma taaskasutan külvimulda, siis tärkab mõnes potis mõni tundmatu isend, kes ilmselt on pärit mõnes maha kantud ja tühjaks tehtud karbist. Kes sealt veel võib tulla? No kas pole põnev see hobiaedniku elu? 🙂

Maal olen ka käinud ja üks rida porgandeid on maas. Ka noored tegid juurikakasvatusega algust, H kaevas maad ja aitas komposti peenardesse tassida. Tulbid on stardivalmis ja hetkel õitsevad peenras ainult kollased linnanartsissid, muidugi sillad ja hilised sinililled. Eelmisel aastal olen ühe pildi juurde kirjutanud, et “sillade õitsemist sel aastal ei näinudki”. Jah, kevadsoe tuli mullu palju varem, aga pühapäeval avastasin, et sillad olid aias kõik ühtlaseks muruks näritud. Äkki oli juba eelmisel aastal keegi neid söömas käinud? Kas metskitsed? Jänesed? Jälle midagi uut! No vahet pole – peaasi, et mu tulbid rahule jätavad.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' peenras 2.05.2021

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ peenras 2.05.2021

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) hakkab lõpetama 2.05.2021

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) hakkab lõpetama 2.05.2021

Kohe-kohe on tulemas soojalaine – uue nädala alguses lubatakse üle 20 kraadi sooja. Oleks ka juba aeg! Sooja ilma ja päikese vastu pole kellelgi midagi ja loodame, et mingit külmaperioodi enam ei tule. Lillherned hallaöid ei karda, aga plaanis on ka esimesed argentiina raudürdid maha istutada. Nüüd läheb päriselt aiatööks – tore!

Selle nädala alguses käisin maal kohe kolm päeva jutti, sest töö võimaldas ja ilm oli imeline – vaatamata tuntavale kirdetuulele oli sooja kuni 15 kraadi. Tänasest on jälle jahedam ja edaspidi hirmutatakse lörtsi ja isegi lumega. Minu poolest tulgu või lörtsi, sest maa on tuhkkuiv ja igasugune kastmine on lausa hädavajalik. Eile oli ilm vahepeal praktiliselt tuuletu, aga lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi, sest kulu ja ka mets on krõpskuiv.

Rändlinnuparved ja vana vaher

Rändlinnuparved ja vana vaher

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Kolm päeva läksid lennates – tegin päris palju kasulikku ära ja molutasin ka omajagu. Kuidas sa saadki asjalik olla, kui rändlindude parved vuhisevad üle pea ja kohalikud linnud rõkkavad kõrvulukustavalt. Krookuseid ja sinililli peab imetlema ja igas peenras tärkab mõni tegelane, keda peab lähemalt uurima. Kogu seda ilu peab sealjuures jõudu mööda jäädvustama, aga kahte asja korraga teha ei saa. Kui käed on mullased või oled saag käes peadpidi arooniahekis, on pildistamine mõnevõrra keeruline.

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Esimesel päeval tegelesin püsikupeenardega. Kuivanud pealsete lõikamisega sain ühele poole, aga ei saa öelda, et peenrad oleks nüüd korras. Mingid alad käisin üle – eemaldasin jälle sammalt ja leheprahti ja rohisin. Sellega kiiret ka veel ei ole, sest mine tea, mis kuskil veel tärkamas on. Lumeroos lõpetab, sillad alustavad. Sinised ja kollased krookused on läbi, aga valge krookus lausa säras mustsõstrapõõsa all! Sügisel jätsin lõikamata kõik karvased päevakübarad (ma ei lõika neid kunagi sügisel maha) ja nüüd olen päris kindel, et uued ‘Goldilocksid’ pole talve üle elanud. Kõik teised sordid on tunduvalt talvekindlamad (ka ‘Maroccan Sun’id) ja lähevad teisele ringile. Eelmisest aastast olen algaja elulõngakasvataja ja oma suureks rõõmuks avastasin, et korea elulõngal on juba suured pungad. Roogojalt ostsin juulis ka mandžuuria elulõnga ja ootan huviga, millal ta endast elumärki annab.

Teisel päeval läksin maale kindla eesmärgiga labida ja hargiga suuri tegusid teha, aga läks nii nagu alati. Arooniahekis jäid silma vanad oksad ja sinna sekka märkamatult tekkinud noored vahtrad ja saared (kohutav umbrohi!) – haarasin sae ja möllasin seal tunnikese ja enamgi. Oksi alla risuhunnikusse tassides ehmatasin ühe metskitse aiast minema. Kuna sain juba käe soojaks, saagisin keset aeda pikutavast kuivanud kuusest ka kaks juppi maha. No kui miski ikka silma riivab, siis tuleb käised üles käärida ja töö kallale asuda! See polnud veel kõik – all soo servas on näotu võsa ja tormimurdu. Sealt vedasin välja kuivanud ronte ja lõikasin võsaserva natuke viisakamaks. Ma olin endaga rohkem kui rahul! 🙂

Veendusin oma kõrvaga, kui hea matkija on pasknäär. Hiireviu häält tunnen ja olin kindel, et näen teda kõrgel taevas liuglemas, aga kui seda lärmajat jälitasin, sain pildile hoopis pasknääri. Olen kindel, et ta tegi eelmisel suvel ka mänsaku häält järele, sest seda tuttavat krääksumist kuulsin korduvalt, aga lindu ennast ei näinud. Pagana pasknäär! 🙂

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Kolmandal päeval võtsin asja rahulikult, kuigi kuklas tiksus mõte ikka seda va peenramaad kaevata. Pool päeva tiksusin niisama, fotokas käes. Sain pildile metsvindi ja sinitihase ja luurasin parajasti vana vahtra all üht musträstast, kes istus ja laulis piisavalt madalal oksal, et tast hea pilt saada. Äkki näen, et keegi liigub maja taga metsaservas naabrimehe krundi poole. Rebane! Vana kaabakas, kes eelmisel aastal ehituselt ühe poisi vana ketsi põllule oli vedanud, koerakuudi alla käike uuristas ja peenardes kraapis ja lillepuhmaid lömastas! Sain ühe pildi teha, kui ta tagasi võsa poole jooksis. Hetke passis ta ühe sarapuupõõsa varjus ja siis võttis otsustavalt suuna meie maja poole. Ei ole võimalik – tulebki aeda ja tal oleks tee nagu tuttav. Rebase samm oli sirge, aga minu käed värisesid iga hetkega üha rohkem, sest nii lähedalt ei olnud ma rebast kunagi näinud. Pagan – ma oleksin ju võinud nii hea pildi saada, aga tegelikult tuli kõige kvaliteetsem foto esimesest klõpsust, kui ta oli minust ikka üsna kaugel.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) maja poole liikumas

Rebane maja poole liikumas

Natuke tegin ikka tööd ka – istutasin brunnerajuurikaid aia keskele ühe õunapuu alla, kuhu eelmisel sügisel kolisin portsu sügislilli. Mõlemad on üsna invasiivsed liigid – las nad siis võistlevad seal omavahel. Natuke kaevasin ka, aga mitte palju. Tark ei torma ja nagunii olid kõik lihased kahest eelmisest päevast valusad.

Nüüd tuleb üks jahedam periood, aga õnneks on pikaajalistel ilmaprognoosidel kalduvus muutuda. Vaatame, kas tuleb lörtsi või lund või piirdub asi ainult vihmaga (mis oleks tore). Tubane aiandus ongi natuke unarusse jäänud ja mõõdukas jahedus pole paha – siis on lootust, et näen sinililli ja ülaseid ka järgmine kord, kui maale lähen.

Sinililled kodutee ääres

Sinililled kodutee ääres

Esimene maaleminek on mul alati miskipärast raske. Pean ennast hakkama varakult moraalselt ette valmistama ja vaimu kõikvõimalikeks koledusteks valmis panema. Neli kuud pausi on pikk aeg ja selle jooksul võib kõike juhtuda, eriti möödunud lumerikast talve silmas pidades. Läinud pühapäeval võtsin ennast kokku, õnneks tuli M kaasa ja läks sõiduks.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Ilm oli ilus, sooja üle 10 kraadi ja võsaservad sinetasid esimestest sinililledest. Juba külateelt nägin vana kuivanud kuuske aia taga kõrgumas – vähemalt ei pea hakkama saagima. Maja katus oli samas seisus nagu novembri lõpupäevadel ja ei olnud sisse vajunud. Välisukse kohal olev katus oli alla tulnud, aga see oli kipakas juba eelmisel aastal. Nagu alati, olin valmis hullemaks ja üldpilt oli üle ootuste kena. 

Edasi järgnes peenarde inspekteerimine. Metskitsed olid tulpe närinud, aga mitte palju. Panin oktoobris päris palju sibulaid mulda, aga et neid nii palju sai, oli üllatav. Kas neist kõigist ka õisi tuleb, on iseasi. Krookused olid alustanud – ilus! Neid on mul vähe, aga varakevadist rõõmu pakuvad needki. Vähemalt jõudsin maale õigel ajal, mitte siis, kui nad on ära õitsenud, nagu eelmisel aastal. Lumikellukesed on aeda mööda laiali ja ka kaks märtsikellukest leidsin. Neid pole kunagi rohkem olnud – jumal teab, millal nad aeda sattusid ja mu meelest jalutavad ka nemad ringi. 

Kollane krookus (Crocus chrysanthus) 'Fuscotinctus' ja valge (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Kollane krookus (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’ ja valge (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Krookus (Crocus vernus) 'Flower Record'

Krookus (Crocus vernus) ‘Flower Record’

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) vahtra all

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) vahtra all

Lumeroos säras arooniaheki ees ja õied hakkavad juba roosaks tõmbuma, järelikult hakkab lõpetama. Ilus, ilus! Teine lumeroos sel aastal miskipärast ei õitsenudki. 

Must lumeroos (Helleborus niger)

Must lumeroos (Helleborus niger)

Tol esimesel päeval olime maal paar tundi ja kõiki taimi üle vaadata ei jõudnudki. Kuna abiline oli kaasas, siis ei sobinud niisama aeda mööda jõlkuda. Olime asjalikud – mina lõikasin püsikuid ja M paigaldas vihmaveerenni ja riisus maja ees samblast muru ja all aias sügisesi lehti. 

Kuna esimene aiatööpäev läks nii hästi, siis läksin kohe järgmisel päeval ka lõunast maale. Ilm oli supersoe – 16 kraadi ja kuigi tuul oli tuntav, oli soe ikka. Linnud esitasid enneolematut repertuaari ja minu arvates lendas aias ringi selliseid liike, keda pole varem märganudki. No ma võin ka eksida ja fotokaga neid passida polnud mahti.  Lõikasin jälle püsikuid ja kraapisin peenardelt samblakihti. Seekord võtsin rohkem aega igat sorti tähelepanekuteks ja püüdsin meenutada, kes kuhu möödunud aastal istutatud sai. Budleiad on elus, ka tokkroosid on talve üle elanud, aga ilmselt ainult need, kes eelmisel aastal ei õitsenud. Esmakordselt on süstemaatiliselt pügatud kõik salveipõõsad – pole varem täheldanud, et metskitsed neid söövad. Midagi oli veel näritud, aga hetkel ei tule meelde. Minu loodusaias käib loomulik kadu asja juurde.

Kevad on nüüd tuurid üles saanud ja kõik ilmasaidid lubavad lahkelt sooja ilma. Kui ma nüüd igal nädalal paar korda maale saan, on lootust, et ma saan õigel ajal aia enam-vähem korda ja jõuan isegi paar riba maad juurde teha, sest ma olen ju lubanud sel aastal ka juurikaid kasvatada. Ehk mahuvad ka kõik aknalaual tärkavad taimed aeda ära? 🙂 Lillherned said mulda laupäeval ja täna on juba pooled tärganud. Mingi osa taimi on pikeeritud ja ei jõua ära oodata, millal saab nad maha istutada. Sõbrad vihmaussid vingerdavad juba soojas mullas. Elagu kevad! Ei jõua aiandusteraapia tervendavat mõju kohe ära kiita.

Paiseleht (Tussilago farfara) külatee ääres

Paiseleht (Tussilago farfara) külatee ääres

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) naabrinaise aia taga

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) naabrinaise aia taga 

Kalendrikevadet oleme saanud nüüd nautida juba kaks nädalat. Eelmine nädalavahetus ca 10 kraadiga oli tõeliselt soe ja oligi plaanis esimene maaleminek ette võtta, aga olin heitlike ilmadega endale hankinud väikese külmetuse. Nüüd on kolm vaba päeva, aga vähemalt täna jään igatahes veel linna ja vaatan, mida ilm homme-ülehomme teeb.  

Aiandust saab harrastada ka korteris ja mitte vähe! Silmad puhkavad aknalaual tärkavaid külve uurides ja roheline rahustab, kui juhe kipub kokku jooksma. Lugesin just oma karbid üle – 13 anumas on külvid tärganud, kümnes valitseb seni vaikus. Mõnest külvist ei ootagi midagi (need olidki vaid katsetused aegunud seemnetega), kui ehk vaid seda, millal saab karbi tühjaks teha ja aknalauale ruumi juurde. Osad seemned panevad mu kannatuse tõsiselt proovile – kui kaks-kolm nädalat ei ole midagi muutunud, siis muutun rahutuks, kuigi ma tean, et mõni seeme idaneb kolm-neli nädalat ja rohkemgi. Vähemalt ei ole ma seekord üheski karbis võileivatikuga mulda torkimas käinud nagu mõnel varasemal aastal, et uurida, kas seeme ikka idaneb.  🙂

Külvikarbid aknalaual 28.03.2021

Külvikarbid aknalaual 28.03.2021

Märtsis külvasin seemneid kolmel nädalavahetusel ja nüüd teen väikese ülevaate hetkeseisust. Päris kõike siia kirja ei pane, vaid olulisemad õnnestumised ja metsaminekud.

6. märtsi külvidest on ootuspäraselt arenenud argentiina raudürt, keda saab varsti hakata pikeerima. Paar aastat vana oma aia seeme tärkas ka eelmisel aastal pisut hiljem. Nagu ikka, saan sealt Vilmorini pakist kauba peale mõned mussini naistenõgesed. Eelmises postituses kirjutasin ühest tundmatust taimest – tema kasvab mühinal ja ma ei tea ikka veel, kes see on. Päris mõttetuid seemneid ma oma teada aiast kogunud ei ole, aga seda taime ära ei tunne, kuigi ta on juba päris suur. Kahtlustan, et olen jälle külvanud mingeid vanu naistenõgeseid. Pikeerin mõned taimed, eks siis näe, mis tast tuleb. Seni ei ole end liigutanud moosesepõõsas, kes oli kolm nädalat külmkapis (kauem ei pidanud närv vastu!). 

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

 

Tundmatu taim 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

Tundmatu taim, kahtlustan naistenõgest 2.04.2021 (külv 6.03.2021)

13. märtsil oli põhirõhk siilkübaratel, keda külvasin täpselt 10 seemet igast sordist ja nemad on tärganud probleemideta. Juba 18.03 olid kõigil neljal esimesed tõusmed näha. Kõige paremaid tulemusi on näidanud ‘Sparkler’ – 19.03 oli tärganud 8, täna paistab ka kümnes. ‘Green Twister’ ja ‘Dreamcoat’ – 27.03 oli 8 taime olemas. Kollane siilkübar (Echinacea paradoxa) on tärganud kõige tagasihoidlikumalt – 27.03 oli väljas 5 taime, kellest üks läheb vist välja (aga võib-olla ka mitte). 

Neli erinevat silkübarat (3 tk Echinacea purpurea, 1 Echinacea paradoxa) 1.04.2021 (külv 13.03.2021)

Neli erinevat siilkübarat (3 tk Echinacea purpurea, 1 Echinacea paradoxa) 1.04.2021 (külv 13.03.2021)

Sel teisel külvilaupäeval poetasin mulda ka vanu seemneid – mets-kassinaerist on nüüd 6 taime (vana seeme, külvasin 12 tk) ja nemad peab täna-homme pikeerima. Aed-kukekannus ja aed-varesjalg ei anna elumärki, aga see seeme aegus ka juba 2020. Mehhiko vanikkuljust külvasin kahest pakist (üks vana, teine uus) – 24.03 oli uuemast pakist kaks taime olemas ja nemad sama hoogsalt kui eelmisel kevadel. 

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) 'Zebrina' 27.03.2021 (külv 13.03.2021)

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ‘Zebrina’ 27.03.2021 (külv 13.03.2021)

 

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 2.04.2021 (külv 13.03.2021)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 2.04.2021 (külv 13.03.2021)

Kolmandal nädalavahetusel, 20.-21. märtsil olin tõeliselt hoos ja külvasin eriti helde käega 🙂 Mulda sai nii vanu kui uusi seemneid. Tänaseks on tärganud otse loomulikult avamaatomat ‘Terma’, keda mul vaja ei olnud (10st 10), rukola ja basiilik niisama söömiseks. Olulisematest külvidest on tärganud Makedoonia äiatar – 2 tk eelmise aasta pakist ja 5 tk uut sorti ‘Melton Pastels’. Neid tuleb ehk veel juurde. 

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica), kaks sorti 1.04.2021 (külv 20.03.2021)

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica), kaks sorti 1.04.2021 (külv 20.03.2021)

Jaanuaris tellitud seemnetest poetasin mulda ka oivalist salveid. Tema tärkas kiiresti – 26.03 oli 14 tk mullast väljas, täna on 15 tk ja paar tükki paistab veel. Samasse karpi külvasin ka pehmet kortslehte – see oli viga, sest tema tahab külmtöötlust. Edaspidi olen targem – no sealt ei paista hetkel veel midagi. Kaks kurekella, erinevad ‘Nora Barlow’d panevad mu kannatuse proovile. Ka kirju malve ‘Party Girl’ vaikib. Oh, peab see ootaja aeg nii pikk olema! 

Oivaline salvei (Salvia superba) 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Oivaline salvei (Salvia superba) 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Tokkroosid samas kerkivad kenasti – kõige kobedam on uus sort ‘Summer Carnival’. Juba päev pärast külvamist olid esimesed kolm näha ja täna on kõik 10 taime valmis pikeerimiseks. ‘Majorette’ oli juba eelmisel aastal aeglane, teda on 10st tärganud 6 ja teine möödunud aasta sort ‘Charters Double’ on pirtsakas ka seekord – 10st on tärganud vaid kaks. Eelmisel aastal tokkroosiseemneid enne ei leotanud, seekord olid nad 24 tundi enne külvi toasoojas vees. 

Tokkroos (Alcea rosea) 3 sorti enne külvi 24 tundi toasoojas vees

Tokkroos (Alcea rosea) 3 sorti enne külvi 24 tundi toasoojas vees

 

Tokkroos (Alcea rosea), kolm sorti 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Tokkroos (Alcea rosea), kolm sorti 2.04.2021 (külv 21.03.2021)

Vanadest tuttavatest külvasin katsetuseks ka aed-raudürti, lootmata avatud pakkidest midagi saada. Aga näe – ühest pakist (parim enne 2020) tärkas lausa 5 taime, rohkem kui eelmisel aastal! Ma loodan tõesti, et selle aastaga mu eksperimendid aegunud seemnetega lõpevad ja järgmisel aastal püüan olulist ebaolulisest paremini eristada. 

Nii see korter-kasvuhoone mul vaikselt laieneb ja kohe-kohe on käes aeg mulda torgata suvelilleseemned. Püüan asja kontrolli all hoida nii hästi kui suudan. Aknalauapind on hinnas ja toataimed on vähehaaval teise kohta kolinud. Kodukontorist on kopp korralikult ees ja arvutiekraani ei suuda töövälisel ajal vaadata – sellest on tingitud ka harvad blogipostitused. Kui mul seda hobi ei oleks, oleksin vist juba päris lolliks läinud 🙂

Lõpetuseks aianduskauge, ent vägagi looduslähedane soovitus. Kes veel ei ole avastanud live-ülekannet YouTube’is, siis vaadake imelist vulkaani Islandil! Geldingadalur muutub iga päevaga ja pakub hingematvat vaatepilti eriti päikeseloojangu ajal. 

Kauneid kevadpühi!

Kalanhoe hakkab uuesti õitsema (ilmselt on see Kalanchoe blossfeldiana)

Kalanhoe hakkab uuesti õitsema (ilmselt on see Kalanchoe blossfeldiana) 

Kuri koroonaviirus ei taha taanduda ja eile möödus aasta eriolukorra väljakuulutamisest. Mind kui paadunud hobiaednikku see aga ei morjenda, sest juba varakult olin koju tassinud mitu kotti külvimulda ja nagu igal aastal sel ajal hakkab korter jälle vaikselt meenutama kasvuhoonet. Tõsi, pisut rivist välja lõi mind neljapäeval saadud esimene vaktsiinisüst, aga eile, kui päeva keskel hakkas inimese tunne tagasi tulema, otsisin välja vana pesukausi ja mullakoti. Kui pea on uimane, lugemine ja igasuguste ekraanide vaatamine on vastunäidustatud, siis mullaga mäkerdada saab ikka! Tõtt öelda alustasin eelkülvidega juba nädal varem, aga see oli pigem nagu katsetus.

Eelkülvid aknalaual 14.03.2021

Eelkülvid aknalaual 14.03.2021

Ma olen sellest põlvkonnast, kus ema käskis alati taldriku tühjaks süüa. Toitu ei raisatud, nagu ka muid asju. Ilmselt on see alateadlikult üle kandunud ka teistesse eluvaldkondadesse, sest ma ei viska ära vanu seemnepakke. Vähe sellest – ma hoian alles ka tühjad pakid (ma pole ainus, kes nii teeb!) ja vahel on tõesti olnud vaja sealt midagi vaadata. Pisut on minus alles ka teadlasehinge, sest mulle meeldib katsetada. Ma ei viska ära uisa-päisa ära õitsemise lõpetanud potililli – enne püüan neid veel linnakorteri tingimustes teist korda õitsema meelitada ja vahel õnnestub ka. Hetkel on teisele ringile minemas detsembris ostetud kalanhoe ja elus on ka potikuusk ‘Conica’ (näis, kui kauaks). Katsetused vanad jõulutähed uuesti punaseleheliseks saada võib rahus ebaõnnestunuks lugeda, aga vähemalt sain nendega sügisest alates mängida nii et vähe polnud.

Tubane aiatöölaud eelkülvidega, ühtlasi näide taaskasutusest

Tubane aiatöölaud eelkülvidega, ühtlasi näide taaskasutusest

Esimesed eelkülvid tegin 6. märtsil ja nagu öeldud, olidki need mõeldud nö prooviks, mis tähendab, et midagi erilist ma sealt ei loodagi saada. Külvasin kaht sorti argentiina raudürti – üks oma aia seeme (väga vana, vist korjatud 2018) ja teine 2019. aastal avatud Vilmorini pakist. Uuem sort hakkas tärkama juba nelja päeva pärast ja tänaseks piisav hulk taimi olemas. Miks soovitatakse seda lille külvata juba veebruaris? Jah, ta areneb aeglasemalt kui näiteks kosmos või zinnia, aga ikkagi … Ühe vea tegin ikka, nagu ka eelmisel aastal – ühte karpi ei tohi külvata erineva vanusega seemneid. Tärganud taimed tahavad valgust, aga teises karbipooles on vaja mingi nipiga niiskust hoida, nii et tekitasin endale taas mõttetut tüli.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) (külv 6.03.2021). Teises karbipooles kile all on tärkamata seemned

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) (külv 6.03.2021). Teises karbipooles kile all on tärkamata seemned

Mingi satsi külvasin veel oma korjatud seemneid. Jälle üks õppimise koht! Ma kirjutan nüüd siia iseenda jaoks ühe üliolulise tarkuse trükitähtedega, et meelde jääks: INIMENE, KIRJUTA ALATI SEEMNETE JUURDE SILT KUUPÄEVA JA SORDINIMEGA! On ikka üsna muserdav vaadata nõutu näoga igasuguseid nutsakaid seemnetega, kui pole aimugi, kellega tegu on. Kahes karbis on nüüd siis katsetused – ühes on oma aia roosa monarda (aga mis aastast?) ja teises tärkab kena muru (kes see on?). Ka varasemate aastate fotode järgi ei suutnud tuvastada. Vähemalt põnev on! 🙂

Tundmatu taim külvikarbis, oma aia seeme (14.03.2021)

Tundmatu taim külvikarbis, oma aia seeme (külv 6.03.2021)

Kolmas osa 6. märtsi külvidest on juba ette maha kantud, sest paaris karbis on mugul-tuliürt (vana seeme, üks karp aknalaual, teine külmkapis) ja midagi ei looda saada ka suurest tähtputkest, sest tema puhul idaneb vaid väga värske seeme. See on vist eelmisel suvel võetud ‘Lars’ ja ma eriti ei muretse, sest tähtputk külvab ennast peenras ise ka päris kenasti. Külmkapis on veel ka moosesepõõsas ja tema edenemist ootan suure huviga.

Eile oli siis esimene tõsisem külvipäev ja nüüd on aknalaual stardivalmis neli erinevat sorti siilkübarat (kollane siilkübar ja kolm punast siilkübarat ‘Sparkler’, ‘Green Twister’ ja ‘Dreamcoat’. Kunagi tärkas tavaline liik ilma külmkapitöötluseta, ehk läheb ka seekord sama edukalt. Veel sai mulda natuke mets-kassinaerist ja mehhiko vanikkuljust, kuigi ma tean, et meie kliimas on teda raske õitsema saada. Aga ehk tuleb jälle parajalt soe ja piisava päikesega suvi? Ehk ei tõmba tundmatud tegelased teda mullast välja, nagu juhtus eelmisel aastal? Ma kohe kuidagi ei jäta jonni – no ma pean ta õitsema saama! Kahest vanast pakist (parim enne 2020) külvasin prooviks natuke aed-varesjalga (kirjade järgi ei talu ümberistutamist, peaks külvama otse kasvukohale) ja aed-kukekannust. Äkki õnnestub? Kui ei katseta, ei saagi teada! 🙂

Kui oma aeda ei saa, pakuvad poetulbid ja -nartsissid lohutust

Kui oma aeda ei saa, pakuvad ka poetulbid ja -nartsissid lohutust

Kalendrikevadeni on loetud päevad ja vahepeal maha sadanud lumigi jälle sulanud. Nüüd tahaks päikest, sest kui on päike, on kevad ka hinges ja südames ja argipäevade paineidki kergem taluda. Edukaid eelkülve ja head emakeelepäeva kõigile!