Arhiiv

Monthly Archives: veebruar 2015

Olen seda blogi kaua mõttes mõlgutanud ja täna teen algust. Eks näis, kas jätkub püsivust seda blogi pidada, siia sissekandeid ja pilte lisada. Tahaks loota, et siin kirjutatust on kunagi rõõmu mu poegadele ja nende peredele. Et vaadata, kuidas maamajas kunagi kõik oli ja muutunud on.

Algus, õieti uus algus oli augustis 2013, kui üle mitme aasta sattusin taas lapsepõlve- ja noorusmaale, kus kunagi olin nautinud mullas sonkimist ja lindude vaatlemist. Kunagi olid suved, kus veetsin aias kõik oma päevad ja ema käis mind peenarde vahel otsimas ja palumas, et “tule ometi tuppa ka”.

Siis tulid aastad, kus oma aeda ei tahtnud minna väga erinevatel põhjustel. Liiga palju oli muutunud, liiga palju oli juhtunud. Kuni juhtus see, et sain oma mustast südametunnistusest võitu ja osaliselt ka ema pärast võtsin julguse kokku ja sõitsin maale. Kartsin, et vanadest talulilledest pole enam midagi järel ja oma suureks üllatuseks paistsid kõrge rohu seest floksid välja. See oli hea, väga hea! Muidu oli majaümbrus üks suur džungel!

Ei mäleta enam, mida ma tol esimesel korral seal veel tegin, igatahes muutus maal käimine sellest päevast alates minu jaoks nii väljakutseks, vajaduseks ja isegi sõltuvuseks.

Naabrinaine andis mulle samal sügisel 12 maasikataime ja juba 2014. a. kevadel sain üle aastakümnete jälle oma aia maasikaid. Jõudumööda kaevasin rohtukasvanud aiamaal paar ruutmeetrit peenramaad tulevaks aastaks ja ega ma esimesel sügisel (2013) suurt rohkem jaksanudki, kui maja ees ja taga naadimetsa hävitada ja aeda valgust tuua.

Täna on 7.veebruar, kevade alguseni on 41 päeva. Ei jõua oodata, millal jälle näpud mulda saan.

DSC01267