25. aprill ja jälle soe!

Kraadiklaasi eriti ei vaadanud, mingil hetkel (vist oli umbes 11.30) näitas varjus 14 kraadi, aga maja ees oli palavuse tõttu lausa võimatu olla. See on meie maamajas kahtlemata kõige soojem koht! Terve päeva käisin ringi nende mõtetega, et kuhu küll lavendel istutada. Ta tahab päikesepaistelist ja sooja kohta, tuult ei taha hästi taluda. Kas tõesti maja ette uus peenar teha?

Kaevasin jälle paar ruutmeetrit ja hävitasin naati ja võililletõusmeid siit ja sealt. Maja ees ongi kümnest tulbist vaid neli üles tulnud – näib. et jäneste või kitsede näksimine neile korvamatuid kahjustusi pole põhjustanud. Aed sinetab silladest! Ja see herilaste sumin nende kohal ja ümber summutab kohati isegi naabrimehe murutraktori permanentse plärina.

Ja pilte tegin. Fotol klikates näeb suuremalt ( ja siis ülevalt noolest tagasi blogi juurde).

  Paari esimest ülast nägin juba eelmisel nädalavahetusel ja nüüd on neid ikka märksa rohkem.

Üks kureparv tegi põllu kohal päris mitu ringi.

Rabarber kosub. Ja naat muidugi igal pool.

Erimumm ja sillad

Sinilill suures plaanis

Teel jaama nägin ära esimese nurmenuku

18. aprillil maal ja aed aknalaual

Eelmisel nädalavahetusel käisin ikka maal ka, kuigi postitust sellest ei teinud, sest häid pilte ei saanud ja midagi revolutsioonilist aias ka korda ei saatnud. Külm oli, kuigi maad kaevates seda ei tundnud. Metsaalused olid sinised kui kunagi varem ja ka esimese ülased olid võsa ääres näha. Tegin valmis peenra nr. 2 ja panin maha tilli, peterselli ja kaks rida suvelilli. Sillad õitsesid ja lumikellukesed lahkuvad lavalt.

Kuna sel aastal harrastan aknalauapõllundust, siis mõtlesin siia panna natuke pilte sarjast “enne ja nüüd”. Kuna pea kõik külvatud seemned läksid kasvama, olen siin endamisi juurelnud, mida nende taimedega küll peale hakata.

Esimesed külvid tegin ilmselgelt liiga vara, juba 7. märtsil. Papist munakarpidesse külvasin lõvilõuga ja leeksalveid, külvikassetti lavendlit ja astrit, keskmise suurusega plastkarpi kaht sorti tomatit, mida peaks saama ka avamaal kasvatada. Juba 10. märtsil tärkasid esimesed astrid, 11. märtsil ilmutas lavendel tärkamise märke (pidi hirmus aeglane olema), 12. märtsil tärkasid esimesed valguskülvid (lõvilõug ja leeksalvei) ja 13. märtsil olid ka esimesed tomatid mullast väljas.

Lavendel 14.03

Lavendel 19.04

Leeksalvei 14.03

Leeksalvei 19.04

Tomat 14.03

Astrid 14.03

Astrid 19.04

Lõvilõuad 14.03

Lõvilõuad 23.04

 Džungel aknalaual 19.04. Esiplaanil väljaveninud rõngaslill.

Imelik on veel see, et kõik jõulukaktused kasvatavad agaralt õiepungi.

11. aprill – 16 kraadi varjus

Tõeliselt soe laupäev möödus peamiselt prahti põletades, ühe peenra tegin ka. Mitu haneparve lendas üle ja kurgede huiked lähedal soos soojendasid südant, teistest lindudest rääkimata.

Haneparv vist, aga kindel ei ole.

Esimene konn sel kevadel.

Soos on vett päris palju. Lindude laul kahjuks pildile ei jäänud, aga see oli kõrvulukustav.

Alguses arvasin, et lind on mõne punase plastikpalli pooleks nokkinud. Kui järgmist nägin, siis sain alles aru, et tegu on seenega. Uurisin asja – see on karikseen. Kevadkogritsa kõrval üks väheseid kevadisi seeni.

Aias puu otsas oli tegelikult linnupaar – emaslind ühtlaselt hall, isane silmatorkavalt punase kõhuga. Arvasin esialgu, et on lepalind, aga tegelikult on hoopis leevike.

Metsaalune oli päikese käes sinililledest sinine. See isend kasvab aias.

Täna on vihm, tugev tuul ja ilm jälle jahe.

Ülestõusmispühad

Eile oli 5. aprill ja kuna varasem ilmaennustus lubas pühadeaja parimat ilma, olin end aiateraapiaks vaimselt valmis pannud. Hommikune ilmateade muidugi nii sooja ilma enam ei lubanud ja tegelikult oli õues päris külm, aga lõuna ajal tuli korraks ka lubatud päike välja ja kraadiklass näitas kella 14.00 ajal isegi 6 kraadi sooja.

Lumikellukesed oli täies õieehtes, sillad veel koguvad ennast. Terve aed on neid täis. Maja otsas on kõik uued tulbid üles tõusnud, aga maja ees on neid keegi närimas käinud. Lumeroos hakkab lõpetama. Sinilillede jaoks on seni olnud veel külm, paar pungas õit siiski leidsin aia tagant.

Orav oli seekord väga mõistev – ootas mind, kui fotoka järele jooksin ja lausa poseeris mulle. Ja rändlinnud sain ka pildile. Soost kostis kurgede kruutamist ja õhk oli juba linnulaulu täis.