Tänase postituse pealkiri on laenatud ühest teisest blogist. Loen vahel erinevaid aiablogisid – ammutan inspiratsiooni ja vahel kadestan neid, kellel on muruniiduk ja õitsev aed. Olen sattunud lugema ka mõnd foorumipostitust, kus kirjutab ja küsib targemate nõu keegi minusugune, kel vaid vikat ja vabad nädalavahetused.
Kevad on ikka külm. Viimastel päevadel on hommikuks lubatud öökülma, kohati -4. Eile istutasin taas väljaveninud taimi, seekord lõvilõugasid. Hoian aga jälle pöialt, et ellu jääksid. Midagi erilist aias ei teinud. Rohi on nädalaga mühinal kõrgemaks kasvanud. Püüdsin piirata naati ja võilille maja ees, natuke peenarde ääres ka.
Spinat on üles tulnud, salat ja mingid lilled ka. Putukad on redisepealsed ära söönud. Esimene tulp on lahti, õitsevad toomingad, alõtšad ja meelespead. Siiski on valdav värv loodused kollane – võililled, nurmenukud ja harakaladvad domineerivad igal pool, kuhu inimkäsi või trimmer pole ulatunud.
Ajalugu ja arheoloogia on ka viimastel aastatel mu huviorbiidis olnud. Üllatus oli suur, kui kiviktaimlat kaevates huvitava asja leidsin. Kui keegi oskab aimata, millega võiks tegu olla, andku teada.