16. mai ehk aed parandab kõik haavad

Tänase postituse pealkiri on laenatud ühest teisest blogist. Loen vahel erinevaid aiablogisid – ammutan inspiratsiooni ja vahel kadestan neid, kellel on muruniiduk ja õitsev aed. Olen sattunud lugema ka mõnd foorumipostitust, kus kirjutab ja küsib targemate nõu keegi minusugune, kel vaid vikat ja vabad nädalavahetused.

Kevad on ikka külm. Viimastel päevadel on hommikuks lubatud öökülma, kohati -4. Eile istutasin taas väljaveninud taimi, seekord lõvilõugasid. Hoian aga jälle pöialt, et ellu jääksid. Midagi erilist aias ei teinud. Rohi on nädalaga mühinal kõrgemaks kasvanud. Püüdsin piirata naati ja võilille maja ees, natuke peenarde ääres ka.

Spinat on üles tulnud, salat ja mingid lilled ka. Putukad on redisepealsed ära söönud. Esimene tulp on lahti, õitsevad toomingad, alõtšad ja meelespead. Siiski on valdav värv loodused kollane – võililled, nurmenukud ja harakaladvad domineerivad igal pool, kuhu inimkäsi või trimmer pole ulatunud.

Esimesed anemoonid

Alõtša

Riinalt saadud harilik maajalg e. kassiratas

Selverist 2014 ostetud tulbid, kümnest esimene õitseb

Vares Kivimurumäel

Lihtsalt üks võilill ja mesilane

Raudteepeenar

Ajalugu ja arheoloogia on ka viimastel aastatel mu huviorbiidis olnud. Üllatus oli suur, kui kiviktaimlat kaevates huvitava asja leidsin. Kui keegi oskab aimata, millega võiks tegu olla, andku teada.

Arheoloogiline leid

9. mai maal

Alustan ikka ilmast – kui rongijaamast hakkasin kõndima, oli ilm ikka väga vastik. Päike paistis, aga õhk oli külm ja tuul ka veel. Plaanisin maal olla võimalikult lühikest aega. Kui kohale jõudsin, läks nii nagu alati – meie õues on soe (ka naabrinaine kinnitas seda, kui külas käis) ja sonkisin aias kuus tundi. Tulemust eriti näha pole, sest naat ja võilill kasvavad kiiremini kui ma neid jõuan välja juurida või maha lõigata. Kerge masendus hakkab hinge hiilima – trimmerit on vaja ja kohe! Olen mõelnud ka rootorniiduki peale.

Tore oli tõdeda, et rõngaslilled olid elus. Kartsin, et eelmise nädala üks külm öö sai neile saatuslikuks, aga ei. Nirud näevad välja, aga hing on sees. Naabrinaiselt saadud püsikud kõik elus. Ja peenral tärkavad külvatud seemned. Ühe uue peenra tegin ka – üks rida lehtpeeti, suhkruhernest ja porgandit.

Ülane lõpetab ja nurmenukke tuleb üha juurde.

Esimene alõtša õitseb

Kaskede õrnroheline leheloor

Kikkapüks

Vergissmeinnicht

Metshaned (vist) – ikka väga madalalt lendasid üle meie aia ja pidin väga kiireid liigutusi tegema, et nad pildile saada

Üks pilk aeda

Leia pildilt kuldnokk (pilt tehtud naabri aias)

Täna on 10. mai ja emadepäev.

3. mai – esimene hein tehtud!

… mitte küll vikatiga, aga murukääridega sai akna alt päikese käes pikaks kasvanud naat ära lõigatud. Istutasin esimesed lilletaimed, aga kas nad ellu ka jäävad, ei tea. Ööseks lubab külmakraade.

Ilmajaama üldiselt uskuda ei tasu. Reedel jätsin maale minemata, sest lubas vihma. Tegelikult aga paistis pea terve päeva päike! Eile oli see-eest jube külm ja vihmane. Täna jälle varjus 11 kraadi ja päris mõnus oli.

Kella nelja paiku hakkasin juba otsi kokku tõmbama, kui helistas naabrinaine ja pakkus püsikuid. Pean veel üle küsima, mis need täpselt olid. Meie vana kõrge kollane lill ja krüsanteemid, aga teised vajavad veel tuvastamist.

Murulauk on nädalaga märkimisväärselt kasvanud

Mõni umbrohi on kohe väga ilus! See on kanakoole (Ranunculus ficaria)

Metskannikesed õitsevad. Sinilill hakkab lõpetama.

Leevikesepaar. Neid peab ise kuulma ja nägema! Üks tants ja tagaajamine käis terve päeva.

Natuke majanurka ka.

Ja ülased muidugi.