Täna on 17. juuli ja eelmisest postitusest on märkamatult möödunud kaks nädalat. Pärast üürikest kuumalainet kuu alguses tuli jälle külm ilm ja pea nädal aega vihma. Viimased seitse päeva on aga olnud mõõduka soojaga (ca 20 kraadi või natuke alla selle) ja eile õhtul jõudis kohale äike uute tugevate hoovihmadega.
Viimase nädala jooksul olen maal käinud päris mitu korda. Möödunud laupäeval (11. juulil)) tulid K ja H ka ja tõime koju uue käsiniiduki, mille ostmist olin planeerinud kaua. Risk muidugi oli, et sellega pole meil suurt midagi peale hakata – maa on ebatasane ja kohati mättane ja pehme, rohi kõrge ja sada muud häda. H asus aga oma mehise jõuga asja kallale ja majaesine sai kohe siledamaks. Musklirammu see riistapuu muidugi nõuab ja pole mõtet niita, kui rohi on märg (võtab libisema) ja liiga kõrge. Kui järgmisel korral üksi maal tegutsesin, võttis aga niiduk noort naati ja madalat rohtu nagu nalja!
Teine uudis tabas mind 13. juulil, kui avastasin vahtra tagant jupi metssigade songermaad. See maalapp vana alumise aiamaa otsas oli nii põhjalikult üles küntud, et kohemaid oleks võinud kartuli maha panna. Keset seda musta mulda oli üks noor saarepuu kasvama jäetud – isegi metssead ei taha teda! Ma ise ei mäleta, et meil kunagi metssigadega probleeme oleks olnud, aga R. meenutas, et seda nurka on nad varemgi sonkimas käinud.
Aed on suhteliselt õitevaba – jasmiin on lõpetanud ja roosa pojeng samuti. Kivikilbik, helmikpööris ja neitsikummel õitsevad, rohkem pole suurt midagi. Rohke vihm on kõik kasvama pannud, kaasa arvatud umbrohu. Põhiliselt olengi rohinud ja kääridega murumätast näksinud. Ühel päeval tegin enam-vähem korda ka kadaka ja elupuu taguse ala, aga majaesise lillepeenraga ei oska ikka midagi peale hakata. Ootan flokside õitsemise ära ja eks augustis siis vaatan, mis selle suure peenraga saab.
Maja otsas on üles tõusnud kuus gladiooli kümnest – pisut hiljavõitu muidugi, aga ju olid sibulad liiga kuivanud või panin nad liiga hilja maha. Lilla kivikilbik vaikselt kosub, ainult valge on tsipa nirakas. Leeksalveid järgmisel aastal ei külva, on liiga pirtsakas. Esimesed lõvilõuad on oma õied avanud. Maja taga paksu rohu sees laiutab rohemünt ja mustsõstrapõõsa kõrval on elus ka vana lillhernes.
Lavendlipeenras on nüüd 26 taime ja pikemaks seda alleed ei tee. Hirmus kaevamine sentimeetri kaupa, sest pinnas on kive täis ja juurikatest parem üldse ei räägi. Prantsuse lavendlitaimi olen istutanud ka savipottidesse (3 tk) ja need üksikud lavendlid, mis veel järel on, on ikka ka plaanis kuskile maha torgata.
Tomatiprojektist nii palju, et kõik taimed on elus ja olen suutnud tõestada, et ka äramurdunud poolik tomatiõisik ajab vaasis juured alla ja kasvatab tomatid külge. Ka need taimed, mis kahemeetriseks olid kasvanud ja mille jupikaupa maha panin, on elu ja tervise juures. Müstika! Kõige paremini tunnevad ennast muidugi Vilmad, mis on kodus aknalaual ja viis väikest kirsstomatit olen juba ära söönud.
Maasikad on ilusad ja suured. H aitas võrgu peale tõmmata ja vähemalt lindude eest on nad nüüd kaitstud. Need taimed, mille sügisel lillepeenrasse torkasin, on täiesti tühjaks söödud. Maasikapeenras on niiskus muidugi liiga suur ja muld on raske, nii et vastu maad vajunud suured marjad kipuvad hallitama minema.
Lõpetuseks hoiatus – ärge ostke Kekkilä suvelillede mulda! See on nagu kitt, kui märjaks teha ja ilmselge rämps. Kuivalt näeb välja nagu saepuru ja suure puutükid on sees. Niiskelt saab sellest aga ilmselt mätsida igasuguseid asju, kui savi ei juhtu käepärast olema. Peenrasse lilletaimede ümber panduna moodustab tihke kihi, mis kipub sammalduma.
Niitudel ja heinamaadel õitseb kõik, mis õitseda saab. Looduse kujundatud kooslused on ikka kõige kaunimad.

Imeline moonipõld teel Tapa poole

Naistepuna (Hyperici herba) õitseb

Nõgeseliblikas (Araschnia levana)

Metsmaasikad on väga valmis ja kohe-kohe läbi

Suureõieline kellukas ehk kurekatel

Metssigade songermaa

Palderjan õitseb

Esimesed maasikad

Soorohi Kameeleon kosub ja näitab värve üha rohkem

Vaade värava poolt

Suvikõrvits kompostihunnikus

Majaesine valge ristikuga, mida ei raatsi kuidagi maha niita