Juuli hakkab lõppema

Viimasel nädal on olnud päris kena ilm – pilvi, tuult ja õnneks ka parajalt päikest. Midagi revolutsioonilist aias pole teinud, põhiliselt peenraid rohinud ja murulaadset pinda tekitanud. See viimane läheb üpris vaevaliselt, sest põhitöö käib murukääridega (rohi on liiga kõrge ja kõva juba ka) ja raudrehaga, et sammalt lahti kraapida ja pinda siluda. Asi vaikselt siiski edeneb – kui alles  eelmisel aastal oli majaesine plats mättaline ja kõrge heinaga, siis sel aastal on maapind juba üsna sile.

Maasikad hakkavad läbi saama. Olen mitmel korral imestanud, kes valmivaid marju küll varre pealt läbi lõikavad ja laialli tassivad. Viimasel korral sain jälile – need on hiired! Jälle midagi uut. Kuidas neid küll tõrjuda? Ehk ei oleks pidanud naabri suurt punast kassi krundilt minema peletama – nüüd oleks teda hädasti vaja.

Mingil hetkel haaras käsi sae järele ja võtsin maha kaks jämedat alõtšaharu. Saagisin ja kirusin, aga tulemuseks on aias jälle natuke valgem. Otsisin mõnd pilti eelmise aasta aiast, aga paraku pole ma neid eriti teinud. Kahju, sest hea meelega oleks vaadanud, kuidas mõni aianurk varem välja on näinud ja võrrelnud praegusega. Ainult mina tean, kui palju mõttetuid puid, põõsaid ja oksi ma aasta jooksul olen aiast eemaldanud. Järgmine ost on mootorsaag!

Esimesed rõngaslilled on õied avanud, aga lõvilõuad vajaksid ilmselgelt rohkem päikest ja valgemat kasvukohta. Eelmisel aasta soetatud astilbe on kenasti  kosunud ja monarda õitseb. Kevadel peenrasse külvatud rukkililled ja saialilled tärkasid viletsalt ja pole sugugi nii lopsakad, kui ma lootsin. Suve lõpust annavad märku ka esimesed avanenud astrid ja floksid.

Looduses valitsevad kõikvõimalikud putked, ohakalised ja kõrrelised. Veel on värve, aga vaikselt hakkab kõik kollasemaks ja pruunimaks muutuma. On raudrohu, pune ja nõmm-liivatee aeg. Pärn on juba peaaegu ära õitsenud.

Alõtša aastaringid

Nagu oliivid

Rõngaslill Silver Cup

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Esimene astriõis (Pompon)

Astilbe avaneb vähehaaval

Monarda (Monarda didyma) on äge, aga natuke vale koha peal

Saialill Orange Gitana

Vanadest aegadest Stoerki käoking ehk värd-käoking) Bicolor

Hobumadar (Galium verum)

Valge madar (Galium album)

Must jumikas (Centaurea nigra)

Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) heinputkel

Kodutee

Midagi uut

Tänane päev läheb ajalukku – nägin esimest korda meie aias nastikut. Viiisin niidetud rohtu maja taha kompostihunnikusse ja siis nägingi teda vana kasvuhoone kohal kuivanud rohul. Kummalisel kombel ma isegi ei ehmunud. Vaatasin, kuidas ta elegantselt kadus ja kui fotokaga tagasi tulin, oli ta lootusetult läinud. Mis siis ikka – nüüd on ka meil oma majauss nagu igas korralikus vanas talus. Tuleb õppida temaga koos elama, sest ei usu miskipärast, et tegu oli gastroleeriva isendiga, kuigi loota ju võib. Küla vahel on neid viimastel aastatel päris mitu korda nähtud.

Aias valitseb endiselt roheline vaikelu. Mõned õied juba on puhkenud, aga suurem lilleilu ilmutab ennast loodetavasti nädala- paari pärast. Korjasin maasikaid ja nägin oma suureks rõõmuks, et paaril lavendlipõõsal on esimesed õiealgmed tekkinud. Niitsin nii vikati kui käsiniidukiga, välgutasin murukääre ja riisusin seekord eriti hoolikalt.

Ilm oli mõnusalt soe. Praegu sajab akna taga jälle vaikset vihma.

Tänane maasikasaak

Rukkilill Blue Ball

Ikka see lõhnav neitsikummel

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Suvikõrvits kosub

Märtsis külvatud lõvilõuad hakkavad vähehaaval õitsema

Muulukas (Fragaria viridis)

Harilik pune (Origanum vulgare)

Raudrohi (Achillea)

Aas-kurereha (Geranium pratense)

Roomav maran (Potentilla reptans)

Tänased pildid

Vist on Polka

Koerliblikas (Aglais urticae)

Arheoloogiline leid nr. 2

Spinat-kermesmari (Phytolacca acinosa)

Malva

Kassisaba mailase perekonnast (Veronica spicata)

Pool juulikuud on läbi

Täna on 17. juuli ja eelmisest postitusest on märkamatult möödunud kaks nädalat. Pärast üürikest kuumalainet kuu alguses tuli jälle külm ilm ja pea nädal aega vihma. Viimased seitse päeva on aga olnud mõõduka soojaga (ca 20 kraadi või natuke alla selle) ja eile õhtul jõudis kohale äike uute tugevate hoovihmadega.

Viimase nädala jooksul olen maal käinud päris mitu korda. Möödunud laupäeval (11. juulil)) tulid K ja H ka ja tõime koju uue käsiniiduki, mille ostmist olin planeerinud kaua. Risk muidugi oli, et sellega pole meil suurt midagi peale hakata – maa on ebatasane ja kohati mättane ja pehme, rohi kõrge ja sada muud häda. H asus aga oma mehise jõuga asja kallale ja majaesine sai kohe siledamaks. Musklirammu see riistapuu muidugi nõuab ja pole mõtet niita, kui rohi on märg (võtab libisema) ja liiga kõrge. Kui järgmisel korral üksi maal tegutsesin, võttis aga niiduk noort naati ja madalat rohtu nagu nalja!

Teine uudis tabas mind 13. juulil, kui avastasin vahtra tagant jupi metssigade songermaad. See maalapp vana alumise aiamaa otsas oli nii põhjalikult üles küntud, et kohemaid oleks võinud kartuli maha panna. Keset seda musta mulda oli üks noor saarepuu kasvama jäetud – isegi metssead ei taha teda! Ma ise ei mäleta, et meil kunagi metssigadega probleeme oleks olnud, aga R. meenutas, et seda nurka on nad varemgi sonkimas käinud.

Aed on suhteliselt õitevaba – jasmiin on lõpetanud ja roosa pojeng samuti. Kivikilbik, helmikpööris ja neitsikummel  õitsevad, rohkem pole suurt midagi. Rohke vihm on kõik kasvama pannud, kaasa arvatud umbrohu. Põhiliselt olengi rohinud ja kääridega murumätast näksinud. Ühel päeval tegin enam-vähem korda ka kadaka ja elupuu taguse ala, aga majaesise lillepeenraga ei oska ikka midagi peale hakata. Ootan flokside õitsemise ära ja eks augustis siis vaatan, mis selle suure peenraga saab.

Maja otsas on üles tõusnud kuus gladiooli kümnest – pisut hiljavõitu muidugi, aga ju olid sibulad liiga kuivanud või panin nad liiga hilja maha. Lilla kivikilbik vaikselt kosub, ainult valge on tsipa nirakas. Leeksalveid järgmisel aastal ei külva, on liiga pirtsakas. Esimesed lõvilõuad on oma õied avanud. Maja taga paksu rohu sees laiutab rohemünt ja mustsõstrapõõsa kõrval on elus ka vana lillhernes.

Lavendlipeenras on nüüd 26 taime ja pikemaks seda alleed ei tee. Hirmus kaevamine sentimeetri kaupa, sest pinnas on kive täis ja juurikatest parem üldse ei räägi. Prantsuse lavendlitaimi olen istutanud ka savipottidesse (3 tk) ja need üksikud lavendlid, mis veel järel on, on ikka ka plaanis kuskile maha torgata.

Tomatiprojektist nii palju, et kõik taimed on elus ja olen suutnud tõestada, et ka äramurdunud poolik tomatiõisik ajab vaasis juured alla ja kasvatab tomatid külge. Ka need taimed, mis kahemeetriseks olid kasvanud ja mille jupikaupa maha panin, on elu ja tervise juures. Müstika! Kõige paremini tunnevad ennast muidugi Vilmad, mis on kodus aknalaual ja viis väikest kirsstomatit olen juba ära söönud.

Maasikad on ilusad ja suured. H aitas võrgu peale tõmmata ja vähemalt lindude eest on nad nüüd kaitstud. Need taimed, mille sügisel lillepeenrasse torkasin, on täiesti tühjaks söödud. Maasikapeenras on niiskus muidugi liiga suur ja muld on raske, nii et vastu maad vajunud suured marjad kipuvad hallitama minema.

Lõpetuseks hoiatus – ärge ostke Kekkilä suvelillede mulda! See on nagu kitt, kui märjaks teha ja ilmselge rämps. Kuivalt näeb välja nagu saepuru ja suure puutükid on sees. Niiskelt saab sellest aga ilmselt mätsida igasuguseid asju, kui  savi ei juhtu käepärast olema. Peenrasse lilletaimede ümber panduna moodustab tihke kihi, mis kipub sammalduma.

Niitudel ja heinamaadel õitseb kõik, mis õitseda saab. Looduse kujundatud kooslused on ikka kõige kaunimad.

Imeline moonipõld teel Tapa poole

Naistepuna (Hyperici herba) õitseb

Nõgeseliblikas (Araschnia levana)

Metsmaasikad on väga valmis ja kohe-kohe läbi

Suureõieline kellukas ehk kurekatel

Metssigade songermaa

Palderjan õitseb

Esimesed maasikad

Soorohi Kameeleon kosub ja näitab värve üha rohkem

Vaade värava poolt

Suvikõrvits kompostihunnikus

Majaesine valge ristikuga, mida ei raatsi kuidagi maha niita

3. juuli – 25 kraadi varjus

Suur palavus on Euroopast kohale jõudnud ja täna oli päike tõeliselt kuum. Enam-vähem olemisväärseks tegi ilma suhteliselt tugev tuul. Kõrvetasin selja ja õlad jälle korralikult ära.

Jõudsin päris palju – niitsin (üsna vähe), rohisin puhtaks lillepeenra maja otsas ja lõvilõuapeenra mustsõstrapõõsa taga. Rookisin naati, peamiselt rabarberite vahelt ja tagant. Ja muidugi kastsin.

Prantsuse lavendel maja ees kivide juures ei ela ega sure. Igal pool kirjutatakse, et lavendel ei taha väga rammusat mulda ja armastab kuivust ja tuulevaikset kasvukohta. Kõik tingimused oleks nagu täidetud, aga ikka kiratseb. No las ta olla siis nii. Tähklavendlipotid ootasid ka istutamist – torkasin nad nn alleepeenrasse. Kokku on seal nüüd 16 taime ja näib, et neile seal meeldib, kuigi koht on tuuline.

Roosa pojeng õitseb, jasmiin ka. Lumepall ja valge roos õitsevad selle kuumaga kiiresti ära. Maasikad on veel väga rohelised, aga see-eest sõin ära peotäie metsmaasikaid.

Roosa pojeng

Peenar maja otsas

Lilla kivikilbik e. kilbirohi (Lobularia maritima)

Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)