Lõppev nädal on olnud soe ja sume – sellist augustikuud ma armastan. Täna tuli üle hulga aja päris korralik vihm ja lõpetas paarinädalase põua. Kased on sel aastal harjumatult vara kollaseks läinud ja kastan värava juures puistab pruunikaid krõbisevaid lehti.
Õuntega on sel aastal nirusti – valged klaarid on peaaegu kõik alla kukkunud ja lisaks koidele on neil juba puu otsas mädaplekid peal. Ilma igasuguste süümekateta tassin neid alla aeda kompostihunnikusse – las metssead söövad. Paradiisisõunapuu oli eelmisel aastal väga täis, sel aastal pole kohe mitte ühtegi pabulat ka.
Tomatid nii avamaal kui linnas aknalaual muudkui kasvavad ja kui neist mööda lähen, siis söön jälle paar tükki. Iga kord, kui maal käin, võtan jälle mõne suvikõrvitsa kaasa. Eilne isend oli pisut ülearu kosunud ja päris raske. Kui koju jõudsin, kaalusin huvi pärast ära – 1,4 kg. Herned on üles võetud ja viimane salat ka. Järgmisel aastal võiks köögiviljaaeda muidugi laiendada, kuigi uue peenramaa tegemine on suhteliselt vaevaline ja ei istu mulle eriti, kui aus olla.
Eelmisel aastal samal ajal istutasin päris mitu uut püsikut. Pildid tulevad seekord rubriigist “Enne ja nüüd”.
Kosmosed ja krüsanteemid hakkavad avanema, ka pildil oleval päevakübaral on paar õit. Kõik muu aga õitseb mühinal – ikka floksid, astrid, lõvilõuad, leeksalveid, kivikilbikud, rõngaslilled, vanad kollased ja Kaevu tänava kollased. Lavendlipeenrast teen kunagi eraldi postituse.
Kui üldiselt hakkab suur aiatööhoog raugema, siis aitab mõni kena inimene, kes läbi astub ja mu pingutusi hinnata oskab. Eelmisel laupäeval tuli õde mu valdusi üle vaatama ja oli üllatunud, kui palju pilt võrreldes varasemaga muutunud on. Mul oli siiralt hea meel.