Arhiiv

Monthly Archives: aprill 2016

Mul puudub aias tegutsemiseks visioon ja maal olles enamasti ka konkreetne tegevusplaan. Ega see mind ei häiri, aga aeg-ajalt mõtlen sellele. Tavaliselt nokin siit ja sealt. Kui üks asi ära tüütab või väsitab, siis teen jälle midagi muud – ehk nii ongi õige.

Eile kogesin taas, et maatöö murrab ikka linnainimese konti küll. Kaevasin vana kompostihunnikut ümber ja isegi ühe väikese peenra tegin valmis ja selg väsis ikka korralikult ära. Natuke riisusin, püüdsin korrastada majatagust ja maja eest peenrast kaevasin välja seal laiutanud sõnajalgu. Vihmaussid on peaaegu ärganud, aga konnad veel magavad.

Ilm oli väga soe, kuigi pisut tuuline. Mitu haneparve lendas üle, aga korralikult pildile neid ei saanud.

Õhtul linna jõudes vaatasin pea kohal tiirutavaid kajakaid ja tuvisid ja tõdesin, et see pole ikka see. Ei mingeid emotsioone.

Hüatsint

Hüatsint

15 kraadi varjus!

15 kraadi varjus!

Arheoloogiline leid nr. 3

Arheoloogiline leid nr. 3

Lumikellukesed

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis)

DSC05133

Sinililled aias

Käisin eile maal, kuigi hommikul oli paks udu ja õhk külm. Ilmateade lubas päevaks päikest ja nii oligi – lõunaks oli ilm ilus, kuigi kell 12.00 ajal näitas kraadiklaas varjus kõigest 6 kraadi.

Maad kaevata polnud mõtet, sest muld on veel külm ja rehagagi on aias palju teha. Kraapisin vahraalust ja tasandasin metsloomade tehtud auke. Kirusin endamisi aia mõõtmeid, sest aeg-ajalt tekib lootusetu tunne ikka küll – tee, mis sa teed, aga tulemus tuleb väga vaevaliselt. Sooviksin, et võiksin kohapeal elada, hommikul kohvitassiga välja minna ja iga päev natuke aias kõpitseda, mitte ainult nädalavahetustel. Aga no asi seegi, et see koht mul üldse on.

Õitsevad lumikellukesed aias ja sinililled metsa all. Kured kriiskavad all soos ja kõik võimalikud muud linnud ümberringi. Hanesid nägin üle taeva lendamas. Ilus. Sõin ära ühe naadi – polnudki kibedat maitset!

Lumikellukesi on aias palju. Väga palju.

Lumikellukesi on aias palju. Väga palju.

Üks kahest märtsikellukesest, mis vanadest aegadest alles on

Üks kahest märtsikellukesest, mis vanadest aegadest alles on

Leevike

Leevike

Kastan

Kastan

Ilm oli päikeseline, tuulevarjus oli lausa palav, aga tegelikult on õhk ikka külm ja tuulises kohas haaras käsi mütsi järele. Esimene kord maale minnes on ikka natuke hirm nahas – ega sees pole käidud ja kas majal on ikka katus peal. Selle koha pealt oli kõik ok, aga üllatas lumi nii värava taga, maja ees ja taga. Maa lirtsus ja väga seal trampida ei tahtnud. Päris mitmel vanal õunapuul olid suured oksad murdunud – kas lume raskusest või talviste tormide tõttu. H oli õnneks kaasas ja tegi saetööd. Esimesel korral end aiatöödega väga ei tahtnud katkestada – mina riisusin natuke ja lõikasin püsikute pealseid. Püüdsime ka oksi põletada, aga no ei saanud lõket põlema, aga ega väga ei pingutanud ka. Suitsuhaisu saime igatahes juustele ja riietele külge!

Majaesine

Lund on nii maja ees kui värava taga

Ja igat sorti loomad olid aeda oma pabulaid ja muid jälgi jätnud – metssead olid kompostihunniku üles leidnud, õunapuude all tuuseldanud ja ühe mustsõstrapõõsa alla lausa augu kaevanud. Kitsed ja jänesed on näksinud sügislilli ja maasikalehti, tulbid olid seekord puutumata.

Vaikelu lavendli ja jänesepabulatega

Vaikelu lavendli ja jänesepabulatega

Lumikellukesi on siin ja seal, aga nende hiilgeaeg alles tuleb. Tulbid, nartsissid, päevaliiliad ja pojengid on nina mullast välja pistnud, küüslaugud ka. Eelmisel kevadel kinkis keegi kena inimene mulle hüatsindi ja see kasvas ja kuivas suvi läbi vahelduva eduga kodus aknalaual. Sügise pistsin mulda ja nüüd on ta peenras täiesti arvestatava välimuse saavutanud.

Hüatsint

Hüatsint

Lumeroos miskipärast ei õitsenud, aga suurem osa lavendleid on elus. Prantslased on ilmselt kõik looja karjas, mida oligi arvata.

Õhtul pikeerisin daaliaid ja külvasin aedsalveid, madalat ja ahtalehist peiulille, pruudisõlge ja vürtsbasiilikut. Miks ma seda küll teen? Eks ikka sellepärast, et nii tore on vaadata, kuidas nad tärkavad. Kui nüüd leiaks veel kellegi, kes maad kaevaks, et kogu see ilu ka maha saaks istutatud, oleks kena.

Enne jaama minekut läksime naabrinaisele tere ütlema ja oh üllatust – sain tagantjärele sünnipäevakingiks Fiskarsi murureha! Superluks! Aitäh!

DSC04906

Kevadekuulutajad