Kevad kulgeb kosmilise kiirusega – kõik kasvab, õitseb, lõhnab ja … kuivab. Vihma oleks hädasti vaja, sest kasta lihtsalt nii palju ei jõua, kui peaks. Eelmise nädala jooksul käisin lausa kolmel korral maal, sest taimed tahavad istutamist ja peenarde tegemiseks on viimane aeg. Aknalaudadele on linnas isegi juba ruumi tekkinud, sest uued taimed on toast rõdule kolinud.
Maale on viidud ja maha on hetkel istutatud ahtalehised peiulilled, madalad astrid, muskus-kassinaerised, pruudisõled (zinniad), madalad peiulilled ja üks rõngaslill. Ühe osa lõvilõugadest sai naaber endale. Temalt omakorda sain mooniseemneid – imeilus madal sort, mis ta peenras juba õitseb. Külvasin seemned maha, aga tegelikult peaks neid iga päev kastma ka. Viimased öökülmad polnud daaliatele ja lõvilõugadele midagi teinud – kõik olid elus ja nägid päris kenad välja.
Muskus-kassinaeris Zebrina – esimene õis
Tulbid on vapustavad (nii palju, kui mul neid aias on) ja jupikaupa õpin ka nende sorte tundma. Maja ees kasvavad lillad on pojengtulbid ehk hilised täidisõielised, kes päeval on tõesti pojengi moodi ja õhtul panevad oma õie kokku.
Pojengtulp Double Late ‘Upstar’
Maja otsas flokside vahel pidi olema Lucky Strike (nii oli pakil kirjas) – sordinime järgi ootasin punaseid valge äärega õisi, aga tegelikult on hoopis valged, õrnlilla servaga. Kui guugeldasin, siis paistis sellise välimusega hoopis triumftulp Shirley!
Oleks nagu triumftulp Shirley
Esimesed tulbid, mille 2014. aastal maja otsa ja maja ette maha panin, olin ise ristinud Selveri seguks. Nüüd leidsin vanad pakid üles ja selgus, et ühes pakis olid Darwini hübriidtulbid ja teises varajased lihtõielised. Kõrgus peaks neil olema erinev, aga tegelikult on ühes peenras (maja otsas) erineva kõrguse ja õiekujuga tulpe, nii et nüüd ei teagi, mis seal on. Tahan ikka ja jälle öelda, et pakil olevasse infosse tuleb teatud skepsisega suhtuda.
Suuri tegusid olen ka korda saatnud – kaevasin üles ühe majaesistest lillepeenardest ja nüüd on pojengil rohkem ruumi. Välja rookisin jumika, sügisastri ja seebilille, mis levib niigi igale poole. Ega selget ettekujutust ikka ei ole, mis sellest peenrast peaks saama, aga vähemalt algus on tehtud.
Aiamaale kaevasin ühe pika peenra, kuhu panin maha herneid – rohkem, kui kunagi varem. Algselt sellist plaani polnud, aga kuna maale jõudes puistasin kaks pakki herneid vette likku, siis pääsu olnud. Ei aimanud, et neid seal pakkides nii palju oli … Kaevamine on aga nüüd selge rõõm, sest laupäeval tuli H. poolest päevast maale ja tõi ära uue Fiskarsi labida, mille preemiapunktide eest juba talvel olin saanud. See riistapuu teeb teatavasti pool tööd ise ära!
Tänased plaanid
Õhtune vaade aiamaalapile
Ja ka Nastja nägime laupäeval ära. Kas on sama, kes eelmisel aastal või uus, seda ei tea. H. läks rabarbereid kaasa võtma, kui ta seal päikese käes lamas. Pilti teha ei lasknud, kui sammu lähemale astusin, kadus kiirelt minema.
Õunapuude õievahust võiks omaette jutu kirjutada. Nurmenukke on sel aastal enneolematult palju, sama palju paistab tulevat anemoone.
