Ootamatu külaline

Seekord ei kirjuta aiatöödest ja totaalsest kuivusest, mis on kestnud juba mitu nädalat ja millel ei näi niipea lõppu tulevat. Tahan hoopis jagada üht omapärast kohtumist metskitsega. See loom pole ju iseenesest mingi haruldus, aga meie aias ja päise päeva ajal teda küll näha ei lootnud (ja ega tema mindki ilmselt mitte). Rohisin parasjagu pojengipõõsa alust ja kuulsin, et keegi oleks nagu aias veel. Püsti tõustes tegin ilmselt tegin liiga kiire liigutuse, sest vaene sokk ehmus ja kadus kiirete hüpetega alla sohu. Ja siis kostis see röhkimissugemetega haukuv hääl – täpselt nagu siin loodusheli.ee lingil. Ju ta arvas, et tahan teda jälitada, aga seda plaani mul tõesti ei olnud.

Nüüd ei teagi, ehk pidas tema hoopis mind kutsumata külaliseks. Võib ju vabalt olla, et tema liigub seal aias tihedamini kui mina, nii et – kõik on suhteline. Ja mis džungel see ilma loomadeta oleks! Loodetavasti ei söö ta ära mu ube ja herneid, mis vaatamata põuale ilmutavad tärkamise märke.

Paar pilti ikka ka.

Kitsekakar (Doronicum orientale)

Harilik jumalatelill (Dodecatheon meadia, syn. D. pauciflorum)

Ebaküdooniaõied

Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis)

Kortsleht (Alchemilla)

 

 

Mõned pildid

Kolmapäeval käisin jälle maal kastmas. Istutasin maha kaks aniisi-hiidiisopit ja ka osa sidrunmonardasid. Kaevasin pisut siin ja seal, niitsin muru ja tegin pilte.

Vanad talutulbid õunapuu all

Karulauk õitseb

Õhtupäike

Aas-hundihammas (Astragalus danicus)

Linna tagasi hilja õhtul – sääskedest puretud, aga süda mõneks ajaks rahul.

Kolm päeva maal

Kevad kulgeb kosmilise kiirusega – kõik kasvab, õitseb, lõhnab ja … kuivab. Vihma oleks hädasti vaja, sest kasta lihtsalt nii palju ei jõua, kui peaks. Eelmise nädala jooksul käisin lausa kolmel korral maal, sest taimed tahavad istutamist ja peenarde tegemiseks on viimane aeg. Aknalaudadele on linnas isegi juba ruumi tekkinud, sest uued taimed on toast rõdule kolinud.

Maale on viidud ja maha on hetkel istutatud ahtalehised peiulilled, madalad astrid, muskus-kassinaerised, pruudisõled (zinniad), madalad peiulilled ja üks rõngaslill. Ühe osa lõvilõugadest sai naaber endale. Temalt omakorda sain mooniseemneid – imeilus madal sort, mis ta peenras juba õitseb. Külvasin seemned maha, aga tegelikult peaks neid iga päev kastma ka. Viimased öökülmad polnud daaliatele ja lõvilõugadele midagi teinud – kõik olid elus ja nägid päris kenad välja.

Muskus-kassinaeris Zebrina – esimene õis

Tulbid on vapustavad (nii palju, kui mul neid aias on) ja jupikaupa õpin ka nende sorte tundma. Maja ees kasvavad lillad on pojengtulbid ehk hilised täidisõielised, kes päeval on tõesti pojengi moodi ja õhtul panevad oma õie kokku.

Pojengtulp Double Late ‘Upstar’

Maja otsas flokside vahel pidi olema Lucky Strike (nii oli pakil kirjas) – sordinime järgi ootasin punaseid valge äärega õisi, aga tegelikult on hoopis valged, õrnlilla servaga. Kui guugeldasin, siis paistis sellise välimusega hoopis triumftulp Shirley!

Oleks nagu triumftulp Shirley

Esimesed tulbid, mille 2014. aastal maja otsa ja maja ette maha panin, olin ise ristinud Selveri seguks. Nüüd leidsin vanad pakid üles ja selgus, et ühes pakis olid Darwini hübriidtulbid ja teises varajased lihtõielised. Kõrgus peaks neil olema erinev, aga tegelikult on ühes peenras (maja otsas) erineva kõrguse ja õiekujuga tulpe, nii et nüüd ei teagi, mis seal on. Tahan ikka ja jälle öelda, et pakil olevasse infosse tuleb teatud skepsisega suhtuda.

Suuri tegusid olen ka korda saatnud – kaevasin üles ühe majaesistest lillepeenardest ja nüüd on pojengil rohkem ruumi. Välja rookisin jumika, sügisastri ja seebilille, mis levib niigi igale poole. Ega selget ettekujutust ikka ei ole, mis sellest peenrast peaks saama, aga vähemalt algus on tehtud.

Aiamaale kaevasin ühe pika peenra, kuhu panin maha herneid – rohkem, kui kunagi varem. Algselt sellist plaani polnud, aga kuna maale jõudes puistasin kaks pakki herneid vette likku, siis pääsu olnud. Ei aimanud, et neid seal pakkides nii palju oli … Kaevamine on aga nüüd selge rõõm, sest laupäeval tuli H. poolest päevast maale ja tõi ära uue Fiskarsi labida, mille preemiapunktide eest juba talvel olin saanud. See riistapuu teeb teatavasti pool tööd ise ära!

Tänased plaanid

Õhtune vaade aiamaalapile

Ja ka Nastja nägime laupäeval ära. Kas on sama, kes eelmisel aastal või uus, seda ei tea. H. läks rabarbereid kaasa võtma, kui ta seal päikese käes lamas. Pilti teha ei lasknud, kui sammu lähemale astusin, kadus kiirelt minema.

Õunapuude õievahust võiks omaette jutu kirjutada. Nurmenukke on sel aastal enneolematult palju, sama palju paistab tulevat anemoone.

 

Nelipühadest tagantjärele

Pühapäeval olid nelipühad. Ema kasutas sõna “nelipühid”, kui ikka õigesti mäletan ja lapsepõlves toodi sel päeval noored kased tuppa.

Ilm oli suvine ja veetsin kaheksa sisukat tundi maal rassides. Niitsin muru ja kaevasin peenraid. Panin maha kaht sorti põlduba, redist ja salatit. Valmistasin istutusalasid ette vana kasvuhoone kohal, et sinna lilli istutada. Mullas leiduvate traatusside tõttu ei saa sinna väga mingeid juurvilju panna. Kuna ettekasvatatud daaliad olid juba liiga suured, siis tegin südame kõvaks, viisin nad maale ja istutasin nad maha. Üks ports lõvilõugu on nüüd ka peenras. Hoian hinge kinni, et eilne ja tänane öökülm neid säästaks.

Oleks rohkemgi kaevanud, sest hoog oli sees, aga ühe samblanuti alt vaatas üks kärnkonn murelikult välja ja jätsin töö pooleli. Ju see oli märk, et üle ka ei maksa pingutada. Olin juba mures, et ühtki konna pole sel aastal näinud, aga no võrreldes eelmise aastaga on aiamaal sammalt märksa vähem ja ju nad on mujale kolinud.

Kured hõikavad all soos, kägu kuulsin mitu korda ja isegi peoleod. Toomingas õitseb, kirsid ka ja varsti on õunapuude ja kastanite kord. Aias õitsevad tulbid ja põllud on täis nurmenukke. 100% kevad!

Seekord võtsin rabarberit linna kaasa

Tulbid ja bergeeniad

Kitsekakar ja tulbid

Kirsid vana maja algusaegadest

Nurmenukuvälu

Suvesoe mai algus

Juba mõnda aega on päevased temperatuurinäidud ületanud 20, isegi 24-25 kraadi. Kes usub, et alles 26. aprillil sadas Tallinnas lörtsi? Sõitsin maale kindla kavatsusega paar peenart teha, aga selle kuumusega lihtsalt ei suutnud labidat kätte võtta. Vihma pole ka ammu tulnud, nii et herned ja oad peavad veel ootama. Midagi on ju ikka juba maha pandud ka – peterselli, spinatit, porgandit (natuke) ja veel natuke spinatit.

Nädalaga oli maal päris palju muutunud – mitmed taimed, kelle olin juba mõttes maha kandnud, olid ikka otsustanud tärgata. Aiablogides kurdavad kõik, et tänavune talv on palju kurja teinud ja minagi arvasin, et ilmselt on jaapani enelas kadunud, aga õnneks oli täna juba päris kobeda olemisega.

Kuna mul taimetarkust napib, siis guugeldan usinasti, et teada saada, millal üks või teine taim kevadel ennast ilmutab. No enamasti sellest midagi ei kirjutata. Näiteks kuldlaugud tärkavad ilmselt hilja, sest alles täna olid esimesed taimed näha. Siilkübarad andsid ka alles täna endast märku. Mõni taim on veel talveunes, näiteks spinat-kermesmari ja neiusilm. Muidugi oleneb see tärkamine sajast erinevast asjast ja nii mõnigi taim pistab sel aastal nina mullast välja hiljem kui eelmisel aastal.

Eelmisel sügisel istutatud liiliatest on kaks mullast väljas. Tore! Esimene nartsiss õitseb ja tulbid on ka kohe-kohe avanemas. Spinat on tärganud ja rabarberit oleks täna juba võinud kaasa võtta, aga kiiruga unustasin ära.

Mida ma siis täna tegin? Tegin seda, mida ma ise nimetan nokkimiseks – käin kühvliga aias ringi ja nokin umbrohtusid välja. Ei midagi revolutsioonilist, aga vahel kohe ei viitsi suuri tegusid ette võtta. Ehk järgmine kord … Kastsin muidugi ka ja niitsin natuke maja ees muru. Kuna seina ääres ja õue peal rohus õitsevad meelespead ja nurmenukud, sõitsin niidukiga neid hoolega mööda – ikka oma ema laps! No ei suuda kohe üle lillede sõita.

Kirjutada võiks veel sellest, kuidas ma oma ettekasvatatud taimedega nagu kass poegadega mööda elamist ringi käin – ikka päevaks rõdule ja õhtul tuppa tagasi. Tahaks juba selle kasvuhoonetäie maale kolida, aga väga veel ei julge, sest lubatakse öökülmasid.

Lehtertapp aga ööbib täna esimest korda maal,  muidu oleks hakanud mööda kardinat üles ronima. Eelmisel aastal samal ajal olid rõngaslilled ja lõvilõuad juba aeda istutatud.

Toomingas õitseb esimest päeva (bussis kuuldud jutt) ja homseks lubab ilmajaam ilma järsku jahenemist.

Bergeeniaõis ja päevapaabusilm

Meelespead

Vana ja aus kastekann

Tikker õitseb

Majaesine

Kevadine

 

 

Vikatist, heinateost ja isast

Nädala sees tavaliselt maale ei satu, aga täna ei suutnud vastu panna – tegin lühema tööpäeva ja sõitsin linnast ära. Soojad ilmad kestavad ning puude pungad ja rohi kasvavad niisuguse mühinaga, et seda on peaaegu kuulda. Kased on õhkõrnas rohelises rüüs ja kohe-kohe hakkavad toomingad õitsema.

Tänases Maakodus ilmus uuesti eelmise aasta artikkel sellest, miks igas maakodus peaks olema vikat. Minul on ja niita oskan, kuigi päris käppa pole seda kunagi saanud. See ikka rohkem meeste töö, sest nõuab päris palju jõudu, kui just noort naati ja võilille ei niida.

Mäletan, et kunagi väga ammu, kui meil küülikud ja isegi lambad olid, tehti ikka talveks heina ka. Isa niitis ja nõudis aeg-ajalt, et ülejäänud pere (ema, mina ja õde) rehaga vaalusid laiali lööks, et hein paremini kuivaks. Ema oli selle peale alati pahane ja arvas, et isa pidas ennast tähtsaks ja oleks selle väikese asjaga ise ka hakkama saanud. Eks ta enamasti saigi, sest ei meenu küll, et oleksime vara hommikul kuskil heinakaarel kaasas käinud.

Heinaaeg oli praegu meenutades üks igavene rist ja viletsus. Ema käis vahetpidamata reha kaenlas heina kaarutamas ja ajas mind ja õde taga, et teda aitaksime. Eriti hulluks läks asi siis, kui vihmapilved taevasse ilmusid – siis oli vaja hein kiirelt väikestesse kuhjadesse ajada. Kui vihma ikka ei tulnud, siis jälle kuhjad laiali …

Heina tehti alati maja ümbruses – maja taga ja külatee vahelisel põllul, aia taga Pikamäe poole jäävate sarapuude vahel, vana aiamaa taga all soos ja ühel soosaarel ka. Täna näevad need maastikud muidugi hoopis teistsugused välja.

Niitma ja vikatit luiskama õpetas mind mu isa, kellele olen selle eest tänulik. Täna oleks ta saanud 85-aastaseks.

Vaade põllult 5. juunil 2015. a.

Sillasinine mai algus

Aprill oli sel aastal eriti imelik kuu – päikest oli vähe ja alles paar päeva tagasi oli räigelt külm. Täna aga oli ilm lausa suviselt soe. Maale jõudes rabasid mind sinised sillaväljad ja kõikvõimalike kiletiivaliste sumin nende kohal – pilt räägib rohkem kui tuhat sõna …

Sillasinine aed

Siberi siniliilia (Scilla siberica)

Plaanid olid suured, aga teha jõudsin vähe. Ei saagi aru, kuhu aeg kadus. Peamiselt tegelesin püsikupeenardega, aga väga kaugele ei jõudnud. Valmistasin maad ette uutele lilledele, mille sain kaasa eile lõppenud aiakursuselt. Nüüd on aed rikkam kurereha, brunnera, kaukaasia tähtpea ja paari monarda võrra. Ühe arooniapõõsa alla istutasin karulauku ka – selle üle on eriti hea meel. Kuna ronivale hortensiale mu aias piisavalt head kohta ei ole, sai naabrinaine ta endale.

Külalised käisid ka – teine naabrinaine tuli oma lapselastega, kes küsisid, kas vastab tõele, et selles majas kummitab. Pidin juba küsima, et kas ma näen kummituse moodi välja, aga sain pidama ja selgitasin neile, et kui mõnes majas ainult nädalavahetusel käiakse, ei tähenda see ilmtingimata, et seal kummitab. Kaev pakkus neile ka suurt huvi ja nad pumpasid rõõmuga kolm ämbritäit vett. Kas ongi nii, et meie õuel on alles küla viimane puurkaev, kust vett peab ämbriga tuppa tassima? Huvitav.

Võsa valendab ülastest.

Metsaalune