Arhiiv

Monthly Archives: juuli 2016

Lõuna-Eestis on viimastel päevadel äikesevihma tulnud, Harjumaa aga kuivab ja ilmad on suviselt palavad. Sääsedel ja tohmukatel on pidupäev, kui linnainimene maale ilmub. Tohmuka ametlik nimi on muuseas sõgelane ehk pimeparm.

Minult küsiti eile: “Millega tegeled, kas ainult üks põllutöö ja umbrohi?”. Õnneks ei ole nii – pole mul ju põldugi ja aiatöö on tõesti ainult hobi. Kui tahan, sõidan maale ja kui tuju ei ole, ei lähe. Muidugi ajab umbrohi vahel närvi mustaks ja kohusetundest olen vahel ka puhtalt kastmise pärast maal käinud, aga ülejäänud aja ma tõesti naudin seda, mida ma teen. Kui mingil hetkel kõrini saab, pean paar päeva vahet, aga siis tekib motoorne rahutus ja tahaks jälle oma aeda saada.

Naabrinaine käis külas ja rääkisime sellest, kuidas ta ema kõrge vanuseni oma aeda haris. Kartulipõllult ja peenardest kistud rohi rändas vao lõppu, et uuele kasvavale rohule piir panna ja kust järgmisel aastal jälle jupi maad juurde sai. Kivid korjas ta kaevates ja rohides põlletaskusse. Sügisel kaevas puulehed peenrasse. Tark naine oli! Tänapäeval avastatakse kõiki neid vanu tarkusi uuesti.

Kui aia vanadelt põõsastelt musti sõstraid korjasin, tuli mu oma ema meelde. Ta teadis täpselt, et sellel põõsal siin said marjad kõige varem valmis, teisel aga valmisid marjad ebaühtlaselt ja suuremad tuli varem ära korjata. Marjakorjamine oli päris tüütu töö ja eriti hulluks läks asi siis, kui õunad valmis said. Unistasime õega rohkem kui üks kord sellest, kuidas me suure augu kaevame ja kõik õunad sinna ajame, et vaid pääseks lõputust õunte lõikamisest, purkide pesemisest, kuumutamisest ja moosikeetmisest. Imelik, kuidas mingid tegevused, kohad ja lõhnad vanu mälestusi äratavad ja kuidas me asju aja jooksul ümber hindame.

Floksid õitsevad ja juba on aimata hilissuve uimastavat lõhna.

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) - sel aastal ainult ühe õisikuga

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) – sel aastal ainult ühe õisikuga

Isetekkelised võõrasemad maja ees peenras

Isetekkelised võõrasemad maja ees peenras

Aedmonarda (Monarda didyma) ’Cambridge Scarlet’

Aedmonarda (Monarda didyma) ’Cambridge Scarlet’

Aedmonarda (Monarda didyma) 'Pink Lace' (?)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Pink Lace’ (?)

Raudrohi ukse kõrval

Raudrohi ukse kõrval

 

Ilmad on olnud valdavalt pilves, aga mõõdukalt soojad. Kui tuult ei ole, on sääski ja tohmukaid palju. Kõik küpseb ja vähehaaval valmivad viljad.

Sellel nädalal olen olnud keskendunud murule – käinud käsiniidukiga üle olemasolevad murulapid, likvideerinud sirelivõsusid ja naati värava kõrval ja kõrget heina maja taga. Sõltuvalt käsil oleva aiaosa spetsiifikale vedeleb mu ümber päris palju tööriistu – oksakäärid, murukäärid, suured köögikäärid, istutuskühvel, murureha ja raudreha. Kohati kasutan ka vikatit ja vana puust heinareha, aga kõrget rohtu on juba raske niita. Ja nii ta tuleb – ruutmeetri kaupa niidetavat pinda, kus naat, orashein ja ohakad enam silma ei riiva. Lugesin oma aiamärkmetest, et eelmise aasta 16. augustil tegin sama tööd maja otsas aiamaalapi taga.

Kunagise kasvuhoone kohal olevad peenrad

Majatagune vana kasvuhoone aluste peenardega, kus eelmisel aastal oli naat rinnuni

Jah, ma tean, et seda tööd saaks trimmeriga teha palju kiiremini. Naabrimees (L, mitte A) on pakkunud, et tuleb oma mootorniidukiga ja käib suuremad pinnad üle, aga olen viisakalt keeldunud. See oleks ju nii ehk naa ühekordne abi ja teiseks sõidaks see masin sodiks lugematul arvul konni, kes mu aias kalpsavad ja muid elusolendeid. Olen nii öko, kui oskan ja armastan maal olles linnulaulu ja vaikust. Minu esmapilgul kummaliste põhimõtetega klapib suurepäraselt see kirjutis SIIN. Kes viitsib, see loeb.

Jõudu mööda olen rohinud ja harvendasin ka porgandeid ja peete. Põlduba kasvatab kauna, hernes õitseb ja sel aastal suht hilja istutatud suvikõrvits hakkab ka õisi avama. Mustsõstrad on valmis ja esimene põõsas puhtaks korjatud. Linna olen söömiseks ja sügavkülmutamiseks kaasa võtnud salatit, murulauku ja peterselli. Eile võtsin üles esimese küüslaugu – ilus ja suur mugul oli (siinkohal tänan naabrinaist hea sordi eest!).

Linna kaasa

Linna kaasa

Harvendasin porgandeid

Harvendasin porgandeid

Õitsejaid tuleb järjest juurde – eile oli esimese õie avanud uus monarda, kelle sain Ü.M. aiast ja see õis oli roosa, mis on väga hea uudis. Nüüd on mul aias kaks erinevat sorti. Jätkub suvedaaliate värvidemäng ja peiulilled on endiselt heas vormis. Pisuke pettumse valmistasid raudürdid – pakil oli lubatud värvide segu, aga tegelikkuses on nad kõik lillad. Alustanud on ka lõvilõuad ja aed-rõngaslilled, lilla kivikilbik kosub vaikselt ja astilbe on ilus, nagu alati. Eile leidsin (vist) ka juba kadunuks kuulutatud soorohu – hea, et seda kohta üles ei kaevanud. Mõni taim on ikka uskumatult vintske. Ja selles vanas kivipeenras on tärganud seal kunagi väga, väga ammu kasvanud kiviktaimlataim – pean guugeldama, et ta nimi tuvastada.

Suur suvi jätkub, kuigi alevis on pihlakad ähvardavalt punased.

Päevapaabusilmad

Päevapaabusilmad

Kurgirohi, kes järgmisel astal on end ilmselt ohjeldamatult paljundanud

Kurgirohi, kes järgmisel aastal on end ilmselt ohjeldamatult paljundanud

Astilbe

Astilbe, nimetu

Meigas kuivanud kuuse otsas

Kuivanud kuuse otsas istub meigas, kes mu tegemisi aeg-ajalt inspekteerimas käib

Üks eriti vana tigu

Üks eriti vana tigu

 

 

 

 

Aed pakub jätkuvalt üllatusi. Täna, kui rohisin maja otsas põõsaste vahel ja selga sirutasin, jäi pilk pidama ühele loomale, kes sirelipõõsastest välja ilmus. Esmalt arvasin, et kass, aga lähemal vaatlemisel nägi ikka teistmoodi välja. Tegutsesin otsustavalt, aga vaikselt ja jõudsin ulu alt laualt fotoka tuua. Tabasin hetke, kus ta maja poole vaatas. Siis oli ta kadunud sama vaikselt, kui tuli.

Määramisega jäin hätta. Kas see võiks olla metstuhkur? Internetist leitud info põhjal võib neid kohata talumajade juures. Kasulik loom, sest hävitab närilisi ja ka roomajaid.


Konsulteerisin targematega ja pakuti, et see on hoopis kähriku poeg.

DSC06698

Kas see võiks olla metstuhkur ehk tõhk?

 

 

Looduses ja aias toimub nii palju ja hämmastava kiirusega. Kui ma ikka kavatsen selle blogiga jätkata, peaksin kirjutama tihedamalt ja lühemalt, mitte planeerima pikki romaane. Kõigest jutustada nagunii ei jõua, aga midagi tahaks ju üles tähendada, et tagantjärele vaadata, et kuidas kunagi kõik oli.

Lugesin just eelmise aasta 29. juuli sissekannet, kus ma olen kirjutanud, et maasikad hakkavad läbi saama ja rõngaslilled hakkavad õitsema ja et õisi aias eriti ei ole. Sel aastal on maasikad ammu unustatud (polnudki neid õieti), rõngaslilled juba õitsevad ja neile lisaks veel … oi kui palju lilli! Laupäeval viimati maal käies ma tõepoolest nautisin kogu seda õiteilu, kusjuures kummaline oli mõelda, et suurem osa lilledest mu aknalaual salatikarbis seemnest alustanud. Imeline!

Tagasilööke on loomulikult ka. Keset suve hiilib ligi mingi totaalne motivatsioonipuudus, eriti kui ilmad on nagu nad on. Sel suvel on olnud kõike – vihma, tuult, tormi, päikest, pilvi, millele eelnes põuane maikuu. Umbrohule erakordselt soodne suvi, aga õnneks ka taimedele, mis sobival ajal külvatud või istutatud said. Vahel tekib masendus sellest, et teed ja teed, aga lõppu ei paista ja tulemus on vaevuaimatav. Siis aga võrdlen tehtud pilte eelmise aasta omadega ja edasiminekut siiski on. Natuke, aga siiski.

Toredad on need päevad, kui mul on aias abilisi. Eelmisel nädalal käisid nii H kui M ja saagisid vanade õunapuude oksi ja niitsid põhjalikult muru. Ma olen siiralt tänulik! Ma tean, et see aed on minu personaalne hobi, aga ikkagi kulub mehine muskliramm vahel ära, sest kõigega ma lihtsalt üksi hakkama ei saa.

Tõeline saavutus viimastest nädalatest on maja ees olevate peenarde uuendamine. Töö on veel pooleli, aga labidaga olen päris tõsiselt vehkinud ja tohututes kogustes vanu sõnajalgu ja seebililli välja rookinud. Laupäeval tegin ringi peale väiksemale peenrale ja juurisin välja mägijumikavõsusid. Naat on tema kõrval poisike!

Uusi taimi olen ka ostnud – ühe raudrohu (eelmisel aastal hangitud punasele lisaks), halli kuningakepi (mis mul kunagi aias oli) ja kaks erinevat kurereha.

Mõned kesksuvised õitsejad:

DSC06552

Mets-kassinaeris Zebrina

Madal peiulill Carmen

Madal peiulill Carmen

DSC06600

Aeddaalia Mignon – tänuväärne õitseja

DSC06571

Aeddaalia Mignon

DSC06567

Tähklavendel Munstead Strain

Raudrohi Terracotta

Uus taim aias – harilik raudrohi (Achillea millefolium) Terracotta

Tänaseks kõik. Sel nädalal lubatakse üle hulga aja sooja ilma.

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia)

Ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia)

Pruudisõlg (Zinnia elegans Jacq.) Button Box

Pruudisõlg (Zinnia elegans Jacq.) Button Box

Suvedaalia (Dahlia x hortensis?) Mignon

Suvedaalia (Dahlia x hortensis?) Mignon

Tähklavendel (Lavendula angustifolia) 'Munstead Strain'

Tähklavendel (Lavendula angustifolia) ‘Munstead Strain’

Heinaritsikas (Decticus verrocivorus)

Heinaritsikas (Decticus verrocivorus)

Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata)

Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata)

Kas suur-õiesikk (Stictoleptura rubra)?

Kas suur-õiesikk (Stictoleptura rubra)?

Põldkimalane (Bombus pascuorum)

Põldkimalane (Bombus pascuorum)

Rohetäpik (Argynnis paphia)

Rohetäpik (Argynnis paphia)

Lubasin eile maal rohida ja eks ma seda natuke tegin ka. Mingi aja aga ajasin fotokaga seda rohetäpikut taga, siis muidugi ei teadnud ta nime. Kodus õhtul pilte arvutisse laadides on põnev liblikaid ja muid mutukaid määrata ja see pole alati sugugi kerge. Näiteks arvasin, et kõik mu aias lendavad mustad heledate laikudega liblikad on nõgeseliblikad, aga eile avastasin, et on olemas selline isend, kelle nimi on haavalumik ja olin ta tiibade alakülje ka siia blogisse vale nimega pannud. Nüüd on viga parandatud.

Tegelikult nägi eile aias kõige kirkamate värvidega liblikat, kelle sarnast varem polnud kohanud. Pildile ma teda paraku ei saanud.

Paar päeva vahet ja aeda on tekkinud palju uusi õisi – esimesed raudürdid maja ees, esimene lehtertapp, esimene rõngaslill, laialehine seahernes maja taga, õnnehein, valge kassinaeris, harilik rõngaslill (vana roosa talulill), mets-kassinaerid ja daaliad nagunii. Madalad peiulilled on uskumatult tugevad ja ilusad ja sidrunmonardad on end valdavalt lamavast asendist püsti ajanud.

A. käis külas ja jagas oma aianduskogemusi- tore!

Peaks seinale loosungi tegema – “Ei ühtki uut istutusala enam!” Nüüd lähen maale rohima.

Jaapani enelas Spiraea japonica Little Princess

Jaapani enelas Spiraea japonica Little Princess

DSC06326

Esimene raudürt (Vebrena hybrida) õitseb

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)

Nõgeseliblikas (Araschnia levana), tiiva alakülg

Kas haavalumik (Limentis populi)?

Põlduba Handgown Bialy

Põlduba Handgown Bialy

29. juunil käisin jälle Rocca al Mares, kus aiandusnädala raames pakuti võimalust teha paaritunnine jalutuskäik muuseumi teaduri Anneli Banneri juhtimisel ja saada teadmisi taluaedade kujunemisloost. Kas ma just midagi totaalselt uut teada sain, aga midagi huvitavat ja kasulikku jäi ikka siit-sealt meelde. Lisaks veel nostalgilised paralleelid lapsepõlves Läänemaal veedetud suvedest, kus Saue talu õuel oli vana kooguga kaev ja Lausi taluhäärberi akende all kasvasid just samad lilled, mida võis näha Härjapea talu peenras.

Hernehirmutis valvamas kapsaaeda Sassi-Jaani talu juures

Hernehirmutis valvamas kapsaaeda Sassi-Jaani talu juures

Huvitav oli näha lina, tatart ja tubakat kasvamas. Varemerohust olin palju lugenud, et kasulik taim, millest saab väärtuslikku leotist teha, kuna ta sisaldab kaaliumit. Köstriaseme talu lillepeenras kasvab igavene suur põõsas ja ma pole sugugi kindel, kas ma seda looduses kuskil kohanud olen. Metskitsed olid näksinud hernepealseid ja teinud floksidele inglise lõikust. Hea teada, et madalad aiad neid loomi ei pea. Lisaks erinevate aegade kultuurtaimedele puhkas silm targalt kujundatud looduslikke maastikke vaadates ja seal vanade majade vahel on alati lihtsalt hea olla.

Põõsas paremal on harilik varemerohi (Symphytum officinale)

Põõsas paremal on harilik varemerohi (Symphytum officinale)

Veel üks kapsaaed

Veel üks kapsaaed

Vabaõhumuuseumi sümbolit Sassi-Jaani talu teab vist küll iga eestlane. Mõned aastad tagasi sattusin netiavarustes filmile “Puust ja valust”, kus jutustatakse selle talu lugu. Umbes samal ajal olin jõudnud oma emapoolse suguvõsa uurimisega Kullamaa Sassi Mardi pereni. Nüüd pärast kolmapäevast muuseumiskäiku hakkasin asja vastu põhjalikumat huvi tundma ja võin kinnitada, et Sassi Jaan oli mu sugulane. Sassi Jaani vaarvanaema Ann ja minu ellvaarisa Hindrik olid õde ja vend, kelle isa (ja seega ühine esivanem) oli Rätsepa Jaan Teenuselt. Vähe sellest – Jaani naise Viiu (Wio) vanaisa Mart ja minu ellisa Tõnis olid vennad, kelle isa (taas ühine esivanem) oli Paisuotsa Mihkel, ikka Teenuselt.

Filmis on ka üks faktiviga – seal mainitakse, et Sassi Jaan jäi lastetuks. See pole päris õige – poegi abielust Viiuga küll ei sündinud, küll oli neil aga tütar Ann. Abielu jäi lühikeseks, sest Jaan suri juba 33-aastaselt. Edasi läks talu Luistest pärit Jüri Laamannile, kes polnud siiski mõni suvaline mees, vaid Sassi Jaani õepoeg.

Ei hakka asju liiga keeruliseks ajama, aga pereliikmed ja muud huvilised võivad filmist vaadata 5-minutilist lõiku (2:15- 7:50), kus Sassi-Jaani talust juttu.

Sassi-Jaani talu

Sassi-Jaani talu