Lõuna-Eestis on viimastel päevadel äikesevihma tulnud, Harjumaa aga kuivab ja ilmad on suviselt palavad. Sääsedel ja tohmukatel on pidupäev, kui linnainimene maale ilmub. Tohmuka ametlik nimi on muuseas sõgelane ehk pimeparm.
Minult küsiti eile: “Millega tegeled, kas ainult üks põllutöö ja umbrohi?”. Õnneks ei ole nii – pole mul ju põldugi ja aiatöö on tõesti ainult hobi. Kui tahan, sõidan maale ja kui tuju ei ole, ei lähe. Muidugi ajab umbrohi vahel närvi mustaks ja kohusetundest olen vahel ka puhtalt kastmise pärast maal käinud, aga ülejäänud aja ma tõesti naudin seda, mida ma teen. Kui mingil hetkel kõrini saab, pean paar päeva vahet, aga siis tekib motoorne rahutus ja tahaks jälle oma aeda saada.
Naabrinaine käis külas ja rääkisime sellest, kuidas ta ema kõrge vanuseni oma aeda haris. Kartulipõllult ja peenardest kistud rohi rändas vao lõppu, et uuele kasvavale rohule piir panna ja kust järgmisel aastal jälle jupi maad juurde sai. Kivid korjas ta kaevates ja rohides põlletaskusse. Sügisel kaevas puulehed peenrasse. Tark naine oli! Tänapäeval avastatakse kõiki neid vanu tarkusi uuesti.
Kui aia vanadelt põõsastelt musti sõstraid korjasin, tuli mu oma ema meelde. Ta teadis täpselt, et sellel põõsal siin said marjad kõige varem valmis, teisel aga valmisid marjad ebaühtlaselt ja suuremad tuli varem ära korjata. Marjakorjamine oli päris tüütu töö ja eriti hulluks läks asi siis, kui õunad valmis said. Unistasime õega rohkem kui üks kord sellest, kuidas me suure augu kaevame ja kõik õunad sinna ajame, et vaid pääseks lõputust õunte lõikamisest, purkide pesemisest, kuumutamisest ja moosikeetmisest. Imelik, kuidas mingid tegevused, kohad ja lõhnad vanu mälestusi äratavad ja kuidas me asju aja jooksul ümber hindame.
Floksid õitsevad ja juba on aimata hilissuve uimastavat lõhna.
Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) – sel aastal ainult ühe õisikuga
Isetekkelised võõrasemad maja ees peenras
Aedmonarda (Monarda didyma) ’Cambridge Scarlet’
Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Pink Lace’ (?)
Raudrohi ukse kõrval
