Arhiiv

Monthly Archives: august 2016

Pärast laupäevast tormituult on kõik valged klaarid puu all maas ja ega teiste õunapuudega olukord parem pole. Tassisin neid kompostihunnikusse nii palju, kui jaksasin. Rääkisin sel teemal naabrinaisega, tema kraabib ubinaid rehaga kokku ja kasutab transportimiseks käru. Sümpaatne on see, et alevi vahel on nii mõnigi aiapidaja kasti õuntega oma värava taha pannud – ole hea ja võta! Maapiirkonnas on aga pole sel mõtet, sest kõigil on oma õuntegagi tegemist. Kaks aastat tagasi olid klaarid ilusad ja suured, eelmisel aastal väikesed ja koidest puretud, sel aastal lihtsalt väikesed.

DSC07343

Õunauputus

Martsipanid

Martsipanid

Vähemalt on keegi, kes meie aias kasvavaid õunapuid hinnata oskab ja see on meie kährik. Ta on all aias martsipanipuu alla naatide sisse lausa teeraja sisse tallanud!

Kähriku rada

Ka kähriku tee rohus jätab jälje

Kõik on sügisene – lõhnad, valgus ja värvid. Pasknääriparv puistab pihlakaid ja ka arooniad on varsti tühjaks söödud. Võtsin üles herned ja lõikasin ära õitsenud püsikuid. Linna võtsin lisaks õuntele kaasa veel natuke ube ja suvikõrvitsaid.

Avamaatomat ja koriander on miskipärast mustaks tõmbunud, kuigi nädala eest oli pilt paljutõotav. Ei oska arvata, milles asi. Kompostihunnikus vohavad suvikõrvits ja kurk ja umbrohi, mida püüdsin pisut taltsutada.

DSC07316

Suvikõrvits ehk rullkõrvits. Kas see sort võiks olla Bolognese?

Muidu on maal endiselt ilus, sest aed on veel õisi täis, ainult vanad valged ja helelillad floksid on praktiliselt lõpetanud, samuti seebilill ja mets-kassinaeris. Isegi lehtertapp on mööda kreegipuud katuseäärest kõrgemale roninud ja õitseb. Kollased lilled – lehislõhine päevakübar, preeria-päevalill ja särav päevakübar on tegijad, väsimatud peiulilled muidugi ka. Kollasele värvile sekundeerib lilla – purpur-siilkübarad, kivikilbikud, sidrunmonardad, raudürdid ja krüsanteemid, kes on nüüd alustanud.

DSC07356

Preeria-päevalilled ja lõhislehised päevakübarad

 

DSC07352

Eelmise aastal ostetud särav päevakübar Goldsturm on nädalaga veel ilusamaks läinud

Tänaseks on soe jälle selleks korraks jälle otsas. Puhub tugev tuul, sajab vihma ja sooja 16 kraadi. Ilmateenistus on jälle hoiatanud pea kõiki Eesti maakondi äikese, tugeva tuule ja vihma eest. Mis ilm see on?

DSC07371

Valitsevad värvid on kollane ja (hele)lilla

Väljas on soe, aga jälle kohutav tuul, umbes 100 m sekundis. Maale ei läinud (kuigi oli plaanis), teen kodus tööasju ja kuulan muusikat. Seda lugu olen ammu tahtnud siia panna, sobib hästi selle maakodu-värgiga.

… aga ei ole ka. Nädala lõpus läks palavaks, soojakraade oli lausa 25 kraadi ja vihmamärjad lilled ja liblikad ärkasid ellu. Nüüd jälle sajab, aga vähemalt jope võib rahus varnas rippuda, sest väljas on suviselt soe.

Aiauudiseid on nii palju, et eelmisel sügisel ostetud kolmest liiliast esimene avas oma ilusa roosa õie. Naabriks on tal roosa maran ja ees kasvab tumedate lehtedega helmikpööris – selline kooslus võiks tulevikus päris kena olla.

Esimene liilia avas õie, peaks olema Patagonia

Esimene liilia avas õie, peaks olema Patagonia

On astrite ja lõvilõugade aeg, särav päevakübar hakkas õitsema ja avanemata on vist vaid liatris ja kukehari. Kõik teised jätkavad vapralt, kuigi tuul ja vihmad on neid sel aastal räsinud. Lehtertapp näitab oma õisi ükshaaval, aga muidu on selline tubli ronija ja ega ta lehtedel ka viga pole.

Lehtertapp Sunrise serenade

Lehtertapp Sunrise serenade

Vaikselt hakkavad peenrapinnad tühjenema – oad ja küüslaugud on koristatud, porgandeid, peete ja suvikõrvitsaid võtan ka iga kord linna kaasa. Maasikapeenrast olen alustanud vanade taimede üles kaevamist, kuigi nad said alles kolm aastat tagasi istutatud. Kas ja kui palju ma uusi istutan, on veel juurdlemise koht.

DSC07237

Põlduba ei saanud palju, aga kaunad on suured

Naadiistanduse hävitamisega olen jõudnud aia keskele vahtra alla. Seal on tänu aastate jooksul langenud lehtedele kohati päris korralik huumuskiht, nii et kartuli võiks sinna kevadel rahumeeli maha panna. Metssead muidugi rõõmustaksid. Kui jutt juba loomadele läks, siis see va kährik, kes piltidel on nii nunnu, on tegelikult päris ülbe, sest ta on maiustamiseks valinud aia kõige magusamad õunad ja tema hambajälgedega martsipane leian ma puu alt iga jumala kord.

Vähehaaval tekitan aias peenrapinda juurde, sest vähemalt uba, hernest, küüslauku ja juurikaid on järgmisel aastal kavas rohkem kasvatada. Maad kaevanud (veel) ei ole, küll aga katnud uusi pindu paksu orgaanikakihiga, mis lämmatab alt tuleva taimestiku. Eelmisel aastal harrastasin sama tehnikat ja kogemus näitas, et sellist maad on hiljem palju kergem kaevata. Tänavune porgand kasvab sel moel saadud peenras nii mis mühiseb!

Aeg-ajalt tekib ikka see nokk kinni, saba lahti-tunne, sest kui maja taga jään mõne pinnaga juba vaata et rahule, siis maja ette jõudes tahaks sügavalt ohata ja mõtlen, et peaks hoopis seal tegutsema. Samas on need platsid, kus ma eelmisel aastal sammalt ja kive kokku kraapisin tänaseks juba niidetavad ja uudismaa harimine on nihkunud rohkem aia keskele.

Sügise tulekuga olen nüüdseks juba leppinud. Aias mustavad arooniad ja teeservas valmivad põldmarjad. Alevis on üks noor vaher, kes läheb ikka jube vara punaseks. Laupäeval olid juba esimesed lehed kõnniteel maas. Õnneks lubab ilmateenistus jätkuvalt sooja ilma!

Särav päevakübar Goldsturm

Särav päevakübar Goldsturm

 

 

Tänavune suvi on minu ja paljude teiste arvates kummaline, kuigi on ka neid, kes vastu vaidlevad. Juba kolmandat kuud ootan, millal tugev tuul ja lauspilvisus või äikesehood või vihm üle lähevad ja see kaua oodatud suvi kätte jõuab. Nüüd on juba pool augustikuud läbi ja täna puhub jälle tugev põhjatuul, sooja on umbes 15 kraadi ja Põhja-Eestile ja saartele andi lausvihmahoiatus. See suvi on möödunud suve oodates, vähemalt minul küll.

Aga eile oli ilus ilm, vähemalt ei sadanud ja kui päike paistis, oli päris soe, nii 18 kraadi. Suurte sadudega olid vanad tumeroosad floksid pikali vajunud ja kohe koledad. Ka rõngaslilled kipuvad lamanduma, aga see-eest vanad kollased, kes sel aastal on oma 2,5 meetrit kõrged, on vapralt püsti. Õitsejaid on palju ja kui päike välja tuleb, ilmuvad ka liblikad, sedakorda admiralid ja kapsaliblikad.

Admiral (Vanessa atalanta)

Admiral (Vanessa atalanta)

Vana roosa ehk harilik rõngaslill, mets-kassinaeris, käoking ja suvedaaliad hakkavad lõpetama. Õitsevad astrid, lõvilõuad ja mõrsjalill, endises ilus jätkavad kivikilbikud, peiulilled, monardad, raudrohi ja raudürdid. Zinniatel lõikasin esimesed väsinud õied ära, ehk tuleb uusi ja ilusamaid. Siilkübar on kena ja varsti hakkavad õitsema kollased päevakübarad. Ürtidest pakuvad silmailu sidrunmonarda ja aniis-hiidiisop, kes oma sinakaslillade õiekoonustega on mu eriline lemmik.

Aedaster Pompon

Aedaster Pompon

Aed-raudürdid

Aed-raudürdid

Lilla kivikilbik

Lilla kivikilbik Royal carpet

Köögiviljandusega on nii ja naa – see, mis tärkas, kasvab hoogsalt. Põldoad on suured ja ilusad, kuigi neid ei ole palju. Sama lugu on hernestega, kes tärkasid ikka väga nirult. Porgandite esimene külv (Karlena 24. aprillil) annab ilusat saaki, kahju ainult, et tol päeval pikemat peenrat ei jõudnud kaevata. Suvikõrvits ja nalja pärast külvatud kurgid (jube vana seeme oli) vohavad kompostihunniku otsas. Kuidas saaki tuleb, on iseasi. Päikest oleks rohkem vaja ka avamaatomatite jaoks. Need ei taha eriti vilju kasvatada, aga muidu ilusad ja lopsakad. Küüslaugud teevad rõõmu – pooled on üles võetud ja kuivama pandud või linna kaasa võetud.

Porgand Karlena

Porgand Karlena

Küüslauk ja murulauk

Küüslauk ja murulauk

Džungli taltsutamine edeneb vähehaaval. Papsi kunku ees on üks lapike jälle naadist ja puuvõsudest puhas. Aia keskel ja vahtra all on see töö poole peal. Eile oli M mul jälle abiks ja saagis vanade mõttetute alõtšade veel mõttetumaid oksi, lisaks vana õunapuu ja ühe kirsi kuivanud oksi ja aed sai kohe valgemaks. Minu suureks rõõmuks sõi ta ka herneid ja maha kukkunud valgeid klaare ja võttis linna küüslauku ja murulauku kaasa.

Arborist M alõtša otsas

Arborist M alõtša otsas

Õunu on sel aastal palju ja nii mitmeidki korvitäisi on puu alt komposti rännanud. Paradiisiõunapuu, kes eelmise aasta jättis vahele, on tänavu viljade all lookas ja meenutab tõepoolest paradiisi.

Paradiisiõunapuu

Paradiisiõunapuu

Sügise alguseni on 37 päeva. Ehk tuleb selle aja jooksul veel sooje suvepäevi? Loota ju võib, sest vahel juhtub imesid. 12. augustil linna tagasi minnes märkasin tee ääres suurt mätast punaste metsmaasikatega. Head pilti ei saanud, sest väga kiire oli, aga korraliku peotäie marju jõudsin suhu pista küll.

Metsmaasikad augustis

Metsmaasikad augustis

DSC07165

Ulualune pruudisõlgede ja vanade kollastega

 

Täna jõudsin maale suht hilja, poole kolme paiku. Nagu tavaliselt, teen esimese asjana aiale tiiru peale, kohvitass käes. Ja mida ma näen – see sama (või uus?) kährik toimetab all aias ühe õunapuu all. Hiilisin aga kaamera järele ja kukkusin pildistama. Poseeris oma kümme minutit, sõi martsipaniõunapuu all õunu ja ei teinud mind märkamagi. Mul muidugi erutusest käsi värises ja pooled pildid läksid metsa, aga mõned võtted ikka sain.

Enamuse ajast oli ta ninapidi kõrge rohu sees, vahepeal vaatas mulle lausa otsa. Lõpuks tõstis nina taeva poole – ju ta vist aimas, et mingi võõras lõhn on aeda ilmunud … ja jalutas vaikselt võssa.

DSC07075

DSC07077

DSC07088

DSC07091

Ega ei teagi. Lõhna ju pildile ei püüa ja see on nende lillede puhul pea sama oluline, kui välimus. Lugesin just Maakodu artiklit, et uuemad sordid on meelega lõhnatuteks aretatud, et neid saaks vaasilillena rohkem kasutada. Minu aias annavad nad endast oma magusa lõhnaga märku iga jumala kord, kui neist möödun. Üks neist asjadest, mis lapsepõlve meelde tuletavad.

Tegelikult on aedfloksi ametlik nimi aed-leeklill (Phlox paniculata) ja minul on neid nelja erinevat sorti – kolm vanadest aegadest ja üks õe käest saadud. Olen neid püüdnud määrata, aga tulemusteta, nii et nende sordinimesid ei tea. Floksid on meie aias alati kasvanud ja olen mõelnud, et neid võiks tegelikult rohkemgi olla.

Eile olid nad pärast hommikust tugevat vihma pisut rääbakad ja juba langevad esimesed õielehed. Viimane aeg pilti teha ja portreed siia sättida.

Helelilla vana sort, teistest kõrgem ja õied haprama olemisega

Helelilla vana sort, teistest kõrgem ja õied haprama olemisega

Valge vana sort

Valge vana sort

Roosa vana sort

Vana roosa, tumedama südamikuga

Õelt saadud uus sort

Õelt saadud uus sort

Floksid maja otsas

Floksid maja otsas

Ja kõige lõppu foto maja ees kasvavast pihlakast, mis sel aastal on marjakobaraid täis ja eriti uhke, nii et ma isegi ei pahanda, et ta lähenevat sügist meelde tuletab.

DSC07021

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)

 

 

Vahepeal oli pikk paus – kaheksa päeva olin eemal ja täna maale jõudes olid muutused ikka märgatavad küll. Peenraid poleks nagu kunagi rohitud ega muru niidetud, aga muidu oli pilt ilus – kõik, mis saab, see õitseb!

Vehklesin aias kuus tundi ja pisut peale. Tegin kõike natuke – rohisin, niitsin, riisusin, võtsin üles kurgirohu ja salati, kaevasin välja mõned küüslaugud, külvasin redist ja korjasin musti sõstraid. Ja püüdsin pilvealust sooja suvepäeva pildile saada.

DSC06942

Augustialgus aiamaal

DSC06960

Ahtalehine peiulill ja saialill

DSC06971

Seebililled ja vanad floksid

Sidrunmonardad

Sidrunmonardad

DSC06947

Minu aia esimene siilkübar

DSC06954

Aniisi-hiidiisopid

DSC06956

Ikka need suvedaaliad

DSC06992

Majaesine valge klaari pabulatega puu all