Arhiiv

Monthly Archives: september 2016

Aed üllatab jätkuvalt. Varem olen kirjutanud ootamatust kohtumisest metskitse ja kährikuga, täna sain tuttavaks kolmanda isendiga.

All aias on teatavasti kompostihunnik, kuhu viin kõik mahakukkunud õunad. Täna liikusin sinna oma esimese ämbritäiega, kui nägin, et ehmatasin mingi looma söögilauast eemale. Pidasin sõber kährikuks, sest värv ja looma kõrgus oli sarnane. Aga ei – oli hoopis metsseapõrsas! Liikusin juba tuttavat teed pidi fotokale järele ja passisin teda seal alla aias ikka päris kaua. No ei tulnud tagasi!

Ja siis, kui olin vahepeal midagi muud teinud ja vahelduseks jälle õunu alla komposti viisin, nägin teda jälle. Mugistas õunu, liikus suurte kuuskede alla ja tuhnis seal päris kaua ja siis ilmus jälle aeda tagasi. Mina olin vahepeal talle lähemale hiilinud ja lõpuks oli vahemaa kõige rohkem kolm-neli meetrit. See tobu ei saanud üldse aru, et ma olen inimene ja kuna ma ei julgenud teda endale lähemale lasta, tõusin  püsti. Selle peale ta muidugi ehmus, kukkus suure ähmiga KÜLILI ja siis vantsis metsa.

Mida põnevam loom, seda rohkem ma ärevil olen ja pildid tulid seekord väga udused. No ei saa minust loodusfotograafi. Kuna ma selle ametiga ilmselt väga palju raha ei teeniks, siis kaalun tõsiselt loomaaia avamist. Praegu on vaatamiseks pakkuda kolm ulukit, kui õnneks läheb ja tuul alt soo poolt puhub.

dsc07639

dsc07648

dsc07649

Aiajutt tuleb järgmine kord.

 

Kaks nädalat möödus lennates ja maale sõites võisin vaid aimata, mis mind seal ees ootab. Ja nii oligi – rohi oli mühinal kõrgeks kasvanud ja õunad puude all mädanenud. Kasvatasin muskleid kastemärga muru niites ja õunu komposti tassides. Lõikasin maha vanad kollased lõhislehised päevakübarad ja paar ämbritäit tuli ka teisi hääbunud õisikuid.

Ilm on septembri esimestest päevadest alates olnud geniaalne! Mis põhiline – sooja on 20 kraadi kanti pea iga päev. Õitsejaid on palju ja saaki tuleb, isegi juuni lõpus kompostihunnikusse visatud kurkidelt, mida polnud üldse plaanis kasvatada (parim enne 2011!).

Linnud on puude-põõsaste otsa isegi pihlakaid ja arooniaid jätnud. Meie gurmaan-kährik on martsipanialuse täiesti tühjaks söönud, teised sordid ei paista teda huvitavat.

Eile valitses maal valdavalt jumalik vaikus, ainult paar korda oli muruniidukite kärinat kuulda. Värvid hakkavad vähehaaval sügiseseks muutuma ja õunapuude all hõljub õunaveini lõhn.