Enne esimest lörtsisadu

Nädalajagu hallaöid on oma töö teinud ja täna tuli maha ka esimene lubatud lörts. Eelmise korra õieilust ei olnud eile aias just väga palju järel. Vaatasin oma märkmetest, et täpselt aasta tagasi oli sooja 10-11 kraadi, eile aga vaid 4-5 kraadi ja tuul tegi olemise veel kõledamaks. Mütsi ja soojade riietega oli aga äraütlemata mõnus aias toimetada ja mingil hetkel oli isegi midagi päikeselaadset taevas näha.

Tuulepuuduse üle sel aastal kurta ei saa ja kõik puud on nüüd sisuliselt paljad, välja arvatud  mõned õunapuud all aias. Riisusin majaesist ja lõikasin maha külmast räsitud püsikud – hostad, preeriapäevalilled, seebililled ja viimased päevaliiliad. Astrid ja ahtalehised peiulilled rändasid ka komposti, aga mõned suvikud on ikka väga vaprad ja kui lõvilõual, mets-kassinaeril ja isegi rõngaslillel on veel õisi küljes, siis võivad nad veel minu poolest peenras olla. Ühe portsu panin ka tulpe maha, aga suurem osa ootab veel oma järge. Tassisin õunu komposti ja võtsin üles peedid. Petersell rohetas kutsuvalt ja oleks pidanud linna kaasa korjama, aga ei jõudnud.

Kes meil siis aias veel õitsevad? Kukehari ja õiekas aster muidugi. Kaunis aster on veel kinni ja ma pole kindel, kas ta jõuab sel aastal lahti minna. Vaatamata krõbedatele öökülmadele on üllatavalt kobedad kivikilbikud (eriti lilla), krüsanteemid ja valge muskus-kassinaeris.

Nädalal lõpus lubatakse küll vihma, aga ka 7-8 soojakraadi. Maad pole veel jõudnud kaevata ja tulbid ja küüslaugud veel maha panemata. Ei, aiahooaeg ei ole läbi.

Naabrinaiselt sain kõrvitsat – hakkan nüüd salatit tegema. Jõuludeni on täpselt 60 päeva.

Lilla kivikilbik 24. oktoobril

Õiekas aster ja kukehari

Pärast esimesi hallasid

Vana vahtra lehed polegi kõik kollased

Oktoobri keskpaik, totaalne déjà vu

See oleks nagu alles olnud – hall taevas, haneparved üle taeva lendamas ja mina rehaga vahtraalust riisumas ja ometi on vahepeal möödunud terve aasta! Viimasel ajal kummitab peas kunagi lastele õpetatud laul “Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Talvetaat peagi toob kaasa lumehanged.” Ei saa aru, kuhu aeg kaob.

Eile olin üle pika aja jälle kodus käimas ja rongijaamast kõndides kummitas peas vaid üks küsimus – kas öökülm on meie maile jõudnud? Ei olnud, vähemalt eilseni. Vaid suvikõrvits ja kurk olid kompostihunnikus koolend, lainjas hosta ja päevaliiliad pikali ja spinat-kermesmari lödiks muutunud. Kõik teised lilled kenasti elus, isegi soorohi! Nojah – punane päevakübar, lehtertapp, astrid ja kõrged tageetesed on sisuliselt lõpetanud, aga paljud suvelilled nagu kivikilbikud, muskus-kassinaerised, rõngaslilled, zinniad ja säravad päevakübarad õitsevad ikka veel! Tänane pilt aias võib olla hoopis teistsugune, sest ilmateenistuse kodulehel on esimest korda miinuskraadid kirjas ka meie kandis .

Sidrunmonardast ei arvanud suve alguses suurt midagi, aga ta vaimustab mind jätkuvalt. Temast tehtud tee oli natuke hiina ketsi maitsega, aga eriline teesõber pol ma kunagi olnud ka. Vaasis seisab see lill aga kolm nädalat!

Tegin aias tööd neli tundi ja natuke peale. Ilm oli jahe sooja nii 3-4 kraadi ringis, nii et kapuuts pidi peas olema ja paljaste kätega ka väga olla ei saanud. Paksu jopet veel vaja ei läinud. Lõikasin maha käokingad, päevaliiliad ja sõnajalad, üles tõmbasin tageetesed, ehkki mõned üksikud õied olid veel küljes. Korjasin meeletu koguse maha kukkunud Tartu Roose ja riisusin vahtraalust.

Porgandid on tegijad! Võtsin üles esimesena külvatud isendid ja no tõesti – nii suuri porgandeid pole minu aias veel kasvanud! Teise külvi juurikad jäid veel maha, peedid ka, kuigi need oleks pidanud esimesena üles võtma, nagu ma just internetist lugesin. Linna kaasa võtsin õunu, pirne, porgandeid ja peete just nii palju, kui kanda jaksasin.

Mõistan üha rohkem neid toredaid eestimaalasi, keda eluaeg on rongis nähtud suurte, aiakraami täis kottide ja rahulolevate nägudega suvilakooperatiivist tagasi linna sõitmas. Õnnelikud inimesed! Reedeses Sirbis oli sel teemal üks artikkel, mida linna sõites lugesin.

Õiekas aster (Aster novi-belgii) on minu jaoks hilissügise sümbol

Porgandit Karlena ei jõua ära kiita!

Pirnid on väiksed, aga mahlased ja ülimagusad

Sidrunmonarda – lisaks teistele headele omadustele ka tänuväärne vaasilill

Sügis, mis muud

Sügis on kuldne

Kahel päeval olen sõitnud erinevaid radu pidi põhjast lõunasse ja tagasi ja Eestimaa loodus on praegu ikka ilus küll! Puud on päikeses punakollasekirjud ja maastikud hingematvad! Viimaste päevade sügistormid ei ole olulisel määral lehti alla puistanud ja ka öökülmad ei ole veel kurja teinud. Lilli on aedades väga palju näha.

Sel nädalavahetusel ma seega jälle maale ei jõudnud. Panen üles eelmise pühapäeva pildid – mõned klõpsud jõudsin metssea passimise kõrvalt ikka teha.

Lehtertapp Sunrise serenade muudkui õitseb

Aster Pompon, taustal sidrunmonardad

Kukehari, ilmselt Herbstfreude

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) teisel ringil

Valge rand-kivikilbik Snowgloth ja viimased raudürdid

Spinat-kermesmari (Phytolacca acinosa) muudab värvi

Peet Bordo AS ja porgand Karlena

Leevike söögilaual

Püüdsin pildile ka puukoristaja (Sitta europaea)

Linna kaasa (lisaks õuntele, kurkidele ja suvikõrvitsatele)

Oktoober on käes ja loodetavasti soojad ilmad jätkuvad. 10 kraadi on ju sama soe kui juuni alguses sel aastal, nagu üks kena inimene täna meenutas. Tahaks ikka labida sel sügisel veel maasse lüüa, paraku on seni muud tegemist olnud. Tänavune porgandisaak innustab, sest selliseid hiiglasi pole ma veel eales oma aias kasvatanud, kuigi pildi põhjal pole sellest ehk aru saada. Ja lõpetuseks – sidrunmonardad on vaasis imeilusad, lõhnavad hästi ja püsivad kaua.