Arhiiv

Monthly Archives: detsember 2016

Täna on teise jõulupüha õhtu ja päev oli juba tervelt kaks minutit pikem kui jõululaupäeval! See, et päevad lähevad vähehaaval pikemaks ja valgemaks, on minu suurim jõulurõõm ja paaril viimasel aastal üks põhjustest, miks ma neid pühasid ootan. Perega koos olemine on muidugi ka tähtis, aga see siin on aiablogi ja ma püüan teemas püsida.

dsc05559

Otsisin tükk aega jõuluteemalist pilti, mida tänase jutu juurde sobiks panna ja lõpuks leidsin – selles on valgust, ootust ja parajal määral nostalgiat. Marie Underi luulerida “Mu kevad algab pääle jõulu juba …” asetab selle veel eriti kenasti konteksti.

Uus kevad tuleb jälle, selles pole kahtlust. Ootaja pikka aega aitavad leevendada kodu- ja võõramaised aiablogid, instagramipildid ja videod Youtube’s. Minu vaieldamatud lemmikud ja inspiratsiooniallikad on lummavate maastike looja Piet Oudolf Hollandis, mittekaevamise guru Charles Dowding Inglismaal ning katteviljeluse eestkõneleja, Rootsi harrastusaednike seas hetkel suureks staariks tõusnud Sara Bäckmo.

Lemmikraamatud

Soovin kõigile, kes juhuslikult või juhatuste abil siia blogisse iial sattunud – rahulikku aastalõppu ja kena kevadeootust!

Tänase loo peategelane on meie aias alati õitsenud. Ametlik nimi on tal lõhislehine päevakübar ´Goldball´ (Rudbeckia laciniata), rahvakeeli ka talijorjen. No ei meenu küll, et meil oleks neid muud moodi kui “kollasteks lilledeks” või “kõrgeteks kollasteks” kutsutud. Teisi samavärvilisi meil eriti ei kasvanud ka, saialill ehk välja arvata, aga temal oli nimi olemas. Talijorjen on päris hea nimevariant ja kasutan edaspidi seda.

Lõhislehised päevakübarad

Praegu kasvavad talijorjenid maja otsapeenras ja lavendlite taga. Nende algne koht oli hoopis mujal, eestoa nurga juures maja ees. Nendega oli alati see jama, et nad kippusid lamanduma ja neid pidi toestama. Meenuvad mälupildid aegadest, kus parema puudumisel kõlbas lillede ohjeldamiseks ka ema vana kitlivöö.

Mingil ajal istutasin nad maja teise nurga juurde, kui hakkasin maja otsa aiamaalappi rajama. Algsest kohast kadusid nad mingil hetkel päris ära ja 2013. aasta augustis, kui üle mitme aasta maale jõudsin, polnud ka maja otsas neist jälgegi. Sain naabrinaise käest uued taimed, aga ei jätnud jonni ja püüdsin kõikjal vohava kõrge rohu seest siiski mõnd võsu tuvastada. Järgmisel kevadel juurisin järjekindlalt naati sealt vanast peenraotsast välja ja sündiski ime – suve teiseks pooleks olid kahtlaselt tuttavad tõusmed kõrgusesse kasvanud ja lõid tuttavad kollased õied valla! Üks vana ja armas talulill oli päästetud!

Lõhislehised päevakübarad

Talijorjen on igas mõttes vähenõudlik ja mingit erilist hoolt ei vaja, toestamine välja arvatud. Kui mõni lillemüüja kirjutab, et nad võivad kasvada isegi inimese pikkuseks, siis see pole tõsi – nad kasvavad palju kõrgemaks! Olen püüdnud lamandumist ennetada, korjates suuremaid õisi vaasi, aga see eriti ei aita. Samas on päris kena, kui nad õite raskuse tõttu allapoole vajuvad ja moodustavad aias kauneid kaari.

Paljuneb juurevõsunditega ja päris agaralt, nii et järgmisel kevadel on plaanis teda pisut korrale kutsuda. Ilmselt mõtlen mõne uue koha välja, kuhu neid istutada. Kollast värvi ei ole aias kunagi liiga palju.

dsc07495