Arhiiv

Monthly Archives: aprill 2017

Just lugesin, et suure tõenäosusega läheb tänavune aprillikuu ajalukku, sest on sajandi jahedaim. Päikest ja sooja on näpuotsaga antud ja tuult ei maksa enam mainidagi, sest see ulub ja undab nüüd vist igal aastaajal. Tänane aprillitorm on muidugi täpp i peal – väljas peksis külma vihma ja lörtsi näkku, nii et lausa valus oli.

Aiaelu kulgeb aknalaual omasoodu. Suurem osa taimi on pikeeritud ja venivad oma potsikutes päris kenasti. Veel on uutele pottidele ruumi, aga varsti tõstan elutoa suure laua akna alla ja toalilled kolivad sinna, et uued potistatud taimed natukenegi rohkem valgust saaks. Homme hakkan jälle pikeerima.

Seemnete, tõusmete ja taimetittede hingeelu uurimine on jätkuvalt huvitav. Iseenesest peaks ju lugupeetud seemnefirmade tööd pimesi usaldama, aga vahel tärkab mullast taimi, keda seal ei peaks olema. On ka muidugi variant, et külvimullas on näiteks mingeid seemneid (mida seal ka olla ei tohiks) – no igatahes tärkas koos raudrohtudega (keda alguses pidasin argentiina raudürtideks) koos üks tomat ja kena kogus mingeid taimi, kelle kohta ei oska midagi arvata. Panen siia neist pildi ja olen tänulik, kui mõni taimetark kommentaariumis endast märku annab, kui ta need isendid ära tunneb.

Kes see on?

Tundmatud taimed, kes tärkasid koos raudrohtudega osutusid Argentiina raudürtideks!

Raudrohtude esimene külv läks justkui aia taha (tagantjärele tõdesin, et tegelikult ei läinud, seemned olid karpides segi läinud ja pidasin tärganud taimi argentiina raudürtideks). Tegin uue külvi ja sain tulemuseks topeltportsu raudrohtusid! Püsikutest tärkasid kenasti ka kurekellad (9 tükki 10st) ja kassisabad, aga nad on kuidagi väga aeglased. Mingil hetkel sattusin jälle hoogu ja torkasin külvikassetti zinniaid, kusjuures tegelikult oli plaanis külvata hoopis suvedaaliaid. No ja otse loomulikult tärkasid nad kõik, viimne kui üks! Sama asi madalate peiulilledega, keda sel aastal on kasvamas kaht sorti.

Tagetesed

Madalad peiulilled (Carmen ja Mandarin

Argentiina raudürdid

Raudrohud võiks natuke aeglasemalt kasvada

Nüüd lisan oma postitusele ka paar pilti ja mis muud, kui jääme maikuud ootama. Töörahvapühal lubatakse sooja ilma ja ma loodan seda tähistada maal peenarde tegemise ja porgandi külvamisega.

DSC08788

Vahepeal käisin ka Tartu botaanikaaias. Pildike samblaaiast

Selle aastanumbri sees oli eile esimene kord maakoju sõita. Iga kord kogen ma teatud hirmuga segatud ootusärevust juba sellele taaskohtumisele mõeldes, sest kunagi ei tea, mis pilt seal ees ootab. Nüüd raporteerin tulemustest järjekorras.

Õues hakkas kohe silma räästa all olev vihmaveerenn, mille üks ots oli lahti tulnud. Selle panin kerge vaevaga tagasi. Majas oli sees käidud ja see ei olnud üldse tore. Sahvriuks oli lahti tehtud ja selle ees olev taburet oli pikali. Lõhkumist ja lagastamist ei tuvastanud ja kaasa võtta ei ole sealt majast tõesti mitte midagi väärtuslikku, vähemalt ei märganud, et midagi oleks kadunud.

Väljas tegin ka kohe ringkäigu ja seal tabas teine ebameeldiv üllatus. Nii maja ees lillepeenras kui maja taga olid pehmes mullas näha saapajäljed. No püüdsin nii positiivselt mõelda kui võimalik – ehk oli mõni looduses hulkuja, kes soost tulles maja juurde sattus? Kui aga avastasin, et lumeroosi õied olid ära murtud, siis olin siiralt masenduses. Metskitsed teatavasti mürgist lumeroosi ei söö … või siiski?

Häid emotsioone kogunes päeva jooksul siiski rohkem ja olin päris tegus. Pühkisin puhtaks eeskoja ja ulualuse, pumpasin kaevust vett ja veel nipet-näpet maja sees ja õues. Peamiselt riisusin majaesist, lõikasin püsikupealseid ja korrastasin natuke lillepeenraid. Pügasin seina ääres kasvavaid lavendleid ja tõmbasin peenradest välja vanu lõvilõugu, raudürte ja kivikilbikuid. Uurisin hoolega, kuidas püsikud talvitunud on ja püüdsin meenutada, kus mida kasvab. Vanast kivipeenrast leidsin seal aastaid tagasi kasvanud kiviriku ja nurmnelgi – on ikka visa hingega! Küüslauk tärkab ja rabarber ka.

Üks vanade aegade kivirik oli ilus

Üks vanade aegade kivirik

Tänavune kevad aias on jälle teistsugune võrreldes eelmisega, kui lume- ja tormikahjustusi oli palju. Ka ei märganud kuskil metsloomade jälgi – ei sea songerdamist ega kitsede ja jäneste pabulaid. Möödunud aastal oli osa aiast nendega ühtlaselt kaetud.  Uut lindu nägin – sabatihast, aga väga lähedale ta ei lasknud ja pilt jäi tegemata. Lumikellukesi on sel aastal tunduvalt vähem kui eelmisel aastal.

DSC08660

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis)

Pärastlõunal tõusis jahe tuul ja 6-7 soojakraadist jäi üsna vähe järele. Pakkisin asjad kokku ja läksin enne linnasõitu veel naabrinaise juurest läbi. Kokkuvõttes jäin maalkäiguga rahule, ainult need lumeroosid kripeldavad hinge peal siiamaani. Loodetavasti sai see mölak-lillelemb nendest lilledest kõhu täis või siis vaasis imetlemisest esteetilise naudingu.

Sinililled võs ääres

Sinililled võsa ääres

Kevad tuleb, aga mitte ülearu kiirustades. Märtsikuu viimane päev üllatas päris korraliku lumekihiga, mis päeva jooksul küll kiiresti ära sulas. Eile oli jahe tuul ja sadas terve ennelõuna, aga õhtuks läks soojemaks ja täna oli juba päris kena kevadilm. Oleksin pidanud maale minema, aga sattusin tubaste taimedega hoogu ja muid tegemisi oli ka. Õigustan ennast teadmisega, et nagunii on maa veel märg ja aias eriti midagi asjalikku teha ei saa.

Täna avastasin, et argentiina raudürdid on juba nii suured, et vaja neid pikeerima hakata. Potistasin 18 taime ja 15 väiksemat jäid veel külvikarpi kosuma. Kuna ma olen vahepeal jälle uusi seemneid ostnud, siis oli plaanis mõned neist mulda torgata, aga selle asemel külvasin hoopis eelmise aasta lemmikuid – astreid, mets-kassinaerist ja erinevaid peiulilli. Uutest seemnetest külvasin jänesesaba, kirjut salveid ja alteed.

Pikeeritud argentiina raudürdid (külvasin 20.03)

Pikeeritud argentiina raudürdid, külvasin 20. märtsil

Vahepeal olin kolm päeva ära ja kuigi asenduskastja oli olemas, jäi ühest korrast päevas õrnadele tõusmetele ikka väheks. Koju tulles olid nii mõneski külvikastis muld päris läbi kuivanud ja taimed pikali. Argentiina pamparohtu päästa ei õnnestunud, aga hall salvei ärkas ellu (kuigi mitte kõik taimed). Salatkressist mul väga kahju ei olnud, sest seda saab uuesti külvata.

Hetkeseis aknalaual on rahuldav, võiks isegi öelda, et lootustandev. Külvatud seemnetest on tärganud järgmised isendid: argentiina raudürt 32 25st (sic!), aed-raudürt 13 25-st, hall salvei 10 20st, karvane päevakübar 8 15st, aniisi-hiidiisop 13 15st, kurekell 5 10st ja kassisaba ca 30 (hõre külv). Õnneks olen eelnevatel aastatel oma taimi ka tuttavatele laiali jaganud. Näib, et ka sel aastal võivad soovijad hakata tellimusi vormistama.

Kurekell  (Aquilegia vulgaris) - külvasin 20.03, tärkas 21 päeva hiljem

Kurekell (Aquilegia vulgaris) – külvasin 20. märtsil, tärkas 1. aprillil

Kartsin juba, et kurekell ei tärkagi, aga juba 10 päeva pärast märkasin esimesi mikroskoopilisi tõusmeid . Raudrohuga on muidugi asjad nirusti – ootan veel, aga hetkel on nulliring (külvasin 14. märtsil). Kannatusega on mul lood kehvad.

Eile harisin ennast Vabaõhumuuseumis traditsioonilisel aiapäeval. Kuulasin kolme ettekannet ja sain teada, mis või kes on ürgtulnukad ehk arheofüüdid ja millal võõrtaimi hakati Baltimaadesse sisse tooma. Väga huvitav oli! Lisaks uutele teadmistele sain nende teemade kohta paar head vihjet, et asja omal käel edasi uurida, muu hulgas Facebooki grupi kohta, millel nimeks “Mis kasvas vanaema aias?”.  Minu aias kasvab õnneks päris palju taimi, keda saab kvalifitseerida vanaemaaegseteks. Tore teada!

Vabaõhumuuseumis 1. aprillil

Vabaõhumuuseumis 1. aprillil