Arhiiv

Monthly Archives: mai 2017

Viimati käisin maal kaks nädalat tagasi. Vahepeal on isegi ilusat ilma olnud, aga paraku on kevad põhitööl väga kiire aeg, ka nädalavahetused pole mingi erand. Täna maakoju jõudes pani imestama seal avanev pilt – mitte miski polnud muutunud või kui oligi, siis minimaalselt. Aed oli endiselt silladest sinine ja mets oli valdavalt veel raagus, kui toomingate ja sarapuude tibatillukesed lehed välja arvata. Vaadates kahel eelmisel aastal samal ajal tehtud pilte, on erinevus ikka väga suur – eelmisel aastal 15. mail õitsesid kõik kirsid, toomingad ja tulbid, võililledest ja nurmenukkudest rääkimata. Paljud ettekasvatatud taimed olid juba maha istutatud, aga sel aastal on kogu kupatus veel korteris aknalaudadel – rõdule olen julgenud neid vaid paaril soojemal päeval tassida.

DSC08952

Kanakoole (Ranunculus ficaria, Ficaria verna)

Eile ja täna anti siis lõpuks lausa suvesooja ilma. Tegin täna kastekannuga peenarde vahel paar tiiru, aga see oli ka pigem narrimine, sest päike lõõskas ennastunustavalt. Kahe nädala eest maha pandud herned ja porgandid on arvatavasti kuiva kätte koolend, ainult spinat näitas tärkamise märke. Seemneid külvates ju ikka loodad, et ehk tuleb päästev vihm, mis kastmisest säästab. Paistab aga, et maikuine põud meie kandis on pigem reegel kui erand. Saartel ja Lõuna-Eestis tuli möödunud nädalal lund ja lörtsi, aga Harjumaal ei miskit. No vaatame, mis nendest külvidest saab.

Mingeid arenguid püsikupeenardes võis siiski täheldada. Eelmisel aastal saadud brunnera hakkab õitsema, pojengid ja tulbid olid ka vahepeal kõrgemaks kasvanud. Hostad on mõnes kohas ninad maa seest välja pistnud ja näib, et ka tüümian ja iisop on talve üle elanud. Keda veel näha ei ole, on siilkübarad, aga nemad tärkavadki hiljem.

DSC08943

Brunnera

DSC08939

Pisut punast värvi ka – roosa pojeng

Käisin jälle kühvliga aias ringi ja kaevasin siit-sealt umbrohtu välja. Püsikupeenraid väga torkida ei julgenud, sest iial ei tea, kes mulla seest veel välja ilmuda kavatseb. Uusi peenraid teha ei jõudnud, sest emadepäeva puhul oli kavas väike grill ja kook. Linnud laulsid ja lendasid paarikaupa aias ringi.

Kõik oleks kena, kui ühe kuu ja kümne päeva pärast jaanipäev ei oleks. Siis hakkavad päevad teatavasti jälle … Ei-ei, me ei mõtle praegu sellele. Naudime parem seda ilusat aega, mida mai keskel meie laiuskraadil antakse.

DSC08962

Võsaülane (Anemone nemorosa)

Aprill oleks sel kevadel justkui vahele jäänud, sest halvad asjad (loe: ilmad) lähevad ju kiiresti meelest ära. Täna oli imeline kevadilm – päikeseline ja soe. Alles kella nelja ajal tuli meelde kraadiklaasi vaadata ja siis näitas see varjus 12 kraadi.

DSC08889

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Lumikellukesed on läbi ja sillad sinetavad, kuigi märksa vähem kui eelmisel aastal. Veel on sinililli ja juba õitsevad ülased võsa servas.  Ei tea, miks see nii on, aga nad tuletavad mulle kummalisel kombel rohkem lapsepõlve meelde kui teised lilled. Linnud laulavad üksteise võidu, ent sookurgede trompetihelid ületavad kõiki teisi. Muruniidukid vaikivad veel ja küla teisest servast ei kostnud ka palkide langetamisest tekkivaid mütsatusi. Jumalik!

DSC08880

Supiroheline (mis tore sõna!)

Kuna tööpõld aias tundub täiesti hoomamatult lai, siis sahmisin siia-sinna ja tegin natuke kõike. Midagi sai ikka tehtud ka. Suuri tegusid tegi H, kes toestas ulualuse lage ja parandas välisukse kohal olevat varjualust. Lisaks selle kaevas ta ühe peenra, kuhu torkasin kolm pakki herneid. Ise kraapisin peenraid samblast ja kuivanud lehtedest puhtaks, pügasin lavendleid, rohisin ja riisusin. Ühe peenrajupi suutsin läbi häda enne linnasõitu ikka ise ka kaevata, sest olin ju lubanud töörahvapühal porgandit külvata. Üks rida spinatit veel sinna kõrvale ja saigi tööisu otsa – kondid olid juba selleks ajaks linnainimese jaoks ebaharilikke liigutusi tehes kangeks jäänud.

DSC08914

Päevaliiliate tulemine

Oma aja võtab kevadine püsikupeenarde uurimine – kes tärganud ja kas tärganud. Suutsin arooniapõõsa alt leida aasta eest istutatud karulaugu, samas enda külvatud seemned vist küll enam elumärki ei anna. Tulpe torkasin sügisel igasse peenrasse – kui kratid jaole ei saa (kas kahejalgsed või kitsed), siis võib varsti päris palju erinevaid värve näha. Monardad on tublisti paljunenud, aga mõned püsikud on veel talveunes.

Linnas veetsid osad taimepotid oma esimese täispika päeva rõdul.

DSC08884

Esimene päevapaabusilm sel kevadel

Ilus päev oli!