Jaanijärgset aiajuttu

Eile oli jaanipäev ja täna on suve viies päev. Mis puudutab ilma, siis sobib siinkohal tsiteerida üht rida A-Rühma laulust – “kuradi kuradi külm on”.  Jope on vahelduva eduga olnud vägagi kohane riideese ja paar päeva tagasi tundsin perroonil rongi oodates puudust mütsist ja kinnastest.

Maal aias on endiselt suhteliselt soe ja mõnus. Loodus on fantastiline ja need linnud  – no küll rõkkavad! Seatempe teevad ka – eile avastasin, et ilmselt musträstad on katki nokkinud mu peiulilled (mitte küll kõiki). Maasikaid mu aias sel aastal ei ole, nüüd siis läheb loosi kõik, mis on vähegi punane, isegi ühe vana punase pudelikorgi olid nad kuskilt leidnud ja keset muruplatsi maha pillanud.

Üle mitme aasta on jälle suitsupääsukesi näha. Meie maja räästa all neil pesa pole (on ühel teisel linnul), aga üle maja lendamas olen neid mitmel korral näinud. Linnuliike on aias palju ja olen kindel, et küll ma ühel päeval neid kõiki määrata ka oskan.

Kas see võiks olla noor musträstas? Oli natuke juhmi olemisega, hoidis midagi noka vahel ja passis seal peenras päris kaua

Punased pojengid maja ees on lahti ja varsti on roosade kord. Uus roosa kurekell, kelle istutasin eelmisel aastal, õitseb küll, aga lootsin vaikselt, et ta on pisut kobedam. Peiulilled maja otsas kasvatavad õisi (neid pole rästad veel avastanud) ja kõik uued taimed kosuvad. Ebajasmiin pole meie aias veel alustanud ja ootan pikisilmi ka kollase päevaliilia õisi, sest ta on sel aastal võimsam kui kunagi varem.

Harilik jumalatelill (Dodecatheon meadia) on tänaseks juba lõpetamas

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) Rubra Plena

Põld- ja põõsasoad tärkavad, hernes hakkab varsti õitsema ja isegi esimesi porgandeid olen juba harvendanud. Eile istutasin maha naabrinaiselt saadud 15 kaalikataime. Ka kurgiseemneid torkasin eile kompostihunnikusse ja nüüd on täiuslikust õnnest puudu veel üks suvikõrvitsataim. Tilli ja peterselli võiks mudugi veel külvata, sest nendega on sel aastal nulliring.

Vaade rõdult majaotsa kivipeenrale

… ja vanale peenramaale. Loodan, et M teeb septembris paar klõpsu samast kohast

Suurim saavutus on aga see, et kõik ettekasvatatud taimed said jaanipäevaks maha istutatud. Ma olin vargsi unistanud, et ehk jõuan nendega juunikuu jooksul ühele poole, aga et ma nii efektiivne olen, poleks uskunud. Eks nii mõnigi taim sai kiiruga torgatud nö avariipinnale, aga kuna tegu on püsikutega, siis jõuan neid järgmisel aastal mujale kolida või ära anda. Kui aga soovijaid ei leidu, olen rahul ka isikliku kassisaba- ja raudrohuistandusega.

Aias on sel kevadel päris mitu korda abilisi olnud ja külalisi käinud, mis on ütlemata tore. M aitas eelmisel nädalal muru niita ja tassis maja otsas olevaid ahjutelliseid ehitusele. See kole kuhi seal sai poole madalam ja ei riiva enam nii hirmsasti silma. KR käis külas möödunud pühapäeval ja eile M, kes viisakate inimestena kiitsid mu tehtud tööd ja ütlesid, et võrreldes eelmiste aastatega on edasiminek märgatav. Ma muutun kiitust kuuldes alati pisut kohmetuks, aga kui möödunud aastate pilte vaatan, siis on näha, et mu aiaasi vaikselt areneb tõesti.

Fotod on kahest viimasest nädalast ja vahepeal on pilt nii mõneski kohas totaalselt muutunud. Üks võte on ka aastast 2012, kui aed oli veel unustusse vajunud.

Majaesine 31. mail 2012

Jaaniaja lill karikakar, tegelikult harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)

 

 

 

 

Pikk ja ilus nädalavahetus

Praegu ladistab väljas vihma, ka eile sadas pea vahetpidamata, aga nädalavahetus oli soe ja päikseline, vähemalt meie aias. Käisin maal lausa kolm päeva jutti ja kui näljaste sääskede hordid välja arvata, jäin nende päevadega päris rahule.

Kui räästa all ootab vett täis vann, läheb alati tuju heaks – see tähendab, et kasta pole vaja. Maa on praegu mõnusalt niiske ja kõik kasvab nii mis mühiseb. Nädal varem oli muru maja ees käsiniidukiga üle käidud, aga sellega on täpselt nii, nagu sõbranna A kunagi oma tolmuimeja kohta ütles: “See pole tolmuimeja, vaid vaibakarvakeerutaja”. Meie niiduk on ka pigem võilille- ja kõrrelamandaja, sest  kõrged taimed painutab ta lihtsalt maha ja ilmselt juba järgmisel päeval on võililled murus jälle rõõmsalt kikkis. Vikatiga sain neist muidugi kergelt jagu.

See sügis tuleb õunavaba, sest õunapuud praktiliselt ei õitsenud, kui mõni üksik oks välja arvata. Lumepallipõõsas on jälle pitsiliseks näritud ja mingeid kadusid täheldasin veel, aga praegu ei tule meelde.

Mägijumikas (Centaurea montana)

 

Head ja ilusat oli palju rohkem – sirelid õitsevad ja lõhnavad, arooniad alustavad ja ebaküdoonia särab endiselt, aga vist mitte enam kauaks. Piibelehed õitsevad ja meelespead lõpetavad. Jumikas ukse ees on oma värskete õitega uskumatult kaunis ja talutulbid on kõik oma õied lahti löönud. Pühapäeval lugesin nad lausa üle – sain kokku 29 õit! Uskumatu, millega võib üks peotäis paari aastakümne taguseid tulbisibulaid üllatada, kui nende välja kaevamise ja uude kohta istutamisega natuke vaeva näha. Varasemad tulbid on läbi, aga pojengtulbid ja uued Cassinid maja otsas õitsevad veel.

Sirel (Syringa)

Talutulbid ja meelespead Valge klaari all

Viisin maale jälle mingi koguse ettekasvatatud taimi ja istutasin neid sinna, kuhu oskasin. Mingid plaanid teen ma ju ikka varem oma peas valmis, et milline taim kuhu peenrasse peaks sobima, aga kohapeal kipuvad need muutuma. No mingit näidisaeda ma ju raja, nagunii katsetan ja eksperimenteerin – eks suve jooksul ja sügisel paistab, kes õigele kohale sai ja kas ikka sobis naabritega värvi ja kõrguse poolest kokku.

Kolme päeva jooksul tegin päris palju, aga kas seda näha ka on? Njaa … Aia keskel ja värava taga niitsin natuke (niita on tore, aga riisumine hirmus tüütu), sõelusin püsikutele ja uutele taimedele istutusaukudesse komposti, torkasin mulda natuke põlduba, panin hernestele toed ja nõgeseleotise ka käima.

Karulauk (Allium ursinum) laieneb vaikselt arooniapõõsa all

Hetkeseis aiamaalapil

Pühapäeval käis naabrinaine külas, tõi kooki ja kalja kaasa. Istusime ulu all ja rääkisime aiajuttu, samal ajal tibutas kerget vihma. Midagi paremat pärast kolme (aia)töist päeva ei oskagi tahta!

Rabarber (Rheum rhabarbarum) õitseb

Anemoonid (Anemone sylvestris)  külatee ääres

 

Nädalavahetuse pildid

Öökülmad on nüüd selleks kevadeks loodetavasti läbi. Laupäeval oli veel jahe, aga pühapäeval aias töötamiseks juba liiga palav. Ja sääski oli masendavalt palju! Hea oli see, et laupäeval mingeid kadusid üle lugeda ei olnudki – kõik eelmistel nädalatel istutatud taimed elasid hästi.

H oli abiks – niitis käsiniidukiga kõrget rohtu ja kaevas hargiga poolikuid peenraid. Töö lendas käes, sest teha oli palju ja lausa lust on istutada, rohida ja komposti sõeluda, kui keegi veel aias seltsiks on. Külvasin porgandit, peeti ja põõsasuba ning istutasin linnast ja naabrinaiselt saadud taimi. Õnneks tuli eile vihma ja kingitud beebitaimed jäävad ehk ellu. Õde käis läbi ja viis kaasa ühe portsu lilletaimi – suurepärane!

Ebaküdoonia õitseb ja mõjub aias oma oranžikate õitega nagu mingi haruldane eksoot. Õunapuud alustavad ja varsti puhkevad ka pojengid. Poeedinartsisse on, aga mitte liiga palju. Maja otsas lõid õie lahti veel ühed uued tulbid, kes pidid olema oranžid, aga on hoopis huvitavat tumepunast värvi. Nii palju siis Selverist ostetud sortidest. Lillepakkidel peaks olema hoiatav tekst, et pildid on illustreerivad.

Pikka juttu ei kirjuta, näitan parem pilte.

Ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) õitseb sel astal eriti võimsalt

See peaks olema Anrendsi kivirik. Eelmisel aastal ilmus mullast välja ja nüüd õitseb üle mitmekümne aasta

Poeedinartsissid (Narcissus poeticus) maja ees

 

 

Pakil oli kirjas, et see on oranž tulp Cassini, aga tegelikult on asi oranžist kaugel

Anemoone ehk metsülaseid (Anemone sylvestris) on sel aastal jälle hullult palju

Majatagune näeb välja selline

Majaesine kaevu ja kitsekakardega

Jahe juuni algus

Jahe on ikka väga leebelt öeldud – täna torkasin hommikul kodust väljudes kindad kotti ja linnas liikudes panin kätte (ma ei olnud ainus kinnastatud inimene). Sooja 7 kraadi ringis ja puhub jäine tuul – hakkame harjuma, et on kas juuni või jõulud, soojakraade on sama palju.

Ettekasvatatud taimed, kes juba pikemat aega ka ööd rõdul veedavad, on saanud kergeid külmakahjustusi. Vaatan küll pidevalt ilmajaama kodulehelt ööpäevaringseid kraade, aga külma tuulega on tajutav temperatuur ka õrnade taimede jaoks liiga madal. Eelmistel nädalavahetustel olen osa taimi ikka maha ka istutanud ja homme, kui on plaanis maale minna, loeme siis kahjud üle.

Kahe eelmise maalkäigu aruanne on siia blogisse panemata. Täna tundub uskumatu, et vahepeal oli soojakraade isegi üle 24. Mais oli põuda pikalt ja seda vähest veekogust arvestades on lausa ime, et hernes ja porgand olid tärganud, salat ka. Nüüd on õnneks paaril päeval vihma tulnud ja ehk on homme ka tilli ja peterselli peenardes näha. Võililled olid võimsad ja rohi oli tuntavalt kasvanud. Niitsin küll, aga igale poole ei jõudnud, sest äkki oli aias kõike korraga vaja teha – kaevata, külvata, rohida ja istutada.

Nädal tagasi oli kõik õide puhkenud – toomingad, tulbid, brunnerad ja kaukaasia kitsekakrad. Alõtšad ja kirsid puistasid juba õielehti ja õhus oli õietolmu lausa näha. Käod kukkusid mis kole ja vihmaussid olid maapinnale lähemale roninud. Ühtegi konna pole sel aastal näinud, aga ehk on nad nüüd pärast vihma välja ilmunud. Suurde püsikupeenrasse oli ilmunud mingi mügri ja kergitanud üles paar tulpi. Olin just rõõmustanud, et aias pole sel kevadel ei vesirotte ega mutte.

Taimedega tegeldes olen aga ikka algaja, eriti mis puudutab tõusmete identifitseerimist. Pean siin varasemates postitustes ka korrektuure tegema, sest need taimed, keda Argentiina aedürdiks pidasin, olid hoopis raudrohud, kelle ma omast arust olin külvanud hoopis teise karpi. Need tundmatud taimed, kellest kunagi siia pildi panin, on aga siiani tuvastamata. Saab põnev olema, kui nad ühel hetkel õisi näitavad ja eriti piinlik muidugi, kui need peaks mingid eriti võimsad umbrohud olema (mida ma tegelikult ei usu).

Nüüd postitan siia eelmiste nädalavahetuste pildid, peamiselt tulpidest. Raadiost tuli just ilmateade, mis ennustaks eelolevaks ööks jälle kuni 3 külmakraadi. Nõme. Vähemalt päev tuleb loodetavasti soojem kui täna, sest homme on kavas jälle maale minna.

Uued sordid Carola ja Judith Leyster, kes paraku näevad täpselt ühesugused välja

Kaukaasia kitsekakraid pildistasin ka kaks aastat tagasi, siis oli neil vaid kaks õit

Uus sort ‘Golden Apeldoorn’, kes minu suureks üllatuseks on narmasservaline

Pojengtulbid Double Late ‘Upstar’. Eelmisel aastal oli viis õit, sel aastal uues kohas ja mõnevõrra tagasihoidlikumad

Maja ees kasvav ploom õitseb