Eile oli jaanipäev ja täna on suve viies päev. Mis puudutab ilma, siis sobib siinkohal tsiteerida üht rida A-Rühma laulust – “kuradi kuradi külm on”. Jope on vahelduva eduga olnud vägagi kohane riideese ja paar päeva tagasi tundsin perroonil rongi oodates puudust mütsist ja kinnastest.
Maal aias on endiselt suhteliselt soe ja mõnus. Loodus on fantastiline ja need linnud – no küll rõkkavad! Seatempe teevad ka – eile avastasin, et ilmselt musträstad on katki nokkinud mu peiulilled (mitte küll kõiki). Maasikaid mu aias sel aastal ei ole, nüüd siis läheb loosi kõik, mis on vähegi punane, isegi ühe vana punase pudelikorgi olid nad kuskilt leidnud ja keset muruplatsi maha pillanud.
Üle mitme aasta on jälle suitsupääsukesi näha. Meie maja räästa all neil pesa pole (on ühel teisel linnul), aga üle maja lendamas olen neid mitmel korral näinud. Linnuliike on aias palju ja olen kindel, et küll ma ühel päeval neid kõiki määrata ka oskan.

Kas see võiks olla noor musträstas? Oli natuke juhmi olemisega, hoidis midagi noka vahel ja passis seal peenras päris kaua
Punased pojengid maja ees on lahti ja varsti on roosade kord. Uus roosa kurekell, kelle istutasin eelmisel aastal, õitseb küll, aga lootsin vaikselt, et ta on pisut kobedam. Peiulilled maja otsas kasvatavad õisi (neid pole rästad veel avastanud) ja kõik uued taimed kosuvad. Ebajasmiin pole meie aias veel alustanud ja ootan pikisilmi ka kollase päevaliilia õisi, sest ta on sel aastal võimsam kui kunagi varem.
Põld- ja põõsasoad tärkavad, hernes hakkab varsti õitsema ja isegi esimesi porgandeid olen juba harvendanud. Eile istutasin maha naabrinaiselt saadud 15 kaalikataime. Ka kurgiseemneid torkasin eile kompostihunnikusse ja nüüd on täiuslikust õnnest puudu veel üks suvikõrvitsataim. Tilli ja peterselli võiks mudugi veel külvata, sest nendega on sel aastal nulliring.
Suurim saavutus on aga see, et kõik ettekasvatatud taimed said jaanipäevaks maha istutatud. Ma olin vargsi unistanud, et ehk jõuan nendega juunikuu jooksul ühele poole, aga et ma nii efektiivne olen, poleks uskunud. Eks nii mõnigi taim sai kiiruga torgatud nö avariipinnale, aga kuna tegu on püsikutega, siis jõuan neid järgmisel aastal mujale kolida või ära anda. Kui aga soovijaid ei leidu, olen rahul ka isikliku kassisaba- ja raudrohuistandusega.
Aias on sel kevadel päris mitu korda abilisi olnud ja külalisi käinud, mis on ütlemata tore. M aitas eelmisel nädalal muru niita ja tassis maja otsas olevaid ahjutelliseid ehitusele. See kole kuhi seal sai poole madalam ja ei riiva enam nii hirmsasti silma. KR käis külas möödunud pühapäeval ja eile M, kes viisakate inimestena kiitsid mu tehtud tööd ja ütlesid, et võrreldes eelmiste aastatega on edasiminek märgatav. Ma muutun kiitust kuuldes alati pisut kohmetuks, aga kui möödunud aastate pilte vaatan, siis on näha, et mu aiaasi vaikselt areneb tõesti.
Fotod on kahest viimasest nädalast ja vahepeal on pilt nii mõneski kohas totaalselt muutunud. Üks võte on ka aastast 2012, kui aed oli veel unustusse vajunud.