Arhiiv

Monthly Archives: juuli 2017

Juuli hakkab lõppema ja kuigi ilmad on päikselised, puhub tuul põhjakaarest ja rannailmast on asi kaugel, vähemalt siin Põhja-Eestis. Üleeile aias toimetades tabas mind äkki äratundmine, et suvi hakkab varsti ühele poole saama. Valgus on teistsugune, ka pilved ja varjud murul.

Veel eelmisel nädalal oli õitsvaid niidutaimi rohkem kui neid, kes lõpetanud, enam see nii ei ole. Aias on veel õisi, mida oodata. Ka suur liblikasuvi pole meie mail veel käes, sest suured liblikamagnetid lavendlid ja suvedaaliad alles alustavad.

DSC00189

Lavendel (Lavandula angustifolia) – üks põõsas on tumedam kui teised, ilmselt Hidcote Blue

Näib, et mul ongi nüüd aias koduloom. Teisipäeval kella nelja paiku olin päris kindel, et naabripoiss tuleb külla, kui vana värava pool keegi põõsastest läbi tungis, aga oli hoopis see noor sokk. Peatus keset õue, väljus teisest väravast ja suundus kompostihunniku tagant maja taha metsa. Hmm … Väike murekorts ilmus mu kulmude vahele, sest ta näib järjekindlalt meie maja ümber liikuvat. Internet ütleb, et metskitsed on paigatruud, nende liikumisraadius on 4-5 kilomeetrit.

Panen nüüd siia mõned pildid juulikuistest õitsejatest, kes nädala alguses veel alles olid. Iial ei tea, millal sõber sokk mõne maitsva lille või oad-herned avastab.

DSC00226

Sõrmkübaralill (Digitalis purpurea L.) on tänaseks lõpetanud

DSC00268

Jaapani enelas (Spiraea japonica) Little Princess

DSC00307

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)

DSC00260

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum)

DSC00278

Naabrinaiselt saadud seeme – kas Siberi magun (Papaver croceum)?

 

Eelmise kirjatüki siin blogis lõpetasin kirjeldusega, kuidas mina ja S eelmise nädala kolmapäeval aias sokuga tõtt vaatasime. Täna oli võimalus sama loomaga uuesti kohtuda ja isegi paar pilti teha.

Rohisin täna maja otsas lillepeenra äärt ja kuulsin mingil hetkel metsatukas prõksatust. Vaatasin selja taga ja nägin soo poolt metsatukast välja tulemas üht tuttavat sarvepaari. Pikalt ei mõelnud, hiilisin fotoka järele ja lähenesin ootamatule külalisele teiselt poolt maja, sest seal on vana vaher ja paar põõsast, mille taha sain pisut varjuda.

Ja seal maja taga väikesel lagendikul ta rahumeeli rohtu sõigi. Paraku on seal hein kõrge ja ega ma ühtki head võtet ei saanud (nagu ikka). Kui ta kõht hakkas täis saama, liikus ta kiirustamata vahtra tagant läbi, maiustas veel pisut ühe õunapuu kallal ja lahkus siis elegantselt vasakule ära. Etenduse lõpp.

Ma ei tea, kas ma oleksin sama õnnelik, kui ta ühel päeval mu herned või lilled on nahka pannud. Vaevalt. Aga mis ma nii kaugele ette muretsen. Tänane kohtumine oli ju ilus!

DSC00202

DSC00207

DSC00209

DSC00211

 

Alles see oli, kui ma uhkustasin siin blogis, et kõik ettekasvatatud taimed (pluss arvestatav ports heast südamest kingitud taimi) said kõik mulda enne jaanipäeva. Selle rabelemise tulemusi “naudin” ma nüüd juba pea kuu aega, sest olen oma seljale tõsiselt liiga teinud. Ilmselt on tegu kõigile aednikele tuttavate sümptomitega ja ka mulle ei ole pikast küürutamisest või kaevamisest kange selg mingi võõras asi, aga et see nii kaua kestab, on midagi uut ja teeb ettevaatlikuks. Nii ma olengi õppinud palju asju põlvili ja püstiasendis tegema. Kükitades küürutamine, kaevamine ja raskuste tõstmine on hetkel täiesti vastunäidustatud. Jama värk, sest kõik võtab nüüd palju rohkem aega, tehtud saab ka korraga imevähe ja igale poole põlvitades ei pääse, näiteks suure lillepeenra keskele rohima. No vaatame – ehk läheb ikka aja jooksul üle.

DSC00143

Suvifloks (Phlox drummondii) Twinkling Beauty

Selle halva asja postiivne külg on see, et nüüd on lõputult aega seista, niisama aias ringi töllerdada, vahtida ja mõelda. Vingume mis me vingume selle tänavuse ilma üle, aga taimedele paistab see väga meeldivat. Kõik püsikud on võimsalt laienenud ja augustis peaks hakkama neid jagama ja ümber paigutama (kui selg ikka lubab). Uusi taimi muretseda ei ole kavas ja pole vajagi, sest ka hetkel aias kasvavatest püsikutest saaks mõningase planeerimisega päris viisakad istutusalad kujundada.

DSC00155

Villane nõianõges (Stachys byzantina) on võrreldes eelmise aastaga tohutud mõõtmed omandanud

DSC00154

Sõrmkübaralill (Digitalis purpurea L.) ja lainjas hosta Mediovariegeta

DSC00153

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus) hakkab tänaseks otsi kokku tõmbama

Vihma on tulnud parasjagu ja kuna päike pole seni kõrvetanud, siis õitsevad kõik lilled kauem kui tavaliselt. Rohides olen vähehaaval õppinud seemikuid märkama ja leidnud lisaks kivikilbikule ka aed-raudürdi, mets-kassinaerise ja suvedaalia isetekkelisi taimi. Eelmisel aastal ettekasvatatud aniisi-hiidiisopid külvasid oma seemneid ikka mehiselt ja nüüd kasvab herneste ja küüslaukude vahel lausa mets! Suurem osa tänavu kevadel külvatud taimedest on alles nüüd hoo sisse saanud, kui raudrohud välja arvata, kes on ikka väga uhked ja hakkavad loodetavasti varsti õitsema.

DSC00166

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris L.) Zebrina  ja aed-raudürt (Verbena x hybrida) – eelmise aasta lemmikud, keda külvasin sel aastal uuesti

Eile oli S maal külas, sõi ära esimese kaunatäie herneid, aitas muru niita ja komposti sõeluda – üks töö, mida minul on hetkel pea võimatu teha (suur aitäh, S!). Kui talle kohustuslikku aiaringi tegin, saime mõlemad kerge šoki, sest keset aeda vahtisime äkki tõtt metskitsega. Ilus kaunite sarvedega noor sokk oli  – Koorti kits ei pääse võrdluses ligilähedalegi! Meie ja kitse vahel oli maksimaalselt 5-6 meetrit. Fantastiline kohtumine, mis kestis vaid loetud sekundid, aga milline elamus! Eks ma olen juba varem guugeldanud, millised taimed on metskitsekindlad, aga nüüd pean hakkama sellele veel rohkem tähelepanu pöörama.

DSC00097

Murulauk (Allium schoenoprasum) – mis sügavkülma panna ei kõlba, sobib vaasi

DSC00063

Mõni päev juulis on olnud ka selline

Postitusele lisatud fotod on tehtud juuli teisel nädalal (8.-15.07).

Blogimine läheb vaevaliselt, kui aias toimub palju ja pilte igast aiapäevast lisandub arvutisse oma 40-50. Nende töötlemine ja neist siia parimate valimine võtab aega, lisaks veel teksti kirjutamine – no ei ole kerge töö!

Vahepeal on olnud laulu- ja tantsupidu ja loodus pakkunud tuult, tormi, vihma ja päikest, aga sooja näpuotsaga. Eilsest alates on seis pisut parem – ilmajaam lubab temperatuuri tõusmist, kohati koguni üle 20 kraadi, mis tänavust suve arvestades on ju lausa leitsak!

DSC09977

Jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia plena)

DSC09997

Varajane roosa pojeng (Paeonia officinalis) Rosea Plena

DSC09983

Harilik ebjasmiin (Philadelphus coronarius)

Paar päeva tagasi lõikasin ära viimase punase pojengiõie ja nüüd saab roosa pojeng särada täies hiilguses. Vana valge roosi õitsemine langes kahjuks just vihmastele ja tormistele päevadele, nüüd on ebajasmiini kord oma lõhnaga hullutada. Kollane päevaliilia avanes 6. juulil ja peiulilled kasvatavad õisi. Linnud on nad nüüd õnneks rahule jätnud. Mets-kassinaerised, zinniad, sõrmkübarad, esimene aed-raudürt, kurerehad ja end ise külvanud valged kivikilbikud on alustanud, kurekellad lõpetavad. Kõik taimed on sel aastal tavapärasest ajast nädal-paar hilisemad, ainult umbrohi püsib graafikus.

DSC00034

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus)

DSC00033

Aedsalvei (Salvia officinalis), taga harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)

DSC00052

Karvane kadakkaer (Cerastium tomentosum)

Kõige kaunimad on aga praegu teeäärsed põllud. Iga kord maale minnes pistan mõne metsmaasika suhu ja imetlen niidutaimede õiteilu, täitsa tõsiselt!

DSC09909

 

Ma armastan oma aia linde! Erinevaid liike pole kokku lugenud, aga neid isendeid, kes puude ja põõsaste vahel lendavad ja laulda rõkkavad, on ikka palju. Kõiki ma ei tunne, aga eile õnnestus pildile saada ja tuvastada üks tegelane – hall-kärbsenäpp.

Arvasin seni, et teda fotokaga püüda on tulutu tegevus, sest ta on sedavõrd vilgas ja väikseima liigutamise peale kihutab järgmisele oksale. Oma pesa on ta teinud papsi kunku katuseräästa alla ja eile, kui ta oma poegi toitis, tekkis sportlik huvi ta siiski jäädvustada.

DSC09915

Hiilisin nii lähedale kui suutsin ja püüdsin oma digiseebikaga pilti suumida nagu jaksasin. Kerge ei olnud, sest üles tõstetud kätega kaua ühe koha peal seista pole harjunud. Mingil hetkel hiilisin vana õunapuu taha – sain fotoka hoidmiseks olulise toetuspinna, püüdsin puuga ühte sulada ja mõni võte tuli päris hea.

DSC09934

 

Täiesti müstiline on tema oskus suuri putukaid lennult püüda. Ühel päeval jahtis ta täiesti suurt liblikat ja sööstis ta järele korduvalt tikripõõsasse. Enne alla ei andnud, kui saak oli käes.

DSC09922

Lugesin netist et hall-käbsenäpp ei laula, küll aga tundus tal olevat hoiatushäälitsus, kui pesale liiga lähedale läksin – tsäkk-tsäkk! või midagi sellist. Selle peale varjusid ka pojad pesas ja lind sähvis aias oksalt oksale ja passis, kuni võõras kadunud oli.

DSC09940

Täna siis selline lugu. Aiajutud jäävad järgmiseks korraks.