Arhiiv

Monthly Archives: august 2017

Selline see suvi meil siis oligi – pilves selgimistega. Töö kõrvalt on raske neid selgimistega päevi ja pärastlõunaid püüda, aga vahel ikka õnnestub maale minna, et õitsvat aeda nautida. Juba mõnda aega puudub karjuv vajadus seal midagi teha , olen vaid muru püüdnud taltsutada ja natuke uut pinda juurde tekitanud. Peenraid ei kaeva, hoidiseid ei tee, likvideerin vaikselt äraõitsenud püsikuid ja nopin närtsinud õisikuid.

Mõni lill pole ikka veel lahti, näiteks karvane päevakübar, särav päevakübar ja ohtene mõrsjalill – on ikka imelik aasta küll! Argentiina raudürt, astrid ja ka krüsanteemid on alustanud. Siilkübarad lähevad iga korraga ilusamaks ja ka teisi õisi tuleb järjest juurde.

DSC00868

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) on teisel aastal omandanud hiiglaslikud mõõtmed

DSC00926

Eelmisel aastal külvatud siilkübarad (Echinacea purpurea (Rudbeckia p.) – roosa põhiliik ja valge White swan õitsevad maja ees

DSC00964

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox paniculata) – valge on vana sort, roosa uuem, sordinimesid ei tea

DSC00952

Tähkjas liatris (Liatris spicata), ostetud 2015 Kristiine aiakeskusest

DSC00960

Raudrohi (Achillea millefolium) Summer Berries. Sel kevadel külvatud ja lehetäide lemmik

DSC00935

Punane aedmonarda (Monarda didyma) ja lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium) on veel ilusad, aga kohe on nende aeg läbi

DSC00951

Majaots püsikutega ja tagetestega. Paljud õied on veel pildilt puudu, kuigi augusti lõpp on käes

DSC00921

Pasknääride söögilaud – harilik pihlakas (Sorbus aucuparia). Neid kobaraid ei jätku sinna puu otsa kauaks

DSC00871

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) ja kevadel ettekasvatatud jänesesaba (Lagurus ovatus) ulu all vaasis

Augustikuu viimane päev on käes, aga ikkagi palun veel pisut rohkem päikest!

Ma püüan aias omast arust hoida looduslähedast joont – roosid ei ole näiteks minu rida ja ega nad mu metsistunud keskkonda sobikski. Nüüd on aga juhtunud, et maja ees õitseb tõeline aristokraat! Kõik algas impulssostust 10. oktoobril 2015. a., kui Balti jaama juures nägin taluletis liiliasibulaid ja otsustasin prooviks kolm tükki osta. Esimene neist õitses eelmisel aastal, sel aastal on õienupud kõigil kolmel. Võimsaimal neist on kaks vart ja ühel varrel seitse õienuppu, millest neli on nüüd avanenud.

DSC00764

Liilia (Lilium) Forza Red

Taime kõrgust pole mõõtnud, aga meeter on vast kindlasti. Ka õie läbimõõt on aukartustäratav. Muld on tavaline, lisasin sibulat istutades vaid komposti ja multšinud olen ka. Miski talle selles kohas meeldib, sest see liilia on teistega võrreldes palju jämedama varrega ja praegu ka ainus, kellel on kaks vart (teisel küll õisi ei ole).

DSC00769

Liilia (Lilium) Forza Red

Nagu kõikides vanades taluaedades, õitsesid ka meil kunagi tiigerliiliad ja/või tuliliiliad ehk keisrikroonid, kusjuures umbes samas kohas. Nüüd siis läks nii, et aasia liiliad jõudsid ette. Kunagi on siiski plaanis muretseda ka need vanad liigid.

Mõned võõramaised soleerijad, kes mõnda aega juba silma rõõmustavad on veel siin blogis jäädvustamata. Kõige parem asi nende juures on see, et nendega ei ole olnud mingit muret ega poputamist – nad lihtsalt on ilusad ja lopsakad.

DSC00713

Ameerika helmikpööris (Heuchera americana) Palace Purple

DSC00649

Arendsi astilbe (Astilbe arendsii), sordinime ei tea

Meie vanadel päevaliiliatel oli hea aasta – 16. august oli see päev, kui iga varre otsas oli mõni õis lahti, aga kodus avastasin, et hea pilt jäi nendest tegemata. Nüüd on flokside ja kõrgete kollaste aeg käes, aga tõeline õieplahvatus on veel ees.

DSC00775

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) vanal valgel floksil

DSC00807

Majaesine. Ukse ees raudrohi, taamal õunapuu all ruuged päevaliiliad, kes on samal kohal kasvanud aastakümneid

 

 

 

On üks laul, mille refräänis korduvad need sõnad, mis sobivad hästi augusti esimese poole postituse pealkirjaks, sest aias on praegu omajagu nii vaatamist kui ootamist. Veel. Päike käib juba päris madalalt ja päeva teisel poolel ta kiired üle kõrgete kuuskede enam maja ette suurt ei ulatu.

Vahepeal käis üle Eesti äikesetorm, mis minust ja ka aiast läks õnneks leebelt mööda. Mõned lilled oli vihm poriseks peksnud ja mõni oli pisut pikali, aga ei midagi hullu.

DSC00598

Lavendel (Lavandula angustifolia)

Lavendlid sinetavad juba mõnda aega ja ma ei saa aru, kust kõik need mesilased tulevad, kes seal õite peal toimetavad. Neid on ikka väga, väga palju! Liblikaid on, aga vaid väikesed kollased ja valged kapsa- ja naeriliblikad. Selline liblikavaba suvi siis seekord.

Imetlen monardasid, kellest paar aastat tagasi polnud midagi kuulnudki, kuni mu õde ühe tutsaka mulle aeda istutas. Nende õied on ju rohkem kui kummalised, aga omal moel on nad tõesti võluvad ja meeldivad hirmsasti mesilastele. Monardast tehtud tee on mul veel avastamata ja ega ma raatsigi ta lehti ja õisi tee tegemiseks korjata. Roosa monarda sain möödunud aastal ja lavendlite taha sai istutatud vaid kaks hädist taime. Tänavu on õisi juba üle kahekümne!

DSC00683

Monarda (Monarda didyma)

Vanad ruuged päevaliiliad õitsevad, floksid on alustanud ja selle aasta suvikutest lõpuks ka lõvilõuad ja suvedaaliad. Siilkübarad moodustavad õisi ja arenevad iga päevaga ja kohe-kohe avaneb esimene liilia. Teda ma ootangi kõige rohkem, sest õisik on suur ja lootsin tegelikult juba eile, et esimene õis on lahti. No ei olnud – põnevust jätkub kauemaks! Argentiina raudürt hakkab ka varsti õitsema, tema on teine taim, kelle õisi pikisilmi ootan. Uued raudrohud on kõik erinevat värvi – imeline!

DSC00506

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Saagi koristamise aeg on käes. Ürte olen kuivatanud päris usinalt – nii pikalehist münti, aniisi-hiidiisopit kui salveid. Seda on enam kui küll, kui silmas pidada asjaolu, et ma ei ole eriti usin teejooja. Peetide ja porgandite peale on sel aastal veel vara mõelda, herned on üles võetud. Põld- ja põõsasoad kasvavad ja küüslaugudega läheb ka veel aega. Tikreid on sel aastal palju, mustsõstraid vähe ja needki nirud, aga no midagi sügavkülmas juba on. Õunu on ainult kahel puul, mis on ülimalt kummaline. All aias on kõik puud tühjad, nii et kährik jääb sel aastal meie aias küll nälga …

DSC00680

Väikelumik (Limenitis camilla)

See suvi on üks suur ootamine olnud – oleme oodanud seda õiget suve, siis päikest, vahel vihma ja igasuguseid asju veel. Õnneks on olnud piisavalt aega ka vaatamiseks ja lihtsalt olemiseks. Eesti suvi on vaatamata sandile suusailmale alati ilus!

DSC00601

Lillekimp linna kaasa ja kimbuke lavendlit kuivama

DSC00535

Aedkoriander (Coriandrum sativum) lähivaates

 

Juuli on märkamatult augustiks saanud ja ilmad on taas pakkunud kõike – sooje ja sumedaid pilvealuseid suvepäevi ning viimastel päevadel ohtralt tuult ja vihma. Eile tuli pealinnas vist küll rekordkogus vett taevast alla, aga uputusteni asi õnneks ei jõudnud. Algavaks nädalaks lubatakse kuni 26 kraadi sooja – no on ka viimane aeg! Suvi hakkab varsti otsi kokku tõmbama.

Aiatööd teen ikka säästurežiimil ja sellest on natuke kahju, et mu (paranev) selg ei lase suuri tegusid teha. Varasematel aastatel olen juulis-augustis oma džunglis kultuurmaastikku laiendanud – suurtes kogustes oksi lõiganud, alõtšavõsusid juurinud ja murupinda laiendanud. Praegu aga piirdun rohimisega ja olemasoleva murupinna niitmisega – ikka vähehaaval – jupike siit ja teine sealt. Vahepeal teen jälle midagi muud või üldse mitte midagi.

DSC00415

Kirju salvei (Salvia viridis) Pink Sundea

DSC00425

Kivikilbik (Lobularia maritima)

DSC00420

Hall kuningakepp (Oenothera tetragona)

 

Lilled jagunevad laias laastus kaheks – need, millega pole mingit vaeva ja kes kasvavad ja õitsevad kõigest hoolimata ise ning teised, kelle hingeelu ma ei mõista ja kes mingil põhjusel ei edene. Nende viimastega pean silmas mitmeid ettekasvatatud isendeid, näiteks astreid, kellega varem pole probleeme olnud, aga kes tänavu arenevad ikka jube aeglaselt. Kassisabad on teine suur küsimärk – kasvatan neid esmakordselt ja nad käituvad peenras ülimalt erinevalt. Mõni on kasvatanud kena puhma, teised venivad välja ja kolmandad on lihtsalt igerikud. Igatahes oleks nii mõnigi uus taim pidanud juba ammu õitsema, aga mida ei ole, seda ei ole. Zinniad ehk pruudisõled ei edene mul ka üldse, kuigi teda peetakse kasvatamise mõttes lihtsaks lilleks. Lisaks kõigele söövad väikesed teod nad auklikuks.

Õitepuuduse üle muidu kurta ei saa. Vana armas roosa ehk harilik rõngaslill õitseb ja tema sugulane valge muskus-kassinaeris. See põõsas on täisõies lihtsalt vaimustavalt valge ja väärib peenras paremat kohta, kus soleerida. Lavendel sinetab ja tunneb ennast maja seina ääres soojas ja liivases kasvukohas suurepäraselt. Pikka lavendlipeenart peaks mingil ajal hõredamaks võtma, sest seal on nad liiga tihedalt koos. Villane nõianõges on ka üks nendest, kes lihtsalt ise vohab. Mingil hetkel lõikasin ta õievarred maha, et ta muskus-kassinaerist ei varjaks. Neid omapäraseid õisikuid ei raatsinud komposti visata ja panin erinevatesse vaasidesse – nad püsivad seal päris kaua ja meelitavad isegi mesilasi ligi. Laialehine seahernes, punane monarda ja ruuge päevaliilia on alustanud ja neid, kes juba õitsemas ja veel tulemas, on palju.

DSC00480

Punane aedmonarda (Monarda didyma)

DSC00454

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)

DSC00370

Muskus-kassinaeris (Malva moschata)

 

DSC00436

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

See on mu aiablogi sajas postitus. Ise ka ei usu, aga statistika ei valeta. Kaks ja pool aastat olen siin oma metsistunud aia arenguid jäädvustanud ja praegu ei ole veel plaanis lõpetada, kuigi paljudel blogijatel on umbes sel ajal jõud raugenud. Tänan kõiki, kes mu blogi jälgivad või muul moel siia satuvad mõnd pilti vaatama või heietusi lugema.  Aitäh!

DSC00458

Romantiline lillekimp uue hea raamatuga

DSC00330

Ootamatu kohtumine ehk leia pildilt kaks müürilille