Pidin enne pühapäevast maalesõitu lausa moraalselt jõudu koguma – no sugugi ei tahtnud näha kogu seda kaduvikku lillepeenardes. Kohalejõudmine on aga alati teatud kergendus – avanev pilt pole kunagi nii hull kui ma oma peas valmis olen mõelnud. Suurem osa ilust oli loomulikult pruuniks või kollaseks tõmbunud, aga nii mõnigi värvilaik oli aias veel alles.
Esimene ringkäik aias pakub alati üllatusi. Sedakorda oli keegi peterselli- ja peedipeenras matti võtnud. Lähemal vaatlemisel selgus, et ka floksipealseid ja kurekelli oli söödud ja kahtlus langes hoobilt sõber metskitsele. Arusaamatuks jääb ainult, miks ta ei avastanud mu rohelisi ja mahlakaid salatipäid, mis vaatamata halladele peenras rõõmsalt edasi kasvavad. Ega loom loll pole – kui mulle ei kõlba, miks siis temagi peaks neid sööma?

Selline pilt avanes maja ees maale jõudes. Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) Irish Spring oli täitsa elus!
Kui olin konstateerinud, et õunapuud, kastanid ja vahtrad on lehed selleks korraks (peaaegu) langetanud, haarasin reha ja hakkasin riisuma. Vahelduseks lõikasin maha püsikuid ja suvikuid, kes enam silmailu ei paku – suvedaaliad, lõhislehised päevakübarad, pojengid ja preeriapäevalilled rändasid kompostihunnikusse. Ja riisusin jälle edasi. Täpselt yr.no ennustuse kohaselt tuli 14.00 päike välja ja aed oleks justkui ellu ärganud. Rästaparved ja rasvatihased ilmusid välja ja isegi õunapuulehed murul muutusid justkui tumepunaseks.
Pärast nelja tundi suhteliselt intensiivset rööprähklemist panin asjad kokku ja jooksin rongi peale. Sügistööd aias jäid pooleli ja uut soojalainet ootama. Tulbid ja küüslaugud on veel maha panemata, aga kui see lähipäevadeks lubatud oktoobrilumi on maha tulnud ja ära sulanud, lubatakse jälle plusskraade.

Arooniaid on põõsastel veel üllatavalt palju, arvestades neid rästaste horde, kes neist on üle käinud