Arhiiv

Monthly Archives: märts 2018

Eelmine kord lubasin jätkata kassinaeriliste sugukonna esindajatega, kes erinevaid radu pidi on mu aeda kasvama sattunud. Kui vanade liikide puhul pole mul õrna aimugi, kust ja millal nad meile tulnud on, siis alates 2015. aastast olen oma aiamärkmetesse hoolega kirja pannud, kust keegi ostetud, kellelt saadud või millal ta külvatud-istutatud on.

Ühest lemmikust harilikust rõngaslillest kirjutasin paar nädalat tagasi, täna alustan teisest kaunitarist, kelleks on muskus-kassinaeris (Malva moschata L.). Tema tõi 2015. aastal kaasa KR ja nagu ikka, sai ta kiiruga istutatud sinna, kus parasjagu ruumi oli. Nii ta sattuski maja otsa poolvarjulisse kohta, kuhu päike paistab vaid päeva esimeses pooles. Kahe aastaga on temast kasvanud tubli põõsas, kes täisõies on lihtsalt vaimustav – õrn, uhke ja armas! Kui närtsinud õitega varred õigel ajal maha lõigata, saab ta teise ringi valgeid õisi imetleda külmadeni välja. Eelmisel sügisel jätsin paar seemikut peenrasse kevadet ootama, kavatsen neid paari kohta ümber istutada.

Selle lille nime ladinakeelne liigiepiteet moschata tuleb kreekakeelsest sõnast moskhos ja tähendab muskust. Tema lehti ma (veel) mudinud ei ole ja nii ei teagi, kuidas muskus lõhnab.

DSC00222 muskus-kassinaeris

Muskus-kassinaeris (Malva moschata)

DSC00368 muskus-kassinaeris

Muskus-kassinaeris (Malva moschata)

Kolmas lemmik kassinaeriliste sugukonnast on mets-kassinaeris (Malva sylvestris L.) Zebrina, kes meie kliimas on üheaastane ja keda olen kaks viimast aastat ise külvanud. Lisaks sellele, et tal on imeilus triibuline õis, on ta tänuväärne ka selles mõttes, et ta ei vaja eriti toestamist (ainult hilissügisel kipub pikali kukkuma). Tema armastab ilmselgelt päikselist kasvukohta – esimesel aastal istutasin paar taime poolvarju ja seal jäid õied tagasihoidlikuks.

Seemnemaailm kirjutab, et mets-kassinaeris on mitmeaastane ja “õitseb teisel aastal pärast külvi”, soodsate tingimuste korral võib õitseda juba esimesel aastal. Aiasõbra kodulehel on umbes sama jutt – kaheaastane, st õitseb teisel aastal, vahel ka esimesel aastal. Reeglina soovitatakse aprillis-mais külvatud taimed istutada kasvukohale sügisel. Hmm … Mina olen neid ette kasvatanud nagu tavalisi suvikuid – külvid teinud märtsis-aprillis (19.03.2016, 2.04.2017), välja istutanud mais (19.05.2016, 20.05.2017). Eelmisel talvel mulda jäetud juurikaid ei katnud ja kevadel nad elumärki ei ilmutanud. Suvel avastasin eelmise aasta peenrast paar seemikut, kes õitsema ei hakanud ja talvekatet ka ei saanud. Ei usu, et nad selle talve üle elasid.

Idanevus pole just kiita – esimesel aastal tärkas 5 taime 20st seemnest, 2017. aastal 5 taime 15 külvatud seemnest. Tärkavad ka üsna aeglaselt, aga sellegipoolest torkan arvatavasti ka sel aastal mõned seemned mulda.

DSC01106 Mets-kassinaeris

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris L.)

DSC00412 Zebrina blogisse

Lavendel ja mets-kassinaeris (Malva sylvestris L.)

Kaks viimas kassinaerilist on kaunis suvik aed-rõngaslill (Lavatera trimestris), keda kasvatasin 2015. ja 2016. aastal. Eelmisel aastal jätsin vahele, sest tahtsin katsetada uute taimedega ja see lill tahab kindlasti ka toestamist, mis on minu jaoks üsna tüütu lisakohustus.

Aed-rõngaslill (Lavatera trimestris)

Aed-rõngaslill (Lavatera trimestris)

Rõngaslilled

Aed-rõngaslill (Lavatera trimestris)

Viies ja viimane kassinaeriliste sugukonnast on eelmise aasta uustulnuk altee (Althea officinalis), keda külvasin puhtalt sportlikust huvist – et näha, mis nägu see hinnatud taim ikkagi on. Ma ei usu, et ma teda kunagi raviotstarbel kasutama hakkan, aga kuna tegu on väga vana ja väärika ravimtaimega ja tal on ilus õis (mis ikka väga meenutab harilikku rõngaslille!), siis usun, et ta on minu aeda tulnud selleks, et jääda.

Altee ettekülvi kohta on nii mõneski kohas öeldud, et idaneb aeglaselt (mitu kuud!) ja ebaühtlaselt. Minu kogemused on vastupidised – külvasin 4. aprillil ca 30 seemet ja nädala pärast oli tärganud 12 taime – täiesti kena tulemus! Juuresolev pilt pole muidugi kõige parem, aga tore, et ta oma õisi juba esimesel aastal näitas.

DSC00810 altee

Altee (Althea officinalis)

Täiesti märkamatult tuli jälle pikk postitus. Kevade saabumisest, külmade ilmade püsimisest ja esimestest ettekülvidest ei jaksa enam ridagi kirjutada. Märts hakkab läbi saama ja otse loomulikult on aknalaual juba karbirida esimeste roheliste tõusmetega!

Kui mu aiandushobi mõned aastad tagasi uue hoo sisse sai, ei teadnud ma taimenimedest suurt midagi. Tavalisemaid lilli nagu floks, talinelk, kosmos, tagetes ja saialill tundsin muidugi, aga ega erinevaid liike meil aias eriti ei kasvanud ka. Endistel aegadel, kui meil veel aeda hariti, oli põhirõhk ikka köögiviljadel – kartul oli põhiline, kurk pidi olema Nantes ja maasikas Polka või Festival. Till oli till, salat heleroheline ja talisibul oli igal aastal aia äärest võtta – sordinimi ei omanud suurt tähtsust ja ega ma ei mäleta, kui suur see seemnevalik vanasti üldse oli ja üldse tegeles aiaga rohkem mu ema.

Nüüd on seis oluliselt muutunud – seemnevalik ajab hulluks ja infot on raamatutes ja internetis nii et tapab. Igal isendil mu aias peab olema nimi (eesti- ja ladinakeelne) ja kui olen mõne uue taime vahetuskaubana või kingiks saanud, asun kohe innukalt ta liiki või sorti määrama. Aiandusalast haridust mul pole ja alati ei ole internetis ja seemnepakil leiduv info ka täpne või piisav, nii et eksimisvõimalusi tuleb ette ja arenemisruumi on.

Mingil hetkel hakkasin märkama, et aias õitsevad lilled, kes on omavahel sarnased kas lehtede või õite poolest. Liikide määramisel ja nimesid otsides valitses netis surfates esialgu suur segadus. Ühes Õhtulehe artiklis räägiti alteest, mille rahvapärane nimetus olevat tokkroos ja pildil oli veel hoopis kolmas taim. Kas vanaemade aegne vana roosa talulill on kassinaeris, malva või rõngaslill? Miks muskus-kassinaeris on kassinaeris, aga harilik rõngaslill on rõngaslill, kuigi nende õied on nii sarnased? Pisut detektiivitööd ja nüüd olen jälle targem – viimasel kolmel aastal on mu aias kasvanud viis erinevat liiki, kes kõik kuuluvad kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda ja kolm neist on mu vaieldamatud lemmikud. Tänases postituses kirjutan neist viiest vanimast meie aias – vanast roosast, kelle ametliku nime uurisin välja alles 2015. aastal.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca L., mõnes allikas ka Malva thuringiaca (L.) Vis.) on Linnélt oma ladinakeelse nime saanud Šveitsi arsti Johan Heinrich Lavateri järgi. Liigiepiteet viitab Tüüringile Kesk-Saksamaal ja ta saksakeelne nimi ongi Thüringer Strauchpappel.

DSC00427 harilik rõngaslill

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) vana maja akna all 1.08.2017

Eestlastele on ta tuttav taluaialill – ilus, minu arvates lausa elegantne ja igas mõttes vastupidav. Meie aias on ta alati olnud ja päris mitu põõsast kasvab rõdu all päris majaseina vastas, kus arvestatavat mulda pole ollagi (valdavalt liiv) ja kuhu vett satub ainult väga tugevate vihmadega, kui siiski.

DSC00522 harilik rõngaslill 3

Harilik rõngaslill rõdu all eriti kuivades oludes, vasakul paistab sugulane mets-kassinaeris 8.08.2017

Levib päris usinasti, kui seeme vähegi mulda leiab. Vahel läheb kaugemale rändama ja meiegi maja taga kõrge heina sees ilutseb üks suur põõsas juba mitu aastat. Eelmisel suvel kavatsesin ühe aastavanuse seemiku teise kohta ümber istutada, aga kuna tal on väga pikk peajuur ja uues peenras põdes ta korralikult, siis loobusin sellest taimest mõne aja pärast.

DSC00664 harilik rõngaslill rohus

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) maja taga kõrges rohus 10.08.2017

Ega ma väga ei tea, kui levinud see roosa kaunitar meie tänastes taluaedades on. Küll aga nägin teda täisõies eelmisel suvel ühes Nõmme aias – no küll oli ilus! Õitsema hakkab juulis ja õiteilu jätkub soodsate ilmaolude puhul ligi kuuks ajaks. Huvitav fakt, mille leidsin – Rootsis on harilik rõngaslill (gråmalva) kuulutatud ohustatud liigiks.

Hariliku rõngaslille sugulastest kirjutan mõni teine kord. Praegu peab veel talve nautima, kuniks seda on. Päike soojendab juba ja kevad pole kaugel!