Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2018

Pärast pikka põuda jõudis jaanipäevaks kohale tavapärane Eesti suvi – on olnud vihma, tuult, tormi, sekka ka päikest ja sooja ilma. Umbrohi on lõpuks hoo sisse saanud, seni kasvas ainult seal, kuhu kastekannuga vett olin valanud. Tõeliselt kahju on sellest, et loopealsete niitude liigirikkus on meie kandis sel suvel pea olematu. Kõrrelised kasvavad, aga õisi on väga vähe.

Aias on aga tõeline lindude paradiis! Ma kujutan ette, milline pidu läheb lahti, kui kirsid ja muud marjad hakkavad valmis saama, aga no söögu terviseks. Ma ei saa midagi parata, aga linnud on mu nõrkus! Paar päeva tagasi ajasin umbes tunnikese taga üht peoleod, kes prääksus maja ümber erinevate puude otsas. Pildile ma teda muidugi ei saanud, aga põnevust jätkus kauemaks. Öeldakse küll, et enne vihma kräunuvad nad nagu kassid, aga minu meelest meenutab see nende vihmaeelne häälitsus hoopis parti.

Peoleode laul on mulle lapsest saadik tuttav ja see on ainus linnuhääl, mida oskan ka ise imiteerida. Isa oli selle peale meister ja ta meelitas tihtipeale oma vilistamisega peoleosid ligi. Et see lind aga nii kollane ja ilus on, nägin alles sel kevadel alles esmakordselt. Fantastiline kogemus!

Linnupilte täna ei tule, ka liblikad laperdavad läbi õhu nii kiiresti, et pole neid pildile jõudnud püüda. Aias aga õitsejaid on hetkel omajagu ja nii mõnigi on mind siiralt üllatanud, kui üle mitme päeva maale olen sattunud. Üks selline oli möödunud nädalal kurereha ‘Vision Pink’, kes tekitas tõsise vau-efekti – korraga oli lahti üheksa õit, mis särasid nagu väikesed lambid. Mu mõlemad kurerehad on veel noored ja väikesed, aga nad vaikselt laienevad ja on mu meelest äraütlemata armsad.

Raudrohud maja taga – oeh! Millised värvid ja ei ühtki lehetäid sel aastal (ämm ütleks selle peale kohe: “Sülita no kolm korda üle õla!”)! Külvasin nad ise eelmisel aastal ja kuna taimi jäi jälle kätte, on mul neid tõesti palju. Tõeline rõõm!

Kolmas tegija on kroonjas ülane, kes alles hakkab järjest oma õisi avama. Loodan, et kõik ei ole sinised, aga kuna need õied on absoluutselt imelised, siis pole mul tegelikult ka midagi selle vastu, kui nad kõik ühte värvi on.

Siia lõppu kübeke külauudiseid: eestoa akna alla ilmusid sel kevadel metsmaasikad, aga külalapsed olid need mingil hetkel nahka pannud. Ilmselt tegu samade tegelastega, kelle väikesed jalajäljed kord lillepeenrast avastasin. Hea uudis on see, et aias on teine maasikakoht veel, mida nad ei ole avastanud 🙂

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus)

Naabrivalve

Kodutee

Kodutee

 

 

 

Oma lapsed on ikka kõige armsamad, nii on ka oma ettekasvatatud taimedega ja eriti nendega, kelle õitsemist peab aasta või kauemgi ootama. Kui eelmisel aastal juhtus kätte seemnepakk kurekelladega, lubas pilt tavalisi erinevat värvi õisi, sordinimele ‘Nora Barlow’ ma suurt tähelepanu ei pööranud ja topeltõisi oodata ei osanud.

Väljavõte aiamärkmetest: 20. märts 2017 – külvasin 10 seemet (munakarp, peale kerge kiht sõelutud külvimulda);  1. aprill 2017 – esimesed tõusmed, õhtul 5 taime tärganud;  13. aprill 2017 – tärganud 9 taime 10st; 6. mai 2017 – pikeerisin 9 taime; 18. juuni 2017 – 3 taime rohevahetusse, 6 taime istutatud.  Kokkuvõtteks – idanevus 90%, mis on ju väga hea ja külvist viimaste tõusmeteni läkski aega umbes kolm nädalat nagu Seemnemaailma koduleht oli kirjutanud.

9. juunil 2018 hakkasid esimesed õied avanema ja aimata võis, et sealt on tulemas midagi väga ilusat.

 

kurekell 1

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 9.06.2018

Kurekell 'Nora Barlow' 5

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 13.06.2018

Hakkasin huvi tundma, kes see Nora Barlow õieti oli, kelle järgi see kurekell oma nime on saanud. Leidsin tema kohta huvitavat infot, muu hulgas lugesin, et ta oli Charles Darwini lapselaps, õppis Cambridge’is botaanikat ja geneetikat, kasvatas teadustegevuse ja raamatute toimetamise/kirjutamise kõrvalt üles kuus last ja suri 104-aastaselt. Selle huvitava värvikombinatsiooniga kurekella leidis ta kord oma aiast, viis seemned aednikule, kes omakorda andis sellele lillele Nora Barlow nime.

Kurekell 'Nora Barlow' 2

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow’ 13.06.2018

Ka harilikku kurekella vaatan ma nüüd pisut teise pilguga. Tänavune kuiv kevad ei olnud neile soodne, nad õitsesid marukiiresti ära ja sellest aastast mul neist pilti polegi.

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 18.06.2017

 

 

Vana punane pojeng maja ees hakkas esimest õit avama 8. juunil ja 13, juunil lugesin kokku 15 puhkenud õit. See põõsas on samal kohal kasvanud üle kahekümne aasta ja ta pole ammu nii ilus olnud kui sel aastal. Õied pole ehk nii suured kui varasematel aegadel, aga selle eest ei ole õievarred lamandunud ja vihma käes kannatada saanud. Peenar, kus ta kasvab on muidugi ka totaalse muutumise läbi teinud ja pojeng on endistest lilledest ainus, kes sinna alles on jäänud.

Pojeng 1

Punane pojeng 8.06.2018

pojeng 2

Punane pojeng 9,06.2018

pojeng 3

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) ‘Rubra Plena’

pojeng 4

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) ‘Rubra Plena’

pojeng 5

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) ‘Rubra Plena’ 14.06.2018

Ka roosa pojeng on aias vana olija, üleeile olid temalgi esimesed õied puhkenud. Tema on ennast alati viisakamalt üleval pidanud ja toestamisega ei ole nii palju muret. Paistab, et õied on temalgi sel aastal tagasihoidlikumad, aga sama olen märganud ka teistes aedades alevist läbi jalutades.

roosa pojeng 1

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) ‘Rosea Plena’ 14.06.2018

roosa pojeng ja maipõrnikas

Varajane pojeng (Paeonia officinalis) ‘Rosea Plena’ ja kuldpõrnikas (Cetonia aurata) 14.06.2018

Ma ei ole kunagi olnud pojengiusku – muidugi on nad kaunid ja suursugused, aga nad vajavad toestamist ja vaevalt on nad õide puhkenud, kui nad puistavad juba oma kroonlehed maha. Tänavune kevad on mu arvamust pisut kõigutanud ja ehk istutan millalgi vanale punasele ja roosale mõne valge seltsi mõttes kõrvale.

Kuldpõrnikaga on aga oma lugu – tuleb välja, et see polegi maipõrnikas! Nad on imeilusad ja ikka aias põristades ringi lennanud, aga nüüd lugesin, et mõlema puhul on tegu suht ohtliku kahjuriga, kes järab nii pungi, õisi kui lehti. Eriti armastavat roose ja kuna minu aias neid pole, siis sobib neile ilmselt ka roosa pojeng. Mis siis ikka – tuleb selle teadmisega leppida. Kui järgmine kord maale minnes näen mõnd äranäritud õit, siis tean vähemalt, kellelt kahjutasu sisse nõuda.

Täna tuli vihma, aga vähe – naabri jutu järgi oli tal täna töölt tulles vannis napilt 5 cm vett. Viimati sadas meie kandis korralikult 3. mail ja nüüdseks on “vihmaperiood” jälle läbi. Olen kaevanud läbikuivanud maad, sõelunud peaaegu kuiva komposti ja istutanud tuhkkuiva mulla sisse kõik oma taimed – ka need, kelle mõni inimene aprillis-mais pikeerimisajal endale lubas võtta. Selg ei olegi päris tuksis ja kõik taimed on elus, nii et ma olen päris rahul endaga. Vahepeal tundus, et kaevus hakkab vesi otsa saama, aga vist oli valehäire.

Majaesine, kus pisut muru on niidetud, on kollane ja M sõnul näeb välja nagu nende jalgpalliväljak aia taga, kui seal omal ajal päevade kaupa vutti mängiti. Kuna istutamine,  vee pumpamine ja kastmine on kogu mu aia-aja ja energia võtnud, siis on igasugune niitmine unarusse jäänud. Küll jõuab. Olen sel aastal endamisi jumalat tänanud, et meil nii palju suuri puid maja ümber kasvab, nii et mingil ajal päevast on kõikides aia osades vari. Ilmselt tänu sellele polegi ükski taim päikese käes ära kõrbenud või janusse surnud.

Pildid tulevad nendest õitsejatest, kes mai lõpus ja juuni alguses silma on rõõmustanud. Alustan jälle nendest, kes tänaseks juba lõpetanud. Tulbid olid mul sel aastal kõik kuidagi nirud ja ebaküdoonia õises ka eelmisel aastal võimsamalt, aga eks me mugulaid loeme sügisel 🙂

Juuni alguses läks äkki jahedaks ja jope tuli jälle välja otsida. Mitmel pool oli isegi öökülma, aga meie sellest õnneks pääsesime. Lupiin on üle mitmete aastate jälle meie aias tagasi ja mu suureks rõõmuks on ilus tumepunane. Jumalatelill on varasematel aastatel ka lopsakam olnud, aga ehk tuleb järgmine kevad talle parem. Ema lemmik harilik öölill peab aias olema, kuigi ausalt öeldes olen teda peenardest armutult välja rohinud. Uus tegija on vägihein, kelle sain ülemöödunud kevadel KR-lt. Ei osanud tast esialgu midagi arvata ja isegi netis on temast vähe pilte. Õitseb esmakordelt ja kui teda nüüd natuke poputada, on ta ehk järgmisel aastal veel võimsam.

Tänaseks on vana punane pojeng on esimesed õied avanud ja mu oma ettekasvatatud kurekellad hakkavad õitsema. Nendest panen pildid järgmine kord, mis loodetavasti ei juhtu jälle paari nädala pärast.

Lõpetan seekord tiivuliste tegelastega. Ka see on osa minu aiast ja rõõm on eriti suur, kui olen avastanud mõne uue ja huvitava liigi. Kõiki lendajaid määrata ei ole jõudnud ja need sinised liblikad ei ole varem mu fotoobjektiivi ette jäänud. Usun, et see on harilik taevastiib (Polyommatus amandus). Imeline!