Pärast pikka põuda jõudis jaanipäevaks kohale tavapärane Eesti suvi – on olnud vihma, tuult, tormi, sekka ka päikest ja sooja ilma. Umbrohi on lõpuks hoo sisse saanud, seni kasvas ainult seal, kuhu kastekannuga vett olin valanud. Tõeliselt kahju on sellest, et loopealsete niitude liigirikkus on meie kandis sel suvel pea olematu. Kõrrelised kasvavad, aga õisi on väga vähe.
Aias on aga tõeline lindude paradiis! Ma kujutan ette, milline pidu läheb lahti, kui kirsid ja muud marjad hakkavad valmis saama, aga no söögu terviseks. Ma ei saa midagi parata, aga linnud on mu nõrkus! Paar päeva tagasi ajasin umbes tunnikese taga üht peoleod, kes prääksus maja ümber erinevate puude otsas. Pildile ma teda muidugi ei saanud, aga põnevust jätkus kauemaks. Öeldakse küll, et enne vihma kräunuvad nad nagu kassid, aga minu meelest meenutab see nende vihmaeelne häälitsus hoopis parti.
Peoleode laul on mulle lapsest saadik tuttav ja see on ainus linnuhääl, mida oskan ka ise imiteerida. Isa oli selle peale meister ja ta meelitas tihtipeale oma vilistamisega peoleosid ligi. Et see lind aga nii kollane ja ilus on, nägin alles sel kevadel alles esmakordselt. Fantastiline kogemus!
Linnupilte täna ei tule, ka liblikad laperdavad läbi õhu nii kiiresti, et pole neid pildile jõudnud püüda. Aias aga õitsejaid on hetkel omajagu ja nii mõnigi on mind siiralt üllatanud, kui üle mitme päeva maale olen sattunud. Üks selline oli möödunud nädalal kurereha ‘Vision Pink’, kes tekitas tõsise vau-efekti – korraga oli lahti üheksa õit, mis särasid nagu väikesed lambid. Mu mõlemad kurerehad on veel noored ja väikesed, aga nad vaikselt laienevad ja on mu meelest äraütlemata armsad.
Raudrohud maja taga – oeh! Millised värvid ja ei ühtki lehetäid sel aastal (ämm ütleks selle peale kohe: “Sülita no kolm korda üle õla!”)! Külvasin nad ise eelmisel aastal ja kuna taimi jäi jälle kätte, on mul neid tõesti palju. Tõeline rõõm!
Kolmas tegija on kroonjas ülane, kes alles hakkab järjest oma õisi avama. Loodan, et kõik ei ole sinised, aga kuna need õied on absoluutselt imelised, siis pole mul tegelikult ka midagi selle vastu, kui nad kõik ühte värvi on.
Siia lõppu kübeke külauudiseid: eestoa akna alla ilmusid sel kevadel metsmaasikad, aga külalapsed olid need mingil hetkel nahka pannud. Ilmselt tegu samade tegelastega, kelle väikesed jalajäljed kord lillepeenrast avastasin. Hea uudis on see, et aias on teine maasikakoht veel, mida nad ei ole avastanud 🙂
Naabrivalve
Kodutee
