Arhiiv

Monthly Archives: juuli 2018

Polegi ammu loomauudiseid vahendanud, sest lihtsalt pole neile aias peale sattunud. Kahtlus, et metskits jälle liikvel on, tekkis eelmisel nädalal, sest ühel päeval arvasin kuulvat soku haugatusi all soos. Päris kindel muidugi ei olnud.

Eile jõudsin maale poole 12 paiku ja kui olin koti ulu alla pannud, seadsin sammud alla aia poole. Ma arvan, et mul jäi üllatusest samm pooleli ja jalg õhku, kui nägin alumiste õunapuude juures midagi väga PRUUNI – sõber sokk sõi mahakukkunud õunu! Hiilisin selg ees fotoka järele ja tegin esimesed klõpsud kohe maja nurga juurest.

Metskitsepaar all aias

Alguses ei märganudki, et kitsi oli kaks, sest eelmistel aastatel oli ainult sokk mu aeda eksinud. Üksik hulkuja oli endale kaaslase leidnud – nii romantiline! Proua hoidis pisut tagaplaanile ja näksis puuhunniku juures naati. Sokk oli õunapuu all ja õunte krõmpsutamist oli lausa kuulda. Palju lähemale ei riskinud hiilida ja andsin oma vana fotokaga parima. Vahe minu ja soku vahel oli vast 12-15 meetrit.

Metskits õunu söömas

Esialgu ei lasknud sokk ennast minust üldse häirida – vaatas mind korraks ja järas õunu edasi. Tema kaasa aga ei saanud vist üldse aru, et nende söömaajale on keegi kontvõõras ilmunud.

Kes seal vahib

Mingil hetkel jõudis talle aga kohale teadmine, et silmapiiril on võimalik oht. Kehahoiak muutus ja ma sain kohe aru, et olen paljastatud.

Metskits (Capreolus capreolus) 2

Enne lahkumist andis ta ohust märku, aga ei haukunud nagu kaks aastat tagasi. Ju ma siis nii ohtlik ei tundunud, et mind hirmutama peaks. Ja läinud nad olidki.

Metskits (Capreolus capreolus) 3

Metskits (Capreolus capreolus)

Jälgisin metskitsepaari 5-6 minutit. Sokku ma eile enam ei näinud, aga kits tuli tund aega hiljem veel korraks tagasi. Kuivanud okste krõpsumine aia taga soos paneb mindki metskitse kombel kõrvu kikitama ja ma olen päris kindel, et see kohtumine ei jää sel suvel viimaseks.

Juuli on metskitsekuu – eelmise aasta kohtumisest olen kirjutanud täpselt aasta tagasi SIIN.

 

Elu on ilus, kui pole õrna aimugi, mis nädala- või kuupäev parasjagu on. Väljas valitseb troopiline kuumus – aiatöödeks on päevasel ajal liiga palav, aga arvutis istumiseks ilm liiga ilus. Blogimine on üks igavene rist ja viletsus, aga kui ma nüüd juuli esimese poole pilte siia ei pane, siis nad kaovadki virtuaalsete albumite sügavustesse.

Juuli esimesel nädalal jätkasid raudrohud ja kroonjad ülased endises hiilguses. Alustas laialehine seahernes, harilik rõngaslill, õnnehein, kassisaba, tukalill ja palju teisi veel. Roosa jaapani enelas õitses väga kiiresti läbi. Maranatega on asi imelik – maja taga valge maran veel kuidagi õitseb, aga roosa variant maja ees üldse mitte või avab hoopis kollaseid õisi.

Tänaseks on alustanud punane aed-monarda, kassinaerid, lõvilõuad, valge lilltubakas ja eile olid esimesed õied avanud lillherned. Olen korjanud musti sõstraid ja eile võtsin kaasa esimese avamaakurgi. Tomatid rabarberite ees õitsevad mis hirmus ja ka tomateid on juba küljes. Üle mitme aasta on aias kirsse ja rästad polegi neid kõiki ära söönud!

Rästad käituvad kohati nagu kanad – nad passivad hoolega, millise põõsa või puu all ma tegutsen ja lendavad objektile niipea, kui ma selja olen pööranud. Siblivad sinna laotatud rohu ja vanad puulehed laiali ja nokivad ussikesi. “Minu vihmausse!” kui tsiteerida Kristiina Hellströmi suurepärast raamatut “Minu Hiiumaa aed”. See oli päris kindlasti esimene aiaraamat, mille joonelt läbi lugesin – väga hea lugemine!

See vihm, mis mingil ajal ka Harjumaale jõudis, on konnad aeda meelitanud. Päikesega ilmuvad liblikad, aga mitte kõik korraga – mingitel päevadel lendasid ringi vaid sinised taevastiivad, teisel päeval ilmusid välja väikesed kiirgliblikad. Praegu on valgete ja kollaste lapsuliblikate aeg – lavendlid on neid täis! Igat sorti kimalasi on kassisabadel ja lavendlitel sumisemas, aga kes neid määrata jõuab! Sääskede ind on raugenud ja sel suvel on isegi lepatriinusid aias näha.

Linnud on laulmise lõpetanud, aeg-ajalt mingeid hääli kostab – pärastlõunal trillerdab kuskil puu otsas mõni musträstas või piiksub mõni linnulaps, aga muidu on vaikne. Ühe uue linnuliigi avastasin nädala eest, aga temast kirjutan mõni teine kord.

Külauudiste rubriik: naabrinaine ostis trimmeri ja juba järgmisel päeval niitis ta üle põllu meie majani soliidse laiusega raja sisse. Ole sa tänatud!

Natuke nukram uudis on see, et maantee ääres on üks ilus metsatukk ja puisniiduriba varsti minevik – juba on võsalõikur üle käinud ja kohe-kohe on harvester kohal, et jämedamad puud maha võtta. Kodutee pole enam see, mis varem ja mingil ajal tuleb neil vähestel, kes tänapäeval veel jala käivad hoopis uus rada leida.

Kodutee 6.07.2017

Kodutee 6.07.2017

DSC04338