Arhiiv

Monthly Archives: august 2018

 

Augustilõpp on käes ja mõtted on mõnda aega juba rohkem linnatöö kui aia juures. Mulle ei meeldi see suvelõpunukrus, mis tahes tahtmata peale tuleb, kui ühel päeval märkad, et päike käib madalamalt, pihlakad punetavad ja liblikad on kuskile kadunud. Kui sügis on käes, siis toimub leppimine ja rahu on jälle majas, aga just see üleminek on alati raske. Kas eile oli viimane rannailm? Sooja oli veel õhtulgi 25 kraadi.

Juulikuu viimase päeva vihm päästis tõesti päris suure osa taimedest lõplikust kõrbemisest ja vahepeal on lühemate kuumalainete vahel päris korralikult sadanud. Floksid ärkasid ellu, õitsesid ja lõhnasid kui segased, aga tänaseks hakkavad lõpetama. Lavendlid, liiliaid, monardad ja lõvilõuad õitsesid marukiiresti läbi ja astilbet õieti ei märganudki. Lillherned on õnneks mõnevõrrra taastunud, aga ma olen neid ka pidevalt poputanud. Aed-raudürdid ja tukalilled ilmutavad jälle elumärki, argentiina raudürt ja ahtalehine tagetes on aga alles nüüd õige hoo sisse saanud. Kes aga üldse ei õitse, on lehtertapp. Kas jõuab veel?

Kevadel teed plaane ja püüad oma parima anda, aga kui ilm ja taimed mängivad vingerpussi, siis haigutavad peenras tühjad kohad. Aniisi-hiidiisop, kes eelmistel aastatel on oma siniste õiekoonaldega uhkeldanud, ei edene sel aastal eriti. Suvedaaliad on ka nirud ja kirju salvei on sel suvel ka väga kummaliselt käitunud. Raudrohud on teisel ringil ja kõik kollased õied (eriti karvane päevakübar!) säravad nagu väikesed päikesed. Mis värk selle kollasega on, et see värv paljudele ei meeldi? Teiste lilledega on raske sobitada, sellest saan ma aru.

 

Põhiline töö on mahakukkunud õunte ja alõtšade korjamine, et saaks natukenegi muru niita ja alla aeda kompostihunnikule ligi. Metskitse pole rohkem näinud, teistest loomadest rääkimata. Samas on ka liblikas loom (kuigi näeb rohkem välja kui lill) ja neid oli sel suvel oi kui palju!

Sügis saabub siis, kui kohalikku Selverisse tulevad müügile tulbisibulad – eile neid veel õnneks ei näinud. Kalendrisügiseni on aga veel peaaegu kuu jäänud. Polegi nii paha!

Põud on pikalt kestnud nii looduses kui blogimises. Olgem ausad – tänaseks on suur kuumus taandunud ja hetkel (9.00) on väljas 20 kraadi ja on õhku, mida hingata. Harjumaal on viimastel päevadel ka vihma tulnud, aga mitte igal pool ja nii palju kui vaja oleks. Uuemad andmed puuduvad, sest kui kõik ilmasaidid Lääne- ja eriti Loode-Eestisse äikest lubavad, ma maale ei lähe, sest kui ma midagi kardan, siis on see äike. Samas pole ma kunagi rünksajupilvi rohkem oodanud kui praegu, sest kuigi sealt tuleb küll välgunooli ja müristamist, aga ka vihma.

Juuli viimane päev sööbis mällu. Läksin maale pärast 4-päevast pausi ja pilt, mis seal avanes, oli masendav. No tõesti – midagi nii koledat polnud mu silmad seal kunagi näinud. Tappev kuumus ja tuul olid selle paari päevaga oma töö teinud ja pea kõik taimed olid longu vajunud või lausa kuivanud (mu ainus tubli kurgitaim, lehtertapud, lillherned!). Veel neljapäeval oli olukord ju päris rahuldav! Vaatamata keskpäevale ja 32 kraadile (varjus!) kastsin nii palju kui suutsin ja loodan, et õnnestus ehk kedagi veel päästa. Sama päeva õhtupoolikul tuli ka arvestatav kogus vihma, nii et lootust on.

Miisusaba (Ptilotus exaltatus)

Kõrbetaim Miisusaba tunneb ennast maja lõunapoolsel küljes suurepäraselt, aed-raudürt on aga kõrbenud

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring'

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ on ka ekstreemsetes tingimustel üllatavalt vastupidav

Kõik see paneb mõtlema, kas distantsilt on ikka mõtet sellises mahus aeda pidada. Ma pean silmas kogu seda ettekasvatustööd märtsikuust alates ja kõike sellega kaasnevat. Äkki peaks jätma vaid vastupidavad püsikud ja marjapõõsad? No seda mõtet olen ma ju ka varem hellitanud, aga siis tuleb uus kevad ja kõik hakkab jälle otsast peale. Teisalt ägavad ju enneolematu kuumuse käes kõik aiapidajad – ka need, kelle aed on elumaja ümber. Ja mida peavad siis tegema veel tõsised talupidajad, kelle saak on kõige täiega kuuma suve nahka läinud? Nii et rohkem ma sel teemal ei hala.

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Ruuge päevaliilia õtseb sel aastal tagasihoidlikult ja kuumus teda ei häiri

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Vanad talulilled maja ees peenras. Harili seebilill näeb üsna kobe välja, aga floksid kuuma päikest pikalt ei talu

Liilia (Lilium) 'Forza Red'

‘Forza Red’ õitseb kiiresti läbi nagu kõik teisedki liiliad. Siilkübarad on madalad ja õied väikesed

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata)

Lõhislehine päevakübar juba 31. juulil täisõites. Alumised lehed kõrbenud, aga muidu tunneb ennast hästi

Toredaid uudiseid ka – liblikaid ja kimalasi on endiselt enneolematult palju. Kuna kõik õitseb nii kiiresti ära ja looduses on ka toidulaud kasin, siis on nad seal, kus vähegi õisi leidub. Päevapaabusilmad on massiliselt kogunenud siilkübaratele, admiralid eelistavad valge klaari all mädanenud õunu. Herilasi on palju (väitku loodusteadlased pealegi, et kogused pole tavalisest suuremad) ja mind nad eriti ei häiri, kuigi mahakukkunud õunu korjates selga sutsu saada ei ole sugugi tore.

Päevapaabusilm (Inachis io)

Päevapaabusilm (Inachis io)

Admiral (Vanessa atalanta)

Admiral (Vanessa atalanta)

Karuspõrnikas (Trichius fasciatus)

Karuspõrnikas (Trichius fasciatus) oli minu jaoks uus avastus

Ja sõber sokk käis jälle külas! Suutsin sel korral tabada hetke, kui ta mu aiast läbi jalutas, korra vana lauda juures asjatas ja siis tagasi tuli. Vahemaa oli vast 5-6 meetrit, aga mul hakkas fotokas jukerdama ja katik ei tulnud lahti! Pagan …

Metskits (Capreolus capreolus)

Sokuga tõtt vaatamas

Raudrohud (Achillea millefolium) ja lillherned (Lathyrus odoratus) ulu all vaasis

Äraõitsenud raudrohud (Achillea millefolium) ja lillherned (Lathyrus odoratus) ulu all vaasis