Augustilõpp on käes ja mõtted on mõnda aega juba rohkem linnatöö kui aia juures. Mulle ei meeldi see suvelõpunukrus, mis tahes tahtmata peale tuleb, kui ühel päeval märkad, et päike käib madalamalt, pihlakad punetavad ja liblikad on kuskile kadunud. Kui sügis on käes, siis toimub leppimine ja rahu on jälle majas, aga just see üleminek on alati raske. Kas eile oli viimane rannailm? Sooja oli veel õhtulgi 25 kraadi.
Juulikuu viimase päeva vihm päästis tõesti päris suure osa taimedest lõplikust kõrbemisest ja vahepeal on lühemate kuumalainete vahel päris korralikult sadanud. Floksid ärkasid ellu, õitsesid ja lõhnasid kui segased, aga tänaseks hakkavad lõpetama. Lavendlid, liiliaid, monardad ja lõvilõuad õitsesid marukiiresti läbi ja astilbet õieti ei märganudki. Lillherned on õnneks mõnevõrrra taastunud, aga ma olen neid ka pidevalt poputanud. Aed-raudürdid ja tukalilled ilmutavad jälle elumärki, argentiina raudürt ja ahtalehine tagetes on aga alles nüüd õige hoo sisse saanud. Kes aga üldse ei õitse, on lehtertapp. Kas jõuab veel?
Kevadel teed plaane ja püüad oma parima anda, aga kui ilm ja taimed mängivad vingerpussi, siis haigutavad peenras tühjad kohad. Aniisi-hiidiisop, kes eelmistel aastatel on oma siniste õiekoonaldega uhkeldanud, ei edene sel aastal eriti. Suvedaaliad on ka nirud ja kirju salvei on sel suvel ka väga kummaliselt käitunud. Raudrohud on teisel ringil ja kõik kollased õied (eriti karvane päevakübar!) säravad nagu väikesed päikesed. Mis värk selle kollasega on, et see värv paljudele ei meeldi? Teiste lilledega on raske sobitada, sellest saan ma aru.
Põhiline töö on mahakukkunud õunte ja alõtšade korjamine, et saaks natukenegi muru niita ja alla aeda kompostihunnikule ligi. Metskitse pole rohkem näinud, teistest loomadest rääkimata. Samas on ka liblikas loom (kuigi näeb rohkem välja kui lill) ja neid oli sel suvel oi kui palju!
Sügis saabub siis, kui kohalikku Selverisse tulevad müügile tulbisibulad – eile neid veel õnneks ei näinud. Kalendrisügiseni on aga veel peaaegu kuu jäänud. Polegi nii paha!