Arhiiv

Monthly Archives: september 2018

Mänsak. No mis või kes see on? Kui ei teaks, siis ei usuks, et tegu on linnuga. Isegi kuulnud ei olnud varem sellist nime.  Keiti Vilmsi aprillikuine mänsakuteemaline sõnasäuts jäi vahele ja Kristiine linnaosas Mänsaku tänaval ka ühtegi tuttavat ei ole. Võiks arvata, et sellise nimega on pigem mõni seen või samblik, aga ei – hoopis lind, kes on imeilusa sulestikuga ja omapärase lauluga. Või mis laul see on, pigem krääksumine.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) 1

Meil aias on enamasti üsna vaikne, peenarde ja põõsaste vahel kõpitsedes on linnulaul ainus muusika, mida ma kuulan ja tuttavatel lauljatel teen kenasti vahet. Uue külalisesineja kuuleb kõrv kiirelt ära ja esimese kohtumise mänsakuga püüdsin (suhteliselt ebaõnnestunult) ka pildile. Vanast kuivanud kuusest olen siin varemgi kirjutanud ja see on nagu lindude laululava – kevadel trillerdavad seal musträstad ja sügisel rõkkavad rähnid, sekka teisi linde ka. Mänsaku hääl torkas kohe kõrva ja ka välimus on tal selline, et teiste lindudega teda naljalt segi ei aja.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) 2

Külas käis ta mul kolmel päeval juulis – 7., 8. ja 9. kuupäeval. Ka kellaajast pidas üsna täpselt kinni – õhtupoolikul umbes kuue-seitsme paiku ilmus välja ja hakkas kuuse otsas nõudliku häälega pröökama. Loodusheli kodulehel võib tema laulu kuulata ja seal on ka mainitud, et lisaks krääksumisele “… kuulub tema repertuaari veel terve rida häälitsusi”. Nii ongi – oma aiamärkmetes olen 9. juulil kirjutanud: ” Häälitsuste register on tal tõesti väga lai – vilistab, kudrutab, piiksub ja prääksub.”

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) laulmas

Ja ikka ei saa ma aru, kes talle sellise nime pani. Miks ei oleks võinud kasutada rahvapäraseid nimetusi nagu pähklirääk, pähkliraag, pähklikull või pähkliähk? Rootsi keeles on ta nimi pählivares, mis on veel kõige täpsem, sest nii ta hääl kui välimus meenutavad varest ja pähkleid ta armastab.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) loojuvat päikest vaatamas

Linnuvaatluste kodulehelt lugesin, et teda on sel aastal mujalgi Harjumaal nähtud. Augusti lõpus ja septembri esimestel päevadel kuulsin teda jälle. Ma nii loodan, et ta on tulnud selleks, et jääda, kuigi pähkleid sel aastal meie kandis eriti ei ole.

 

 

Laupäevaks, 15. septembriks lubas neli ilmavaatlussaiti viiest vihma igal pool Eestis, aga sadama hakkas alles kella poole kuue paiku õhtul. Ilm oli imeline ja päeva veetsin fantastilises seltskonnas matkates Põhja-Pärnumaal Kuresel ja Soontaganal, kuhu varem polnud sattunud. Tarkusi jagasid oma ala parimad asjatundjad ja tõelised entusiastid ja päev oli täiuslik!

Vahel tunned paiga väge iga keharakuga ja nii Kurese muinasküla kui Soontagana maalinn on just sellised kohad. Kurese vanad kiviaiad ja kaevud, mahajäetud talukohad ja metsistunud aiad vanade õunapuude ja kreegisaludega, saja-aastased sarapuud, kibuvitsad ja paburitskipõõsad viisid aeg-ajalt mõtted mu oma kodukülale. Ma olin oma eelmises elus vist amiš, sest ma jumaldan maastikke, kust ei jookse üle kõrgepingeliinid ja kuhu ei kosta maanteemüra. Mul poleks midagi selle vastu, kui teedel sõidaks endiselt hobused ja vankrid ja mulle meeldiks hirmsasti, kui tsivilisatsioon igale poole selga ei trügiks. Kurese külla elekter ei jõudnudki.

 

Kurese maastik paburitskipõõsaga 2

Just hetk tagasi sain sms-i naabrinaiselt, kes kirjutas, et meie jalgtee maantee kõrval on üles kaevatud. Njah.

Tänavune september lööb soojarekordeid ja eilegi oli varjus 24 kraadi. Tuult praktiliselt polnud ja aias töötades voolas higi nagu suve parimatel päevadel. Augustilõpu vihmad äratasid lilled aias jälle ellu, aga nüüd on muld jälle tuhkkuiv ja eile pumpasin üle hulga aja vett ja kastsin tomateid, lillherneid ja mõnd teist veel. Rohi kasvab mühinal ja peenraääri poleks nagu keegi kunagi korrastanud …

 

Lillepeenardes valitseb kirju kaos ja paljud õied on teisel ringil. Mingil ajal lõikasin maha punase monarda, kassisabade ja seebilillede äraõitsenud pealsed, lootes et ehk kasvatavad nad uued õied. Ja nii ongi peaaegu läinud, vähemalt kassisabad ja monardad on uuesti õitsema hakanud. Mitte nii uhkelt, aga ikkagi. Isegi lehtertapp, kes vahepeal peaaegu ära kuivas, näitab õisi!

 

Lillhernestega olen kõige rohkem mänginud – iga kord lõikan närtsinud õisi, multšin muruniitega ja kastan. No seda unelmate õiteseina ei ole, mis kevadel neid istutades silme ees oli, aga nad õitsevad ja lõhnavad fantastiliselt! Musträstad teevad tuska, sest nad ei saa aru, et multš ei ole neile siblimiseks sinna pandud. Eilseks olid nad jälle kõik laiali ajanud.

 

Suveõunad ja alõtšad on nüüd kõik puude alla kukkunud ja nende kompostihunnikusse vedamine on ikka väga tüütu töö. Nii ma siis kombineerin – korjan õunu, kisun all aias põõsaste alt naati, rohin vahepeal maja otsas ja lõikan püsikupealseid. Iga kord maal käies korjan 10-12 tomateid kaasa – neid ei ole palju ja on suhteliselt väikesed, aga nad on omad!

 

Aga üldiselt on maal ilus! Õitsvaid lilli on palju, maranad on õisi täis, arooniapõõsad juba värvilised ja floksid on üllatavalt kobedad. Konnad kalpsavad ringi, rähnid toksivad puude otsas, musträstad ja tihased on aias nii tavalised ja eile nägin ka puukoristajat. Kukehari läheb iga korraga punasemaks ja eile leidsin ühest peenrast õitsva sügislille.

Tänaseks lubatakse ka veel sooja 20 kraadi ringis, edasi läheb jahedamaks ja ega sügisvihmadki tulemata jää. Sajandi suvi saab läbi ja jääme ootama juubeliaasta väärilist kaunist sügist!