Läinud nädalavahetus oli üsna paljutõotav – ilmajaamad lubasid laupäeva hommikuks vihma ja alates poolest päevast ilusat ilma. Mul olid juba varakult maaleminekuks asjad pakitud, aga läks nii, nagu paar korda varemgi – tegelikult nirises vett alla kella neljani. Jäin linna ja närvide rahustamiseks võtsin ette jalutuskäigu lähimasse Bauhausi, kust tulin tagasi kuue paki lillesibulatega. Kas mul oli neid vaja? Muidugi mitte! Samas tundsin ostu üle sõltlasele omast rahuldust.
Pühapäevaks nii ilusat ilma oodata ei olnud, aga kuna eelmisest korrast oli möödas kolm nädalat, siis trotsisin ilmaprognoose ja sõitsin maale. Sadama hakkas täpselt siis, kui rongist perroonile astusin ja väikeste vaheaegadega tibutas vahelduva tihedusega kolmveerand viieni.
Kolm nädalat on pikk aeg – vahepeal olid vihmahood, tuuled, tormid ja kerged külmad aiast üle käinud. Lisaks sellele oli koduteele lai kraav kaevatud ja kui lisada veel igasügisene aiaahastus (tüdimus, masendus, lootusetus – ma ei teagi, kuidas seda seisundit nimetada), siis oli minek raske. Kohale jõudes avanes üsna ootuspärane pilt – muru oli maja ees hoogsalt kasvanud, loodus on üldse üle ootuste roheline, aga värvivalikusse oli märksa enam pruuni ilmunud. Õiteilu oli viimase korraga võrreldes mõistagi vähem, aga ei saa sugugi öelda, et oktoobris aias lilli ei ole. On ikka küll, aga mõnda neist tuleb nüüd lihtsalt väga lähedalt vaadata.
Vihma tibutas endiselt, kui riided olid vahetatud, aga sel hetkel saabub alati seletamatu töötuhin. Ei mäletagi, et kunagi nii lirtsuvana oleksin aias tööd teinud. Mingil hetkel vahetasin läbivettinud jope vihmakeebi vastu ja lasin aga hooga edasi. Lõikasin valikuliselt maha koledamaid püsikuid, korjasin puu alt Tartu roose, riisusin lehti ja natuke tassisin ka põõsaste alla komposti. Üürikeste vihmapauside ajal püüdsin viimaseid õisi pildistada. Ilm oli märg, udune ja hall ja sellised tulid ka pildid, vähemalt enamik neist. Mänsak käis ka korra kuuse otsas mulle tere ütlemas. Nii tore!
Täpselt siis, kui oli aeg sammud jaama poole seada, tuli päike välja ja sügis oli äkki imeline – särav ja värviline.
Ei tea mitmendat korda jõudsin tõdemuseni, et mulle ikka meeldib, et Eestis on neli aastaaega. Lähipäevadeks lubatakse tõelist vananaistesuve 15-16-kraadise soojaga, mida tahaks looduses nautida, aga minul on nädala lõpus konverents + veel igasuguseid linnategemisi. Miks see küll nii peab olema?
Lõpetan ühe pildiga muutunud külamaastikust. Enne oli siin mets, nüüd on kraav.
