Kui muidu näib aeg olevat peatunud ja pimedus lõputu, siis tasub aeg-ajalt pilk heita siia blogisse ja märkad kohe, kuidas päevad tegelikult lendavad – jälle on pea terve kuu eelmisest postitusest möödas. 19 päeva veel kannatada ja hakkavadki päevad jälle vähehaaval pikemaks minema! Täna aga tõusis päike 8.59 ja loojus juba 15.24 – no comments, eks ole. Pimedat aiavaba aega täidan albumite sirvimisega ja püüan siia panna pilte, mis ajaveebi mingil põhjusel varem jõudnud ei ole.
Kevadel sain kingituseks päris suure portsu igasuguseid lillesibulaid ja nende hulgas oli ka üks pakk liiliaid. Teadsin, et parim aeg nende istutamiseks on sügis, aga kuna suurt valikut ei olnud, torkasin neli Aasia liiliat mulda 24. aprillil. Pakil oleva info järgi pidi seal olema kaks valget Centerfoldi ja kaks tumepunast Landinit, aga läks nagu alati – juuni teisel nädalal tärkasid kõik neli, aga kolm neist olid valged ja selle ainsa Landini (kes ei õitsenud) olin istutanud oma varasema tumepunase Forza Redi kõrvale. Nii palju siis värvide sobitamisest.
Aga see uus liilia on ilus – avanedes pigem kollane, hiljem alles muutub valgeks. Esimene kahe õiega Centerfold hakkas õitsema 19. juulil, teised kaks järgmise nädala jooksul.
Umbes samal ajal, juuli lõpus õitses ka Forza Red, mu kolmest liiliasordist kõige kõrgema kasvuga ja muljetavaldava õite hulgaga.
Kõige hilisem oli Patagonia, kes avas õied 8. augustil, kui teised olid praktiliselt lõpetanud.
Võrreldes eelmise aastaga õitsesid mu vanemad liiliad sel suvel palju varem ja põua tõttu oli õitsemisaeg üürike. Kas mul on tulevikus plaanis uusi sorte muretseda? Jumal seda teab – ega ma liiliasibulapakkidest enam ükskõikse näoga mööda ei kõnni küll. Püüan ennast ikka vaos hoida – ega mul mingi mõisaaed ei ole ja uuel aiahooajal on kavas hoopis uusi päevaliiliaid hankida.
Piltide otsimise ajal on märkamatult kuupäev vahetunud – ainult 18 päeva veel esimese jõulupühani jäänud!
