Arhiiv

Monthly Archives: jaanuar 2019

Pühapäeval oli üsna külm ilm ja mul polnudki plaanis pikka jalutuskäiku teha, aga läks teisiti. Päike paistis ja jalad võtsid iseenesest suuna Stroomi metsa poole. Valge lumi mõjus lausa teraapiliselt – lumeräitsakad sätendasid õhus, kui need kerge tuulega okstelt alla langesid ja maapind säras. Fotoka olin kaasa võtnud ja minusuguseid oli palju, kes seda ilu jäädvustada püüdsid.

dsc06711

dsc06730

dsc06742

Eriti paksu lumekoormat puudel polnud, aga härmas puud ja nende vahelt paistev päike olid vaimustavad! Tõeline talv – sellist pole ammu olnud. Mingid kummalised mälupildid viskas ette – rohke lumega lapsepõlvetalved (tahaks uskuda, et hanged olid alati räästani!), suusatunnid Harku metsas ja midagi veel.

dsc06749

dsc06757

Sellised on ilmselt tüüpilise linnainimese talvemõtted. Lund ma ju ei roogi, isegi auto esiklaasi ei pea puhtaks kraapima. Täna, kui ilm oli palju soojem, päike sulatas katustelt lund, tabasin end soolalumes sumbates mõttelt, et isegi natuke kahju on, et talv varsti läbi saab. Õhus on kevadet ja mitte vähe!

dsc06721

dsc06768

 

 

 

Lillhernes on tõeline nostalgialill! Õied on õrnad ja pealtnäha haprad, aga vaasis seisab kaua ja nende lõhn … toob meelde midagi kaugetest aegadest. Kunagi õitses ta meiegi aias, aga see oli väga ammu. Kui ma suve teises pooles vanalinnas kõndides lillemüüjatest möödudes impulssoste teen, siis on just lillhernekimbud need, mis näppu jäävad. Nende sorte on meeletu hulk ja värvivalik piiritu, ainult kollaseid ei ole (aga kollaseid õisi on suve teises pooles niigi piisavalt).

lillhernes (lathyrus odoratus), sinine nimetu

Tumesinine nimetu lillhernes ronib maja ees vanal ploomipuul

2018. aasta kevadtalvel, kui välismaiseid blogisid ja instagramipilte uurisin, jäi silma, et lillherned olid äkki popiks muutunud. Ilmselt sellepärast ostsin minagi neid päris mitu sorti, et katsetada – kas on nii keeruline kasvatada nagu foorumites vahel kirjutatakse. Et nendega on mängimist päris palju, seda aimasin ette – juba nende toestamine on omajagu tülikas, lisaks veel teadmatus, kas ettekasvatamine on ikka hea mõte ja kas taimed taluvad ümberistutamist või läheb kõik metsa.

lillhernes (lathyrus odoratus) 'wiltshire ripple'

Lillhernes ‘Wiltshire Ripple’ oli seemnepakil palju huvitavama värviga. Huvitav, et ainult lätlased ja leedulased kirjutavad selle sordi nime teistmoodi – ‘Willshire Ripple’. Kas keegi on kunagi ühe tähe kirjutamisel eksinud?

Et 2018. aasta suvi tuleb kuiv ja kuum, seda ei osanud muidugi keegi ette aimata. Lillhernes ei talu nimelt põuda ja seetõttu ei tekkinud ka minu peenras neist õitsvat seina nagu olin vaimusilmas ette kujutanud. Mingi hulga taimi kinkisin ära ka, nii et ülearu palju neid ei istutanud. Hoolt ja vaeva nõudsid lillherned siiski konkurentsitult kõige rohkem – lisaks istutamisele ja toestamisele (kasutasin vanu hernekeppe) veel ülessidumine, pidev närbunud õite äralõikamine, väetamine (orgaaniliste leotistega), kastminekastminekastmine ja multšimine kõige kättejuhtuvaga, et natukenegi mullas niiskust hoida. Tagantjärele mõeldes ei kahetse ma tegelikult seda mässamist, sest rõõm ja rahulolu (suhtelisest) õnnestumisest oli suurem.

lillhernes (lathyrus odoratus)

Nii palju siis õitsvast lillherneseinast põuasel suvel

Seemneid leotasin toasoojas vees 24 tundi ja torkasin nad mulda 29. aprillil – kokku 48 seemet ja viis sorti (madal ‘Bijou’, roosa ‘Evelyn’, nimetu sinine, erinevate värvide segu ‘Spencer’ ja kirju õiega ‘Wiltshire Ripple’). Esimene taim pistis pea mullast välja 5. mail, 11. mail oli tärganud 29 48st (idanevus ca 60%). Taimed kasvasid kohvitopsides, igas neist kolm tükki. Esimesed taimed istutasin välja 19. mail (kõrgus oli paras, st ei olnud välja veninud) ja esimesed õied ilmusid 14. juulil. Osad taimed harutasin istutades ettevaatlikult lahti, mõned torkasin mulda kahe- või kolmekaupa nagu nad topsis olid. Kasvama läksid kõik, mingit vahet ei märganud.

lillhernes (lathyrus odoratus) 'spencer'

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Spencer’, värvide segu

Kõige rohkem õisi tuli roosal Evelynil ja madalal Bijoul, teised sordid olid pisut pirtsakamad. Kui kuumalaine oli üle käinud või kastmisega pikem vahe sisse tuli, oli plats õitest praktiliselt puhas kuni järgmise vihmani. Niiskus neile sobib – veel oktoobriski kasvatasid nad latva lopsakat lehemassi, kuigi õisi siis enam ei tulnud.

madal lillhernes (lathyrus odoratus) 'bijou'

Madal lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Bijou’

Kui lillherneprojektile peaks viiepallisüsteemis hinde panema, siis oleks see ekstreemseid kõrbetingimusi silmas pidades korralik “4”. Vanu seemneid on veel järel ja kuna ma põhimõtteliselt midagi ära ei viska, siis torkan nad aprilli lõpus jälle mulda. Lillhernes on ikkagi üks mu lemmikuid ja ma olen valmis veel vähemalt ühe suve nendega jändama.

lillhernes (lathyrus odoratus) 'evelyn'

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Evelyn’

Juba pea pool 2019. aasta jaanuarikuust on läbi ja Tallinnas on üle mitme aasta täiesti arvestatav talvelaadne aastaaeg. Linnast eriti välja pole saanud, mujal Eestis on nähtud piltide järgi otsustades maastikud tõeliselt maalilised. Mul ei ole sooja ja rohelise talve vastu ka midagi, aga olgem ausad – valge lumi on ilus, eriti kui päike paistab nagu täna.

Uusi seemnepakke veel otsimas käinud ei ole, aga näpud juba sügelevad. Mingit eelmise aia-aasta kokkuvõtet pole minu puhul mõtet oodata (võtab liiga palju aega), aga ühe pisut teistmoodi ülevaate otsustasin ikkagi kokku panna. Inspiratsiooni sain ühest instagrammipostitusest, ma kohandan rubriike ainult natuke enda järgi.

2018. aasta lemmiklill. Seda üht ja ainsat on ikka väga raske välja valida, aga kui tõesti pean, siis on see karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’. Hakkas õitsema vara ja säras maja ees peenras oktoobrini välja. Kasvatas kenad kompaktsed põõsad, õisi oli palju ja vaasiski seisis kaua. Puhas rõõm! Algaval hooajal kavatsen raudselt teisigi sorte külvata.

karvane päevakübar (rudbeckia hirta) ja floksid

Tööriist, milleta ei kujuta aiatööd ette. Minu puhul on see raudselt Fiskarsi väike kitsas kühvel, mis on mul praktiliselt kogu aeg näpus, kui aias ringi käin. Sellega rohin peenemat puru, kaevan umbrohujuurikaid välja, kobestan ja kaevan auke, kui vaja. Põlvekaitsmed on ka muidugi asendamatud.

rõõm puhtast peenraservast

Minu suurim aiakiiks. No siinkohal pidasin ma enesega pikalt aru, kas seda on siia vaja kirja panna, aga olgu pealegi. Ma lõikan aeg-ajalt kääridega peenraääri. Jah, tavaliste suurte köögikääridega, sest aiakäärid mulle kohe üldse ei istu ja pika varrega tööriista pole raatsinud osta, sest pole sugugi kindel, kas need on ikka piisavalt efektiivsed (st oma hinda väärt). Ma olen kääridega muru lõikamises päris osav (naermine täitsa lubatud!). Kui vaja, võin ka mitu ruutmeetrit puitunud põlluheina mururibaks muuta. Tunnistan ausalt, et neid kiikse on veel, aga teistest ehk kunagi teine kord.

Parim aiandusnipp. Siin jään hätta, sest mul ei ole üht ja ainsat head soovitust jagada. Kui midagi tarka peaksin ütlema, siis oleks see Ü. M. kursusel kunagi kuuldud mõte: “Kõik, mida sa oma aias teed, on õige ja hea.” Lisaksin veel, et ei maksa kunagi oma aeda võrrelda teistega (võrrelda võib, aga kadestada ei ole mõtet) ja tuleb lihtsalt rahul olla sellega, mida sa teed.

Võiksin muidugi ka kirjutada, kuidas naadi ja lehtertapuga võidelda (lihtne – kaeva välja ja hoia kontrolli all), sest minul nendega probleeme pole, kuigi viis aastat tagasi peenramaal muud suurt ei kasvanudki. Naat kasvas kunagi maja ees ja taga, aga pidevalt niites hakkasid vaikselt viisakamad liigid seda nuhtlust välja vahetama.

majaesine 14 august 2018

Suurim aiamure. Ei, muret ei tee teod (kes on aiast peaaegu kadunud) ega ka metskitsed ja jänesed, kes vahel mu aias söömas käivad. Ka öökülmad ja ekstreemsed ilmaolud (2017. aasta vesine suvi ja 2018. aasta põud) ei ole probleem. Mu suurim mure on üks kahejalgne isend, kes järjekindlalt krundi piiril (minu maa peal!) vana ja väärikat sarapuuhekki hõrendab ja kellega viisakas rääkimine ei aita. Väga nõme asi, mis on mu tuju vahel ikka väga ära võtnud ja kipub ööundki segama. Nõustun Valdur Mikita öelduga, et eestlase kodu ei ole ainult maja ja aed vaid ka maastik. Rohkem ei kommenteeri, aga sellest rääkimata ka ei saanud jätta.

Lemmikaastaaeg. Suvi, ei mingit kahtlust! Muidugi on kevad fantastiline kogu oma tärkamises ja puhkemises, sügis ilus ja värviline, aga suvi on minu jaoks see aeg, kus ma ei pea ennast lolliks rabelema (ka aias) ja järgmisele päevale mõtlema. Taimed on istutatud, saab jälgida nende edenemist ja imetleda õisi ja totaalset rohelust. Kui tahan, siis niidan muru ja rohin, aga kui ei taha, siis olen niisama. Putukad, kimalased, linnud ja liblikad on justkui kirss tordi peal!

siilkübarad, liblikad ja mesilased

Lemmikkoht aias. Naljaga pooleks võiks öelda, et see peenar, mis just äsja on puhtaks rohitud või see jupp aiast, kust värskelt vikatiga on üle käidud. Tegelikult aga mu lemmik vist majaots – see osa, kus kunagi olid juurviljapeenrad, aga nüüd on vaid lilled. Üks mu poegadest küsis kord mu käest tõsimeeli umbes nii: “Kui sa juurvilju kasvataksid, saaksin ma sellest veel aru, aga miks neid lilli nii palju vaja on?” Ha-ha, praegu tuleb ka naer peale. Ma kasvatan lilli, sest mulle meeldib! Küüslauk, murulauk, petersell ja porgand muidugi peavad ka aias olema, aga muu aiakraami saan poest ka kätte.

siilkübarad ja majaots

Millega ma aias ise hakkama ei saa? Tegelikult saan kõigega hakkama, aga kui keegi jämedate okste või puude saagimisel oma abi pakub, siis ära ei ütle. Kui muru on liiga pikk, siis kulub ka meheramm ära. Vana maja laguneb vaikselt, aga see on juba teine teema ja sellega ma praegu oma pead ei vaeva.

Mingil hetkel avastasin, et olen nüüd pärast aastatepikkust pausi juba viis aastat seda vana aeda harinud. Ma ei ole kindel, kas iga külaline siin mingeid arenguid märkab, aga mulle endale pakub see endiselt rõõmu ja rahuldust. Muu ei olegi oluline – kavatsen ka uuel aastal seal oma akusid laadida, avastada ja areneda. Kevade alguseni on ainult 66 päeva!