Juba pea pool 2019. aasta jaanuarikuust on läbi ja Tallinnas on üle mitme aasta täiesti arvestatav talvelaadne aastaaeg. Linnast eriti välja pole saanud, mujal Eestis on nähtud piltide järgi otsustades maastikud tõeliselt maalilised. Mul ei ole sooja ja rohelise talve vastu ka midagi, aga olgem ausad – valge lumi on ilus, eriti kui päike paistab nagu täna.
Uusi seemnepakke veel otsimas käinud ei ole, aga näpud juba sügelevad. Mingit eelmise aia-aasta kokkuvõtet pole minu puhul mõtet oodata (võtab liiga palju aega), aga ühe pisut teistmoodi ülevaate otsustasin ikkagi kokku panna. Inspiratsiooni sain ühest instagrammipostitusest, ma kohandan rubriike ainult natuke enda järgi.
2018. aasta lemmiklill. Seda üht ja ainsat on ikka väga raske välja valida, aga kui tõesti pean, siis on see karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’. Hakkas õitsema vara ja säras maja ees peenras oktoobrini välja. Kasvatas kenad kompaktsed põõsad, õisi oli palju ja vaasiski seisis kaua. Puhas rõõm! Algaval hooajal kavatsen raudselt teisigi sorte külvata.
Tööriist, milleta ei kujuta aiatööd ette. Minu puhul on see raudselt Fiskarsi väike kitsas kühvel, mis on mul praktiliselt kogu aeg näpus, kui aias ringi käin. Sellega rohin peenemat puru, kaevan umbrohujuurikaid välja, kobestan ja kaevan auke, kui vaja. Põlvekaitsmed on ka muidugi asendamatud.
Minu suurim aiakiiks. No siinkohal pidasin ma enesega pikalt aru, kas seda on siia vaja kirja panna, aga olgu pealegi. Ma lõikan aeg-ajalt kääridega peenraääri. Jah, tavaliste suurte köögikääridega, sest aiakäärid mulle kohe üldse ei istu ja pika varrega tööriista pole raatsinud osta, sest pole sugugi kindel, kas need on ikka piisavalt efektiivsed (st oma hinda väärt). Ma olen kääridega muru lõikamises päris osav (naermine täitsa lubatud!). Kui vaja, võin ka mitu ruutmeetrit puitunud põlluheina mururibaks muuta. Tunnistan ausalt, et neid kiikse on veel, aga teistest ehk kunagi teine kord.
Parim aiandusnipp. Siin jään hätta, sest mul ei ole üht ja ainsat head soovitust jagada. Kui midagi tarka peaksin ütlema, siis oleks see Ü. M. kursusel kunagi kuuldud mõte: “Kõik, mida sa oma aias teed, on õige ja hea.” Lisaksin veel, et ei maksa kunagi oma aeda võrrelda teistega (võrrelda võib, aga kadestada ei ole mõtet) ja tuleb lihtsalt rahul olla sellega, mida sa teed.
Võiksin muidugi ka kirjutada, kuidas naadi ja lehtertapuga võidelda (lihtne – kaeva välja ja hoia kontrolli all), sest minul nendega probleeme pole, kuigi viis aastat tagasi peenramaal muud suurt ei kasvanudki. Naat kasvas kunagi maja ees ja taga, aga pidevalt niites hakkasid vaikselt viisakamad liigid seda nuhtlust välja vahetama.
Suurim aiamure. Ei, muret ei tee teod (kes on aiast peaaegu kadunud) ega ka metskitsed ja jänesed, kes vahel mu aias söömas käivad. Ka öökülmad ja ekstreemsed ilmaolud (2017. aasta vesine suvi ja 2018. aasta põud) ei ole probleem. Mu suurim mure on üks kahejalgne isend, kes järjekindlalt krundi piiril (minu maa peal!) vana ja väärikat sarapuuhekki hõrendab ja kellega viisakas rääkimine ei aita. Väga nõme asi, mis on mu tuju vahel ikka väga ära võtnud ja kipub ööundki segama. Nõustun Valdur Mikita öelduga, et eestlase kodu ei ole ainult maja ja aed vaid ka maastik. Rohkem ei kommenteeri, aga sellest rääkimata ka ei saanud jätta.
Lemmikaastaaeg. Suvi, ei mingit kahtlust! Muidugi on kevad fantastiline kogu oma tärkamises ja puhkemises, sügis ilus ja värviline, aga suvi on minu jaoks see aeg, kus ma ei pea ennast lolliks rabelema (ka aias) ja järgmisele päevale mõtlema. Taimed on istutatud, saab jälgida nende edenemist ja imetleda õisi ja totaalset rohelust. Kui tahan, siis niidan muru ja rohin, aga kui ei taha, siis olen niisama. Putukad, kimalased, linnud ja liblikad on justkui kirss tordi peal!
Lemmikkoht aias. Naljaga pooleks võiks öelda, et see peenar, mis just äsja on puhtaks rohitud või see jupp aiast, kust värskelt vikatiga on üle käidud. Tegelikult aga mu lemmik vist majaots – see osa, kus kunagi olid juurviljapeenrad, aga nüüd on vaid lilled. Üks mu poegadest küsis kord mu käest tõsimeeli umbes nii: “Kui sa juurvilju kasvataksid, saaksin ma sellest veel aru, aga miks neid lilli nii palju vaja on?” Ha-ha, praegu tuleb ka naer peale. Ma kasvatan lilli, sest mulle meeldib! Küüslauk, murulauk, petersell ja porgand muidugi peavad ka aias olema, aga muu aiakraami saan poest ka kätte.
Millega ma aias ise hakkama ei saa? Tegelikult saan kõigega hakkama, aga kui keegi jämedate okste või puude saagimisel oma abi pakub, siis ära ei ütle. Kui muru on liiga pikk, siis kulub ka meheramm ära. Vana maja laguneb vaikselt, aga see on juba teine teema ja sellega ma praegu oma pead ei vaeva.
Mingil hetkel avastasin, et olen nüüd pärast aastatepikkust pausi juba viis aastat seda vana aeda harinud. Ma ei ole kindel, kas iga külaline siin mingeid arenguid märkab, aga mulle endale pakub see endiselt rõõmu ja rahuldust. Muu ei olegi oluline – kavatsen ka uuel aastal seal oma akusid laadida, avastada ja areneda. Kevade alguseni on ainult 66 päeva!
