Aprilli arengud maal ja linnas

Nädala alguses oli kolm tõeliselt suvist päeva, kraadiklaas näitas teisipäeval 20 kraadi varjus. Lõõskav päike tuletas meelde, kui raske on palavaga maad harida. Ei teadnudki kohe, mida seljast võtta ja mida selga jätta. Alevis nägin tol päeval esimest vanaprouat supeltrikoos voolikuga aeda kastmas. Eile maal käies oli 16-18 kraadi ja õhk kohe teine. Täna sadas lõpuks natuke vihma – esimest korda pärast lume sulamist. Tundub uskumatu, et alles 10. aprillil sadas pealinnas lund, mis ei sulanudki päeva jooksul ära.

Loodus muutub tundidega! Paar päeva tagasi oli aimata, et kohe-kohe puhkevad pungad ja juba järgmisel päeval oli mets juba rohelises vinas. Ilus! Eile tõdesin aias jalutades, et lumikellukesed ja märtsikellukesed ongi läbi ja sillad võtavad viimast – sinetavad nii kuis jaksavad!

Harilik siniliilia ehk silla (Scilla sibirica), keda peenardest välja rohin, aga aias ohjeldamatult levides on imeilus!

Krookused, keda laupäeval uurisin, ei olnudki ära õitsenud. Teisipäeval särasid mustsõstrapõõsa all mulle vastu, aga pikalt seda pidu vist ei ole. Õitseb esimene hüatsint ja varsti tulevad tulbid.

Krookus (Crokus vernus) ‘Flower Record’

Krookus (Crokus vernus) ‘Flower Record’

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Hüatsint (Hyacinthus)

Olen nädala jooksul kolm korda maal käinud ja nüüd on lõpuks püsikud puhtaks tehtud. Sellega olen muidugi rahul, aga nii palju on veel teha! Komposti pole peenardesse veel tassinud, kuigi all suures kompostihunnikus olen hargiga sonkinud, kihte ümber tõstnud ja eile jõudsin isegi mullakihini. Maad olen natuke kaevanud, aga külvamiseni pole veel jõudnud. Kui selg ikka kangeks jääb, tuleb töö pooleli jätta ja järgmine kord edasi teha. Puhata ma eriti ei oska – käin fotokaga aias ringi ja eneselegi märkamatult olen varsti jälle peadpidi peenras mingit umbrohtu nokkimas.

Brunnera (Brunnera), 2016. aastal sain paar tutsakat, nüüd hakkab põllu mõõtmeid võtma

Eelajalooline tikripõõsas aia ääres ja sinililled, kes on ise aeda tulnud

Aiatööd on täies hoos ka linnas. Arvestatav kogus taimi on pikeeritud ja nii mõnedki kassetid ja potsikud olen juba nädal aega ööseks rõdule jätnud. Eile torkasin mulda kuut sorti lillherneid ja täna on plaanis seemnepakid üle vaadata, kas midagi võiks veel ette külvata.

Selle aasta lillherned on tänaseks juba mulda torgatud

Sinililleaeg on kohe-kohe läbi. Lõpetuseks panen siia pildi roosast sinilillest, kelle pildistamiseks pidin maanteekraavi ronima. Lapsepõlves sai ikka ümbruskonna võsades käidud erinevat värvi sinililli otsimas. Õnneks on need metsatukad veel alles.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) maanteekraavis

Esimene sinilill on igal aastal uus

Käisin eile maal, sel aastal esimest korda. Varem ei saanud või ei julgenud. Üksi on sinna pärast pikka talve alati raske minna, sest igasuguseid halbu üllatusi võib ees oodata, aga seekord oli olukord rahulik. Majas polnud keegi sees käinud, katus oli peal ja suuremad puud ka püsti. Tormid oli räsinud vaid üht alõtšat all aias ja üks kuivanud ploomipuu oli ebaküdooniapõõsasse kukkunud. Loomajälgi ei leidnud, isegi pabulaid mitte.

Kevad! Lind vana vahtra otsas

Linde oli muidugi palju – nii parvedes lõunast tagasi saabujaid kui üksikuid isendeid puude ja põõsaste otsas rõkkamas. Otsustasin, et sel nädalavahetusel toimuvast linnuvaatlusest ka seekord osa ei võta ja pühendun püsikutele. Esmalt aga tegin põhjaliku ringkäigu aias ja mida ma siis märkasin?

 

Lumikellukesed on mu aiast kuskile kadunud. Paar aastat tagasi oli neid tohutult palju, nii et isegi naaber käis imetlemas ja küsimas, kas ta võib mu aiast paar põõsast võtta, aga hetkel on valendavatest väljadest vaid mälestus. Sillad õitsevad, aga mitte nii massiliselt kui varem. Olen neid ise muruniiduki ja rehaga harvendanud. Kolm märtsikellukest leidsin – need jalutavad aias ringi nagu ise tahavad. Krookused on ilmselt lõpetanud, aga päris kindel pole. Istutasin neid sügisel päris hilja ja ehk näen neid siis järgmisel aastal. Mul hea meel, et nad aias tagasi on. Tulpe tuleb loodetavasti päris palju, kõik sügisel maha pandud uued sibulad on kasvama läinud. Kollase Apeldoorni õiepungasid maja seina ääres lugesin kokku 10 tükki (eelmisel aastal oli kolm). Brunnera on märkimisväärselt laienenenud ja teda peab hakkama mujale ümber istutama. Et kiviriku tulemine nii imeline võib olla, polnud varem märganud. Kunagi ühest mulda torgatud hüatsindist on saanud neli!

Suur lumeroos oli ära õitsenud ja paistis, et õisi oli vaid paar tükki, samas leidsin lehtede alt (vist) mõned seemikud. Suure lumeroosi väike poeg maja nurga juures aga üllatas suure õiepuhmaga. Krüsanteemid olid kenad ja samuti laienenud. Aedsalveid ja lavendlid on loodetavasti ka elus ja üldse tundub, et talv on taimedele armuline olnud. Kõiki tähelepanekuid ei hakka siia kirja panema.

Must lumeroos (Helleborus niger)

Käisin üle peaaegu kõik püsikupeenrad ja tänasin end mõttes selle eest, et mingi osa pealseid olin sügisel maha lõiganud. Peenarde puhastamine oli lihtne – umbrohi ja sammal tuli kerge vaevaga ära, aga väga põhjalikult seda tööd ei teinud, sest muld on tuhkkuiv ja pole vaja, et see vähenegi niiskus mullast ära auraks. Kui eelmisel aastal tabas meid põud mais, siis nüüd on see juba aprillis kohal. Vihma oleks hädasti vaja!

Võsaülane (Anemone nemorosa)

Tänase postituse pealkiri on inspireeritud ühest Õhtulehe artiklist, kus 34-aastane Kuldar kurdab selle üle, et sotsiaalmeediase postitatakse massiliselt pilte esimestest sinililledest. No vaevalt mõni täie aruga mees sellest ajalehte kirjutama hakkab. Kahtlustan, et tegu on järjekordse ajakirjaniku enda pastakast välja imetud troll-artikliga. Aga mine tea, inimesi on igasuguseid. Mina igatahes tundsin siirast rõõmu, kui eile maale minnes võsa ääres esimesi sinililli ja ülaseid nägin ja postitan siia fotosid nendest ja teistest ammu nähtud lilledest nii palju kui süda lustib. Iga lill on ju järgmisel aastal jälle uus!

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Täna on ülestõusmispühad ja sel puhul jagan jälle fotot aknalaual säravatest potinartsissidest, kelle ostsin 30. märtsil kohalikust Selverist. Tõstsin nad rõdule järgmisel päeval ja nendin rahuloluga, et seal on nende õige koht. Ei väljavenimist ega liiga vara ära õitsemist. Puhas rõõm kõigest 2 euro ja 58 sendi eest! Häid pühi!

Nartsiss (Narcissus)Tête-à-tête

Tervislik hasartmäng

Väljas valitseb (loodetavasti ajutine ja selle kuu viimane) külmaperiood, toas õitsevad jõulukaktused ja rõdu aknalaual nartsissid. Möödunud nädalavahetusel, kui ilm oli igas mõttes jumalik ja kogu vabariigi progressiivne aednikkond kraapis muru ja puhastas püsikupeenraid, olin mina valel ajal väga vales kohas ehk linnas ja tegin palgatööd. Oma aiaigatsust  olen leevendanud eelkülvide ja põhjalike vaatlustega, millest tuleb ka tänane postitus. Tahaks lubada, et külvipotsikutest ma sel kevadel blogisse rohkem pilte ei pane ja nii pikka ja igavat juttu enam ei kirjuta, aga ega kunagi ei tea.

Nartsissid ‘Tête-à-tête’ rõdu aknalaual

“Kõige tervislikumat hasartmängu mängitakse labida ja seemnepakiga”. Olen selle Dan Bennetti ütlusega nii nõus kui veel vähegi olla saab! Labidani pole sel kevadel veel jõudnud, aga seemneid olen külvanud omajagu. Nii ma siis käin ja uurin oma eelkülve  kaks-kolm korda päevas kindlasti. Mõned külvid on kenasti tärganud, teised mitte.

Kuna aiaharidust on vähevõitu ja tingimustega aknalaual on ka nii nagu on, siis jääbki üle õnnele loota, sest seda, mis metsa võib minna, on päris palju:

• valgust on vähe või on päikesevalgus liiga ere
• aknalaud on tärkamiseks liiga külm või liiga soe
• mullasegu on liiga kange (ehk pole külvimullale musta mulla lisamine siiski hea mõte?)
• kastan liiga palju või kuivab külvimuld päikese käes läbi
• kas võtsin kile seemnekarbilt liiga vara ära?
• seemneid oleks pidanud stratifitseerima (eelmisel aastal tärkasid ometi ilma külmtöötluseta?)
• seemned liiga vanad või on ületalve hoitud liiga soojas (poetingimusi ju ka ei tea)
• seeme on valgusidaneja (aga äkki oleks ikka pidanud kergelt katma?)
• leinasääskede vastsed on tõusmete juured ära söönud
• külvi- ja pikeerimismuld ei ole kvaliteetne (kuigi varem pole olnud põhjust nuriseda)
• olen liiga kannatamatu, sest mõni seeme vajab idanemiseks palju rohkem aega
• äkki peaks ikka järgima Thuni kalendri õiepäevi, lisaks sellele veel kuuseisu, pehmet ja kõva aega?

Seda loetelu võiks jätkata, aga umbes sellised mõtted mu peas vahel tekivad. Hasart on laes ja eriti siis, kui tööpäev on olnud pikk ja päikseline. Koju jõudes võtan saapad ja mantli esikus ikka ära, aga järgmisena haarab käsi kohe veepritsi järele ja torman oma külve kontrollima – kas on ikka elus? Otse loomulikult huvitab mind ka see, kas mõni uus taim on mullast nähtavale ilmunud. Põnevust kui palju!

Ja nüüd panen siia kirja oma eelkülvide seisu ja mõned (rangelt isiklikud) tähelepanekud:

– Ahtalehine peiulill on pirtsakas tärkaja. Külvasin karpi seemneid kolmest erinevast pakist, tärganud on vaid viis taime eelmisel aastal avatud pakist. tavalist madalat peiulille pole veel külvanud ja temaga pole kunagi probleeme olnud.

– Madala astriga sama lugu – tõestasin, et see seeme ilmselt tõesti üle kahe aasta ei säili. Tärkab nagu tahab ja enamasti ei taha.

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’, seemned kolmest erinevast pakist (avatud 2019, 2017, 2015, parim enne vastavalt 2022, 2020 ja 2019). Kokku tärganud 12 taime, külv 31.03.2019

– Valgusidaneja Argentiina raudürt tärkab nagu nalja, alati mõjub hästi paarikuine külmkapirežiim. Sügisel oma võetud seeme tärkab väga viletsalt, alles nüüd (kuu aega hiljem) hakkab sinna midagi tekkima (hoidsin ka külmikus).

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), kolmes reas erinevad seemned, külv 9.03.2019. Kõige paremini tärkas Vilmorini seeme keskmises reas (ostetud 2019)

– Madal aed-raudürt on ka suht pirtsakas. Ta on samuti valgusidaneja, tärkab väga ebaühtlaselt ja päris mitu tärganud taime on vaikselt hääbunud.

Aed-raudürt (Verbena x hybrida), külv 9.03.2019, hetkel ootab pikeerimist 12 korralikku taime

– Karvane päevakübar – nii ja naa. Uus sort Cherry Brandy on kenasti tärganud, minu eelmise aasta lemmik Irish Spring mitte nii hästi.

– Mets-kassinaeris on jälle tujukas tärkaja. Olen külvanud päris mitu aastat ja pole kunagi taimeuputust täheldanud.

Kirju salvei (Salvia viridis), mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ja aedsalvei (Salvia officinalis), külv 30.03.2019

– Täiesti probleemivabad on kirju salvei, aed-salvei ja valgusidanejad lõvilõug ja lilltubakas ja kindlasti mõned lilled veel, keda veel külvanud ei ole ja hetkel siia kirja ei pane.

Uutest püsikukülvidest ja veel mõnest udupeenest uustulnukast kirjutan mõni teine kord –  niigi pikaks see kirjatükk veninud. Kui mu pojad viitsivad selle läbi lugeda (ma nii loodan!), siis nad ehk mõistavad, miks ma oma eelkülvide pärast nii muretsen, kui olen pidanud paariks päevaks kodust ära sõitma. Ei, hetkel ei ole välisreise plaanis! 🙂

Umbes nädal tagasi ostin Selverist ühe savist linnu, mille tootenimetus oli “aiakaunistus”. Kuigi tegu ei ole mingi šedöövriga, on see ikkagi lind ja linnud mulle ju hirmsasti meeldivad. Hetkeks käis peast läbi mõte, et äkki on tegu ohtliku tendentsiga ja ma hakkangi nüüdsest põõsaste alla kahtlast kitši sokutama. Paari aasta pärast kaalun äkki aiapäkapiku soetamist? Palun takistage mind, kui nii peaks juhtuma!

Aknalaud eelkülvide ja aiakaunistusega 7.04.2019

Ja lõpetuseks – käisin eile Piet Oudolfi filmi vaatamas. Mulle olid seal nähtud vaated tänu ta Instagramikontole ja mingitele Youtube’is nähtud videotele kõik tuttavad, aga ilus oli ikka. Mõtteid tekkis ka ja mitte vähe.