Kollane, oranž ja valge

Lõpuks ometi jõudis ka meile vihm! Läinud nädalal käisin maal kaks korda, et kasta oma beebitaimi ja istutada uusi. Ühel päeval oli õnneks ka abiväge muru niitmas, vett pumpamas ja komposti sõelumas. Tehtud on päris palju, aga kaugeltki mitte piisavalt. Ühe nurga saan korda ja samal ajal kerkib rohi selja taga ja uued võililled avavad pahaaimamatult oma õisi seal, kus neid vaja ei ole.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegin neljapäeval päris palju pilte ja kodus neid vaadates jäid silma kõik kollaste ja oranžide õitega fotod ja otsustasin teha postituste just nende kärtsude värvidega. Valged toonid on tasakaalu mõttes ka esindatud.

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Kevad on kollane, ei mingit kahtlust! Kraavipervedel on lõpetanud varsakabjad, kuskil alustavad kullerkupud (ma pole neid ammu looduses näinud), veel õitsevad võililled ja nurmenukud ja neid kollaseid õisi on palju-palju. Harakalatv ja Rakvere raibe (tegelikult harilik tõlkjas) on veel omaette teema.

Üks aianurk on nurmenukkude ja meelespeade päralt. Poeg niitis esmaspäeval muru ja jättis ka õunapuude ümber ja peenraäärtesse nurmenukud ja meelespead kasvama, ilma et ma oleksin pidanud talle seda ütlema. Vanaema traditsioonid elavad aias edasi!

Harilik nurmenukk (Primula veris) ja Aed-lõosilm ehk meelislill ehk meelespea (Myosotis alpestris)

Õide on puhkenud Kaukaasia kitsekakar, keda istutasin eelmisel aastal mitmese kohta ümber. Noorima poja kommentaar oli hea, kui talle tutvustavat aiaringi tegin: “See on ju nagu kultuurvõilill!” Ega see väga vale märkus ei olegi 🙂

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale)

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale)

Maja otsas on jalgraja kõrval kasvab Siberi magun. Ütleks, et väike, aga tubli – kasvab ise ja paljuneb ise. Lähemalt vaadates on ta muidugi vapustav! Peaks talle parema koha otsima, aga seni pole teisigi taimi kuskile panna, nii et ta peab ootama.

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Ebaküdooniat olen varemgi kiitnud, aga sel aastal õitseb ta küll nagu hull! Okstel pole praktiliselt vaba ruumi, kuhu veel mõni õis võiks mahtuda. Fantastiline! Mis selle meeletu õitehulga tinginud on, ei teagi. Soodne talv? Ma ei mäleta, et oleksin teda eelmisel aastal rohkem lõiganud kui tavaliselt.

Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica)

Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica)

Õunapuud õitsevad sel aastal tagasihoidlikumalt kui möödunud aastal ja ongi hea. Las puhkavad. Aga võib-olla tuleb seekord hoopis hea õuna-aasta, sest mullu oli aed maikuus valge, aga loodetud massiivset õunasaaki ei tulnud.

Aed-õunapuu (Malus domestica)

Valged on ka metsmaasikaõied otse eestoa akna all. Eks ole näha, kas marju saab ja kas need rändavad seekord minu või jälle külalaste suhu. Valged on ka üksikud poeedinartsissid ja ainus kivirik sammaldunud kivide kõrval maja otsas.

Metsmaasikas (Fragaria vesca) õitseb eestoa akna all

Poeedinartsiss (Narcissus poeticus)

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii)

Arendsi kivirik (Saxifraga x arendsii) ja ja villane nõianõges (Stachys byzantina)

Kuidas Piet Oudolf ütleski oma filmis? Umbes nii: “Ka koledast aiast saab ilusaid pilte, aga ilusast aiast koledaid pilte teha pole võimalik”. See lause kõnetas mind kohe väga, eriti lause esimene pool. 🙂

Siberi magun (Papaver nudicaule)

Ja mõnel fotol on puhtalt emotsionaalne väärtus, ei enamat.

Aiatee

Veel tulpidest ehk segadus sortidega

Ilmad on suviselt kuumad ja kõik õitseb korraga ja kiiresti ära – alõtšad ja kirsid on lõpetanud, toomingad puistavad valgeid helbeid ja vanad õunapuud mu aias on alustanud.  Linnakastanite õieküünlad on avanenud ja hommikul läbi Pelgulinna tööle minna on puhas rõõm! Näib, et looduskaitsjate üleskutse mitte muru niita ja sel moel liigirikkust säilitada on üleriigiliselt omaks võetud ja nii linnamuru kui raudteeäärsed kollendavad tuhandetest võililledest. Nii ilus!

Darvintulpide segu. Usun, et vasakul kasvav sort on üsna levinud ‘Banja Luka’

Mina imetlen ikka oma tulpe ja vahepealset aega olen muu hulgas sisustanud internetis surfamise ja sortide määramisega. Ma olen selles suhtes imelik, et igal taimel mu aias peab nimi olema ja mida täpsem see on, seda parem. Kuidagi peab neid ju kutsuma! Tulpidega on asi aga rohkem kui segane.

Tulp (Tulipa) ‘Judith Leyster’ (eelmine kord kahtlesin, nüüd olen peaaegu kindel)

Tulp, kelle nime ei tea (pidi olema ‘Orange Cassini’)

Tulp, mis pidi olema hiline täidisõieline (Double Late) ‘Upstar’, aga on ilmselt hoopis varane täidisõieline (Double Early) ‘Margarita’

Ma pean Exceli tabelis üsna täpset arvestust kõikide taimede üle, kes mu aeda on tulnud – millal ja kust ostetud, millal külvatud või istutatud, mis ta nimi on eesti, ladina ja veel mõnes teises keeles + veel vajalikku infot. Tulbid olen kõik kingiks saanud või ostnud ja neil pakkidel on ju alati kena pilt peal ja sordinimi juures – kõik on mu taimetabelisse hoolega kirja pandud. Kui ma nüüd oma andmeid ja aias tehtud fotosid võrdlema hakkasin, tegin huvitava avastuse – kokku olen tulpe istutanud 10 pakist (neist kaks olid segupakid, kus sordinimesid kirjas polnud). Ülejäänud kaheksa paki puhul aga klapib lubatud sort tegelikkusega vaid kolmel juhul!

Tulp (Tulipa) ‘Claudia’

Tulbid ‘Purissima’ ja ‘Claudia’

Mida me sellest nüüd järeldame? 1) Ei maksa pimesi usaldada pakil olevat pilti ja sordinime. 2) Et sordiehtsaid tulpe kasvatada, ei maksa neid osta Selverist, mis pole ju isegi mitte lillepood. Samas olen ma kindel, et sügisel astun jälle rõõmsalt sama reha otsa ja poetan mõne paki odavaid tulbisibulaid ostukorvi. Ma nimelt ei kavatse saada andunud tulbifriigiks ega hakata tulevikus otse Hollandist sibulaid tellima. Sordinimedega (ka siin blogis) aga olen edaspidi ettevaatlikum, sest udujuttu on internet niigi täis.

Aga tulbid ise on võrratud, isegi kui ma nende kõigi täpset nime ei tea!

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 18.05.2019

 

Tulpide tulemine

Mul ei ole lemmiklille, aga tulbid on minu jaoks alati pisut erilised olnud. Ma ei oska isegi seletada, miks – ehk sellepärast, et nad on tugeva varre, lihavate lehtede ja muljetavaldava õiega, millel on enamasti konkreetne kuju ja selge värv. Võib-olla on põhjus hoopis selles, et kevadel on nad esimesed tõelised pilgupüüdjad, eriti kui neid on aedades korraga palju õitsemas. Tulp on minu arvates mingis mõttes täiuslik lill, kuigi ta ju väga pikalt ei õitse.

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 16.05.2019

Minu aias muidugi mingeid tulbimassiive ei ole, aga mõned sibulapakid olen sügiseti ikka muretsenud. Aeg-ajalt olen osa neist suvel üles võtnud ja sügisel mujale istutanud. Mõni sort on pärast esimest õitsemist ära kadunud, teine jälle ilmub pärast aastast puhkust vanas kohas välja. Tulpide maailma alles hakkan süvenema ja see tundub ütlemata huvitav.

Tänavune maikuu on olnud tulpidele hea – kuna siiani pole just väga soe olnud, õitsevad nad päris kaua. Kollased Apeldoornid maja seina ääres (väga soojas ja kuivas kohas!) olid lahti juba 1. mail ja alles eile naksasin ära esimese väsinud õie.

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’

Sügisel ostsin kaks pakki valgeid tulpe, nemad olid eile avanenud ja iga kord neist mööda minnes lausa õhkasin vaimustusest!

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’

Oma esimesi Selverist ostetud segutulpe olen püüdnud värvide kaupa sorteerida ja grupeerida. Maja ette peenrasse hakkab vaikselt mingi rida tekkima. Kõik pole veel lahti, eks paistab, mis sealt tuleb.

Tulp (Tulipa), Selveri segu maja ees

Tulp (Tulipa), ilmselt ‘Judith Leyster’

Teisi õitsejaid on ikka ka – brunnera on kohe väga ilus oma selgete siniste õitega ja bergeenial on suured õisikud, aga kaugeltki mitte nii kaunid kui eelmisel nädalal Tartu botaanikaaias nähtud isendil. Pean uurima, mida ta tahab ja millest tal puudu on.

Brunnera 16.05.2019

Nurmenukud säravad aianurgas, kus lokkab isetekkeline loodulik kooslus ja mõni juhuslik võõrasema suurte kivide vahel võib oma lihtsuses lõpmata kaunis olla!

Aedkannike (Viola x wittrockiana)

Mai teine pool on käes, teha on nii palju, aga aega eriti ei ole ja nüüd on veel kuumad ilmad ka tulemas, mis tähendab, et peab jälle kastma hakkama. Osa ettekasvatatud taimi olen juba maale viinud ja maha istutanud, aga suurem hulk alles ootab rõdul oma järge. Lillherned on järgmised, kes aeda kolivad.

Ja vahel tasub pilk tõsta ka peenrast ülespoole, sest ootamatult võib otse su pea kohal puu otsas istuda sõber sinitihane! Vedas, et mul juhtus fotokas käes olema – ainult ühe kiire klõpsu lasi ta teha ja läinud ta oligi!

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus)

Kirsiõied

 

 

 

… on kevad Tartu peal

Eile oli Tartus tegemist. Ilm oli udune, vahepeal tibutas vihma, aga muidu oli suhteliselt soe. Pärast ametliku päevakava lõppu ja enne rongi väljumist jõudsin läbi lipata botaanikaaiast, et kevadistest vaadetest paar klõpsu teha.

Arvasin, et seal on õitsvaid tulpe rohkem, aga leidsin eest hoopis huvitavamaid õitsejaid. Ja kui palju põnevaid tärkamisi ja erinevaid rohelise varjundeid! Rohkem ei kirjuta, lisan mõned fotod – need räägivad iseenda eest.

Oi, kuidas mulle meeldib, et see imeline oaas asub praktiliselt kesklinnas! Tallinna botaanikaaeda minekut peab ette planeerima ja see on nii suur, et kogu päev kulub ära, et kõikidele aladele tiir peale teha. Tartu oma on aga paraja suurusega, kompaktne ja seal jalutamine on pealegi tasuta.

 

Mai alguse ilmatrikid

Rohenäpu elu sõltub teadagi ilmast. Alates sellest päevast, kui otsustasin taas aiapidajaks hakata, olen ilmateatest kerges sõltuvuses – ma tean täpselt, mida lubab yrno või gismeteo tulevaks nädalaks või kuuks, rääkimata kohaliku ilmateenituse pilvikirsidest ja lähipäevadest. Tean sedagi, et hommikune masendav prognoos võib õhtuks paljulubavaks muutuda ja vastupidi.

Alates 2. maist on olnud kerge koerailm – 4-5 kraadi sooja ja kirdetuul 8-10 m/s, öösel miinused. Eile hommikul sadas pealinnas midagi lumelaadset alla ja kuigi täna paistab päike, on ikkagi külm. Eile koju tulles oli tugev tuul nartsissipotid rõdupõrandale lennutanud. Kõik taimekassetid on aga juba kaks ööd toas veetnud, ainult mõned tugevamad taimed julgesin välja jätta. Ainus hea asi selle koleda ilma juures on vihm, mida on mõnevõrra sadanud ja mis on aprillikuist põuda pisut leevendanud.

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’

Hüatsint (Hyacinthus)

Aga mai esimene päev oli sulnis ja soe! Kevadisi õitsejaid mu aias eriti palju ei ole, aga need vähesedki teevad südame soojaks! Sillad ja krookused on lõpetanud, aga hüatsindid ja esimesed tulbid õitsesid. Bergeeniatel tuleb sel aastal loodetavasti palju õisi. Iga tärkav taim valmistab kirjeldamatut rõõmu ja neid avastusi oli omajagu. Sügisel panin mulda 8 Turkmeenia lauku ja seda kaheksandat oli juba mitu päeva otsinud – üles leidsin! Eksperimenteerisin eelmise aasta juunis ühe kimbus saadud hortensiaga,  kellelt võtsin kolm pistikut ja istutasin septembris aeda. Ennäe imet – kaks taime kolmest on elus! Eriti vara tärkab sel aastal kuldlauk, hostad ka juba kõik mullast väljas. Ja nii edasi, ja nii edasi …

 

Kuna järgmiseks päevaks lubati vihma, siis olin endale lubanud, et midagi torkan ka mulda, muidu ei annaks seda endale iialgi andeks. Võtsin ette seemnekarbi ja alustuseks tegin seal inventuuri. Jeerum küll – no küll on inimene kaupa kokku ostnud! Tegin südame kõvaks ja viskasin terve hunniku vanu (ka tühje!) seemnepakke minema. Kaevasin umbes poolteist peenart ja mulda torkasin kaks pakki herneid ja natuke salatit, kes külma muidugi eriti ei talu, aga lehepäev oli ju! Vaatame, mis sealt tuleb.

Tassisin püsikupeenardesse kaks ämbritäit komposti (rohkem ei jaksanud) ja kaevust pumpasin välja linnupesa (sorry, sinitihane!). See on igakevadine võitlus, mis mulle sugugi ei meeldi, aga ma ei saa lubada loodusel lausa tuppa tulla. Eelmisel aastal teisaldasin korda kolm metskuklaste pesa, mida nad eestoa aknalauale hakkasid ehitama. Ei ole kerge olla öko!

Vahtraõied

Kuulsin esimest korda kägu kukkumas ja rahustasin end mõttega, et mets ei ole ju enam raagus – no ei ole nälja-aastat ega muud häda vaja! Vaher õitseb, kased on hiirekõrvul ja kastanipungad avanevad lausa raginaga. Toomingad puhkevad ka meie kandis kohe õide ja mõni ime siis, et ilmad külmad on! Soe jope on jälle kapist välja võetud ja tärkavat rohelust saab nautida ka külma ilmaga. Kõikidele kõigusoojastele või eriti karastatud aednikele soovin aga head alasti aianduse päeva, mida tähitatakse täna, 4. mail!

Vaher ja alõtša esimesed õied 1.05.2019