Lõpuks ometi jõudis ka meile vihm! Läinud nädalal käisin maal kaks korda, et kasta oma beebitaimi ja istutada uusi. Ühel päeval oli õnneks ka abiväge muru niitmas, vett pumpamas ja komposti sõelumas. Tehtud on päris palju, aga kaugeltki mitte piisavalt. Ühe nurga saan korda ja samal ajal kerkib rohi selja taga ja uued võililled avavad pahaaimamatult oma õisi seal, kus neid vaja ei ole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegin neljapäeval päris palju pilte ja kodus neid vaadates jäid silma kõik kollaste ja oranžide õitega fotod ja otsustasin teha postituste just nende kärtsude värvidega. Valged toonid on tasakaalu mõttes ka esindatud.
Kevad on kollane, ei mingit kahtlust! Kraavipervedel on lõpetanud varsakabjad, kuskil alustavad kullerkupud (ma pole neid ammu looduses näinud), veel õitsevad võililled ja nurmenukud ja neid kollaseid õisi on palju-palju. Harakalatv ja Rakvere raibe (tegelikult harilik tõlkjas) on veel omaette teema.
Üks aianurk on nurmenukkude ja meelespeade päralt. Poeg niitis esmaspäeval muru ja jättis ka õunapuude ümber ja peenraäärtesse nurmenukud ja meelespead kasvama, ilma et ma oleksin pidanud talle seda ütlema. Vanaema traditsioonid elavad aias edasi!
Õide on puhkenud Kaukaasia kitsekakar, keda istutasin eelmisel aastal mitmese kohta ümber. Noorima poja kommentaar oli hea, kui talle tutvustavat aiaringi tegin: “See on ju nagu kultuurvõilill!” Ega see väga vale märkus ei olegi 🙂
Maja otsas on jalgraja kõrval kasvab Siberi magun. Ütleks, et väike, aga tubli – kasvab ise ja paljuneb ise. Lähemalt vaadates on ta muidugi vapustav! Peaks talle parema koha otsima, aga seni pole teisigi taimi kuskile panna, nii et ta peab ootama.
Ebaküdooniat olen varemgi kiitnud, aga sel aastal õitseb ta küll nagu hull! Okstel pole praktiliselt vaba ruumi, kuhu veel mõni õis võiks mahtuda. Fantastiline! Mis selle meeletu õitehulga tinginud on, ei teagi. Soodne talv? Ma ei mäleta, et oleksin teda eelmisel aastal rohkem lõiganud kui tavaliselt.
Õunapuud õitsevad sel aastal tagasihoidlikumalt kui möödunud aastal ja ongi hea. Las puhkavad. Aga võib-olla tuleb seekord hoopis hea õuna-aasta, sest mullu oli aed maikuus valge, aga loodetud massiivset õunasaaki ei tulnud.
Valged on ka metsmaasikaõied otse eestoa akna all. Eks ole näha, kas marju saab ja kas need rändavad seekord minu või jälle külalaste suhu. Valged on ka üksikud poeedinartsissid ja ainus kivirik sammaldunud kivide kõrval maja otsas.
Kuidas Piet Oudolf ütleski oma filmis? Umbes nii: “Ka koledast aiast saab ilusaid pilte, aga ilusast aiast koledaid pilte teha pole võimalik”. See lause kõnetas mind kohe väga, eriti lause esimene pool. 🙂
Ja mõnel fotol on puhtalt emotsionaalne väärtus, ei enamat.