Eelmine kord lubasin kirjutada lillhernestest ja nüüd ei teagi, millest alustada. Ehk sellest, et katsetan nende suvelilledega alles teist aastat ja kogemusi just ülearu palju ei ole, aga algaja hobiaedniku heietused pakuvad ehk ka kellelegi huvi. Veel on oluline teada, et ma ei kasuta oma aias kunstväetisi, kusjuures lillhernestele see vististi meeldiks, sest nad on teada-tuntud näljased taimed – anna aga süüa ja juua! Minu kasvandikud on orgaanilised ja no peaaegu veganid, sest kompost on mul 100% taimne ja väetan neid vaid kanakaka- ja adruväetisega.
Kolmas asi ja sugugi mitte vähetähtis on asjaolu, et nad kasvavad mul maal ja kuna ma ei ela seal kohapeal, siis kastan, väetan, toestan, seon ja korjan õisi heal juhul paar-kolm korda nädalas. Tänavusel suvel on meil muidugi vihmaga vedanud, eelmise aasta troopilise kuumusega ei saa võrreldagi, nii et muret on nendega tunduvalt vähem olnud. Ei saa öelda, et mu lillherned maja taga peenras eriliselt võimsad või lihavad oleksid, aga õitepuuduse üle kurta ei saa ja rõõmu on nendest palju.
Kronoloogia on selline: 24. aprillil panin toasooja vette likku kuut erinevat sorti lillhernest, kokku 36 tükki. Mulda torkasin nad järgmisel päeval, igasse kohvitopsi kolm hernest. Esimesed tõusmed ilmusid 1. mail ja viimane pistis pea mullast välja 14. mail, kusjuures kõik herned tärkasid üle ootuste hästi – idanevus 89%! Esimesed taimed viisin rõdule välisõhuga harjuma 8. mail (esialgu ikka ööseks tuppa tagasi), pintseerimisega alustasin 14. mail. Kõik taimed istutasin välja 20. mail, kusjuures mõni taim oli väga väike, aga rohkem oodata ei saanud. Sel aastal harutasin kõik taimed lahti ja istutasin ühekaupa. Vale jutt puha, et lillhernes ümberistutamist ei talu!
Sordid valisin poest loomulikult piltide järgi (pilt on siin). Nüüd tean, et foto seemnepakil on pea alati illustreeriva tähendusega, aga järgmiseks kevadeks unustan ma selle muidugi jälle ära. Eelmise aasta sortidest torkasin mulda roosa ‘Evelyni’, sinise nimetu sordi ja kirju ‘Wiltshire Ripple’i’, uutest kevadel soetatud pakkidest tumelilla ‘Beaujolais’, tumesinise ‘Blue Velveti’ ja valge ‘Swan Lake’i’. Lihtne aritmeetika ütleb, et kui on kuus sorti, siis peaks tulemuseks olema kuus erinevat värvi lillherneid, aga no tegelikkus on ikka palju põnevam. Ühel päeval korjasin õisi ja jaotasin nad värvide kaupa gruppidesse ja sain 9 (üheksa!) erineva värvitooniga kimpu. Tulemus on juuresolevalt pildilt näha.
Olen siin püüdnud neid sorte identifitseerida ja kindel olen ainult kolmes sordinimes – ‘Evelyn’ (kreemjas roosa), ‘Beaujolais’ (tumepunane-lilla) ja ‘Swan Lake’ (valge). Nimetu sinine sort oleks justkui hoopis ‘Blue Velvet’ (aga kindel ei ole!) ja see, kes oleks pidanud olema ‘Blue Velvet’, näeb välja nagu ‘Matucana’ (jälle pole kindel). Siis on veel need erinevad roosad anomaaliad ja eriti suure küsimärgiga ‘Wiltshire Ripple’, kes peaks olema hoopis teistsuguse värviga kirju sort.
Tahes tahtmata meenub jälle see ütlus, et kõige tervislikumat hasartmängu mängitakse labida ja seemnepakiga. Kui lillhernepilte guugeldades juhe kokku jookseb, siis nõustun ühel aianduskursusel kuuldud lausega: “Mis tähtsust sel on, mis selle taime nimi on – vaata, kui ilus ta on!”
Lillherned on imelised! Sel aastal korjasin vaasi kolm esimest õit 12. juulil ja oma ilu ja jumalikku lõhna on nad neil nädalatel juba palju pakkunud.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) värvide kaupa vaasi pandud. Ees vaasis laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)
Polnudki plaanis pikka juttu kirjutada, aga kukkus kuidagi nii välja. Lõpetuseks tahaks veel tänada suuri lillhernefänne britte ja rootslasi, kelle blogidest ja instagramikontodelt olen nende endi teadmata arvestatavas koguses inspiratsiooni ammutanud.