Lillhernelugu

Eelmine kord lubasin kirjutada lillhernestest ja nüüd ei teagi, millest alustada. Ehk sellest, et katsetan nende suvelilledega alles teist aastat ja kogemusi just ülearu palju ei ole, aga algaja hobiaedniku heietused pakuvad ehk ka kellelegi huvi. Veel on oluline teada, et ma ei kasuta oma aias kunstväetisi, kusjuures lillhernestele see vististi meeldiks, sest nad on teada-tuntud näljased taimed – anna aga süüa ja juua! Minu kasvandikud on orgaanilised ja no peaaegu veganid, sest kompost on mul 100% taimne ja väetan neid vaid kanakaka- ja adruväetisega.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – üks järjekordne kimp

Kolmas asi ja sugugi mitte vähetähtis on asjaolu, et nad kasvavad mul maal ja kuna ma ei ela seal kohapeal, siis kastan, väetan, toestan, seon ja korjan õisi heal juhul paar-kolm korda nädalas. Tänavusel suvel on meil muidugi vihmaga vedanud, eelmise aasta troopilise kuumusega ei saa võrreldagi, nii et muret on nendega tunduvalt vähem olnud. Ei saa öelda, et mu lillherned maja taga peenras eriliselt võimsad või lihavad oleksid, aga õitepuuduse üle kurta ei saa ja rõõmu on nendest palju.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) kenasti tärganud (7.05.2019)

Kronoloogia on selline: 24. aprillil panin toasooja vette likku kuut erinevat sorti lillhernest, kokku 36 tükki. Mulda torkasin nad järgmisel päeval, igasse kohvitopsi kolm hernest. Esimesed tõusmed ilmusid 1. mail ja viimane pistis pea mullast välja 14. mail, kusjuures kõik herned tärkasid üle ootuste hästi – idanevus 89%! Esimesed taimed viisin rõdule välisõhuga harjuma 8. mail (esialgu ikka ööseks tuppa tagasi), pintseerimisega alustasin 14. mail. Kõik taimed istutasin välja 20. mail, kusjuures mõni taim oli väga väike, aga rohkem oodata ei saanud. Sel aastal harutasin kõik taimed lahti ja istutasin ühekaupa. Vale jutt puha, et lillhernes ümberistutamist ei talu!

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 3.07.2019

Sordid valisin poest loomulikult piltide järgi (pilt on siin). Nüüd tean, et foto seemnepakil on pea alati illustreeriva tähendusega, aga järgmiseks kevadeks unustan ma selle muidugi jälle ära. Eelmise aasta sortidest torkasin mulda roosa ‘Evelyni’, sinise nimetu sordi ja kirju ‘Wiltshire Ripple’i’, uutest kevadel soetatud pakkidest tumelilla ‘Beaujolais’, tumesinise ‘Blue Velveti’ ja valge ‘Swan Lake’i’. Lihtne aritmeetika ütleb, et kui on kuus sorti, siis peaks tulemuseks olema kuus erinevat värvi lillherneid, aga no tegelikkus on ikka palju põnevam. Ühel päeval korjasin õisi ja jaotasin nad värvide kaupa gruppidesse ja sain 9 (üheksa!) erineva värvitooniga kimpu. Tulemus on juuresolevalt pildilt näha.

Lillhernes (Lathyrus odoratus). 26. juuli saak – 9 erinevat värvi!

Olen siin püüdnud neid sorte identifitseerida ja kindel olen ainult kolmes sordinimes – ‘Evelyn’ (kreemjas roosa), ‘Beaujolais’ (tumepunane-lilla) ja ‘Swan Lake’ (valge). Nimetu sinine sort oleks justkui hoopis ‘Blue Velvet’ (aga kindel ei ole!) ja see, kes oleks pidanud olema ‘Blue Velvet’, näeb välja nagu ‘Matucana’ (jälle pole kindel). Siis on veel need erinevad roosad anomaaliad ja eriti suure küsimärgiga ‘Wiltshire Ripple’, kes peaks olema hoopis teistsuguse värviga kirju sort.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Beaujolais’

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Beaujolais’ (2)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Swan Lake’

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Swan Lake’

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – nimetu sinine ja ?’Wiltshire Ripple’

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – tumeroosa anomaalia

Tahes tahtmata meenub jälle see ütlus, et kõige tervislikumat hasartmängu mängitakse labida ja seemnepakiga. Kui lillhernepilte guugeldades juhe kokku jookseb, siis nõustun ühel aianduskursusel kuuldud lausega: “Mis tähtsust sel on, mis selle taime nimi on  – vaata, kui ilus ta on!”

Lillherned on imelised! Sel aastal korjasin vaasi kolm esimest õit 12. juulil ja oma ilu ja jumalikku lõhna on nad neil nädalatel juba palju pakkunud.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) värvide kaupa vaasi pandud. Ees vaasis laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Polnudki plaanis pikka juttu kirjutada, aga kukkus kuidagi nii välja. Lõpetuseks tahaks veel tänada suuri lillhernefänne britte ja rootslasi, kelle blogidest ja instagramikontodelt olen nende endi teadmata arvestatavas koguses inspiratsiooni ammutanud.

 

 

Aias mingid uued tegelased

Mul ei ole maal olles seltskonna vastu kõige vähematki. Nii tore, kui keegi vahel läbi astub, törtsu juttu puhub ja mu tegemiste vastu huvi tunneb. Samas on üksi olemisel omad eelised – lisaks suurepärasele võimalusele igasuguseid mõtteid mõelda (nii lolle kui tarku) õpid kuulama aia hääli ja avastad jälle midagi uut. Kuulamine eeldab muidugi vaikust, mida ma jumaldan ja maal olles loodan eest leida. Sellepärast meeldivadki mulle varased hommikud ja palavad südasuvised keskpäevad, sest siis ei viitsi keegi veel muru niita ja kuulda on ainult looduse hääli. Täiusliku suvepäeva kohustuslik komponent on ka üksiku kärbse sumin toas 🙂

Lavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’

Oma jutuga tahan ma välja jõuda selleni, et meil on nüüd aias … miskid kanad ja ma ei oleks neid märganud, kui ma trambiksin aias ringi nagu kari pühvleid. Ei saa lärmata ja kolistada, kui tahad näha mänsakut kuuse otsas või metskitse all aias. Iial ju ei tea, millal nad välja on ilmunud! No igatahes pühapäeval tulin alt aiast maja ette ja mida ma näen – vana värava juures kreegioksal istub mingi suur lind! Kana? Selline töntsakas, pruuni-mustakirju seljaga ja kõrgele ei lennanud. Hiilisin mis ma hiilisin, aga fotot teha ei õnnestunud. Eile nägin juba kaht lindu all aias sarapuude vahel, aga ainult üks kord. Ehk kunagi veab ja saan ta pildile? Mul pole õrna aimugi, kellega tegu on, aga üks on kindel – meie kandis pole ma neid linde varem näinud.

Puukoristaja (Sitta europaea) vana vahtra otsas

Metskits vedas mind eile alt ja välja ei ilmunud, vaid okste praksumist ta jalgade all oli võsas kuulda. Avastasin nimelt, et kahel eelmisel aastal on ta mulle poseerinud peaaegu kuupäevase täpsusega – 2017. aastal 23. juulil ja eelmisel aastal 24. juulil (kirjutasin sellest SIIN). Mõned päevad tagasi, kui maja taga lillherneid korjasin, näksis ta mõned meetrid eemal heinamaal rohtu, aga muidugi märkas tema mind esimesena ja kadus kiirelt sohu. No eile passisin igatahes metskitse vana vahtra all omajagu ja mingil hetkel avastasin puutüvelt hoopis puukoristaja. Ega seegi foto miski pärl ole, aga asi seegi!

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca), taustal ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) hakkab tegeikult juba vaikselt lõpetama

Aga aitab nüüd faunast, floora on ometi põhiline. Harilik rõngaslill ja ruuge päevaliilia on endiselt hoos, esimene liilia on lahti, alustanud on mu lemmikud kollased karvased päevakübarad, monardad on iga päevaga kobedamaks muutunud ja üldse on õitsejaid aias palju. Lillhernestest ja lilltubakast parem ei räägi, sõnadest ei piisaks nagunii.

Lillhernes (Lathyrus odoratus), pildil kolm erinevat sorti

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja ‘Grandiflora’

Punane ja helelilla monarda (Monarda didyma) ja muu sigrimingi

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja pikalehine mailane

Esimene liilia (Lilium) ‘Centerfold’ on õie avanud

 

Linnas on vaasid lillhernekimpe täis ja käiku on läinud huvitavama kujuga purgid ja isegi üks õlleklaas 🙂 Lavendel sinetab ja rohkem ei raatsi maha lõigata (on teda juba linna viidud ka) ja ahtalehine peiulill on sel aastal kenam kui mullu. Hostad õitsevad tänavu eriti rikkalikult ja ma ei ole aru saanud, mis värk nende õitega on – mulle nad meeldivad.

Hosta õitseb võimsamalt kui kunagi varem

Lainjas hosta (Hosta undulata) oma tuntud headuses

Aia tagant põllult olen korjanud raudrohtu ja naistepuna (uskumatult hea aasta ka nende jaoks), aedsalveid on pügatud ja värsked võrsed kuivama pandud. Rästad panid kirsid viimseni nahka, mulle jäid tikrid ja mustsõstrad. Oleks vahva, kui keegi mustsõstarde vastu huvi tunneks, sest avastasin sügavkülmast veel eelmise aasta varusid. Maja ümber on murulapid lõpuks üle niidetud ja all aias olen hävitanud meeletutes kogustes naati, mille üle olen eriti uhke. Teerada laieneb iga korraga, aga mingi osa aiast on endiselt džungel mis džungel. Elagu liigirikkus!

Ulualune 21.07.2019

Eilne lillhernekimp

Järgmine postitus tuleb arvatavasti lillhernestest. Seniks naudime jumalikku juulit!

Juuli kulgemine

Juulikuu kolmas dekaad on käes ja eile villast nõianõgest maha lõigates meenus kevad ja aprillikuu. Alles see ju oli, kui ma seda põõsast talvisest sodist puhastasin ja nüüd likvideerin pealseid. Mustad sõstrad on korjamiseks valmis ja mu varjulises aias õitseb esimene floks (meil on kõik pisut hilisem). Kalendrisse vaadates veel mingit paanikat ei ole, aga looduse vastu ei saa. Kõik õitseb, kõik küpseb, mõni juba hääbub. Eile nägin rongiaknast kuldset (!) viljapõldu! Selline lugu siis.

On südasuvi ja jahe juuli esimene pool on unustatud. Yrno näitas eile õhtul lähemaks kümneks päevaks kõrgeid temperatuure, nii et heinategijatel peaks pidu olema. Aednikud rõõmustavad ja kimalased ka. Mina pole ei aednik ega kimalane, aga head meelt tunnen kõigi üle ja olen tänulik selle eest, mida minu aed hetkel pakub.

Ruuge päevaliilia on alustanud ja mind valdab kirjeldamatu õnnetunne iga kord, kui sellest põõsast mööda käin. Ei ole ta saanud väetist ega kompostigi, tal ongi lihtsalt hea aasta! Pilt ei suuda iialgi tegelikkust adekvaatselt edasi anda, kuigi olen kaameraga seda ilu püüdnud tabada igast rakursist.

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 19.07.2019

Lillherned – mon amour! No nemad alles arenevad, aga esimesed kimbud korjatud ja ma nopin õisi iga jumala kord, kui maal käin. Nad on selle eest tänulikud ja järgmine kord on uued õied lahti nagu imeväel. Kastan ja poputan nii kuidas jaksan, loodetavasti jätkub seda rõõmu külmadeni. Sortidega on mudugi jama, sest jälle ei lähe pakil olev pilt ja peenras vastu vaatav õis kokku. Miks see mind küll üllatab? Peaks ju juba harjunud olema, aga ju ma olen naiivne inimene 🙂

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Evelyn’ (roosa), nimetu sinine ja keegi kolmas, kes EI OLE ilmselt ‘Blue Velvet’

Lillhernes (Lathyrus odoratus). Tumedate õite sordinimedes pole kindel, aga roosa peaks olema ‘Evelyn’

Laialehine seahernes – no comments! Mis mulle erilist rõõmu teeb, on see, et esimest korda õnnestub mul VIST nende kasvatamine nii, et põõsas ei vaju raskuse all viltu ega roni kõrval kasvavasse mustsõstrasse. Õisi on palju ja see värv on lihtsalt fantastiline!

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius) 19.07.2019

Lilltubakate kõrgaeg on ka alles ees, aga õhtu eel peenrast möödudes on seal päevase ajaga võrreldes totaalne muutumine toimunud. Iga kord on ports uusi õisi avanenud ja näib, et tänavune kasvukoht täispäikeses sobib neile suurepäraselt.

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ 19.07.2019

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Grandiflora’ 19.07.2019

Eelmisel aastal külvasin mingit monardasegu, needki on alustanud ja õied on helelillad. Segu peaks tähendama muidugi seda, et sealt tuleb teisigi toone, aga ma olen selles juba jõudnud kahtlema hakata. No ootame ja vaatame veel. Punast monardat tõstsin eelmisel aastal uude kohta, aga tulemus ei ole just see, mida ootasin. Roosa sort on rohkem varjus ja alles alustab.

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’

Ja siis see lavendel, keda ei raatsi maha lõigata, sest ta on nii ilus ja kimalased ja liblikad armastavad teda! Sama lugu on pikalehise mailasega, keda süda ei luba välja kaevata ja teisaldada, sest nad lihtsalt kihavad sumisejatest! Mul on veel mitmeid kiikse – pikali vajunud või pisut väsinud lilled, kelle maha lõikan, rändavad enne kompostihunnikut enamasti vaasi. Eile näiteks ei suutnud villast nõianõgest komposti viia. Kogu kuhja tõstsin suurde veeämbrisse ja varasemad aastad on näidanud, et kimalased leiavad ka vaasi pandud õitest veel tükk aega midagi huvipakkuvat.

Villane nõianõges (Stachys byzantina) vanas veeämbris

Lõpetuseks kiirelt veel paar pakilist teadet: roosa ristik vist ei ole siiski Rootsi ristik, arvatavasti ikka valge ristiku modifikatsioon (aga see tutsakas ON roosa!). Nastjat pole tükk aega näinud ja ostsin uue fotoka (sama mudel, uuem versioon), sest vana andis lõplikult otsad.

Hetkel rohkem ei kirjuta, sest tahaks maale minna. Linn on suvel ikka nii mõttetu koht ja siinkohal võivad endale õnne soovida kõik need, kelle kodu asub maal. Jah, ma tean, et sügisel on pime ja pori ja talvel peab lund rookima, aga sellele vaatamata olen ma teie peale vahel ikka väga kade! 🙂

Ulualune idüll raudrohtude, mailase ja lillhernestega

Esimene lillhernes, esimene lilltubakas …

Laulupidu möödus vihmata, mis oli väike ime, sest kõik ilmaportaalid ennustasid laussadu. Pärast pidu aga pöörasid ilmad jälle ära – üleeile, 11. juulil hoiatati öökülma eest ja juulis jope peale mõelda on ikka ülimalt imelik. Kui põhjatuul taltub ja päike välja tuleb, on ju päris soe, aga juulis tahaks enamat. Eilne oli meeldiv erand – kui rünkpilv päikese eest ära ujus, hakkas tuulevaikses kohas lausa palav. Liblikadki ilmusid välja ja kohe suvetunne tuli peale!

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ?’Blue Velvet’ ja ‘Evelyn’

Aias toimub asju ja hetkel on prioriteet number üks majatagune lillhernepeenar. Kuna kevadel külvasin ka paar uut sorti, siis huvitab mind hirmsal kombel, mis värvi need õied tegelikkuses välja näevad, sest pakil olevat pilti ei saa ju enamasti usaldada. Üleeile pärast nädalast pausi maale jõudes rõõmustasid mind esimesed õied – roosa on ‘Evelyn’ ja lilla peaks olema ‘Blue Velvet’ (kes päris elus väga blue ei olegi). Kaks päeva imetlesin neid ja eile õhtul tegin südame kõvaks ja lõikasin esimesed kolm õit vaasi, et uutele tulijatele hoogu anda. Laialehine seahernes on ka alustanud ja tema on ikka tõeline tegija (eriti võrreldes lillhernestega) – ei vaja ta kastmist, väetamist ega isegi mitte mulda – kasvab otse põllul, ainult suuremat heina ja vingemaid umbrohtusid olen ta ümbert likvideerinud.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – pakil oli kirjas ‘Blue Velvet’, aga tegelikult?

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Evelyn’

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Esimesed lilltubakadki on lahti. Eelmisel aastal kasvatasin neid esmakordselt seemnest, see oli valge ‘Grandiflora’. Sel aastal kasvab vana kasvuhoone kohal olevas peenras lisaks valgetele teine sort veel (‘Daylight Sensation’) ja vähehaaval lisandub sinna erinevaid pastelseid toone. Lillherneste ja lilltubakate puhul on lõhn pea sama oluline kui õieilu, ainult et mul kipub nende nuusutamine meelest minema.

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’

Õitsevad lavendel, lõhnav neitsikummel ja mu lemmikud kassinaerid. Jätkuvalt vaimustab mind suur tähtputk, eile avanes esimene ruuge päevaliilia ja alustanud on ka kassisaba, kes tegelikult ei olegi kassisaba, vaid hoopis pikalehine mailane, nagu selgus pärast aastapikkust kahtlemist ja guugeldamist. Väga, väga tobe lugu – seemnepakil lubati jällegi midagi muud – madalat kompaktset sinist põõsast, mida istutasin siia-sinna peenraservadesse. Sinised põõsad sain, aga need ei ole madalad, vaid kohati ligi meetri kõrgused (seega väga vales kohas) ja nüüd murran pead, kuhu neid ümber istutada. Mingi osa juurin lihtsalt välja, lisaks sellele peaks vist hakkama siin blogis möödunudsuviseid tekste ja pildiallkirju parandama, et mitte valeinfot levitada.

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’

 

Muskus-kassinaeris (Malva moschata)

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris ) ‘Zebrina’

Hostaõied, taustal kirju salvei ja lõhnav neitsikummel

Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium)

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) ja rohusilmik (Apanthopus hyperantus)

Pikalehine mailane (Veronica longifolia)

Nastjat pole paar päeva näinud, see-eest siblivad sisalikud vana maja ümber ja õnneks on ka kärnkonnad ikka aias olemas. Üleeile tegi orav sarapuu otsas jõu- ja ilunumbreid – päris tõsiselt! Ma ei tea miks, aga osa sellest ajast, mis ta seal möllas, rippus ta pea alaspidi oksa küljes! Ja mänsak on tagasi. Kuulda on teda tihti olnud, aga näha sain alles paar päeva tagasi ja isegi koos kaaslasega! Istusid vanas lemmikkohas kuuse otsas ja vaatasid vaikides loojuvat päikest.

Harilik kärnkonn (Bufo bufo)

Orava- ja mänsakupildid tulid kahjuks udused ja enam ei tule sedagi, sest fotokas on lõplikult tuksis. Pole ka imestada, sest see kaamera on mind iga ilmaga ja äärmiselt ebasobivates tingimustes (mullased käed!) ustavalt teeninud. Objektiiv avanes juba mõnda aega tõrgetega ja nüüd ei tule enam üldse lahti. Vaatame, kas õnnestub parandada või ostan uue aparaadi.

Pildistamine ON oluline, sest kuidas ma muidu oma aeda ja õitsejaid linna kaasa võtaksin? Nii tore on vahel arvutist pilte vaadata ja imetleda, teine asi aga taimede arengut jälgida ja eelmiste aastatega võrrelda. Näiteks suur tähtputk, kelle ostsin eelmisel aastal Kristiine aiakeskusest, on sel aastal tõeline iludus! No vähemalt minu jaoks.

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 30.06.2018

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 12.07.2019

Postituse võiks ju mõne pommuudisega lõpetada – avastasin maja eest murust ühe tutsaka roosat ristikut! Ei teadnudki, et teda hüütakse ka Rootsi ristikuks. Huvitav, miks?

Vist siiski ei ole roosa ehk Rootsi ristik (Trifolium hybridum), kuigi värv on roosa

 

Igasuguseid uudiseid

Pea kogu Eesti elab juubelilaulupeo tähe all ja hoiab hinge kinni – kas  tuleb lubatud laussadu või säästetakse seekord pidulisi? Tantsijad nägid läinud nädala jooksul igasugust ilma, täna on laulupeo teine päev ja näib, et lauljad saavad ka teise sahmaka vett kaela, aga võib-olla ka mitte. Muidu on selline korralik aprilliilm – öösel 10 kraadi ringis ja päeval päikese käes ehk tuleb 18-20 kraadi ära. Kesk-Rootsis kraabiti kaks päeva tagasi hommikul auto esiklaasilt jääkirmet!

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) on lõpuks korraliku õiepalli moodustanud

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 3.07.2019

Aed on korralikult kastetud ja seal toimub igasuguseid asju. Suurim uudis on ehk see, et lisaks üliheale jasmiini-, päevaliilia- ja pähkliaastale on meil tänavu ka üht roomajat harjumatult tihti näha. Ma pean silmas meie Nastjat (kasutame eufemisme, eks ole!), kelleta ei möödu aias ükski päev. No ma liialdan ka pisut, päris iga kord ma teda ei näe. Suurim šokk tabas mind aga eelmisel nädalal, kui maja seina ääres peesitas neid koguni kaks tükki! Järgmisel päeval neid maja lähedal enam ei näinud. Ehk käisid nad niisama maad uurimas ja said aru, et seal tegutseb keegi hull, kes trambib aeg-ajalt jalgu ja sõidab sihitult ringi koliseva muruniidukiga.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) oli esimesed õied avanud juba 30. juunil (foto 4.07.2019)

Kuigi senine elu on meie kandis möödunud roomajate suhtes muretult, on kogu küla leppinud teadmisega, et uuemal ajal on nastjad meie lahutamatud kaaslased. Ma olen kompostihunniku kolinud majast võimalikult kaugele ja nad on selle elupaiga omaks võtnud, nagu võisin paar nädalat tagasi järeldada ühe maokesta järgi, mille sealt leidsin. Mind nad eriti ei heiduta – no tõesti!, kui nad just paarikaupa ei hakka maja ümber luusima. Nad on vägagi rahumeelsed tegelased ja elu näitab, et inimene harjub kõigega.

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Jätkan koleuudistega. Ega ma oma tervisest siin muidu ei kirjutaks, kui see poleks aiaeluga seotud. Reedel sain vereanalüüside vastused ja arsti sõnul on mul õnnestunud teist korda puukborrelioosi nakatuda. See teadmine pani küll vanduma! Ei saa öelda, et tervisega midagi väga lahti oleks, aga et midagi korrast ära oli, sellest sain aru. Ilmselt ootab nüüd ees uus antibiootikumikuur ja loodame, et õlavalu on sellest tingitud ja läheb üle. Kas ma hakkan nüüd aias kalipsos töötama? Vaevalt küll.

Nüüd head uudised. Olin juba jõudnud imestada, et peoleod pole sel kevad-suvel kordagi kuulnud. Neljapäeval ilmusid nad välja ja isegi nägin neid, aga kaugelt. Ajasin neid mõnda aega fotokaga taga, aga siis loobusin. Linde on aias palju, aga ühtegi head pilti neist pole saanud, sest olen pidevalt tõsise dilemma ees – kas teha aias midagi kasulikku või passida linde, et mõnd head võtet saada. Kaht asja korraga teha pole paraku võimalik.

Selliseid ja palju teisi väikseid linnukesi lendab pesakondade kaupa aias ringi

Teine hea uudis on minu jaoks tegelikult väike ime. Üks lill, kes kunagi meie aias õitses ja keda oli ammu plaanis hankida, on peaaegu endises kohas välja ilmunud! See on vanade taluaedadae lill laialehine kellukas. Fantastiline! Ma ei oska arvata, mitu korda ma teda olen umbrohu pähe välja kitkunud ja nüüd leiab taas kinnitust teadmine, et vahel on hea lasta kõrgel rohul vohada!

Laialehine kellukas (Campanula latifolia)

Muidu aga teen aias seda, mida tavaliselt juulis ikka – olen jõudumööda rohinud püsikupeenraid ja hävitanud aias naati. Imetlen õitsvaid raudrohtusid, suurt tähtputke ja ikka veel kurekellasid, kes hakkasid pudenema juba paar nädalat tagasi, aga on endiselt ilusad! Ootan pikisilmi päevaliiliate plahvatust, olen ära näinud esimese karvase päevakübara, aed-raudürdi ja lilltubakaõie. Kohe puhkeb esimene lillhernes ja varsti on  ogaputke ja monardade aeg käes. Satikate korjamine lodjap-põisenelalt annab tulemusi ja rohelise võsu lõikasin välja. Möödunud aastal otsetud must leeder õitseb. Näed sa siis – häid uudiseid on palju rohkem!

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’

Ruuge päevaliilia ootel 4.07.2019

Eelmisel aastal külvatud lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 30.06.2019

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Alguses mõtlesin, et teen Nastjast eraldi postituse, aga siis loobusin. Kes see ikka märja asfaldi karva elajast pilte näha tahab? Looduses on nii palju hoopis ilusamaid värve, kuigi kõrrelised hakkavad juba kahtlaselt punakaid toone võtma. Lisan tänasele jutule suvalisi pilte aiast ja aia tagant ja lülitun tagasi laulupeolainele.

Naistepuna (Hypericum) maja seina ääres

Niidutaimed kodutee ääres