Linnulugu nr. 3: laanepüü

Vabandan juba ette, et tänasele postitusele lisatud fotod ei ole just ülearu kvaliteetsed, aga ma ei ole ka loodusfotograaf 🙂 Lugu ei jää selle väikese asja pärast veel kirjutamata, sest tänane peategelane laanepüü on minu jaoks sedavõrd haruldane nähtus. Ei ole mina kuulnud, et teda meie kandis varem nähtud oleks, aga selle aasta juulikuus ta meie aeda äkki ilmus.

Kokku olen ma  neid näinud nüüd juba neljal korral. Esmakohtumine oli 19. juulil ja sellest olen ma juba kirjutanud SIIN. Teine kohtumine oli 23. juulil all aias. Viisin jälle midagi kompostihunnikusse ja päris juhuslikult nägin, et tuttava profiiliga töntsakas lind istub risuhunniku kõrval madalal sarapuuoksal. Pikalt ta seal ei passinud, vaid lendas mind nähes vurinal minema.

Kolmas kord oli 17. augustil, siis nägin neid koguni kaks korda ja neid oli juba vähemalt kaks tükki. Mul jälle asja alla aeda ja minu lähenedes paterdasid nad kompostihunniku tagant kaugemale metsa. Oi, kus mul tekkis hasart! Võtsin maja juurest fotoka ja jäin neid ootama. Kükitasin seal päris tükk aega ja päris juhuslikult pöörasin pilgu paremale ja ennäe – oligi keegi õunapuu otsas. Jõudsin teha kaks udust pilti ja üks neist on SIIN.

Sama päeva õhtul võtsin sae ja tugevad oksakäärid ja hävitasin suurte kuuskede taga soo servas natuke võsa, et kuuskede taha natuke rohkem valgust saada. Seal toimub pidevalt midagi põnevat ja ma ei näe mitte midagi! Kunagi tegi isa seal heina ja all soos võis isegi põtru näha. Kaua ma seal muidugi ei möllanud, sest võsa harvendamine on päris ränk töö, pealegi oli ilm palav. Õhtul, kui päike kuuskede tagust valgustas, olin tehtud tööga rahul, samas muretsesin, kas ma kanaliste elupaika mitte ära ei hävitanud? Õnneks oli mu hirm asjatu.

Kompostihunniku taga harvendasin võsa ja tekitasin kuuskede taha pisut valgust

Kõige värskem kohtumine laanepüüdega oli läinud teisipäeval, 27. augustil. Jõudsin maale 11.00 paiku ja vaikselt aia poole minnes nägin neid toimetamas lausa keset aeda vana metsiku õunapuu all. Kaks suuremat lindu toimetasid seal, kus on lagedam, vähemalt üks pea paistis ka kaugemal kõrge naadi vahelt välja. Üks lind kõndis läbi aia, peatus korraks kivihunniku otsas ja lendas siis mustsõstrapõõsasse maiustama. Teine lind läbis sama raja ja poseeris samuti kivihunniku otsas. Vau! Tundus, et nad olid seal terve igaviku, kuigi tegelikult kestis fotosessioon kõigest 6 minutit (hijem piltide pealt vaatasin kellaaega). Tahaks teada, mitu korda peab nendega kohtuma, et mul pildistades käed värisema ei hakkaks ja fokusseerimine õnnestuks? 🙂

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Ilmselt emaslind, kes hiljem mustsõstrapõõsas marju sõi

Peitepilt: leia mõstsõstrapõõsa okste vahelt laanepüü

Laanepüü (Tetrastes bonasia), isaslind

Nüüd olen oma udupilte näidanud tuttavale ornitoloogile, kes kinnitas, et tegu on laanepüüga. Laanepüü on Eestis üsna tavaline, kusjuures looduskaitsealune lind (III kategooria). Mul on hea meel, et suutsin nad õigesti määrata ja veel suurem rõõm muidugi selle üle, et nad meie kandis elavad.

Action toimub ikka siin all aias

 

Augustilõpp peamiselt pildis

Täna pikka juttu ei kirjuta. Eelmisel nädalal sadas ühel õhtul paduvihma, mina keetsin linnas moosi. Muidu aga on ilmad jumalikud – soojad ja päikselised. Igal võimalusel sõidan maale ja imetlen seda õiteküllust. Enam ilusamaks vist ei lähe, aga nii olen ma juba ennegi arvanud. Kõik õitseb, liblikad ja kimalased lendavad hämarani ja minu hing hõiskab.

Liblikad ja liblikõielised

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) argentiina raudürdil

Väike koerliblikas (Aglais urticae) ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis)

Rohetäpik (Argynnis paphia f. valesina) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Lillherned 22.08.2019 – peaaegu õitest sein!

Olen püüdnud võimalikult palju siilkübaraid korraga pildile saada – no ei õnnestu! Need põõsad on mul päris suured. Aniisi-hiidiisopid on sel aastal kenad, ogaputk kippus külili vajuma, teda tuli natuke toestada. Pärast vihma on vana kollased lõhislehised päevakübarad ikka nii pikali kui olla saab, aga tuule ja päikese käes kerkivad jälle kõrgustesse.

Siilkübarad ja hiidiisopi õieküünlad

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea), natuke näha ka lilltubakat ja lõhislehist päevakübarat

Siilkübarad ja vanad lillad floksid maja ees

Floksid ja seebililled hakkavad lõpetama, särav päevakübar ja kukehari on stardivalmis. Appi! Siis jäävadki ju ainult sügisastrid ja kogu lugu? Parem ei mõtle sellele. On olnud vihma ja päikest, rohi kasvab nii et ragin taga.

Siilkübar, ogaputk, aniisi-hiidiisop ja ees natuke argentiina raudürti

Siilkübar, aniisi-hiidiisop, ogaputk ja taga paistmas lilltubakas

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja alustav särav päevakübar (Rudbeckia fulgida)

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) ja must aroonia

Ega mingeid uusi õitsejaid ju õigupoolest polegi lisandunud, aga tekkinud on igasuguseid huvitavaid värvikombinatsioone. Augustiõhtute valgus on eriline. Ilus aeg on! Seda tahtsingi öelda.

Lillherned korjatud

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ‘White swan’ ja kimalane õhtuvalguses

 

Augusti võlu ja valu

Loodus liigub vääramatul kursil sügise poole ja see teeb meele kurvaks. Maale sõites ei vaata ma enam ammu rongiaknast välja, sest mis neist pruunidest kõrtest ikka vahtida, loen parem raamatut. Aias aga on pilt hoopis teine – õisi on rohkem kui eales varem, seda nii aasta lõikes kui aia ajalugu silmas pidades. Õnneks on viimaste päevade ilmad olnud suviselt soojad ja on olnud võimalust kogu seda õierikkust imetleda. Kohati on tunne, nagu oleksin kuskil liblikakasvanduses, sest õhk on kohati paaniliselt õielt-õiele lendavaid admirale täis, sekka mõni ohakaliblikas ja rohetäpik. Sääsed hammustavad väga valusalt, aga keda ei ole sel aastal üldse, on herilased.

Admiralid siilkübaratel

Suhteliselt rääbaka välimusega rohetäpik (Argynnis paphia L.)

Kolm päeva järjest käisin maal ja lihtsalt ilus oli olla, sest midagi otseselt tegema ju ei pea, teeradadelt alõtšade ja puude alt õunte korjamine välja arvatud. Tore on lihtsalt aias ringi käia, vahepeal lilli pildistada või loomi ja linde passida. Seda viimast on olnud omajagu, sest ma nägin ühel päeval ometi metskitse ära ja ka kanalisi olen aiaservas rohkem kui paar korda näinud.

Metskits (Capreolus capreolus) alla aias. Tundub, et noor isend ja sümpaatselt juhm, sest passis päris kaua ühe koha peal ja uuris mind

Fotod tulid paraku jälle haruldaselt halvad, sest näiteks metsikitse ma pildistamishetkel kohata ei lootnud. Tegin parasjagu mingitest lilledest lähivõtteid ja tegin ootamatust külalisest pildi vale resolutsiooniga. Pagan! Kanalised on aga põnevust pakkunud rohkem kui rubla eest, sest nad on üllatavalt tihti ennast ilmutanud erinevates aia servades ja üleeile istus üks isend all aias viltuse noore õunapuu oksal. Kas ma olin temaga kohtumiseks valmis? Muidugi mitte. Ja pilt tuligi väga udune, aga tahaks teda ju ometi näidata! Olen guugeldanud ja arvan, et tegu on laanepüüga. Kui õnnestub teravam pilt saada, siis küsin tuttavalt ornitoloogilt ekspertarvamust.

Kas laanepüü? Loodan kunagi parema pildi saada

Aga no lilled on ju ikka põhilised! Vana kollane lõhislehine päevakübar kõrgub taevani ja kõik vaasid on neid täis. Kui ma neid regulaarselt maha ei lõikaks, vajuks kõrged varred raskete õitega maadligi. Siilkübarad ja aniisi-hiidiisopid on uhked, floksid, seebililled ja isegi monardad jätkavad veel. Karvane päevakübar ‘Irish Spring’ on kaunis nagu ikka, teine sort ‘Cherry Brandy’ alles hakkab ilmet võtma. Lillherned ja lilltubakad ei näita väsimuse märke, argentiina raudürt kogub veel ennast. Õitsevad esimesed astrid ja krüsanteemid. Oh ja ah! Mul läheb ikka veel aega, et sügise saabumisega leppida.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’

Liilia (Lilium) ‘Patagonia’ ja valge siilkübar (Echinacea purpurea) ‘White swan’

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea)

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), valge aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), seebililled ja floksid

Alõtšasid on sel aastal palju, ka paradiisiõunu ja valgeid klaare, mis on üle mitme aasta täiesti arvestatava suurusega ja polegi koidest puretud. Kurb on neid komposti tassida, aga kellele ma neid pakun, kui naabritel on omalgi puualused õunu täis? Keedaks moosi, aga kes seda sööb? Ega ma ise ka teab mis moosisõber pole. See on jälle üks klassikaline augustimure koht – mida teha aiasaadustega? Huvilised, andke märku!  Mustsõstraid on sügavkülm täis, neid ma söön küll hea meelega nii karbist kommi asemel kui smuuti sees. Küüslaugud on peaaegu üles võetud, saagiga olen päris rahul. Arooniad on veel põõsas ja loodan enne musträstaid sealt oma jao kätte saada, aga kui see ahvikari parvega peale lendab, nad on paari päevaga võimelised tegema puhta töö.

Paradiisiõunapuu

Must aroonia (Aronia melanocarpa)

August on ilus kuu ja võiks veel nii … umbes 30 päeva kesta. Karta on, et läheb teisiti nagu varasematel aastatel. Vikerraadio mängib selliseid lugusid nagu “Kord olid niidud rohelust täis …” või siis “Suve nukker lõpp on käes …” Kõige koledam on veel Virmaliste “Naer” (“Suvi kadund käest …”). Kõik need on muidugi väga head laulud, aga no ei taha sügist! Prr!

Täna sajab jälle vihma ja et tagasi positiivsemale lainele saada, vaatame lillepilte, sest see hetk kestab ju veel.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja vanad floksid

Mingi ritsikas lõhislehise päevakübara õiel

August siilkübarate ja admiralidega

 

 

 

 

 

Augusti algus ja natuke juulit tagantjärele

Õhus on juba pikemat aega tunda sügist – valgus on teistsugune ja õhus on kargust, isegi kui päike paistab. Kolm kõrbekuuma päeva juuli lõpus, kui Sahara leitsak meieni jõudis muidugi ei loe. Kuni kuuenda augustini kuivas kõik ja kastmist oli omajagu. Nüüd on aga tublisti vihma tulnud – taimed on rahul ja minu süda ka. Vahel piisab õnnetundeks vannitäiest vihmaveest!

Aedmonarda (Monarda didyma) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum)

Väärtuslik vannitäis vihmavett!

Olin viis päeva aiast eemal ja eile aias avanev pilt oli meeliülendav! Kõik õitses ja ka muru maja ees oli taas rohetama löönud. Floksid olid vihmaga natuke räsida saanud, aga ei midagi hullu. Veetsin aega oma lemmiktegevusega, mida ma nimetan nokkimiseks – käisin taimekääridega aias ringi ja lõikasin maha pikali vajunud lillevarsi ja hääbunud õisi. See on üks ütlemata tore töö! Vahepeal pildistasin ja seadsin lilli vaasi.

Hommikul maale jõudes alustan alati lillhernestest ja minu omad elavad hästi. Nii mõnedki Rootsi aiapidajad kurdavad, et küll on taimed alt kollaseks muutunud, lehetäisid või jahukastet täis. Mina aga nopin ikka vaasitäisi ja uute kasvude järgi otsustades tundub, et seda rõõmu jätkub külmadeni. Ma korjan iga kord sisuliselt kõik õied ära ja kui vahepal oli küll õisi vähem, siis nüüd olid nad viie päevaga end kogunud.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – eilne saak

Esimesed liiliad on ammu lõpetanud, aga ‘Forza Red’ ikka uhkeldab veel maja ees, kuigi poetab ka õielehti. ‘Patagonia’ pole veel alustanud ja ‘Centerfold’ on ammu minevik.

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’ (5 õit) ja ‘Centerfold’ (5 õit) 28.07.2019

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’ ja alustavad siilkübarad 4.08.2019

Seda, et liblikaid on sel aastal vähem kui mullu, on paljud märganud. Neid ikka on, aga lendavad enamasti ühe-kahekaupa ja sellist liblikauputust, kui möödunud aastal muidugi ei ole, sest ilmastik on ka teine. Kui kimalaste ja liblikate lemmikud peaks pingeritta panema, siis on kahtlusteta esikohal pikalehine mailane, edasi tulevad lavendel ja lamedalehine ogaputk, alles siis siilkübarad ja teised.

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) ja admiral (Vanessa atalanta)

Ohakaliblikas (Vanessa cardui) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel seebilill kasvab maja ees peenras? Ma lihtsalt armastan seda lille ja imetlen teda igal võimalusel, kasvagu ta siis raudteede ääres paksus rohus või Pelgulinna Selveri kõrval tühermaal. Kui tal väsinud õied õigel ajal maha lõigata, õitseb ta hea õnne ja soodsate ilmade puhul isegi teist korda. Olen teda tohututes kogustes maja eest peenrast välja rookinud, aga loobuda ei taha temast mingil juhul.

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Vanadest talulilledest on muidugi floksid täisõies, kuigi sel aastal nad miskipärast väga võimsad ei ole. Mul on aias ainult vanad sordid (vaid üks kirkam roosa on uus), kelle nimedest pole õrna aimugi.

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), ees pikalehine mailane (Veronica longifolia)

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata)

Lamedalehine ogaputk, siilkübar, valge hiidiisop, pikalehine mailane ja floksid

Aiapäev algab mul alati lillhernestega ja lõpeb lilltubakaga, kui ta kõik õied lahti lööb ja lõhnab nagu hull!

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja ‘Grandiflora’ 10.08.2019

Lõpetuseks panen siia ühe pildi kimbust, mis seekord koosneb ainult kollastest õitest.  Need on taimed, kes olid pisut väsinud olemisega (karvane päevakübar ‘Irish Spring’ ja raudrohi ‘Summer Berries’) või liiga kõrged (lõhislehine päevakübar), sekka paar oksa tavalist peterselli, keda kasvatan sel aastal vaid õite pärast. Kollane ON ilus!

Ulualune kollase lillekimbuga