Vabandan juba ette, et tänasele postitusele lisatud fotod ei ole just ülearu kvaliteetsed, aga ma ei ole ka loodusfotograaf 🙂 Lugu ei jää selle väikese asja pärast veel kirjutamata, sest tänane peategelane laanepüü on minu jaoks sedavõrd haruldane nähtus. Ei ole mina kuulnud, et teda meie kandis varem nähtud oleks, aga selle aasta juulikuus ta meie aeda äkki ilmus.
Kokku olen ma neid näinud nüüd juba neljal korral. Esmakohtumine oli 19. juulil ja sellest olen ma juba kirjutanud SIIN. Teine kohtumine oli 23. juulil all aias. Viisin jälle midagi kompostihunnikusse ja päris juhuslikult nägin, et tuttava profiiliga töntsakas lind istub risuhunniku kõrval madalal sarapuuoksal. Pikalt ta seal ei passinud, vaid lendas mind nähes vurinal minema.
Kolmas kord oli 17. augustil, siis nägin neid koguni kaks korda ja neid oli juba vähemalt kaks tükki. Mul jälle asja alla aeda ja minu lähenedes paterdasid nad kompostihunniku tagant kaugemale metsa. Oi, kus mul tekkis hasart! Võtsin maja juurest fotoka ja jäin neid ootama. Kükitasin seal päris tükk aega ja päris juhuslikult pöörasin pilgu paremale ja ennäe – oligi keegi õunapuu otsas. Jõudsin teha kaks udust pilti ja üks neist on SIIN.
Sama päeva õhtul võtsin sae ja tugevad oksakäärid ja hävitasin suurte kuuskede taga soo servas natuke võsa, et kuuskede taha natuke rohkem valgust saada. Seal toimub pidevalt midagi põnevat ja ma ei näe mitte midagi! Kunagi tegi isa seal heina ja all soos võis isegi põtru näha. Kaua ma seal muidugi ei möllanud, sest võsa harvendamine on päris ränk töö, pealegi oli ilm palav. Õhtul, kui päike kuuskede tagust valgustas, olin tehtud tööga rahul, samas muretsesin, kas ma kanaliste elupaika mitte ära ei hävitanud? Õnneks oli mu hirm asjatu.
Kõige värskem kohtumine laanepüüdega oli läinud teisipäeval, 27. augustil. Jõudsin maale 11.00 paiku ja vaikselt aia poole minnes nägin neid toimetamas lausa keset aeda vana metsiku õunapuu all. Kaks suuremat lindu toimetasid seal, kus on lagedam, vähemalt üks pea paistis ka kaugemal kõrge naadi vahelt välja. Üks lind kõndis läbi aia, peatus korraks kivihunniku otsas ja lendas siis mustsõstrapõõsasse maiustama. Teine lind läbis sama raja ja poseeris samuti kivihunniku otsas. Vau! Tundus, et nad olid seal terve igaviku, kuigi tegelikult kestis fotosessioon kõigest 6 minutit (hijem piltide pealt vaatasin kellaaega). Tahaks teada, mitu korda peab nendega kohtuma, et mul pildistades käed värisema ei hakkaks ja fokusseerimine õnnestuks? 🙂
Nüüd olen oma udupilte näidanud tuttavale ornitoloogile, kes kinnitas, et tegu on laanepüüga. Laanepüü on Eestis üsna tavaline, kusjuures looduskaitsealune lind (III kategooria). Mul on hea meel, et suutsin nad õigesti määrata ja veel suurem rõõm muidugi selle üle, et nad meie kandis elavad.