Arhiiv

Monthly Archives: september 2019

Täna on septembrikuu viimane päev. Läinud nädalal lakkas see katkematu sadu ja ilmad läksid harjumatult soojaks, aga praegu kostab akna tagant jälle vihmaladinat. Homseks lubatakse tugevat tuult, isegi tormi.

Esimesed hallad aias suuri kahjusid ei põhjustanud, vaid tagetesed läksid looja karja ja suvedaaliad said külmakahjustusi, aga nemad olidki sel aastal miskipärast viletsakesed. Aastad ei ole tõesti vennad – 2017. aasta 1. oktoobril olid suvedaaliad kõik kenasti õitsemas, isegi lõhislehiseid päevakübaraid olid veel maha lõikamata. Ega praegugi aed veel päris õitevaba pole, aga varsti läheb suuremat sorti lõikuseks.

Õiekas aster

Õiekas aster

Argentiina raudürt veel päris kena

Argentiina raudürt veel päris kena 28.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas 21.09.2019

Kahel viimasel nädalavahetusel olen jätkanud risu põletamist ja võsa piiramist, ehk et tööd on sujuvalt liikunud alla aeda, kus laiub džungel. Laupäeval jõudsin nii kaugele, et jõudsin vana veeauguni, mille ääres kasvasid mu lapsepõlves kullerkupud ja jaanililled. Kunagine heinamaariba on noori puid täis ja vanade kuuskede juured on maapinnal näha. Imestan jätkuvalt, et maastik võib nii totaalselt muutuda. Millal seal viimati vikatiga heina tehti, ei oska isegi arvata.

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Kui ma ühel päeval juba omadega all soos olin, siis võtsin ette jalutuskäigu läbi võsa ja läksin üle soosaarte nii kaugele, kui viitsisin. Tegin paar pilti ja olen guugeldanud, et teada saada, mis tüüpi sooga tegu on, aga targem ikka ei ole. Liigivaene madalsoo? Üht metslooma magamisaset nägin ka, see oli ilmselt metskitse oma. Seal märgalal pesitsevad igal suvel sookured, kes nüüd on juba Egiptimaa poole teel.

Soo

Soo

Soosaar

Soosaar

Keegi on siin maganud

Keegi on siin maganud

Alt sooservast avastasin ühe metsiku õunapuu, kelle õunad olid … magusad! Aias kasvab paar uuemat õunapuud, aga mis sort see küll oli? Kes seda enam mäletab. Ehk leian kunagi kellegi, kes suudab välimuse ja maitse järgi neile nime anda.

Õunad ja pirnid

Mis sort see vasakpoolne võiks olla? Praegu süüa ei kõlba, mingi talisort

Kui ma seal aias müttan, siis on mul natuke tunne, nagu oleksin maadeavastaja ja restauraator ühekorraga. Avastan kadunud maastikke, lõikan metsistunud mustsõstra- ja tikripõõsaid ja ise nuputan, kas nad on üldse päästmist väärt? Ilmselt on need hangitud sügaval nõukaajal ja pole väga väärtuslikud, aga mine tea. See vanaema aia taastamine pakub mulle mingit seletamatut rahuldust. Oleks ju tore, kui aed (ja aiatagune) näeks kunagi välja selline, nagu ta kunagi oli. Või no peaaegu samasugune.

Ma ei tea, ilmselt on põhjus pimedates sügisõhtutes, et ma muutun pisut melanhoolseks. Homme algab oktoober ja mu töölaual vaasis on laupäeval maalt toodud kimp lillherneid. Polegi ju paha? Kirju sügis ja vananaistesuvi on alles ees.

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)?

 

 

 

 

Näib, et esimesed sünged sügistuuled on mind blogilainelt minema puhunud. Tööpäevad on pikad ja õhtuks olen läbi nagu läti raha. Ega ma praegugi teab mis värskusest pakata, aga võtan ennast kokku ja panen siia kahest viimasest teisipäevast mõned pildid, muidu need jäävadki arvutisse kopitama. Vahepeal on suvest pöördumatult sügis saanud, jakk on vahetatud jope vastu ja isegi kindaid on vaja läinud. Pühapäeval oli tõeline torm – ilm oli pime, vihma kallas lakkamata ja tugev tuul peksis rõdul potis kasvavaid argentiina raudürte vaheldumisi pikali ja vastu seina. Ellu jäid! Vihma on sel sügisel meeletutes kogustes maha sadanud.

Majaots 10.09.2019

Majaots 10.09.2019

Suvedaalia (Dahlia pinnata) 'Unwins'

Suvedaalia (Dahlia pinnata) ‘Unwins’

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) 'Goldsturm' 10.09.2019

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 10.09.2019

Teisipäevadega on mul seni vedanud – olen linnatööst vaba ja kui ilm vähegi lubab, pakin hommikul asjad ja kaon maale. 10. septembril oli Suve Viimane Päev – ilm oli soe (isegi väga) ja päris hilise õhtuni sai väljas olla lausa topiväel! Oleksin võinud ju niisama oleskleda, lilli ja liblikaid imetleda, aga mina tegelesin maastikukujundusega. Olin paar päeva varem maja ees maha võtnud paar vana sarapuuharu ja mõned hirmkõrged sirelid, abiks vana taburet ja käsisaag. Suurema sodi koristasin samal päeval õue pealt ära, aga mõned rondid jäid veel kuuskede alla vedelema, sest jaks sai otsa. Nii ma neid siis palava päikese käes juppideks saagisin ja õue pealt minema vedasin. Vahelduseks põletasin all aias oksahunnikut – seegi hakkas juba ebainimlikke mõõtmeid võtma. Rabelesin päris korralikult ja samal ajal kummitas peas ühe vana lasteraamatu pealkiri – “Sul on teha mehetöö”. Ha-ha! Olin iseendaga väga rahul, sest tehtud sai palju ja õu sai jälle valgemaks. Järgmisena võtan ette üle mõistuse jämedaks kasvanud alõtšad ja vahtrad all aias. Olen aru saanud, et mu põlgliku pilgu peale nad ei murdu.

Tööpõld 8.09.2019

Tööpõld maja ees 8.09.2019. Kõrged sirelid on maha võetud

Karvane päevakübar kaevupeenras

Karvane päevakübar kaevupeenras

Õhtul tuli õde külla ja alla aeda minnes imestas, et mets on nagu müür. Tegelikult ongi. Puud kasvavad meeletu kiirusega ja võsa kasvab peale, kui seda ohjes ei hoia. Tahaks, et ühel päeval märkaksid külalised ka all aias pigem seda, mis tehtud on 🙂

Teisipäeval nädal hiljem, 17. septembril oli temperatuur oma 12 kraadi madalam, aga päike paistis ja tuul oli võrreldes eelmiste päevadega mõnevõrra taltunud. Admiralid kuivatasid oma tiibu naadilehtedel ja mingil  ajal oli meeleolu päris suvine, ainult et õhk oli harjumatult jahe ja imelik oli keset päeva tuppa jope järele minna.

Kukehari (Hylotephium spectabile) 'Herbstfreude' 17.09.2019

Kukehari (Hylotelephium spectabile) ‘Herbstfreude’

Harilik sügislill (Colchicum autumnale) 17.09.2019

Harilik sügislill (Colchicum autumnale) 17.09.2019

Rudbeckia hirta

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 17.09.2019

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' 17.09.2019

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 17.09.2019

Pühapäevane torm oli mu lillherneseina pikali lükanud ja esialgu arvasin, et ei hakka sellega jändama – ju oli nende aeg siis läbi saanud. Mingil ajal läksin siiski asja uurima ja otsustasin päästeaktsiooni ette võtta. Toestasin peenra ühe külje olemasolevate hernekeppide ja paari jämedama toikaga ja õnnestuski kogu see kupatus uuesti üles tõsta ja mingil moel kinni siduda. Näis, mis pilt järgmine kord avaneb.

Ulualune lillherneste ja astritega

Ulualune lillherneste ja astritega 8.09.2019. Rootsist ostetud käärid on ägedad, aga mitte eriti mugavad

Lillhernesaak pärast päästeoperatsiooni 17.09.2019

Lillhernesaak pärast päästeoperatsiooni 17.09.2019

Niitsin muru ja lõikasin maha lõhislehised päevakübarad ja päevaliiliad. Torm oli räsinud siilkübaraid ja teisigi lilli. Mõnd taime toestasin, aga muidu käisin kääridega aias ringi ja lõikasin maha kõik selle, mis silma riivas. Vaasid said täis ja võtsin päris suured kimbud ka linna kaasa, muu hulgas loomulikult ka lillherneid. Õitsejaid jäi veel päris palju minust aeda maha, aga nüüd lubab ilmateade juba mõnda aega hallaöid. Ehk läheb see karikas seekord veel meist mööda.

Karvased päevakübarad ja krüsanteemid

Karvased päevakübarad ja krüsanteemid

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) 'Atropurpurea'

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’

Alpi ogaputk (Eryngium alpinum) 'Superbum' sügisvärvides

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) sügisvärvides

Metsloomi ja laanepüüsid pole enam näinud, küll aga igat sorti rästaid ja rähne ja ühel päeval õnnestus udupildistada üht kakulist, kes istus keset päeva külatee ääres kõrge kuuse otsas. Äge! Ja tol soojal teisipäevaõhtul, kui õega maja ees istusime ja kohvi jõime, eksis meie aeda üks tubli eestmaalasest seeneline. Kui ma oleksin tol hetkel üksi maal olnud, oleksin vist krambid saanud. Seekord vedas. Küsimise peale kurtis ta, et seeni on, aga suurem osa neist on ussitanud, ise demonstreeris lahkelt meile mõnd sellist puravikku. Kui ta oli läinud,  meenutasime õega oma isa, kes armastas metsas käia ja korjas ikka üles iga viimsegi seenepussaka. Koju tulles teatas ta uhke näoga, mitu seent tal seekord õnnestus leida. Ema puhastas ja torises, aga järgmine kord kordus kõik jälle samamoodi. Imelik mõelda, et tookord tundusid need igal sügisel korduvad stseenid tragikoomilised, tänaseks on neist aga saanud soojad mälestused.

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) 'Goldsturm' 17.09.2019

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 17.09.2019

Tartu roos

Tartu roos

Must aroonia ja sinine septembritaevas 17.09.2019

Must aroonia ja sinine septembritaevas 17.09.2019

Nädal aega pole maale saanud, sest linnatöö nõuab oma. Mul on õnneks selline ilus amet, et paar korda aastas on toad lilli täis ja nendegi eest hoolitsemine võtab oma aja. Tänagi tegelesin sellega tunnikese ja enamgi,  arvutis mängis taustal eilne saade “Gardeners World”. Kuna ilmateade lubab tänaseks meie kanti vihma, siis maale ei lähe, pigem panustan homsele, kui on loodetavasti kuivem ilm.

Septembri võtsin vastu maal ja tänased pildid tulevadki augusti viimastest ja septembri esimesest päevast. Aias ringi jalutades ei saakski nagu aru, et midagi väga muutunud oleks – suvi justkui kestaks veel. Õitsejaid on palju, aga püsikupeenardes ja üldvaadetes võib siiski täheldada teatud kulumise märke. Arooniapõõsad on kirjud ja kask puistab kollaseid lehti.

Majaots püsikupeenardega

Majaots püsikupeenardega

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) ja lavendel

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) ja lavendel

Siilkübarad ja vanad lillad floksid 30.08.2019

Vanad lillad floksid ja siilkübarad

Seebililled ja floksid on osaliselt lõpetanud, vaid varjus kasvavad taimed on hilisemad ja veel täitsa kobedad. Siilkübarad ja lõhislehised päevakübarad ehk vanad kollased talijorjenid on jätkuvalt täisõies, neile sekundeerivad teised kõrged kollased preeria-päevalilled. Argentiina raudürdid on uhked ja kolmas kollane lill särav päevakübar on õied avanud. Esimesed astrid korjasin vaasi juba augusti lõpus ja kukehari hakkab võtma roosat jumet. Eelmisel suvel ostetud verev vesikanep on aastaga ikka väga võimsalt kõrgust visanud ja üks ütlemata uhke taim, aga tema pilt tuleb siia kunagi hiljem.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja siilkübarad

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja siilkübarad

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani)

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani)

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani), keda mina kutsun ikka kinkija järgi Kaevu tänava kolllaseks

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani), keda mina kutsun ikka Kaevu tänava kollaseks

Aedaster (Callistephus chinesis) 'Pompon'

Aedaster (Callistephus chinesis) ‘Pompon’

Mu lillhernejutt hakkab vist juba tüütuks muutuma, aga ei saa märkimata jätta, et eelmisel reedel korjasin rekordkoguse õisi ja jagasin kimpe naabritele ja külalistele, koju viisin neid nagunii. Lilltubakas naaberpeenras ei jää millegagi alla, ainult vaasilill ta vist ei ole.

Lillherned ja lilltubakad 30.08.2019

Lillherned ja lilltubakad 30.08.2019

Lillhernesaak 30.08.2019

Lillhernesaak 30.08.2019

Olen istutanud uusi taimi, aga sellest ja suvistest aiakeskuste külastamisest tuleb kunagi eraldi postitus. Valge klaar on puu alla pudenenud ja komposti tassitud, tartu roosil sel aastal õunu ei ole. Kui muru niitmisest, püsikuõite lõikamisest ja õunte korjamisest jaksu ja viitsimist üle jääb, olen hävitanud hullu umbrohtu – naati ja noori alõtša-, vahtra-  ja saarepuid. Hämmastav, kui kiiresti nad kasvavad! Need nurgad, kuhu ma eelmisel aastal ei jõudnud, on jonnakaid võsusid täis.

Aga 1. september sööbib mällu, sest naabrinaine kutsus pidulikule arbuusiavamisele. Mõtleks – meie külas kasvavad arbuusid! Seest oli ta roosa, aga muidu mahlane ja väga magus. Äkki peaks ka järgmisel aastal proovima? Vaatame, mis mõtted mul järgmisel kevadel on. Hetkel aga sean vist sammud Kristiine aiakeskusesse ja ostan paar sügisheleeniumit. Vaatan neid vaasis ja imetlen – küll on ikka ilusad!

Siilkübarad ja kollane liblikas

Siilkübarad ja kollane liblikas

See vahtraleht liugles mu jalge ette perroonil 1. septembril rongi oodates

See vahtraleht liugles mu jalge ette 1. septembril perroonil rongi oodates