Arhiiv

Monthly Archives: oktoober 2019

“Lume lõhna on tunda,” ütles aastaajast olenemata ikka mu ema, kui väljas oli vastikult külm. Tänast ilma silmas pidades ei olegi see ütlus väga vale, sest temperatuurid on märgatavalt langenud ja alates pärastlõunast läks väljas tõeline põrgu lahti, kuigi Harjumaa ametlikku tormihoiatust ei saanud. Hommikul, kui ilm veel nii hull ei olnud, tekkis tahtmine mere ääres ja metsas üks tiir teha, et algava töönädala stressi pisut maandada.  Pistsin fotoka taskusse ja läksin.

Täpselt nädal tagasi olin klõpsinud pilte enam-vähem sama marsruuti läbides teel Rocca al Mare Bauhausi ja tagasi. Mõnes mõttes oli see ajalooline jalutuskäik, sest ma ei ostnud kohe MITTE MIDAGI! Ilm oli hall, aga soe ja inimesi Stroomi promenaadil ja terviserajal lausa murdu.

Kollane vaher

Kollane

Pihlakad

Pihlakad

Vares

Sügisene

Vares ja vabaõhumuuseum

Vares ja vabaõhumuuseum

Rocca al Mare

Rocca al Mare

Täna olin metsas ja mere ääres peaaegu üksinda, kui mõned vaevatud nägudega tervisejooksjad välja arvata. Vihma sadas vaikselt, aga stabiilselt ja tunni-poolteisega sain läbimärjaks. Koju jõudsin lirtsuvate jalanõudega, sest mets oli märg ja kõik rajad olid vee all, ka rannapargi asfaltteed.

Pooppuu (Sorbus intermedia)

Pooppuu (Sorbus intermedia)

Tüved

Tüved

Stromka

Sügis

 

Meri 2

Tee

Rand

Rand

Meri

Meri

Kajakad

Kuhu me vaatama pidime?

Hall meri ja kajakad

Merelinnud

Sadam

Laev ja sadam

Lepp

Lepp

Sadu

Sadu

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 2

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus)

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus)

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus)

Puhas kuld

Puhas sügiskuld

Pooppuuallee

Pooppuuallee

Kes oleks võinud arvata, et ma leian Stroomi metsast hariliku kikkapuu ja lumimarjapõõsa? Ja Kolde puiestee pooppuuallee (mis tore sõna!) on igal aastaajal lihtsalt vaimustav, isegi sellise koerailmaga nagu täna. Ma elan ikka väga heas kohas – umbes kümne minuti kaugusel on nii mets kui meri. Vahel on hea seda endale meelde tuletada.

 

 

 

Oktoobri teine pool on toonud  ka Põhja-Eestisse suhteliselt sooja ilma ja isegi päikest, aga niipea kui pilved taeva katavad, on kogu olemine hall ja tunned, kuidas kaamos ligi hiilib. Vähe sellest, ilmaportaalid ähvardavad lume ja varase talvega. Ei taha! Maal on puud on juba päris paljad ja aeda katab paks lehekiht, mis vist jääbki kevadet ootama. Riisumisega on sel aastal asjad nirusti, aga äkki tuleb novembris ikka veel plusskraade ja jõuan veel midagi ära teha. Tuiskama ju ometi veel ei hakka?

Vana vaher on lehtedest päris paljas

Vana vaher, meie mitteametlik majapuu on lehevaba 24.10.2019

Läinud kümne päeva jooksul olen ikka aiatööd ka teinud, aga see on möödunud tulpide istutamise tähe all. Eile torkasin mulda viimased küüslaugud ja tulbisibulad ja olen endaga väga rahul, kui see riisumata aed välja arvata. Püsikute lõikamine on ka pooleli, sest olen suutnud ära lõhkuda kaks paari oksakääre – ühel läks vedru pooleks, teistel kadus vedru lihtsalt ära. Kas peaks tulevikus investeerima kallimatesse aiakääridesse? Võimalik. Samas sain oma sibulad õigel ajal maha just tänu sellele, et kääritöö muutus väga ebamugavaks.

10 kollast krookust jumalatelille ees ja kõrval

Kollased krookused olid aiast veel puudu, nüüd need ka olemas

Tulp 'Saueternes' vana õunapuu all

Igast sibulast tuleb pilt teha, muidu ei mäleta enam iial, kes kuhu maha sai

Siin segamini keskmise suurusega Purissimad ja Judith Leysterid

Pole varem sorte ja värve seganud. Siin en valged Purissimad ja tumeroosad-punased Judith Leysterid

Õisi jääb iga päevaga üha vähemaks ja suurema osa suvikutest olen komposti viinud. Jäänud on veel lõvilõuad ja lillherned, kes vapralt vihma ja tormituuli trotsivad. Ka kirju salvei ei kavatse veel alla anda ja õitseb. Muidu on maha lõigatud kõik see, mis on pruun ja riivab silma. Konkurentsitult on kõige koledamad aias siilkübarad, aga jätan nad ometi lindude rõõmuks peenrasse püsti nagu ka aniisi-hiidiisopid, argentiina raudürdid, monardad ja ogaputked. Püüan seda kaduvikku aias pidevalt vaadata Piet Oudolfi silmadega, aga no ei tunne nendest hallidest ja pruunidest toonidest erilist rõõmu, mis teha.

Püsikupeenar aniisi-hiidiisopi, alpi ogaputke ja siilkübaraga 15.10.2019

Püsikupeenar aniisi-hiidiisopi, ogaputke ja siilkübaraga 15.10.2019

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 15.10.2019

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 15.10.2019

Alpi ogaputk (Eryngium alpinum) 'Superbum' ja särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) 'Goldsturm' 15.10.2019

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) ja särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 15.10.2019

Verev siilkübar (Echinacea purpurea) 23.10.2019

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) 23.10.2019

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) 'Zebrina' 23.10.2019

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ‘Zebrina’ peab lumeni vastu

Kirju salvei (Salvia viridis) eriti külma ei karda

Kirju salvei (Salvia viridis) sel suvel eriti ei edenenud, aga külma ei karda

Õiekas aster (Aster novi-belgii, syn. Symphyotrichum novi-belgii)

Õiekas aster (Aster novi-belgii, syn. Symphyotrichum novi-belgii)

Kaunis aster (Aster novae-angliae, syn. Symphyotrichum novae-angliae)

Kaunis aster (Aster novae-angliae, syn. Symphyotrichum novae-angliae) jõuab igal sügisel hädavaevu õitsema hakata

Ja siis see kukehari – imeline lill, kes pakub oma värvi ja lehestruktuuriga silmarõõmu igal aastaajal. Ma pole justkui varem märganudki, kui palju toone tal erinevates õitsemisstaadiumites on. Vaasis püsib lõpmata kaua ja kasvatab veel juured alla, ole aga mees ja torka mulda! Kui kõik teised õitsejad on lõpetanud, ilutseb tema veel ainsana peenras edasi. Mul on aias loomulikult kõigile teada-tuntud ‘Herbstfreude’ (ilmselt) ja sel suvel ostsin Calmiast ühe punaste lehtedega sordi veel (‘Purple Emperor’). Nimega on asjad jälle segased – kas see ‘Herbstfreude’ on verev kukehari (Sedum telephium) või värd-kukehari (Sedum hybridum)? Kui varem oli ta ladina keeles Sedum, siis nüüd peaks justkui kasutama nime Hylotelephium telephium. Neid nimevariante ikka väga palju, paras segapuder minu jaoks. Kuna kukehari ei taha rammusat mulda, siis sobib ta minu aeda imehästi ja päris kindlasti hangin järgmisel aastal paar sorti juurde.

Kukehari (Hylotelephium) 'Herbstfreude' 15.10.2109

Kukehari (Hylotelephium) ‘Herbstfreude’ 15.10.2019, üks suhteliselt noor taim. Emotsionaalse väärtusega, sest on pärit ühest armsast kingitud kimbust

Kukehari (Hylotelephium) 'Herbstfreude' 23.20.2019

Kukehari (Hylotelephium) ‘Herbstfreude’ 23.20.2019

Üle hulga aja lõpetan postituse külauudiste rubriigiga. Eile, kui hommikul maale jõudsin, oli maja uks lahti. Toast kedagi ei leidnud, aga all aias märkasin kaht kirjus jopes jõnglast, kes mind märgates võsa poole pagesid. Ma ei olnud muidugi viletsam, kihutasin neile läbi padriku järele … tahaks kirjutada nagu gasell, aga arvan, et väle põder oleks kohasem. Igatahes sain ühe sissetungija külateel kätte (teine ei tulnudki põõsast välja) ja küsitlesin teda nagu mõni eeskujulik sotsiaaltöötaja. Tutvustasin ennast, küsisin tema nime ja tegin leebemast leebema häälega selgeks, et võõrastes aedades ja majades pole viisakas käia, eriti kui seal kedagi kodus ei ole. Lapsuke rääkis alguses püüdlikult, et nad läinud vaatama, kas siin kandis toimub midagi kummalist (keegi olevat rääkinud) ja et üldse on sõbranna see, kes teda kolama ahvatleb. See vaeseke ei julgenud näole anda isegi mu jutukaaslase hüüdmise peale: “Tule väääljaaa! Ta ei ole üldse kuri!”. No sain vähemalt ühega neist jutud räägitud ja lahkusime enam-vähem sõpradena.

Nojah, mis sa ikka kostad. Ma küll ei mäleta, et lastena oleksime teiste aedades kolamas käinud, aga siis ei olnudki meie külas ühtki tühja majapidamist. Ja mis me lastest räägime, kui isegi täiskasvanud “satuvad” võõrastesse aedadesse ja imestavad, et välisuks on puha lahti. Ma pole ainus imelik, sest tean teisigi suvilaomanikke, kes põhimõtteliselt ust lukku ei keera, sest varast ei pea teadagi ükski taba. Kuni peenras ei talluta (aeg-ajalt ikka tuleb ette suuremaid ja väiksemaid jalajälgi) ja midagi ei lõhuta (sest midagi väärtuslikku võtta meilt midagi ei ole), pole probleemi. Aga ukse võiks enda järel ikka kinni panna.

Ilmselt selle aasta viimane lillhernekimp. korjatud 24.10.2019

Selle aasta viimane kimp, korjatud 24.10.2019. Oli ilus lillhernesuvi!

Pühapäeval keerame kellad talveajale ja ongi kaamos kohal. Kahe kuu pärast on jõulud ja päevad hakkavad pikemaks minema – see on juba positiivsem uudis. Lõpetaks aga veel rõõmsamate nootidega – eile nägin esimest korda elus väikest sabatihaste parve. Maandusid hetkeks mu pea kohal kase otsas ja läinud nad olidki. Pilti teha muidugi ei jõudnud, aga tuju tegid nad kohe väga heaks.

 

 

 

 

Kakerdaja rabas käimisest oli mitu aastat möödas ja laupäeval tegime ühe seltskonnaga rabaretke teoks. Ilmateade lubas küll paduvihma ja vett krae vahele saime ka, aga kogused polnud märkimisväärsed. Oli päikest, kohati tugevat tuult, palju puutumatut loodust ja puhast ilu.

Oli päikest

Rabamaastik päikeses

ja dramaatilist taevast

Kakerdaja järv 1

Rabavärvid

Rabavärvid

Võrratud kõrrelised

Võrratud kõrrelised

Puu nr 2

Puu

Pilvede värvid Kakerdaja järvel

Pilvede värvid Kakerdaja järvel

Pedak heleroheline, kask kuldkollane

Pedak heleroheline, kask kuldkollane

Kakerdaja järv

Kakerdaja järv

Ladvad

Ladvad

Väike Kalajärv

Väike Kalajärv

Kollane

Kollane

Puutumatu loodus

Mets

Suur Kalajärv

Suur Kalajärv

Lihtsalt raba

Lihtsalt raba

Päikeses lõõmavad kased silmapiiril

Päikeses lõõmavad kased

See sügis tuli teisiti, vähemalt eelmise aastaga võrreldes. Kuhu jäi vananaistesuvi? Kestiski vist ainult päeva või paar. Vihma muudkui sajab ja temperatuurid on vastikult madalad. 1. oktoobril puhus jälle kõva tormituul, mis peksis maha kõik pealinna kastanimunad. Kahju! Nädalavahetusel olid ilmad ju päris kenad, aga laupäeva hommikul hakkas äkki vihma ja lumekruupe sadama ja otsustasin linna jääda. Ei viitsinud külma trotsida ja tubli olla ja pärast muidugi kahetsesin natuke.

Loodus on praegu imeilus! Eile oli vaba päev ja sõitsin maale. Poolest päevast tuli päike välja ja oh seda imet – kõik lõi lausa särama! Kaua see ilu ei kestnud ja mingil hetkel hakkas tihedat seenevihma sadama. Poole tunniga ligunesid riided märkamatult läbi ja pidin need kuivade vastu vahetama. Hingeõhk auras, kui linnaminekuks asju kokku panin. Tunne oli selline nagu oleks november.

Majaesine sügisvärvides

Varjud murul

Vana vaher ja natuke sooserva

Vana vaher ja natuke sooserva

Lillepeenardes midagi rõõmustavat ei ole, kõik õied hääbuvad vaikselt. Aed kattub ühtlaselt langevate lehtedega ja kui ma parajasti kaunist sügist ei imetle, vaatab igalt poolt vastu lähiaegade tööpõld. Eile veel lehti ei riisunud, aga kaevasin maja ees ja taga natuke paari peenart laiemaks, et sinna küüslaugud ja lillesibulad torgata. Enam ei mäletagi, mis asjaoludel ma kord Maximasse jalutasin ja sealt kotitäie tulpidega tagasi tulin, ise rõõmus ja rahul nagu vana kollektsionäär. Mind on vist tulbimaania tabanud – tore ja traagiline samal ajal! No ja sealt va Maximast olin suutnud osta ka turkmeenia lauke (täitsa kogemata) ja kollaseid krookuseid ja need pistsin eile mulda, lisaks ühe portsu mingeid vanu darwinitulpe ka.

Mina õitsen veel!

Mina õitsen veel

Hääbuv ilu püsikupeenardes

Hääbuv ilu püsikupeenardes

Tulbimaania ja mõned sibulad lisaks

Tulbimaania ja veel mõned lillesibulad

Korjasin ära ebaküdooniad ja viimased pirnid, viisin komposti paar ämbritäit tartu roose ja tõmbasin välja külmavõetud tageetesed ja suvedaaliad. Natuke lõikasin püsikuid, aga kõik see, mis on veel kena ja roheline või värviline, olgu peenras edasi. Nendega ootan veel. Enne pimeda tulekut korjasin ühe kimbu lillherneid (kas viimase?) ja teise kimbu sügisastreid ja kukeharju linna kaasa.

Bergeenialeht

Miskipärast on ainult üks bergeenialeht otsustanud punaseks värvuda

Tartu roosid

Tartu roosid

Sügislehed

Vana vahtra värvid

Teel jaama imetlesin alevis punetavaid ja kollendavaid kukerpuupõõsaid – neid tahaks hirmsasti oma aeda ka. Ja muidugi need vahtrad ja kased ja pihlakad ja kõivõimalikud teised punaste ja valgete marjadega puud ja põõsad – millised värvid! Loodus on kahtlemata kõige ilusam mais ja oktoobris.

Lähiajaks lubatakse soojemat ilma, aga ikka vihma ja veel kord vihma. Kui vahel päike pilve tagant välja ilmub, siis saame vast hakkama, aga tahaks ju ometi ka natuke kuivemaid päevi, et sügislehtedes sahistada – seda rõõmu pole sel aastal tunda saanud. Aias on veel palju tööd, aga varsti saabub see tore tubane aeg, kui saab hakata uusi plaane tegema. Ma isegi ootan seda natuke. Ja palun – keelame ära lehepuhurid. Need on lihtsalt väga nõmedad.

Kollased värvid ja vana kaev

Kollased värvid ja vana kaev