Täna saab november läbi. Kuna tööl on käes hullud ajad, siis pole isegi aega vinguda, et hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles on pime ja et november on aasta nõmedaim kuu. No ja mis sest enam – homme on juba detsember! 26 päeva on vaja veel kannatada, siis hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.
Kuna aasta saab kohe läbi, siis on viimane aeg siia blogisse talletada läinudsuviseid pilte. Seekord valisin välja mõned linnud, keda on aiatööde kõrvalt õnnestunud jäädvustada. Siinkohal hoiatan, et mõni foto on üsna kahtlase kvaliteediga, aga mulle nii armas, nii et kohe kuidagi ei raatsi arvutisse jätta. Linnud on mu aias sama olulised tegelased kui lilled ja ilmselt olen ma juba vähemalt paar korda maininud, et ma lausa jumaldan neid! Vanasti ma aias niiviisi ringi ei sahminud ja siis meeldis mulle kohvitassiga istuda ja linde jälgida. Nüüd on aga maal olles käed pidevalt mullased, mingi töö pooleli ja alati ei ole fotokat ka käepärast, et õiget hetke tabada. Vahel on aga lind nii kaugel või kõrgel, nii et ainult mina tean, kes seal oksal istub. Ühe sellise pildi sain ma sellel suvel peoleost.
Kolm linnulugu olen siin blogis juba varem avaldanud, nende peategelaseks on hall-kärbsenäpp (juuli 2017), mänsak (september 2018) ja selle suve suurüllataja laanepüü (august 2019). Nii ma neid sulelisi tasapisi avastan ja ega mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kui palju neid erinevaid linnuliike aias ja aia ümbruses tegelikult olla võib. Hääle järgi eristan neid tavalisemaid ja kui mõnd uut ja tundmatut häälitsust kuulen, tärkab minus hetkega ornitoloog. Ühel päeval nägin esimest korda elus tillukest käblikut. Nii naljaka püstise sabaga lindu vaevalt teist leidub, nii et usun, et määrasin õigesti. Pilti temast muidugi ei saanud.
Nüüd aga pildid. Mõni lind lihtsalt istub oksal ja mõtleb.
Musträstas (Turdus merula)
Teine istub tükk aega, siis aga vaatab mu poole, justkui öeldes: “No mida sa vahid? Tee oma pilt ometi ära!”.
Pasknäär (Garrulus glandarius)
Musträstad ei ole just mu suurimad sõbrad, aga kui ta sulle ikka otse silma vaatab, siis on temagi päris armas.
Musträstas (Turdus merula)
Hallrästas oli ühel päeval eriti julge ja lasi mind ikka väga lähedale.
Hallrästas (Turdus pilaris)
Mõnd lindu on päris raske märgata.
Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral
Ühel päeval lendas maja taga mustsõstrapõõsa ümber terve parv väikseid armsaid linnukesi, aga pildile, sindrid, ei tahtnud jääda.
Tundmatu linnuke maja taga mustsõstrapõõsal
Ja nüüd mõned udupildid. Meie majast umbes saja meetri kaugusel kasvab kõrge kuusk, mis on eriti eksootiliste lindude meelispaik. Ühel päeval märkasin seal mingit mütsakat ja meeleheitliku suumimise tulemusena õnnestus üks kakuline jäädvustada. See on jälle midagi uut!
Mingi kakuline keset päeva külatee ääres kuuse otsas
Mänsaku nägi ikka ka sel suvel ära. Kuulsin mitu korda, aga pilti teha lasi läbi häda vaid sel ühel korral. Tundub, et see on mingi noor isend, näeb selline nunnu välja 🙂
Mänsak (Nucifraga caryocatactes)
Sügisel hakkasid maja ümber lendama sabatihased. Alguses ei saanud aru, kes sellist kummalist häält teevad – trr, trr, trr! Lendavad alati parves mööda puude latvu ja profidki on öelnud, et neid on raske pildistada, sest nad ei püsi eriti paigal. Fantastiliselt ilusad ja armsad linnud! No ühe pildi ikka sain, kus see liik on tuvastatav. Kunagi ammu olen sabatihast oma aias näinud, aga tänavu on neid eriti tihti liikvel olnud.
Sabatihane (Aegithalos caudatus)
Lõpetuseks veel üks suur lind teeäärse kuuse otsas. Pildialbumisse olin kirjutanud “Vist mingi kulliline”, aga nüüd aiamärkmeid uurides sain teada, et tol päeval pildistasin hoopis kägu. 2019. aasta kevad-suvel oli neid linde erakordselt palju kuulda. Foto järgi pidasin teda aga kulliliseks, sest terve suve lendas üks suuremat sorti röövlind meie kandis ringi ja heidutas väiksemaid.
Kägu (Cuculus canorus) kuuse otsas kukkumas
