Arhiiv

Monthly Archives: detsember 2019

Jõulud olid meil jälle mustad, aga sellega peaksime juba harjunud olema. Lumi, mille järele kõik igatsevad, leevendaks pigem seda valgusepuudust, mitte et kõik ilmtingimata teid puhtaks rookida või suusatada tahaks. Lund ootan natuke minagi, sest lumi on valge ja valge on ilus! Kohe kuidagi ei taha aga libedust ja jääpurikahirmu vanalinna tänavatel. Täna tulid külmakraadid ja välja puhub vinge põhjatuul. Mis aga kõige olulisem – päev oli täna juba tervelt kaks minutit pikem ja nädala pärast on valget aega veel kümne minuti võrra rohkem.

Jõulud on selline vaikne ja rahulik aeg, kui saab neid päris oma mõtteid mõelda. Kõige muu kõrval on see ka aeg, kui ma mõtlen palju oma emale ja sellele, kuidas pere kogunes jõulude ajal sinna maakoju, kus ma praegu aeda harin. Ruumi oli alati vähe ja kuusk oli vahel kipakas, aga sellised asjad ei häirinud. Kunagise koduga seostub mulle alati natuke liiga palav köök, söök pliidil ja preahjus ja lõputu küpsetamine, sünnipäevad ja külarahva kokkusaamised, kus alati lauldi.

Mis puudutab laulmist ja kokkamist, ei saa ma emale ligilähedalegi, aga on hetki, kus ma oma üllatuseks olen avastanud kuivõrd tema moodi ma olen. Ma loen päevi talvise pööripäeva ja kevade alguseni. Ma panen lilli vaasi alati ükshaaval (ema kimpudes pidi alati ka kõrrelisi olema). Kui vanasti tuli televiisorist mingi kole film (pommitamine või hoidku jumal, midagi erootilist!), siis juhtis ema minu ja õe mõtteid alati eemale küsimusega “Kuhu me kevadel lilled istutame?” (nagu see meid sel hetkel hirmsasti oleks huvitanud). Mina esitan sama küsimust, kui uinudes on vaja lolle mõtteid eemale peletada – see töötab alati! Neid asju on veel, kus meie arvamused kokku langevad, aga need jäävad aiandusest kaugemale (no näiteks see, et viisakas inimene ütleb alati “Tere!”).

Väga mõjuvatel põhjustel ei saanud ta ise aktiivselt aiaga tegeleda, aga huvi aianduse vastu olen ma ilmselt temalt pärinud. Miks ma muidu leidsin maakodu raamaturiiulist hulga vanu aiandusalaseid raamatuid? Need on seal muidugi alati olnud, aga ma ei ole kunagi mõelnud, kes neid ostis ja luges. Ilmselt ikka ema ise, sest tagantjärele meenutades oli ta maniakaalne puude ja põõsaste lõikaja. Kuna ta ise seda teha ei saanud, siis juhendas ta innukalt teisi pereliikmeid. Isa aia vastu erilist huvi ei tundnud, aga selliseid kõrgeid ja sügavate vahekäikudega vana kooli peenraid teha ta oskas.

Läinud aastale olen ka tagasi vaadanud ja täitsa rahul olen. Tänada tahaks ka – esmalt muidugi lahkeid naabreid, kes autoga või muul moel on abi osutanud. Siis veel kõiki armsaid inimesi, kes sel aastal mu aeda on külastanud ja häid mõtteid jaganud. Aitäh tahan öelda ka kõigile neile, kes mu blogi on üles leidnud ja siia ehk teinegi kord tagasi tulevad.

No vot – seekord siis sellised mõtted ja otsapidi on nad tegelikult juba uues aastas. Kuhu ma järgmisel kevadel lilled istutan? 🙂 Kevadeni on aga (tänast arvesse võtmata) kõigest 83 päeva!

Rahulikku aastalõppu ja head uut aia-aastat kõigile!

Tulp on jõululill

Vana tartu roos ja 2019. aasta uued tulbid (‘Purissima’)

Kui peaks valima Aasta Tegija 2019, siis on see kahtlemata vana tuntud talulill ruuge päevaliilia. Millal ta meie aeda tuli, ei tea, aga samal kohal on kasvanud aastakümneid. Ei ole ta saanud väetist ega isegi kompostmulda, ta on rahul sellega, mis on. Pinnas on seal kõrgemas aiaosas selline paepealne, mullakiht seega väga sügav ei ole. Lauspäikeses ta meil ei kasva, kerge poolvari hommikul ja pärastlõunal sobib talle.

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 28.07.2019 (2)

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 28.07.2019 (2)

Mõnel aastal on õisi vähem, aga sel suvel õitses uhkemalt kui iial varem. Lihtne lill, aga täisõies jumalik!

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 26.07.2019

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 26.07.2019

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 28.07.2019

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 28.07.2019

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) - enam ilusamaks minna ei saa!

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) 28.07.2019

Esimese õie avas ta 12. juulil ja 28. juulil olen fotoalbumisse pildi kõrvale kirjutanud “Enam ilusamaks minna ei saa”. Nii oligi.

Huvitav, et teine vana sort, kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), kes meil on suhteliselt uus tulija, lausa kiratses sel aastal – pole teda isegi eriti pildistanud. Eelmistel aastatel on õisi palju rohkem olnud. Saa sa siis nende hingeelust aru!

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus)

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus)

Novembri viimasel päeval, kui ma oma postitust kirjutasin, tuli pealinnas esialgu tihedat rahet ja esimeseks advendiks oli maas ka esimene arvestatav lumekiht. Praegugi on sellest natuke järel, aga mitte kauaks, sest juba lubatakse soojakraade ja vihma. Jõuludeni on 20 päeva ja 23 päeva pärast on valget aega juba minuti võrra rohkem!