7. veebruaril sai mu blogi 5-aastaseks. Ma ei oleks iial osanud arvata, et ma nii kaua vastu pean – olin kindel, et paar aastat kirjutan ja siis vajub see koht siin vaikselt unustuse hõlma, aga läks teisiti. Kirjutamine ei ole nimelt mu lemmiktegevus, olen loomult pigem tegutseja kui dokumenteerija. Iga postituse tegemine võtab liiga kaua aega, sest ma pean pidevalt kontrollima, et ei oleks kirjavigu ja sõnakordusi ja et pildid oleksid enam-vähem-kvaliteediga ja mitte liiga suure resolutsiooniga. See WordPressi keskkond seab mahule oma piirangud ja selle blogi eest maksta ei ole mul (vähemalt praegu mitte) plaanis. Vaatamata erialast tingitud professionaalsele kretinismile olen mõne asjaga siin täitsa rahul ja nii mõndagi vana teksti üle lugedes mõtlen endamisi “Kas see tõesti on minu kirjutatud?”.
Aed ise on aasta võrra vanem, ehk siis kuus aastat olen oma džunglis võidelnud vahtra-, sireli- ja alõtšavõsude, orasheina ja naadiväljadega, aga see pole üldse põhiline. Hoopis suurem on olnud see rõõm, mida ma olen tundnud igast tärkavast taimest ja õide puhkenud lillest või korda tehtud ruutmeetrist. Kirsiks tordi peal on nende aastate jooksul aias avastatud uued linnu- ja loomaliigid, liblikad ja muud mutukad. Erilist naudingut aias toimetamisel on pakkunud need päevad, kui kõrvu ei kosta muu, kui vaid looduse hääled. Mõnel suvel on neid olnud vähem, teisel rohkem, sest tsivilisatsioon ei asu meie majast just väga kaugel ja ka minu aeda on kostnud harvester või langevate puutüvede mütsatused, naabrite muruniidukitest rääkimata. Tahaks ju, et maakodu oleks pelgupaik, aga alati ei lähe kõik tahtmise järgi ja teistel inimestel on oma elu elada.
Vanu blogipostitusi ei ole ma eriti üle lugenud, aga pildipanka vaadates torkab silma, et alguses jäädvustasin ma palju rohkem niidutaimi ja üksikuid õisi. Vaateid lihtsalt ei olnud ja ega neid pole palju praegugi, aga mingi muutus on siiski toimunud. Erinevaid liike ja sorte on omajagu lisandunud ja kui ma paari aasta eest hakkasin Exceli tabelisse kõiki oma aias kasvavaid taimi kirja panema, siis üllatusin isegi, et neid on nii palju. Tabelis on märge “vana” 26 püsiku juures, kes kunagi olid aias kasvanud ja keda mul õnnestus pärast pikki aiast eemal oldud aastaid kõrgest rohust uuele elule päästa. Hetkel on püsikuid tabelis kirjas kokku 90, kusjuures nende hulgas ei ole sibullilli ja neid taimi, keda olen ise seemnest kasvatanud (selle kohta on eraldi tabel).
Üldse tahaks iga oma uut postitust alustada Agu Sihvka stiilis sõnadega “Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks meelde tuletama, et mul ei ole iluaeda ega kollektsiooniaeda ega üldse mingit aeda, mis kvalifitseeruks mingi aialiigi alla”. Ma nimelt kardan, et kõik, kes mu blogi loevad, ootavat siit mingit … ma ei tea, mida. Ma teen nii palju, kui jõuan ja kirjutan nii ausalt, kui ma oskan, sest mulle nimelt meeldivad ausad blogid. Tore on lugeda, kui kellelgi midagi metsa läheb või kui keegi kahtleb ja katsetab, sest see pakub äratundmisrõõmu. Ma ise olen püüdnud kirjutada sellest, mida ma olen teinud ja kuidas on läinud, kuigi mul ei ole väga pikka kogemust, aiandusharidusest rääkimata. Kirjutan sellest, mida ise teiste blogidest lugeda tahan – millal ja kuidas külvata, millal keegi tärkab ja kuidas kasvamine edeneb.
Fotodega on sama lugu – muidugi meeldivad mulle ilusad pildid, aga vahel on kahtlase väärtusega udupildil suurem väärtus kui klantsfotol. Pildistamisega on mul üldse asi pisut kehvasti (nagu ka kõige muuga – haha), sest seda teen ma möödaminnes ja kui mul vahel on olnud vaja mõnd ilusat ja selget pilti mõnest õitsejast või peenrajupist, siis seda lihtsalt pole! Mulle meeldivad võimalikult vähe tuunitud fotod ja enda omadele olen vajadusel vaid pisut kontrastsust lisanud.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), argentiina raudürdid, floksid, seebililled, admiralid ja vana kaev 16.08.2019
Üks asi veel, mis on nende aastatega muutunud – minu blogipostituste sõnade arv on vaikselt, aga pidevalt suurenenud ja see on väga, väga imelik. Seda viga saab tegelikult parandada (samas kardan, et tänase lugulauluga püstitan jälle uue rekordi). Veel luban iseendale ja ka lugejatele, et püüan iseendaks jääda ja kirjutada aiast ja seal toimuvast ausalt ja ilustamata, ehkki alati pole see kerge. No ei ole aias tegutsemine üks pidev lust ja lillepidu! Liiklus siin blogis viimastel aastate tuntavalt tihenenud ja sellest omakorda tekib mingi seletamatu surve lugejate ootustele vastata. Püüan sellele mitte mõelda, ehk õnnestub. Kellel samad mõtted peas liikunud, saab aru. Muidugi olen ma tänulik kõigile, kes mu aiaheietusi loevad ja pilte vaatavad, sest muidu ei näeks neid mitte keegi. Kes neid arvutist näha tahaks? Kommentaaridele püüan ka hoolsamalt vastata, aga vahel unustan lihtsalt siia blogisse vaadata ja nii need päevad ja nädalad lähevad.
Tänased pildid on suht suvalised, aga neile on ühine see, et olen Google’i fotopangas nende juurde kirjutanud “hea”. Ju need siis mingil hetkel mulle head tundusid 🙂
Kevadeni on 27 päeva, tegelikult isegi 26, sest tänane päev saab kohe läbi. Külvimuld ja hunnik seemneid juba ootavad!