Viis aastat blogimist

7. veebruaril sai mu blogi 5-aastaseks. Ma ei oleks iial osanud arvata, et ma nii kaua vastu pean – olin kindel, et paar aastat kirjutan ja siis vajub see koht siin vaikselt unustuse hõlma, aga läks teisiti. Kirjutamine ei ole nimelt mu lemmiktegevus, olen loomult pigem tegutseja kui dokumenteerija. Iga postituse tegemine võtab liiga kaua aega, sest ma pean pidevalt kontrollima, et ei oleks kirjavigu ja sõnakordusi ja et pildid oleksid enam-vähem-kvaliteediga ja mitte liiga suure resolutsiooniga. See WordPressi keskkond seab mahule oma piirangud ja selle blogi eest maksta ei ole mul (vähemalt praegu mitte) plaanis. Vaatamata erialast tingitud professionaalsele kretinismile olen mõne asjaga siin täitsa rahul ja nii mõndagi vana teksti üle lugedes mõtlen endamisi “Kas see tõesti on minu kirjutatud?”.

Kibuvits (Rosa) ja aiatee 16.06.2019

Kibuvits (Rosa) ja aiatee 8.10.2019

Aed ise on aasta võrra vanem, ehk siis kuus aastat olen oma džunglis võidelnud vahtra-, sireli- ja alõtšavõsude, orasheina ja naadiväljadega, aga see pole üldse põhiline. Hoopis suurem on olnud see rõõm, mida ma olen tundnud igast tärkavast taimest ja õide puhkenud lillest või korda tehtud ruutmeetrist. Kirsiks tordi peal on nende aastate jooksul aias avastatud uued linnu- ja loomaliigid, liblikad ja muud mutukad. Erilist naudingut aias toimetamisel on pakkunud need päevad, kui kõrvu ei kosta muu, kui vaid looduse hääled. Mõnel suvel on neid olnud vähem, teisel rohkem, sest tsivilisatsioon ei asu meie majast just väga kaugel ja ka minu aeda on kostnud harvester või langevate puutüvede mütsatused, naabrite muruniidukitest rääkimata. Tahaks ju, et maakodu oleks pelgupaik, aga alati ei lähe kõik tahtmise järgi ja teistel inimestel on oma elu elada.

Harilik naat (Aegopodium podagraria) ja kuldpõrnikas (Cetonia aurata) 26.06.2018

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 31.07.2019

Vanu blogipostitusi ei ole ma eriti üle lugenud, aga pildipanka vaadates torkab silma, et alguses jäädvustasin ma palju rohkem niidutaimi ja üksikuid õisi. Vaateid lihtsalt ei olnud ja ega neid pole palju praegugi, aga mingi muutus on siiski toimunud. Erinevaid liike ja sorte on omajagu lisandunud ja kui ma paari aasta eest hakkasin Exceli tabelisse kõiki oma aias kasvavaid taimi kirja panema, siis üllatusin isegi, et neid on nii palju. Tabelis on märge “vana” 26 püsiku juures, kes kunagi olid aias kasvanud ja keda mul õnnestus pärast pikki aiast eemal oldud aastaid kõrgest rohust uuele elule päästa. Hetkel on püsikuid tabelis kirjas kokku 90, kusjuures nende hulgas ei ole sibullilli ja neid taimi, keda olen ise seemnest kasvatanud (selle kohta on eraldi tabel).

Tulp (Tulipa) ‘Claudia’ 18.05.2019

Üldse tahaks iga oma uut postitust alustada Agu Sihvka stiilis sõnadega “Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks meelde tuletama, et mul ei ole iluaeda ega kollektsiooniaeda ega üldse mingit aeda, mis kvalifitseeruks mingi aialiigi alla”. Ma nimelt kardan, et kõik, kes mu blogi loevad, ootavat siit mingit … ma ei tea, mida. Ma teen nii palju, kui jõuan ja kirjutan nii ausalt, kui ma oskan, sest mulle nimelt meeldivad ausad blogid. Tore on lugeda, kui kellelgi midagi metsa läheb või kui keegi kahtleb ja katsetab, sest see pakub äratundmisrõõmu. Ma ise olen püüdnud kirjutada sellest, mida ma olen teinud ja kuidas on läinud, kuigi mul ei ole väga pikka kogemust, aiandusharidusest rääkimata. Kirjutan sellest, mida ise teiste blogidest lugeda tahan – millal ja kuidas külvata, millal keegi tärkab ja kuidas kasvamine edeneb.

Kaukaasia kitsekakar (Doronicum orientale) 28.05.2016

Fotodega on sama lugu – muidugi meeldivad mulle ilusad pildid, aga vahel on kahtlase väärtusega udupildil suurem väärtus kui klantsfotol. Pildistamisega on mul üldse asi pisut kehvasti (nagu ka kõige muuga – haha),  sest seda teen ma möödaminnes ja kui mul vahel on olnud vaja mõnd ilusat ja selget pilti mõnest õitsejast või peenrajupist, siis seda lihtsalt pole! Mulle meeldivad võimalikult vähe tuunitud fotod ja enda omadele olen vajadusel vaid pisut kontrastsust lisanud.

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 21.07.2019

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), argentiina raudürdid, floksid, seebililled, admiralid ja vana kaev 16.08.2019

Üks asi veel, mis on nende aastatega muutunud – minu blogipostituste sõnade arv on vaikselt, aga pidevalt suurenenud ja see on väga, väga imelik. Seda viga saab tegelikult parandada (samas kardan, et tänase lugulauluga püstitan jälle uue rekordi). Veel luban iseendale ja ka lugejatele, et püüan iseendaks jääda ja kirjutada aiast ja seal toimuvast ausalt ja ilustamata, ehkki alati pole see kerge. No ei ole aias tegutsemine üks pidev lust ja lillepidu! Liiklus siin blogis viimastel aastate tuntavalt tihenenud ja sellest omakorda tekib mingi seletamatu surve lugejate ootustele vastata. Püüan sellele mitte mõelda, ehk õnnestub. Kellel samad mõtted peas liikunud, saab aru. Muidugi olen ma tänulik kõigile, kes mu aiaheietusi loevad ja pilte vaatavad, sest muidu ei näeks neid mitte keegi. Kes neid arvutist näha tahaks? Kommentaaridele püüan ka hoolsamalt vastata, aga vahel unustan lihtsalt siia blogisse vaadata ja nii need päevad ja nädalad lähevad.

Tänased pildid on suht suvalised, aga neile on ühine see, et olen Google’i fotopangas nende juurde kirjutanud “hea”. Ju need siis mingil hetkel mulle head tundusid 🙂

Kevadeni on 27 päeva, tegelikult isegi 26, sest tänane päev saab kohe läbi. Külvimuld ja hunnik seemneid juba ootavad!

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 26.07.2019

 

 

 

 

Mulle meeldib monarda

Väljas on veebruar täna … ja väljas ulub vinge tuul, nagu ikka. Üleeile sadas isegi lund, aga üsna hilja õhtul ja see oli hommikuks juba peaaegu sulanud. Kokku olen sel talvel vaid kolm korda lund näinud, sedagi ainult korraks. Esimene roheline talv minu elus. Reedel, kui päike paistis, oli selline kevadetunne, et tekkis vastupandamatu tahtmine maale sõita, aga mõistus sai võitu. Nii mõnigi aiapidaja rohib, kaevab ja isegi istutab, aga mina arvan, et vihmaussid ja muud mutukad, kes mullas elavad, tahavad rahus olla. Kannatan veel – lappan eelmise suve pilte, sorteerin seemnepakke, ostan uusi ja planeerin, kuigi tean, et need jäävadki enamasti mu pähe või paberile.

Monardast olen tahtnud ammu kirjutada – see on minu aia taim, sest ta saab enamasti ise hakkama, laieneb peenras hoogsalt, on värviline ja pakub silmarõõmu juulist hilissügiseni välja. Ja välimus on tal ju vastupandamatu – selline korratu, tõepoolest oleks tal nagu pea sassis, nagu kirjeldab üks väga põhjalik Maakodu artikkel. Ma ei ole täheldanud, et ta oleks lillepeenra kõige suurem mesilasemagnet, aga ju siis on tema õitsemise ajal aias teisi taimi, kes erinevatele liblikatele ja kiletiivalistele suuremat huvi pakuvad, näiteks lavendel. Monarda ei ole sellegipoolest kõige lihtsam lill – et torkad ainult mulda ja kasvatab meeletu puhma. Ei – ebasobivate tingimuste puhul (pindmised juured ei talu põuda) võib ta ka suht rääbakas välja näha.

Punane monarda (Monarda didyma) 21.07.2019

Esimene monarda oli punane ja sain ta 2015. aasta mais mu õe aiast. Ta torkas selle taime maja otsa suure kivi kõrvale ja mingi osa sellest on samas kohas tänaseni ja võitleb seal kollase päevaliiliaga. Kohe alguses sain aru, et see on vale koht ja ta tahab laienemiseks palju rohkem ruumi, aga midagi talle seal poolvarjus meeldib. Väetanud ma teda ei ole, lisanud kunagi ehk pisut komposti. Seda esimest taime jagasin 2018. aasta mais naabrinaisele ja kolm juurejuppi istutasin ümber valgemasse kohta ka oma aias. Too põuane suvi  talle üldse ei sobinud ja kõige rohkem kuivasid just need taimed, kes oli lauspäikese käes.

Punane monarda alustamas 11.07.2019

Punane monarda, see esimene 21.07.2019

Teine monarda tuli mu aeda Naage külast ÜM aiast 2016. aasta mais. Sordimine jälle ei tea – ta on ilus ja roosa, aga hakkab pisut hiljem õitsema kui punane ja lõpetab ka varem. Kasvukoht on tal ka muidugi päikese käes ja vana ploomipuu all – ehk õitseb ta selle tõttu kiiremini läbi? Ta on madalam ja haruneb vähem kui punane, mistõttu puhmas on kompaktsem. Lavendlite sinise värviga sobib see roosa toon suurepäraselt ja vist on minu lemmikmonarda. Teisel kasvuaastal olen ta õied ära lugenud – 20 tükki sain, edaspidi loobusin 🙂 Lamedalehise ogaputke on oma naabrusest välja trüginud ja muudkui laieneb. Sel kevadel peab jagama hakkama.

Roosa monarda 23.07.2018

Roosa ja punane monarda 28.07.2019

Kolmandad monardad külvasin 2018. aastal ise. Seemned olin ostsin Anija aiaringi kevadkonverentsilt juba 2016. aastal – aiapäevikus kõik kenasti kirjas, isegi hind: Bergamot Monarda didyma ‘Panorama Mixed’ (Mr. Fothergills, 1.10). Pilt pakil lubas erinevaid värve ja seda ma ka sain. Seeme oli maruväike, torkasin neid mulda umbes 15 tükki – lugesin üle, et mitte monardametsa kasvatada. Mulle nimelt ei meeldi terveid ja tugevaid taimi ära visata. Siinkohal meenub üks telesaade, kus üks Tartu botaanikaaia aednik ütles, et tõelise aedniku tunnus on see, et ta viskab aeg-ajalt taimi ära. Millal minust aednik saab? Ilmselt mitte kunagi, kuigi mingid invasiivsed püsikud tassin ma juba rahumeeli kompostihunnikusse, kus nad lähevad teisele ringile – saavad mullaks ja tulevad peenrasse tagasi.

Monarda (Monarda didyma) 8.06.2018, külvatud11.03. välja istutatud 26.05.

Monardat on aknalaual kerge kasvatada – kasutasin mullasegu vahekorras ⅔ külvi- ja pikeerimismulda, ⅓ musta mulda, peale sõelusin ca 0,5 cm külvimulda. Pakil oli kirjas, et seeme idaneb 10-30 päeva, aga minu 11. märtsil külvatud 15 seemnest tärkas esimene taim juba kuue päeva pärast ja 30. märtsiks oli külvikarbis 8 tükki (hiljem tärkas viis tükki veel). Taimed pikeerisin 15. aprillil (9 tk) ja viimased 29. aprillil (4 tk). Üks taim 13st oli üsna väike ja niru, aga aeda olen istutanud nad kõik (26. ja 31. mail). 2019. aasta suvel nägin siis esmakordselt õisi – tore, et need olid värvid, mida mul seni veel ei olnud – enamasti helelillad, aga sekka ka mõni tumedam ja üks roosa. Otse loomulikult istutasin ma need taimed jälle liiga lähestikku (sest sobilikku suurt pinda lihtsalt ei olnud käepärast), nii et varsti tuleb neidki hakata ümber tõstma. Monarda vajab laiutamiseks ruumi!

Helelilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 21.07.2019

Vana punane ja uus seemnest kasvatatud helelilla monarda 4.08.2019

Lilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Helelilla monarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ 18.08.2019

Monardadest, nende kasvatamisest ja kasutamisest (tee!) on internetis palju kirjutatud, aga tänase jutu lõpetuseks tahan veel öelda, et selle lille nimi on mu meelest erakordselt õnnestunud ja kaunis. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et selle nime eest tuleb taas tänada Carl von Linnéd, kes nimetas selle lille hispaanlasest arsti ja botaaniku Nicolás Monardese auks. See mees kirjeldas Põhja-Ameerika floorat juba aastal 1569 ja paljude taimede hulgas, mida ta tutvustas, oli ka indiaanlaste seas hinnatud ravimtaim monarda.

Monarda erinevad sordid ei anna mulle siiski rahu – enamasti on seemnepakkidele kirjutatud Monarda didyma, kuigi õite välimust uurides ei ole nad sugugi sarnased (mõni kasvatab õisikule nö teise korruse peale, teised mitte). On ju olemas ka Monarda fistulosa ja Tallinna botaanikaaias olen pildistanud ka isendit, kelle juures oli silt Monarda russeliana. Eh, pean seda asja veel uurima. Sidrunmonardat olen ka seemnest kasvatanud, aga tema on suvik ja teine teema.

Monarda russeliana Tallinna botaanikaaias 20.08.2019

Loodan, et ma leian oma monardadele aias tulevikus parema koha. Tahaks ju ometi laiuvaid monardamassiive näha! Hetkeseis on aga just selline. Varsti tahaks teada, kas need vanad 2016. a. seemned veel idanevad ja kuhu ma need taimed sel juhul panen? Ja valget monardat mul veel polegi. Peab kevadel hankima.