Ei ühtki päeva aianduseta

Täna saab heitlike ilmadega aprill läbi ja ees ootab tormilise arenguga maikuu. Hetkel paistab päike, aga kraadiklaas akna taga varjus ei näita rohkem kui viis kraadi. Tugev põhjatuul tõmbab temperatuuri veel rohkem alla ja seoses sellega sain täna ka õppetunni võrra targemaks.

Nimelt olen vahepeal oma ettekasvatatud taimi päevaks rõdule viinud, et nad välisõhuga harjuks ja liiga välja ei veniks. Viimastel päevadel on aga liiga külm olnud ja olen püüdnud noortaimedel aknalaual kasvuhoonelaadset keskkonda luua. Täna säras päike ja arvasin, et ilm läheb päeva jooksul soojemaks, aga võta näpust! Sisetunne sundis vahepeal rõdule vaatama ja taimede seisu kontrollima ja läkski nii, nagu kartsin – argentiina raudürdid olid peaaegu pikali ja paar tokkroosilehte oli ka külmast imelikuks tõmbunud. Jälgin nüüd mängu ja loodan, et kahjustused ei olnud fataalsed.

Tokkroos (Alcea rosea) ja mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) rõdul 30.04.2020

Lillherned aga ei karda lörtsi ega pisukesi külmakraade. Nemad seisavad rõduaknal juba alates 21. aprillist ja on sirged nagu soldatid. Ka teised pikeeritud taimed näevad (veel) normaalsed välja, aga olen selle nimel ka vaeva näinud. Aknad hommikul õhutusasendisse, hilisõhtul kinni tagasi – nagu elaks kasvuhoones! Kui päike paistab, siis jälgin, et taimed liiga ühele poole kaldu ei kasvaks ja käin neid aeg-ajalt keeramas.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 30.04.2020 (külv 11.04.2020)

Vahepeal olen pikeerinud budleiasid, karpaadi kellukaid, korea elulõnga, karvast päevakübarat, aed-raudürti ja vägiheina (need kaheksa, kes külvikarbis ellu jäid) ja natuke pudi-padi veel. Nüüd ja kohe peaksin pikeerima mõned tärganud astrid, kirju salvei ja lilltubaka, aga seni pole lihtsalt jõudnud.

Mingite taimede tärkamine on elamus omaette. Tavaline tagetes (keda sel kevadel pole veel külvanudki) ajab ennast tavaliselt eriti jõuliselt mullast välja, aga no riitsinusega ei saa teda võrreldagi. Tema torkasin mulda 11. aprillil ja 20. aprillil olen Excelisse kirjutanud “muld kerkib”. 22. aprillil olid kõik viis tärganud, nii et mulda lendas igasse ilmakaarde (väikese liialdusega). Täna on kohvitopsid neile juba väikseks jäämas ja kui külm kevad kestab, siis ei tea, mis saab. Ilmselt vallutavad kogu mu korteri ja pean hakkama ise välja kolima.

Veel üks uus ja huvitav tärkaja on mehhiko vanikkuljus, kellele olen juba grilltikud toeks pannud ja kes muudkui ronib. Ta on juba praegu ilus! Kas ma külvasin teda liiga vara? Kes seda teab. Inimene õpib ikka oma kogemustest ja ega enne teada ei saa, millal on üht või teist taime tark külvata, kui ise järele ei proovi. Eks ma osalt selle pärast ka siin oma külvidest siin nii põhjalikult kirjutan, et keegi saab ehk midagi kõrva taha panna. Mingite taimede kohta on ka internetis ikka väga vähe infot – ainult mingid ilupildid, millega hobiaednikul pole taimete ettekasvatamise faasis suurt midagi peale hakata.

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens Cav.) 30.04.2020 (külvasin 14.03.2020)

“Ei ühtki päeva aianduseta” on ühe rootslasest aiandusguru moto ja tänane jutt peaks tõestama, et seda on võimalik järgida ka linnakorteris. Maal olen ka vahepeal käinud, aga sellest järgmisel korral. Püsikud on maha lõigatud ja peenrad enam-vähe puhtad, aga see on ka kõik. Õnneks on ees ootamas pikk nädalavahetus.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ ja lillhernes (Lathyrus odoratus)

Vaatasin just järele – jõudsin taimed õigel ajal tuppa tõsta. Argentiina raudürdid, kes olid enne päris longus, on jälle püsti ja tokkroosilehed ka külmakahjustusteta. Seekord vedas!

Kolmapäev koduaias

Võtsin lõpuks südame rindu – katkestasin nädalaid kestnud eneseisolatsiooni ja sõitsin kolmapäeval maale. Ma ei teagi, mida ma rohkem pelgasin, kas üle mitme nädala ühistranspordi kasutamist (kuigi paljud teevad seda ju iga päev) või viie kuu järel taas koduõue astumist. Õnneks oli kõik rahulik – maja seisis endises kohas ja isegi vana vaher ja kõrged kuused olid püsti. Midagi loksus jälle paika ja tundus, nagu oleksin alles eile selle vana maja ukse enda taga kinni pannud. Kõik oli nii nagu enne ja see tunne oli hea.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ peenras

Esimene pool tundi läheb maal alati valduste inspekteerimiseks. Juba värava juures märkasin kollaseid värvilaike – möödunud aastal istutasin maha Selverist ostetud ja rõdul õitsenud potinartsissid ‘Tête-à-tête’. Nagu vana tuttavat oleks näinud – nii tore! Peenras on nad palju madalamad, aga ilusad ikkagi. Sügisel maha pandud tulbid on kõik tärganud, aga kahes peenras on ilmselt metskitsede söögilaud – pealseid oli näritud, aga sellega olin arvestanud. See on liigirikkuse hind ja olen valmis seda natukest iga kell maksma.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Brunnera on täiesti käest ära läinud – terve peenar on teda täis. Peab teda kusagile kolima hakkama. Ilupõõsastel on kenad pungad, ebaküdoonia näeb ka paljulubav välja, kui külm õisi ära ei võta. Sügisel maha pandud turkmeenia laugud on üllatavalt suured, aga eelmise aasta omi miskipärast ei märganud. Krookused on kohe-kohe läbi, aga vähemalt uued kollased nägin ära. Pakil oli kirjas, et on krookus (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’, aga kahtlen selles sordinimes sügavalt, sest netist vaatavad vastu hoopis teise välimusega isendid.

Krookus lõpetamas – valge (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ ja kollane (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’ (kas ikka on?)

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ ja mingi kimalane

Sügisel jätsin meelega päris palju püsikuid lõikamata – osad lindudele söömiseks, teised lund koguma. Ha-ha – no kes oskas arvata, et saame esimese lumeta talve! Nüüd oli peenrad vaja puhtaks teha ja selle tööga jõudsin umbes poole peale. Nentisin endamisi, et kevadel on seda tööd linnulaulu saatel palju mõnusam teha kui porises novembris. Põhitegevuse kõrvalt rohisin natuke ja kraapisin käega sammalt kokku. Talv on samblale soodne olnud – õuepealne on muutumas samblaaiaks ja selle vastu ei kavatse ma midagi ette võtta.

Rändlinnud üle maja lendamas

Linnud rõkkavad praegu ka linnas nagu segased, aga kimalaste suminat sillade kohal kuuleb küll ainult maal olles. Mingil hetkel lendasid mu pea kohalt üle mingid rändlinnud (no minu jaoks on nad kõik haned). Nii madalal pole neid oma aias veel näinud – neid oli ikka VÄGA palju ja see kogemus oli äge! Pildistamisega jäin natuke hiljaks, aga midagi ikka fotole sain. Nägin palju kollaseid lapsuliblikaid ja ka üht vana ja räsitud päevapaabusilma.

Kanakoole (Ranunculus ficaria) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Sinililled veel õitsevad, mets all on ülased alustanud ja vahtra all särab kanakoole. Sillade õige aeg minu aias on veel ees. Krookused jäidki selle totaka eriolukorra tõttu nägemata, sama lugu lumi- ja märtsikellukestega, aga neid ongi mu aias vähe. Sel kevadel siis sedamoodi.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Kanakoole (Ranunculus ficaria) vahtra all

Harilik siniliilia ehk silla (Scilla sibirica)

Ilm oli muidugi jumalik – sooja 15 kraadi ja tuulevaikses kohas rohkemgi. Tööd tehes oli ikka väga palav, aga tuul oli jahe ja raske oli otsustada, mida seljast võtta või selga jätta. Lubasin endale, et esimesel korral pean aiatöödega piiri ja üle ei pinguta, aga läks nii nagu ikka. Kodukontoristi selg oli õhtuks kange ja praegugi annavad endast märku mingid imelikud lihased, mille olemasolugi olin unustanud. Pean paar päeva vahet ja siis jätkan aiatöödega sealt, kus kolmapäeval pooleli jäin.

Veeauk all aia taga soos

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Aprill aknalaual

Eriolukord on kestnud juba pisut üle kuu – mina püsin ikka kodus, pikeerin ja potistan. Suur kevad, mida me juba veebruaris kõik ootama hakkasime, on vahepeal vähikäiku teinud. Mind huvitab hetkel kõige rohkem päike, sest aknalaual on külvikassettide read ja noortaimed, kes vajavad valgust. Kui väljas on miinuskraadid ja sajab lörtsi, pannakse keskküte huugama ja mina püüan päevasel ajal oma aknad pisut irvakil hoida ja tubast temperatuuri alandada, et taimed liiga välja ei veniks.

Hommik algab kastmise ja külvikarpide uurimisega, sest ma olen ju ometi mõned uued seemned ka vahepeal mulda torganud. Lillherned külvasin sel aastal varem – 11. aprillil (2019. aastal 25. aprillil) ja tänaseks on 36 seemnest tärganud 30. Esmakordselt püüan riitsinust kasvatada, tema ei ole ennast veel liigutanud.

Lillhernes ja riitsinus 24 tunniks likku pandud

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 11.04.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) tärkab kohvitopsides 16.04.2020 (külv 11.04.2020)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 18.04.2020 (külv 11.04.2020)

Mingite suvikute suhtes on mul nõrkus – üks selline on kirju salvei, kes on valgusidaneja ja tema tärkamist on eriti äge jälgida. Tema kasvab oma karbis nii mis mühiseb! Kirju salveiga ei ole mul alati hästi läinud – kord unustan pintseerida, siis on kasvukoht jälle kehv olnud. Ehk seekord läheb paremini.

Kirju salvei (Salvia viridis) 13.04.2020 (külv 10.04.2020)

 

Kirju salvei (Salvia viridis) 18.04.2020

Astreid külvasin neljast erinevast pakist, aga nemad ei taha eriti tärgata, kuigi pooled seemned olid sel aastal ostetud. Aedaster on idanemisvõimeline umbes kaks aastat, aga kuna mulle meeldib katsetada, siis puistasin ka mõnest vanemast pakist seemneid mulda. No ehk tuleb veel midagi üles. Sama lugu on madala ja ahtalehise peiulillega – tärkavad ainult mõned üksikud, kuigi külvasin õiepäeval. Lilltubakas aga on täiesti probleemivaba, eriti ‘Daylight Sensation’. Valge õiega ‘Grandiflora’ on aeglasem, aga areneb siiski. Varsti peab seda muru hakkama pikeerima.

Lilltubakas (Nicotiana alata) tärkab. Vasakul ‘Grandiflora’, paremal ‘Daylight Sensation’ (külv 10.04.2020)

Pikeeritud on makedoonia äiatar, karvane päevakübar, argentiina raudürt, õiekas aster, mehhiko vanikkuljus, tokkroos ja muidugi aedkannike. Aknalauad on kassette ja potte täis ja ma olen püüdnud leiutada mooduseid, kuidas aknalauapinda laiendada. Ühe lahenduse leidsin paar päeva tagasi Selverist, kus nägin sobiva laiuse ja  kõrgusega plastkarpe (tugev materjal, mis kestab aastaid!) ja nüüd olen väikesed potid sinna paigutanud, nii et ääred ulatuvad üle aknalaua serva. Jälle põhjust rõõmustmiseks!

Kuidas saada aknalauda laiemaks. Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ kohvitopsidesse kolinud (külv 14.03.2020)

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 16.04.2020 (külv 14.03.2020)

Õiekas aster (Aster novi-belgii) pikeeritud 10.4.2020 (külv 7.03.2020)

No see taimejutt hakkab ehk mõnegi jaoks juba tüütuks muutuma, aga pean veel jätkama. Külvasin ju märtsis igasuguseid uusi taimi ja suurem osa nendest on veel potistamata. Korea elulõnga on tänaseks tärganud viis, lillat vägiheina on järel 8 (algselt oli üle 30!), budleia ja karpaadi kellukas on vägagi elus ja siiani külvikarbis. Mesiohakaga on halvasti – üksikud tõusmed lihtsalt hääbuvad vaikselt. Tuleb järgmisel aastal uuesti proovida.

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica) ootavad pikeerimist (külv 14.03.2020)

Aknalauast ja taimedest on rõõmu palju, aga igakevadine pisuke murekorts on ikka silmade vahel – kuhu ma need taimed ühel ilusal päeval küll panen? Ma nii loodan, et ühel päeval saab minust tõeline aednik, kes viskab oma taimi ka minema (no kõiki ei ole ju vaja maha istutada) – see olevat tõsise aedniku tunnus, aga minul see soon veel üsna arengu algusjärgus. Teine variant on muidugi see, kui sõbrad-tuttavad mõne taime vastu huvi tunnevad, aga varasemad aastad on näidanud, et sellele väga loota ei saa.

Loodame, et see eriolukord leeveneb pisut – mingi märgid seda juba lubavad ja ka ilmade soojenemist on oodata. Järgmine postitus tuleb ehk juba pärisaiast.

Olge terved!

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ rõdul silma rõõmustamas

Aprilli alguse külviaruanne

Kummaline kevad kestab ja ega eriti ei tahagi koroonast, karantiinist ja eriolukorrast rääkida, kui see kõige muu kõrval ka mu aiandushobi ei mõjutaks. Esimest korda elus kahetsen, et mul ei ole autot, sest kui oleks, siis pääseksin liikuma ja maale aeda harima. Kuulu järgi on bussid ja rongid üsna tühjad, aga kui iga päev ikka korrutatakse, et “Püsi kodus!”, siis pole julgenud ühistransporti kasutada. Õnneks oli eelmisel nädalal ilm jälle külm ja tormine, nii et mingit kiusatust ei tekkinud, aga algav nädal lubab lahkelt soojakraade – linnas püsimine muutub järjest väljakannatamatumaks.

Eelmine kord jäi külviaruanne pooleli, jätkan siis täna, kaks nädalat hiljem. Esimestes külvikarpides on olukord mõnevõrra muutunud – aedkannikesi on alles viis (oli seitse) ja üks uus ungari mesiohakas tärkab juba nädal aega (esimene andis otsad). Korea elulõng tärkab – täna juba kolmas idu näha! Vaikus valitseb endiselt aas-kurereha ja mugul-tuliürdi karbis. Makedoonia äiatari on täna koguni 25 taime (külvasin 30) ja õiekas aster sirgub silmnähtavalt – mõlemad vajavad hädasti pikeerimist.

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 5.04.2020

Teine külvipäev oli 9. märtsil ja poetasin mulda karvast päevakübarat (Rudbeckia hirta) ja argentiina raudürti (Verbena bonariensis). Mõlemad on minu jaoks tuttavad taimed ja ilma nendeta ei kujuta enam aeda ettegi. Seekord külvasin karvase päevakübara uusi sorte – ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ ja nemad tärkasid probleemideta. Küll olen aga tähele pannud, et seeme peab olema värske – varem avatud pakis säilinud seemned pole nii hea idanemisvõimega.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’, argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Külv 9.03.2020

Kolmandat korda mässasin mulla ja seemnetega 14. märtsil ja siis külvasin budleiat, karpaadi kellukat, tokkroosi, mehhiko vanikkuljust, virgiinia tonditupikut, aed-raudürti, lillat vägiheina ja jälle karvast päevakübarat. Tulemused on sellised:

1. Davidi budleia (Buddleja davidii) – udupeen seeme ja valgusidaneja. Suhtusin skeptiliselt ja arvasin, et kuna tegu on nagunii Eesti kliima mõttes pretensioonika taimega, siis vast eriti ei tärka. Vastupidi! Tõusmeid oli näha juba 19. märtsil ja täna on karbis rohkem taimi kui vaja oleks. Areneb aeglaselt, aga 100% elus. Iseküsimus on muidugi see, millal ma ta õisi näen (kui ta meie talved üldse üle elab). Ära armusin sellesse taime suvisel Rootsi-reisil ja kui veebruaris seemneid müügil nägin, tõusis käsi kohe iseenesest pakki haarama.

2. Karpaadi kellukas (Campanula carpatica) – samuti valgusidaneja ja temagi seeme on peen puru, aga tärkas samuti 19. märtsil ja nüüd kipub natuke venima, aga vast saame hakkama. Ma ei ole eriline kellukafänn ja pean veel mõtlema, mida ma nende taimedega teen. Ärge küsige, miks ma neid üldse ostsin. 🙂

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja karpaadi kellukas (Campanula carpatica), külv 14.03.2020

3. Tokkroos (Alcea rosea), kaks sorti – ‘Majorette’ ja ‘Charters Double’, kumbagi 12 tk. Esimesed olid näha 18. märtsil, ‘Majorette’i oli 22. märtsil 10 tk, ‘Charters Double’ 30.03 5 tk ja täna on seis sama. Käituvalt erinevalt – ‘Majorette’ on aeglasema arenguga, ‘Charters Double’ viskab hoogslat kõrgusesse ja on näotult välja veninud.

4. Mehhiko vanikkuljust (Cobaea scandens) külvasin kahe erineva firma pakist, kumbagi kolm. Üht sorti on tärganud kaks tükki ja kõik, aga no ega neid rohkem vaja polegi. Leotasin seemneid enne ühe tunni, nagu kuskil soovitati.

Tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ ja ‘Charters Double’, ees mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens). See kollane asi on väga tõhus abimees – putukapüünis.

5. Virgiinia tonditupikut (Physostegia virginiana) proovisin külvata juba eelmisel aastal ja tärkas ainult üks taim. Sel aastal siis proovisin uuesti, isegi uue paki seemneid ostsin. Mingi aja veetsid külmkapis, nüüd on aknalaua peal tagasi, aga ei yhtään mitään!

6. Aed-raudürti (Verbena hybrida) olen ka igal suvel kasvatanud. Ta ei ole kuigi usin tärkaja ja seekord külvasin eelmisel aastal soetatud sorti ‘Quartz Mix Merlot XP’. Kolm taime on olemas ja see on täiesti piisav.

7. Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) ‘Flush of White’ põhjustab kõige rohkem peavalu. Tärkas hoogsalt – 22. märtsil lugesin kokku 33 imetillukest taime, aga praeguseks on ainult 9 järel. Oeh! Pakil olev info on enamasti väga napp ja guugeldades leiab rohkem igasuguseid õpetussõnu. Ta on selline hellik, kes ei talu lõõskavat päikest (mõni teine ei tee teist nägugi) ja tahab kasvamiseks madalat temperatuuri, nii ca 16 kraadi. No kust ma talle neid eritingimusi võtan! Ehk jääb mõni taimetitt ikka ellu.

8. Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta), külvasin kaht sorti, kes olid mu aias ka eelmisel suvel – ‘Cherry Brandy’ ja vana lemmik ‘Irish Spring’. Tärkasid, aga mitte ülearu hästi – ‘Cherry Brandy’t on 11 tk ja ‘Irish Spring’i vaid 4. Ehk kehtib ka nende puhul tarkus, et seeme peab värske olema? Kontrast paar päeva varem külvatud uute sortidega on silmnähtav. Eelmiste aastate kogemus näitab, et kui taim tärkab, aga areneb aeglaselt, ei saa temast tugevat taime. Pikeerides on näha, et juurekava on nõrk.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) – ees ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring’ (külv 14.03.2020) ja taga ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ (külv 9.03.2020)

Nii ma siin vähehaaval katse-eksituse meetodil õpin. Kohe peaks hakkama taimi pikeerima ja ports suvelilli on veel külvamata, aga nendega pole kiiret.

Praegusel raskel ajal on nende seemnete ja noortaimedega tegelemine tõeline õnnistus! Eriti veab muidugi neil, kellel õnnestub välisuksest otse aeda astuda. Ühel päeval helistas üks endine töökaaslane ja rääkis, et tal on kogu aed üle riisutud, peenrad korras ja ei olegi enam midagi aias teha. Õnnelik inimene! Mina peab piirduma aknalaua, Selveri tulpide ja Stroomi metsaga, aga seegi pole kõige halvem variant.

Tubased tulbid

Varakevadine meri