Täna saab heitlike ilmadega aprill läbi ja ees ootab tormilise arenguga maikuu. Hetkel paistab päike, aga kraadiklaas akna taga varjus ei näita rohkem kui viis kraadi. Tugev põhjatuul tõmbab temperatuuri veel rohkem alla ja seoses sellega sain täna ka õppetunni võrra targemaks.
Nimelt olen vahepeal oma ettekasvatatud taimi päevaks rõdule viinud, et nad välisõhuga harjuks ja liiga välja ei veniks. Viimastel päevadel on aga liiga külm olnud ja olen püüdnud noortaimedel aknalaual kasvuhoonelaadset keskkonda luua. Täna säras päike ja arvasin, et ilm läheb päeva jooksul soojemaks, aga võta näpust! Sisetunne sundis vahepeal rõdule vaatama ja taimede seisu kontrollima ja läkski nii, nagu kartsin – argentiina raudürdid olid peaaegu pikali ja paar tokkroosilehte oli ka külmast imelikuks tõmbunud. Jälgin nüüd mängu ja loodan, et kahjustused ei olnud fataalsed.
Lillherned aga ei karda lörtsi ega pisukesi külmakraade. Nemad seisavad rõduaknal juba alates 21. aprillist ja on sirged nagu soldatid. Ka teised pikeeritud taimed näevad (veel) normaalsed välja, aga olen selle nimel ka vaeva näinud. Aknad hommikul õhutusasendisse, hilisõhtul kinni tagasi – nagu elaks kasvuhoones! Kui päike paistab, siis jälgin, et taimed liiga ühele poole kaldu ei kasvaks ja käin neid aeg-ajalt keeramas.
Vahepeal olen pikeerinud budleiasid, karpaadi kellukaid, korea elulõnga, karvast päevakübarat, aed-raudürti ja vägiheina (need kaheksa, kes külvikarbis ellu jäid) ja natuke pudi-padi veel. Nüüd ja kohe peaksin pikeerima mõned tärganud astrid, kirju salvei ja lilltubaka, aga seni pole lihtsalt jõudnud.
Mingite taimede tärkamine on elamus omaette. Tavaline tagetes (keda sel kevadel pole veel külvanudki) ajab ennast tavaliselt eriti jõuliselt mullast välja, aga no riitsinusega ei saa teda võrreldagi. Tema torkasin mulda 11. aprillil ja 20. aprillil olen Excelisse kirjutanud “muld kerkib”. 22. aprillil olid kõik viis tärganud, nii et mulda lendas igasse ilmakaarde (väikese liialdusega). Täna on kohvitopsid neile juba väikseks jäämas ja kui külm kevad kestab, siis ei tea, mis saab. Ilmselt vallutavad kogu mu korteri ja pean hakkama ise välja kolima.
Veel üks uus ja huvitav tärkaja on mehhiko vanikkuljus, kellele olen juba grilltikud toeks pannud ja kes muudkui ronib. Ta on juba praegu ilus! Kas ma külvasin teda liiga vara? Kes seda teab. Inimene õpib ikka oma kogemustest ja ega enne teada ei saa, millal on üht või teist taime tark külvata, kui ise järele ei proovi. Eks ma osalt selle pärast ka siin oma külvidest siin nii põhjalikult kirjutan, et keegi saab ehk midagi kõrva taha panna. Mingite taimede kohta on ka internetis ikka väga vähe infot – ainult mingid ilupildid, millega hobiaednikul pole taimete ettekasvatamise faasis suurt midagi peale hakata.
“Ei ühtki päeva aianduseta” on ühe rootslasest aiandusguru moto ja tänane jutt peaks tõestama, et seda on võimalik järgida ka linnakorteris. Maal olen ka vahepeal käinud, aga sellest järgmisel korral. Püsikud on maha lõigatud ja peenrad enam-vähe puhtad, aga see on ka kõik. Õnneks on ees ootamas pikk nädalavahetus.
Vaatasin just järele – jõudsin taimed õigel ajal tuppa tõsta. Argentiina raudürdid, kes olid enne päris longus, on jälle püsti ja tokkroosilehed ka külmakahjustusteta. Seekord vedas!