Enam rohkem suvi ei saagi olla – kuiv ja kuum periood kestab ja kõigile neile, kelle reisiplaanidele koroonaviirus kriipsu peale tõmbas, tuleb troopika koju kätte. Puhkajad rõõmustavad, aga mingites Eesti osades hakkab põud kimbutama. Lõõskava päikese käes on kõik taimed longus, aga seni on nad ennast hommikuks jälle püsti ajanud. Esmaspäevaks lubatakse äikesevihma ja ma nii loodan, et see jõuab ka meie õuele.
Kastmisega hoian end siiski tagasi. Meil on käsipumbaga vana kaev õue peal ja sealt vee kättesaamine on suht vaevaline. Teiseks olen ma see imelik tüüp, kes mõtleb põhjaveele ja mageveevarudele ja veel sajale asjale. Kuivaperioodidel vaatan ma alati kerge hämminguga neid, kes päise päeva ajal vihmutid aias tööle on pannud. Ma ei ole ka see inimene, kes üldse midagi ei kasta, aga püüdlen selle poole. Praegu saavad paar korda nädalas vähemalt noored istutatud taimed mingi veekoguse kätte. Tulevikus peaks investeerima suurematesse anumatesse, kuhu vihmavett koguda.
Kogu selle vee- ja põuajutu peale on hea edasi minna nende taimede juurde, kes kasvavad ise ja kellel on tänavu hea aasta. Ühed sellised on kibuvitsad, kes õitsevad erakordselt kaunilt. Imetlen nende roosade õitega kaardus oksi iga kord, kui rongiga maale sõidan – terve raudteeäär on neid täis! Minu aias on üks põõsas, kes kasvab loomulikult kõige ebasobivama koha peal keset tikripõõsast täpselt ühe kitsa teeraja ääres. Sel aastal on temalgi rekordkogus õisi, aga head pilti temast veel ei ole.
Kibuvits (Rosa) aiatee ääres. Sealt alates laiub džungel 🙂
Teine superõitseja on sel aastal vana roosa pojeng. Eile ei olnud kõik õied veel päris avanenud, aga need, mis lahti olid – suuremad ja uhkemad kui kunagi varem! Imetlen alevist läbi jalutades aedu, kus pojengid kasvavad pikas reas ja eriti uhked on ühes aias valged põõsad. Samas tean, et imetlemisega ma sedakorda piirdungi, sest uusi pojenge hankida ei ole hetkel plaanis. Ei ole minu lill ja sellegi roosa põõsa toestamise õige aja magasin jälle maha. Eh!
Roosa pojeng (Paeonia officinalis) 25.06.2020
Roosa pojeng (Paeonia officinalis)
Sõrmkübaralilledega olen sel suvel esimest korda tõeliselt rahul. Istutasin eelmise aasta mais seemikuid paari kohta ümber ja nad on ometi kord normaalses kohas (mitte kuskil flokside taga) ja vaadeldavad ja mis põhiline – ilma erihoolitsuseta ilusad ja suhteliselt lopsakad. Nad õitsevad lilla vägiheinaga samal ajal ja see kombo on ka päris kena, kuigi vägiheina õied kipuvad kiiskava päikese käes pisut närtsuks muutuma.
Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) ja lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 25.06.2020
Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) 25.06.2020
Kurekellad õitsevad kuumaga kiiresti ära ja avastasin eelmisel aastal kasvatatud taimede seas ka ühe anomaalia. Märkmetes on kirjas, et selles teatud kohas peaks kasvama ‘Nora Barlow’, aga seemnete sekka on sattunud vist mingi Winky Double-seeria seeme – väga põnev variant igatahes, pealegi ei teadnud ma varem sedagi, et mingi püstise õiega Winky-kurekell üldse olemas on.
Peaks olema kurekell ‘Nora Barlow’, aga välimuse järgi oleks nagu pigem Winky Double
Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’ ja hosta
Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), verev sõrmkübar (Digitalis purpurea), vägihein (Verbascum phoeniceum)
Kurerehad alustavad ja tegelikult oli verev kurereha ‘Vision Pink’ eile juba väga palju õisi, aga pilti täna näidata ei ole – olen temasti miskipärast fotokaga mööda jooksnud. Puishortenisa ‘Annabelle’ õisikud lähevad iga korraga järjest suuremaks – ei jõua ära oodata, millal nad õide puhkevad! Kuldlauk pingutab kõigest väest, aga tema on ka teiste taimede vahele kinni jäänud ja ma ei taba iial seda õiget hetke, millal ta välja kaevata ja mujale istutada. Kollane päevaliila on sel aastal üsna tagasihoidliku õiega – teda lämmatab punane monarda, keda olen sellest peenrast korduvalt välja kaevanud. Kohe-kohe saab pilte suurest tähtputkest – seni on nooruke ‘Lars’ ainus, kes õitseb. Üks vapper õitseja on veel – aed-liivatee ehk tüümian, kes on tänavu oma väikeste valgete õitega eriti kaunis. Kase all valendab karvane kadakkaer ja peenardes sinetab aedsalvei.
Verev kurereha (Geranium sanguineum) ‘Vision Pink’ 23.06.2020
Puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’ kasvatab õisikuid
Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris)
Aedsalvei (Salvia officinalis)
Vana valge taluroos on tänaseks lõpetanud ja järgmine lõhnaja ebajasmiin on teatepulga üle võtnud. Eelmise aasta õiterohkusele jääb ta seekord alla, aga lõhn on sellegipoolest joovastav. Nii ma siis käin ja nuusutan 🙂 Selle tapva kuumusega aias rabeleda ongi suht mõttetu. Aias puude varjus saaks täitsa olla, aga nii pea, kui otsustad midagi asjalikku ette võtta, ilmuvad suured ja vihased sääsed. Eile sai siiski suur hulk tööd ära tehtud, sest M tuli maale kaasa – niitis majaümbruse murulapid üle, aitas lillherneid vingemate toigastega toestada ja püüdsime päästa seahernest, kes oli juba maja taga pikali vajunud. No ei jõua igale poole õigel ajal! Eilse abi eest olen igatahes üüratult tänulik – aitäh, M!
Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja vana vaher
Ma ei mäleta, millal ma viimati metsmaasikaid kõrre otsa ajasin. Jaanilaupäeval võtsin asja ette – korjasin eestoa akna alt marju ja meenutasin endamisi meie kandi kunagisi parimaid metsmaasikakohti, kus nüüd on majad ja muru. Kuumade ilmadega lähevad mõtted vahel rändama. See on hea aeg südasuvise keskpäevavaikuse kuulamiseks ja niisama olemiseks (ikka oskan, kui tahan!). Isegi linnud peavad siestat ja vaid mõni üksik kärbes piriseb kuskil toas – just nagu kunagi lapsepõlves.
Metsmaasikas (Fragaria vesca). Akna all rohu sees paistsid suuremad, aga magusad olid ikka
