Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) 14.09.2020
Blogipaus on jälle lubamatult pikaks veninud, sest linnatöö täidab mõtteid ja meeli, päevi ja vahel ka unetunde. Õnneks saan mõnikord oma tegemisi nii sättida, et pärastlõunal torman rongi peale ja sõidan paariks tunniks maakoju, et mõtted mujale saada ja septembripäikest püüda. Kuu alguse hallid ja jahedad ilmad on unustatud, sest hetkel on ilmad suisa suvised! 16. septembril oli sooja üle 20 kraadi, alles vastu õhtut tõusis tugev tuul ja läks jahedaks. Järgmisel päeval käis üle Eesti päris tõsine torm, mis murdis ära ühe suure kuivanud kuuse maja ees. Kogu õu oli täis murdunud oksi ja vahtralehti, tugev tuul oli lillepeenraid tuuseldanud. Lillhernesein oli kaldu vajunud, aga mitte päris pikali. Ööl vastu 20. septembrit lubati esimest öökülma, aga meie pääsesime seekord. Elus oli nii soorohi kui suvikõrvits.
Sügislill (Colchicum)
Kui ilm on liiga ilus, siis ei tule töötegemisest suurt midagi välja. Olin eriti produktiivne hoopis ühel laupäeval, kui terve päeva sadas stabiilset seenevihma ja varju minna lihtsalt ei raatsinud, sest mind tabas enneolematu töösööst. Kaevasin tulpidele jupi peenart, lõikasin maha päevaliiliaid, vana roosat rõngaslille ja närbunud kõrget kollast talijorjenit. Laiendasin maja taga muruplatsi ja selle tarbeks ostsin hiljuti hekikäärid (pügatavat hekki mul tegelikult pole) – kõrgeid kõrrelisi on nendega päris tõhus lõigata.
Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 23.09.2020
Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 19.09.2020
Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’, punane siilkübar (Echinacea purpurea), puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’
Makedoonia äiatar (Knautia macedonica)
Kolmapäeval oli jälle ilus ja soe ilm ja mind valdas kerge jõuetus. Nii vahel lihtsalt on, et kett oleks nagu maha käinud ja ei ole tahtmist entusiastlikult saagi haarata ja mõnd pikalt silma riivanud oksa või puud maha saagida. Ja nüüd veel see murdunud kuusk – peab otsima arboristi, kes selle maha võtaks. Hetkel toetub ta papsi kunku katuse vastu (kukkudes oli ta katuseserva ainult kergelt lömastanud) ja otseselt kedagi ega midagi ei ohusta, aga seda teemat ignoreerida ei saa.
Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 16.09.2020
Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.09.2020
Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 19.09.2020
Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 23.09.2020
Aed ise näeb septembri lõpu kohta üllatavalt kobe välja. Mingid peenraosad näitavad mõistagi väsimuse märke, aga mõni lill ei tee nägugi, et september hakkab läbi saama. Karvased päevakübarad, siilkübarad ja lillherned muudkui õitsevad, aga näiteks kevadel külvatud kosmos ja karpaadi kellukas on alles nüüd ärganud. Verev vesikanep maja taga on täisõies, krüsanteemid on sel aastal eriti õiterohked ja sügislill on on teiste lillede varjus lihtsalt kirjeldamatult kaunis! Kukehari läheb iga päevaga roosamaks ja õiekad astrid hakkavad lahti minema.
Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea on tegelikult ka ikka väga kõrge! 14.09.2020
Õiekas aster (Symphyotrichum novi-belgii) avab vähehaaval õisi
Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’ on pärast vihma hõbedane
Krüsanteem (Chrysanthemum) 23.09.2020
Lillhernes Lathyrus odoratus) enam kõrgemale ei saa ronida, sest toed on talle lihtsalt madalaks jäänud 23.09.2020
Lõppu panen pildi sellest õnnetust kuusest. Et päris oma aias oleks mõni puu jala pealt murdunud, pole enne juhtunud. Kaks kuivanud kuuske on aia ääres veel ja neist ühe otsas käivad endiselt linnud esinemas. Mänsakut sel aastal olen ainult eemalt kuulnud, aga rähn on igapäevane külaline ja tuju läheb heaks, kui ta vali “Tsäkk-tsäkk!” sealt kõrgelt kostab.
Tormiga murdunud kuusk
Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)
Homme ja ülehomme ootab ees kaks suvesooja septembripäeva. Naudime siis päikest, lilli ja liblikaid, kuniks neid on!
