Arhiiv

Daily Archives: oktoober 14, 2020

14. oktoober on kolletamispäev ja sügis hakkab näitama oma karmimat palet. Täna oleksin saanud maale minna – ilm oli päikeseline, aga kirdetuul tegi olemise äärmiselt kõledaks ja jäin linna. Kui viimased kolm nädalat on pakkunud ikka ülimalt suviseid hetki, siis tulevad ka aiapildid valdavalt värvilised. Üks asi on kummaline – oktoobri keskpaik on käes, aga tavapärast kirjut sügist pealinnas veel näha ei ole. Ju sellepärast, et öökülma pole veel olnud.

Septembri lõpus ja oktoobri alguses ei juhtu just tihti et sooja on 20 kraadi ringis ja aias saab tegutseda lühikeste varrukatega. Liblikaid pildistada ei olnud eriti mahti, sest suurema osa ajast lõikasin vaikselt maha koledamaid püsikuid ja isegi ühe uue peenra tegin tulpidele valmis. Esimesena lõikan alati maha hariliku rõngaslille, seejärel päevaliiliad ja siis on järg vaikselt pikalehiste mailaste ja flokside käes. Päevaliilia muutub mingil ajal lihtsaks pudruks ja vettinud lehti on äärmiselt tülikas lõigata. Olen kõik taimed aiakääridega tükeldanud, et nad kiiremini komposteeruks ja see võtab parema käe randme päris läbi, kui ma liiga hoogu satun.

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 10.10.2020

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ ja roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 3.10.2020

Tänu erakordselt soojadele ilmadele on õitsejaid ikka väga palju. Õiekas aster, kes on meil olnud aegade algusest ja keda olen pidanud suhteliselt mõttetuks lilleks, on sel aastal haruldaselt ilus! Ka uued kevadel külvatud sügisastrid näitasid laupäeval oma esimesi õisi – üks on roosa ja topeltõiega, teine sinine. Milline õnn, et polegi sama sort, kes mul juba olemas on! Osa taimi pole oma õit veel avanud, ehk tuleb seal veel mõni uus värv.

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja hosta 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii) ja krüsanteem (Chrysanthemum) 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii)

Karvaseid päevakübaraid olen ma siin juba juuli algusest eksponeerinud ja nemad on endiselt ilusad. Tumepunane ‘Cherry Brandy’ ja roosa kukehari moodustavad päris kena kombinatsiooni. Krüsanteemid hakkavad lõpetama ja viimasel korral oli tugev vihm nad pikali kallutanud. Kosmosed on kenad ja lillherned … kuidas seda nüüd kirjeldadagi? Ühel õhtul korjasin neid 50 minutit ja pähe kargas sõna “lillherneterror”. See kirjeldab kõige paremini seda emotsiooni, mis mind valdas, kui ma neid korjasin. Neid lihtsalt on nii palju ja samas ei raatsi neid ka lõikamata jätta, sest siis on nendega lõpp. No varsti on nagunii, aga seni vaimustavad nad mind jätkuvalt. Selline vihkamise-armastamise suhe. Vahepeal mõtlesin, et järgmisel aasta jätan vahele, aga kui aprill tuleb … Ah, ma ei tea.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring” 10.10.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 10.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 3.10.2020

Sõltuvus on üks kole asi. Mõnel päeval, kui maale pole viitsinud minna, on jalad iseenesest viinud lähimasse suurde Maximasse, sest seal teadagi müüakse soodsa hinnaga tulbisibulaid. Andke inimesele mõistust, palun! Mul ei ole neid olemasolevaid sibulaidki kuskile panna, aga ikka peab uusi sorte juurde ostma. Pärast on koju jõudes nii õnnis tunne, nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud. Ma vist aiman, mida narkomaanid tunnevad, kui järjekordse laksu kätte saavad. Kohutav.

Lõpetuseks pommuudis. Kui laupäeval maale jõudsin ja aia poole vaatasin, nägin midagi kummalist. Hall mets keset aeda? Esialgu ei saanud aru, mis see on. Siis jõudis vähehaaval pärale – kuivanud kuusk oli risti keset aeda kukkunud, kuivanud oksad püsti nagu sein. Kõige müstilisem asja juures oli see, et kuusk oli kukkunud nö vales suunas – ta oli ju pärast murdumist olnud metsa, mitte aia poole kaldu! Ometi kukkus just aeda. Kaod ei olnud märkimisväärsed – üks vana õunapuu oli ette jäänud ja suure oksa maha murdnud, teele oli jäänud veel üks kõrge alõtšaoks ja hapukirss. Latv oli tagatoa akna taga jasmiinipõõsas. Esimene mõte oli poegadele helistada ja keegi appi kutsuda, siis liikus mõte teistele potentsiaalsetele meestele, kellel mootorsaag käepärast. Pidanud hetke endamisi aru, haarasin tavalise käsisae ja hakkasin tööle. Veendusin taas, et inimvõimetel ei ole piire. Kolm tundi tööd ja kõik pealmised oksad olid maha saetud ja kolmandik kõrgest kuusest aiatee pealt likvideeritud.

Kuivanud kuusk keset aiateed

Kolmandik kuusest on tükkideks saetud

Järgmine kord on maaleminek plaanis jälle laupäeval. Kole mõeldagi, mis seal vastu vaatab, kui öökülmad on üle käinud. Samas ongi vaja tulpidele ruumi teha ja mõne peenrajupi saab ehk hääbunud suvelillede arvelt juurde. Külm ilm on ka ju suhteline mõiste – kuniks valgel ajal on plusskraade, on ju veel täitsa soe.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ja tartu roosid 3.10.2020

Daaliakimp ulu all 10.10.2020

Sügismustrid hallis taevas