Tagasivaade novembrikuule

Eelmisest postitusest on möödas juba rohkem kui kuu ja selles palun süüdistada seda nõmedat koroonaviirust, sest arvuti taga istumist on üle mõistuse palju ja päristöö kõrvalt ei jätku jõudu enam vabatahtlikult midagi kirjutada. Vaimsele tervisele mõjuvad igapäevased viiruseuudised ka frustreerivalt, mis siis, et ise olen kaks negatiivset testitulemust saanud. Parim asi novembris on olnud see, et olen koguni viis korda maal käinud ja eilegi riisusin raevukalt märgi lehti ja saagisin jälle kuuske. Aga kõigest järjekorras.

Vaade alla aeda 31.10.2020

Vaade alla aeda 31.10.2020

Kuu algus oli ilus ja soe! Oktoobri viimastel päevadel värvus aed äkki kollaseks ja 1. novembril tulid lehed pea korraga maha. Oli veel lilli, keda pildistada ja mulda sai hulk sibullilli ja küüslauke. Istutasin kolm uut astilbet maja ette kaevupeenrasse, tõmbasin välja suvelilli ja lõikasin püsikupealseid. Osa tööd jäi veel ootele, sest ilusat ilma lubas veel järgmisekski nädalalõpuks.

6. novembril sain teate, et olen olnud koroonapositiivse isikuga samas ruumis rohkem kui 10 minutit – seega lähikontaktne ja määratud eneseisolatsiooni. Pagan, pagan, pagan! Ma ei mäleta, millal ma kogu maailma peale viimati nii vihane olin. Sel nädalavahetusel säras päike ja sooja oli 10 kraadi ja mina passisin linnas. Pühapäeval kondasin Stroomi metsas ja rahustasin närve. Nägin ka üht haruldust oma loomulikus keskkonnas. Ei, see ei olnud rebane ega põder, vaid … Fred Jüssi! No ausalt. Ise ka ei uskunud oma silmi. Tasus ikka loodusesse minna!

Sügis Stromkal 8.11.2020

Sügis Stromkal 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Leidsin linnupesa

Leidsin linnupesa

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Novembri kolmas nädalavahetus ja üle kahe nädala sain jälle maale. Juba külateelt maja poole keerates nägin, et keegi seisab meie õue peal, valge müts peas. Läksin huviga lähemale ja mida ma näen – teine kuivanud kuusk on risti keset aeda pikali. Nagu eelmiselgi korral, olid kahjud minimaalsed. Naabrinainegi imestas, kuidas puu küll oskab niiviisi kukkuda – ainult mõned mustsõstraoksad olid murdunud. See, mis tee peale paistis kui valge müts, oli murdumiskoht umbes pooleteise meetri kõrgusel. Töö oli juba tuttav – võtsin aga sae ja hakkasin püstisi oksi ja latva maha saagima, et alla aeda teed rajada. Lillesibulad ja viimased astilbed jäid istutamata. Lillherned tõmbasin lõpuks üles ja tänasin neid mõttes ilusa ja pika hooaja eest.

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Lillhernes - viimase õied 14.11.2020

Lillhernes – viimase õied 14.11.2020

Järgmisel päeval maale jõudes nägin kaht metskitse. Nad olid hallid nagu ülejäänud maastik ja kui nad oma valgeid tagumikke poleks näidanud, oleks nad märkamata jäänud. Nad on ühes peenras mu uued õiekad astrid ikka päris nudiks närinud, aga see oli tol hetkel väike mure. Kuusk ootas saagimist ja sel pühapäeval istutasin lõpuks maha kõik viimased tulbisibulad, küüslaugud ja astilbed. Aamen! Need olid mul juba kaua hinge peal olnud. Päevad on novembris teadagi lühikesed, nii et tegutseda tuli tempokalt. Nende va kuuskede pärast oli lehtede riisumine unarusse jäänud ja nii mõnigi kord olen haaranud reha, kui linnariided on juba seljas ja asjad linnaminekuks pakitud, et järgmine kord pisutki viisakam pilt aiast vastu vaataks.

22. november ja pärast pööraseid tormi-iile oli vaim valmis olukorraks, et ka kolmas kuivanud kuusk aia taga on marutuules alla vandunud, aga tema oli veel püsti. Ilm oli ilus, sooja nii 6-7 kraadi ja lausa õhukese jopega sai aias tegutseda. Kraapisin lehti maja ees ja taga, vahtra ja õunapuude all ja kompostihunnik muudkui kerkis. Lõpuks tassisin aiamööbli sisse, tegin tühjaks veevanni ja pakkisin sisse viimased tööriided. Sellega võis aiahooaja lõpetatuks lugeda.

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) - viimased õied 29.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) – viimased õied 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Eile, 29. novembril lubas kuiva ilma ja kuigi sooja oli ainult kraad või paar, sõitsin ikka maale. See otsus oli nii õige! Ma tundsin lihtsalt, et kui ma veel pean ühegi päeva linnas ja korteris passima, lähen hulluks. Saagisin kuuske (nagu mingi mantra juba!), riisusin puudealust ja hingasin värsket õhku. Ma ei jõua ära tänada, et mul on see metsik aed, kus ma saan ennastunustavalt rahmeldada ja mõneks ajaks muu maailma unustada.

Põllu peal pika rohu sees oli eile näha sulamata lund. Aias õitsesid viimased Makedoonia äiatarid ja kirjud salveid. Lumeroosi õiealgmed on juba päris suured. 24 päeva veel ja päevad hakkavad jälle pikemaks minema!

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

4 comments
  1. S said:

    Midagi nii geniaalset pole ometi olemas…. Kui maale ei saa, näidatakse sulle looduses Fred Jüssit… Jõudu! Meie võtsime maal vee välja ja pärast seda pole enam läinud. Kraanikausi alt on toru lahti, vetsu minna ka ei saa (uue ajastu rõõmud – enne, kui majas vett sees polnud, kuivkäimlaga seda muret polnud ja kraanikausist läks vesi haisulukku ja talvitus vist ka seal – olla ohtlik, aga kordagi lõhki ei külmunud). Seega sinu istutamisi on eriti põnev lugeda. Kuigi tekitab muidugi tunde, et oleksin ilmselt võinud ka veel midagi toimetada seal. Eile tuli mingi lumekirme, täna-homme ilmselt mingil määral murul püsib….

    Meeldib

    • Just – see F.J. oli nagu lohutusauhind või nii, kuigi mõjus mulle nagu ilmutus. Ma püüdsin võimalikult normaalne välja näha, et ta ei aimaks, kui üllatunud ma olin 🙂

      Liked by 1 person

  2. Mairoos said:

    Mnjaa… maal on tõesti hea. Mulle meeldib muidugi ka linnas… vahepeal käia. Aga see jube sagimine ja organiseeritus väsitab kohutavalt. Siis tulen koju ja saan aru, et ma olen rikas. Pööraselt! 😀
    Aias askeldamine on vaimsele tervisele väärt kosutus, kui mitte öelda, et lausa ravim.
    Fred Jüssi lugu on muidugi super lahe. 😀 Jumal on ikkagi olemas ja saab aru, kui on aeg sekkuda meie ellu. 🙂

    Meeldib

    • Ma elan linnas ja pole vist aastaid Viru tänavale sattunud 🙂 Oh, ma tahaks ka maal elada, aga pean esialgu piirduma aiaga. Asi seegi! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: