Arhiiv

Monthly Archives: detsember 2020

Traditsioonidest peab kinni pidama ja siin blogis on mul olnud kombeks aasta viimasesse postitusse lisada vaid üks foto mõne valge õitsejaga – eks ikka kantuna igatsusest lume ja valguse järele. Tänavune pilt on juba ammu välja valitud ja nüüd, kui aastavahetuseni on loetud tunnid, jõuan ka teksti kirjutamiseni. Mõtlesin, et oma aiamärkmeid ei piilu ja vaatan, mis möödunud aia-aastast meede on jäänud.

Eelmine talv jäi sisuliselt vahele ja juba veebruaris paistis päike silmipimestavalt ja lubas varast kevadet. Koroona koputas uksele ja märtsis algas eriolukord, mistõttu aeda jõudsin hiljem, kui oleksin tahtnud. Praeguste nakatunute arvu silmas pidades ajab tollane hirm muigama, aga kes seda siis teadis, mis meid ees ootab.

Külvasin ja potistasin ilmselt rekordarvu taimi ja tõenäoliselt ka istutasin neid rohkem kui kunagi varem. Päris kindlasti jagasin taimi sõpradele ja tuttavatele laiali rohkem kui eelmistel aastatel.

Eelmistel aastatel hoidusin teadlikult uute taimede ostmisest, sel hooajal hankisin erinevatest müügikohtadest nii mõnegi taime, keda olin ammu oma aeda igatsenud.

Ühelgi varasemal aastal ei ole ma külastanud nii palju huvitavaid ja eriilmelisi aedu. Paaril korral käisin väljasõitudel ametliku aiaturistina ja teistel kordadel kutsus sõber kaasa (aitäh, KR!). Kui end kokku võtan, loen kõik külastatud aiad kokku ja ehk ka kirjutan neist.

Esmakordselt olin oma aias hädas looma(de)ga, keda tuvastada ei õnnestunudki. Keegi kraapis kevadel mu aias endale urgusid, püherdas värsketes peenardes ja muljus/murdis peenardes lilli. Kahtlustasin rebast, aga kindel ei ole.

Oli rongakevad ja varesesuvi. Pole varem märganud, et neid meie kandis nii palju oleks olnud. Mingi hulk murtud tulpe läheb ka nende arvele. Aias oli mõnevõrra vähem näha ka väiksemaid linde – loodetavasti see nii ei jää.

Komposti pole ma iial varem nii palju peenardessse vedanud, aga ise ei oleks ma seda suutnud. Üksi ja valdavalt nädalavahetustel aias tegutsemine seab füüsilised ja ajalised piirid (suvepuhkus ei loe). Läinud hooajal oli aias abikäsi tihedamini, kui oleksin osanud loota. Tuhat tänu, M, H jaT!

Sügisest jäävad meelde kuivanud kuuskede murdumine ja saagimine, mistõttu mõni plaanitud tegevus jäi kevadesse. Nii pikka aiasügist pole vist ka varem olnud – maal käisin novembri viimaste päevadeni.

Kogu aiahooaeg ja eriti suvi oli aga lihtsalt fantastiline – kõike oli parasjagu, nii päikest kui vihma. Suve teisest poolest alates praktiliselt kastma ei pidanud. Õitsejaid oli palju ja neid jätkus kauaks, sest ka sügis oli pikk ja soe.  Ma olen kohe väga rahul! 🙂

Ilmselgelt tänu koroonale kasvas kogu Eestis huvi aiapidamise vastu ja kahtlustan, et samal põhjusel suurenes ka selle tagasihoidliku blogi külastajate arv. Mina tänan ikka ja jälle kõiki, kes on siia sattunud, lugenud ja mind kommentaaridega rõõmustanud. Ma ei saa lubada, et uuel aastal tihedamalt kirjutan ja usinamalt kommentaaridele vastan, aga ma püüan.

Ja lõpuks see loo alguses lubatud pilt. See on üks vanemaid õitsejaid mu aias – vana valge floks. Millal ta tuli, et tea – ju ta on meil alati olnud. Vaatan seda valgemast valget värvi ja mõtlen, et tahaks sel talvel ikka korralikku lund näha, enne kui kevad tuleb.

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Uue aasta saabumiseni on jäänud vähem kui üks tund. Meenutan tänutundega möödunud aiahooaega ja soovin meile kõigile vähemalt sama head või veel paremat aia-aastat!

Käes on kaamose kõrghetk ja koroonaviirus ei ilmuta vaibumise märke. Väljas on permanentselt pime ja kogu selle koleduse vastu aitab ikka ja alati suviste aiapiltide vaatamine. Eelmisel aastal valisin esimest korda oma aia Aasta Lille, selleks osutus konkurentsitult ruuge päevaliilia, kes sel hooajal võttis puhkuse ja õitses minimaalselt. 2020. aasta suvel kasvas mu aias vähemalt nelja sorti karvast päevakübarat – neid õisi oli palju ja nad rõõmustasid mind pea neli kuud jutti. Täna otsustasin siis, et pühendan terve postituse temale ja ehk aitavad soojad värvid (eriti kollane!) ka kaamose ja koroonamasenduse vastu võidelda.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring’ 19.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) on kirjade järgi suvelill, ometi on mul kaks sorti juba mitu aastat talve rõõmsalt üle elanud. Esimene sort, mida 2017. aastal külvasin, oli ‘Irish Spring’, 2018. aastal lisasin maja ette peenrasse uusi taimi ja samal kohal õitsesid nad ka veel sel suvel. Tõsi – kolmandal aastal ei ole nad enam eriti esindusliku välimusega ja ilmselt pean need vanakesed uute taimedega asendama. Teine sort, keda külvasin esmakordselt 2019. aastal ja kes samuti edukalt talvitus, oli ‘Cherry Brandy’ ja temagi oli teisel aastal kenam ja kompaktsem. 2020. aastal külvasin ja istutasin arutul hulgal kolmandat ja neljandat sorti (‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’) ja nende talvekindlust veel ei tea, sest talve ja lundki pole veel ja ega tea, kas tulebki.

Hollandi iiris (Iris hollandica) ‘White Wedgewood’ ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 22.07.2018

Pealseid ma talveks maha ei ole lõiganud ja ka seemikuid tärkab kevadel omajagu. Need rohin ma tavaliselt välja, aga kui mõni on tärganud sobival kohal, siis õitsevad ka nemad üsnagi edukalt. Taimede istutamisest õitsemiseni läheb oma kaks kuud ja karvane päevakübar armastab soojust ja päikselist kasvukohta. Muld on mul tavaline, olen aeg-ajalt lisanud komposti ja kevadel kanakaka- ja adrugraanuleid. Kui on väga kuiv, siis kastan. Koledaks muutunud õied lõikan ära ja uusi tuleb aina juurde.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ õhtuvalguses 28.07.2019.

Külvanud olen karvast päevakübarat märtsi teises pooles ja tärkamisega probleeme pole. Juba paari päeva pärast on külvikarbis tõusmed näha ja kuu aega hiljem ongi pikeerimise ja potistamise aeg käes. Esimesel võimalusel tassin oma taimed päevaks rõdule jahedamatesse tingimustesse ja välisõhuga harjuma, ööseks jälle tuppa tagasi. Öökülma noored taimed ei talu ja külm tuulgi võib nende leheservi pisut kahjustada. Taimed olen välja istutanud mai esimeses pooles (seni on öökülmadega õnneks läinud) ja sellega venitada eriti ei tasu, sest õitsemiseni läheb oma kaks kuud. 2017. aastal vist väga soe suvi ei olnud, taimed jõudsid õuemulda suhteliselt hilja – juuni alguses. Õisi hakkas tulema alles septembri lõpus ja oktoobris!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 11.08.2020

Ja nüüd siis suvi 2020 – karvast päevakübarat olen imetlenud ja pildistanud rohkem kui neli kuud ja eks neid fotosid on siia blogissegi omajagu jõudnud. Esimesed õied hakkasid avanema juuni lõpus ja viimsed pildid olen teinud 15. novembril, aga karvase päevakübara õiteilu kõrgaeg on siiski suve teine pool ehk august ja september. Lemmikuteks on siiani kujunenud need esimesed sordid – ‘Irish Spring’ (sest tal on sümpaatne kollane värvus ja portselani meenutavad kroonlehed) ja ‘Cherry Brandy’ (sest tal on võrratu värv!). Ka tänavuste uute sortide vastu pole mul midagi, aga ‘Goldilocks’i pakist tuli nii palju anomaaliaid, et ma ei oskagi seisukohta võtta – ilusad on kõik, aga lemmikud vast mitte. Usun endiselt, et see õige ‘Goldilocks’ on täidisõieline variant, mis suure hulga erinevate isendite vahel kasvas. ‘Moroccan Sun’iga on sama lugu – isegi internetis on seda sorti illustreerimas hulk eri  värviga õisi. Tema hakkas kõige hiljem õitsema ja oma täidlase õie ja küpse tooniga on ta omal moel sümpaatne. Üks sort, mida tulevikus tahaks oma aias näha, on ‘Sahara’, aga tema seemneid peab vist välismaalt tellima.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 15.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 2.09.2020

Ma olen siin paar päeva pead murdnud, kas tasub sellest lillest eraldi postitust teha ja miks ma teda ka järgmisel aastal kasvatan ja teistelegi julgen soovitada. Minu intensiivse mõttetegevuse tulemus on järgmine: karvane päevakübar on superlill, sest ta kasvatab muljetavaldava põõsa (eriti ‘Irish Spring’ ja ‘Goldilocks’), on tõeline liblikamagnet ja võrratu vaasilill. Teda on lihtne kasvatada ja soodsatel tingimustel rõõmustab ta silma peenral ja vaasis lausa neli kuud.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja aed-raudürt (Verbena hybrida) ‘Quatz mix Merlot XP’ 26.09.2020

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ 16.08.2020

Veel paar päeva ja ongi jõulud. Tunneli lõpus paistab juba pisut valgust – 25. detsembril hakkavad päevad pikemaks minema! Ilusat jõuluaega ja püsime terved!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ulu all vaasis 14.09.2020