2020 – mis jääb meelde?

Traditsioonidest peab kinni pidama ja siin blogis on mul olnud kombeks aasta viimasesse postitusse lisada vaid üks foto mõne valge õitsejaga – eks ikka kantuna igatsusest lume ja valguse järele. Tänavune pilt on juba ammu välja valitud ja nüüd, kui aastavahetuseni on loetud tunnid, jõuan ka teksti kirjutamiseni. Mõtlesin, et oma aiamärkmeid ei piilu ja vaatan, mis möödunud aia-aastast meede on jäänud.

Eelmine talv jäi sisuliselt vahele ja juba veebruaris paistis päike silmipimestavalt ja lubas varast kevadet. Koroona koputas uksele ja märtsis algas eriolukord, mistõttu aeda jõudsin hiljem, kui oleksin tahtnud. Praeguste nakatunute arvu silmas pidades ajab tollane hirm muigama, aga kes seda siis teadis, mis meid ees ootab.

Külvasin ja potistasin ilmselt rekordarvu taimi ja tõenäoliselt ka istutasin neid rohkem kui kunagi varem. Päris kindlasti jagasin taimi sõpradele ja tuttavatele laiali rohkem kui eelmistel aastatel.

Eelmistel aastatel hoidusin teadlikult uute taimede ostmisest, sel hooajal hankisin erinevatest müügikohtadest nii mõnegi taime, keda olin ammu oma aeda igatsenud.

Ühelgi varasemal aastal ei ole ma külastanud nii palju huvitavaid ja eriilmelisi aedu. Paaril korral käisin väljasõitudel ametliku aiaturistina ja teistel kordadel kutsus sõber kaasa (aitäh, KR!). Kui end kokku võtan, loen kõik külastatud aiad kokku ja ehk ka kirjutan neist.

Esmakordselt olin oma aias hädas looma(de)ga, keda tuvastada ei õnnestunudki. Keegi kraapis kevadel mu aias endale urgusid, püherdas värsketes peenardes ja muljus/murdis peenardes lilli. Kahtlustasin rebast, aga kindel ei ole.

Oli rongakevad ja varesesuvi. Pole varem märganud, et neid meie kandis nii palju oleks olnud. Mingi hulk murtud tulpe läheb ka nende arvele. Aias oli mõnevõrra vähem näha ka väiksemaid linde – loodetavasti see nii ei jää.

Komposti pole ma iial varem nii palju peenardessse vedanud, aga ise ei oleks ma seda suutnud. Üksi ja valdavalt nädalavahetustel aias tegutsemine seab füüsilised ja ajalised piirid (suvepuhkus ei loe). Läinud hooajal oli aias abikäsi tihedamini, kui oleksin osanud loota. Tuhat tänu, M, H jaT!

Sügisest jäävad meelde kuivanud kuuskede murdumine ja saagimine, mistõttu mõni plaanitud tegevus jäi kevadesse. Nii pikka aiasügist pole vist ka varem olnud – maal käisin novembri viimaste päevadeni.

Kogu aiahooaeg ja eriti suvi oli aga lihtsalt fantastiline – kõike oli parasjagu, nii päikest kui vihma. Suve teisest poolest alates praktiliselt kastma ei pidanud. Õitsejaid oli palju ja neid jätkus kauaks, sest ka sügis oli pikk ja soe.  Ma olen kohe väga rahul! 🙂

Ilmselgelt tänu koroonale kasvas kogu Eestis huvi aiapidamise vastu ja kahtlustan, et samal põhjusel suurenes ka selle tagasihoidliku blogi külastajate arv. Mina tänan ikka ja jälle kõiki, kes on siia sattunud, lugenud ja mind kommentaaridega rõõmustanud. Ma ei saa lubada, et uuel aastal tihedamalt kirjutan ja usinamalt kommentaaridele vastan, aga ma püüan.

Ja lõpuks see loo alguses lubatud pilt. See on üks vanemaid õitsejaid mu aias – vana valge floks. Millal ta tuli, et tea – ju ta on meil alati olnud. Vaatan seda valgemast valget värvi ja mõtlen, et tahaks sel talvel ikka korralikku lund näha, enne kui kevad tuleb.

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Uue aasta saabumiseni on jäänud vähem kui üks tund. Meenutan tänutundega möödunud aiahooaega ja soovin meile kõigile vähemalt sama head või veel paremat aia-aastat!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: