Arhiiv

Monthly Archives: august 2021

Enam vist ei ole mõtet augustikuud ignoreerida ja endale sisendada, et suvi kestab veel. Silmade sulgemine ka ei aita, sest flokside maguskirbe lõhn ei peta ja tuleb leppida mõttega, et suvest on saanud hilissuvi. Sügis pole enam kaugel ja nii lihtsalt on. Augustinukrust kompenseerivad õitemeri ja liblikate lend, aiast aeg-ajalt läbi kihutavad linnuparved ja tomatid – nad ikkagi lähevad punaseks! 

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

Admiral (Vanessa atalanta) ja väike koerliblikas (Aglais urticae) kurgilehtedel 4.08.2021

27. juulil oli viimane krõbekuiv ilm ja ma nägin esimest korda, kuidas vana lilla floksi õied lihtsalt kõrbesid kuuma tuule käes ära. Alates sellest päevast oleme saanud kogeda tavapärast Eesti suve, kui tuulevaikusega tundub 21 kraadi ka väga mõnus ja soe ilm. Vihma on tulnud ja ikka palju ühekorraga – viimati, kui maal käisin olid needsamad lillad floksid pikali ja lõhislehised päevakübarad õite raskuse all lookas. Õnneks olin osadele talijorjenitele hilist Chelsea lõikust teinud ja nad ei olnudki päris kummuli. Suuremad õied olen iga kord vaasi lõiganud ja ka flokse vahelt välja lõiganud. Nüüd pole mõned päevad maal käinud ja eks siis homme paistab, milline pilt aias avaneb. 

August on vanade talulillede hiilgeaeg ja kuna kõikidest õitsejatest ülevaate koostamine oleks hetkel liiga suur väljakutse, siis jätan uuemad ja eksootilisemad õied järgmiseks korraks. 

Alustan oma lemmiku hariliku seebilillega, kes vaimustab mind eranditult igal aastal, kui ta õitsema hakkab. Minu meelest on ta seda väärt, et teda loodusaedades rohkem kasutada. Tema õied on puhkedes säravvalged ja eriti õhtul hiilgavad need peenras nagu küünlad! Vanemaks saades muutuvad nad roosakaks ja päris närtsinud õied rikuvad mõistagi üldmuljet, aga olen neid hoolega ära lõiganud ja see töötab. Ta on muidugi tohutult invasiivne, mis on miinuseks, aga muidu – lihtsalt võrratu! Guugeldasin huvi pärast ja leidsin ainult ühe aiakeskuse, kes müüb üht roosaõielist sorti. Ehk on ta tähetund alles ees? Teised talulilled ju koguvad järjest enam populaarsust. 

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) 29.07.2021

 

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Seebilill (Saponaria officinalis) ja aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floks, seebilill ja pikalehine münt. See kimp püsis vaasis kaua!

Floksid on muidugi ajatu klassika. Minu aias on vaid neli sorti ja kuigi ma olen plaaninud neid juurde hankida, ei ole ma tegudeni jõudnud. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et ehk polegi neid rohkem vaja? Kui ma mõne põõsa kunagi peaksin kusagile veel istutama, siis võiks see olla mõni vana sort ja kindlasti ühevärviline. No mul on selline floksikiiks, et kirjud õied mulle ei istu. Praegused sordid on nimetud, kolm on igivanad ja üks, kõige eredama värviga (roosa?) on õelt saadud uuem sort. Need vanemad paljunevad nii mis kole, uus sort on püsinud need 6-7 aastat suht sama suurusega. Sel aastal on jahukaste pisut kahjustanud alumisi oksi, aga ei midagi hullu. Põuaperioodil olid kõik floksid üsna rääbakad, aga pärast vihmasid on jälle kenad. Isegi kõrge lilla floks , kes kuumaga kõrbes, ärkas ellu.   

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata), taga lõhilehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) maja otsas 2.08.2021

 

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.08.2021

 

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vana lilla floks on pärast vihmasid päris pikali

Vanast käokingast on siin blogis vähe pilte, sest see ürgvana põõsas kasvab väga vale koha peal ja mõnel aastal on ta lihtsalt haruldaselt niru olnud. Õisi on, aga vahel on mõni sitikas neid närinud ja mõnel aastal pole sedagi. Tänavu on ta haruldaselt kõrge, kuigi osa õisi on jälle pruunid, aga paar pilti tast ikka sain. 

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) 'Bicolor õhtuvalguses 6.08.2021

Stoerki käoking e. värdkäoking (Aconitum × cammarum) ‘Bicolor’ 6.08.2021

Ja viimane talulill, kes juba aastakümneid augustis taevani on kõrgunud, on talijorjen ehk lõhislehine päevakübar. Nii nagu kõik lilled, hakkas temagi sel aastal nädal või paar tavalisest varem õitsema. Teda lõikasin päris julgelt juunis, nii et seni on ta ennast päris korralikult üleval pidanud. Vaasid on tema kollaseid õisi kuhjaga täis – nii, nagu varasematel aastatel, lõikan ma järjekindlalt suuremaid õisi ära, et nad püsti püsiks. Mulle tundub, et ta õiepallid on sel aastal suuremad kui kunagi varem. 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 2.08.2021

 

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 8.08.2021

Tegelikult õitseb jõudumööda isegi vana roosa ehk harilik rõngaslill, aga pilti mul tast pole. Ma käin iga kord kääridega nendest põõsastest üle ja lõikan ära närbunud õied ja ennäe imet – kuskilt ilmub üha uusi õisi! Kimalastel on hea meel ja minul ka 🙂 

Järgmine kord kirjutan kevadel külvatud lilledest – et kuidas nad välja näevad ja arenevad. Lindudest ja liblikatest peab ka ühe eraldi loo tegema.  Augustis toimub aias palju ja juttu jätkuks kauemaks.  

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Mingi rästas istub pihlaka otsas ja mõtleb

Juuli lõpus lähevad metskitsed liikvele ja mõni leiab alati ka meie aia üles. Sel aastal toimus esimene kohtumine 27. juulil, erakordselt kuumal päeval. Õhtuks lubati korralikku sadu ja mul oli plaanis varem linna minna, nii et juba poole kuue paiku suundusin maja taha lillherneid korjama. Alla aeda ja maja taha liikudes olen alati eriti valvas, sest tegelikult juba ootasin juba seda kohtumist ja … seal ta oligi! Maja taga, vanal kartulipõllul kasvab kõrge rohi, nii et ainult minu kogenud silm (haha!) oskab metsa ääres heina ja põldohakate vahel märgata metskitse pruuni selga. Nii – lillekorv ja käärid vaikselt maha poetatud, õngitsen rinnataskust välja oma digifotoka ja algab aastatega lihvitud hiilimine. Liikuda võib ainult siis, kui kitse pea on maas ja ta on söömisega ametis. Aeg-ajalt uurib ta valvsalt maastikku ja siis peab oskama nähtamatu olla.

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Seekord läks hästi – kas olin mina erakordselt osav või oli lihtsalt tegu noore ja kogenematu isendiga, igatahes sain talle üsna lähedale. Ka tema liikus kõrges rohus minu poole. Ühel hetkel ta mind muidugi märkas ja esialgu oli pilgus uudishimu. Mingi aja vaatasime sõbralikult tõtt ja siis ei pidanud mu närv vastu – ta oli liiga lähedale tulnud. Lasin käed fotokaga alla ja kõrgete hüpetega läinud ta oligi. Ei haukunud, lihtsalt kadus võssa.

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus)

Metskits (Capreolus capreolus) 27.07.2021

Metslooma koht on metsas ja mul pole iial plaanis kellegagi neist sõbraks saada ja ühelegi metskitsele näiteks koduõuel leiba pakkuda (lugesin just ühest artiklist sellist lugu). Seekord oli ta porgandipeenrast viie meetri kaugusel ja kuniks ta juurikaid ja lilli pole näksimas käinud, on asi kena ja igati ok. Küll ma jõuan sügisel neid nunnusid metskitsi veel kiruda ka.

Ikkagi on need kohtumised alati erilised ja oleks kurb, kui ühel päeval on ümberkaudsed metsad kõik maha võetud, maanteed uhkeks ja laiaks ehitatud ja metskitse enam meie kandis ei näegi. No ehk pole asi ikka nii hull – Stockholmis luusivad nad ju lausa kesklinna parkides ringi.