Sügis algas augustis

Jälle on üks kuu kuskile kadunud ja blogimisega on asjad väga halvasti. Küll on muud tegemist, siis tundub, et pildid hakkavad aastast aastasse korduma ja polegi midagi erilist näidata, või on siis jutu-ja pildimaterjali liiga palju ja ei suuda valikut teha. Sada häda … ja see ilm ka veel – ikka väga vara kiskus asi sügiseks ära ja inspiratsiooni pole nagu olnud. August jääb meelde jahedusega, vihma ja tuultega ja ega see september väga teist nägu pole olnud. Laupäev oli erand – sooja 20-21 kraadi – jumalik! Liblikad ilmusid välja ja budleiad said tõestada, et nad on tõepoolest liblikamagnetid.

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) 11.09.2021

Veel üks asi – ei tohi kunagi anda lubadusi, mida sa ei suuda täita. Viimane kord kirjutasin, et annan ülevaate kevadel külvatud taimedest. Tegelikult tahaks ju teisi taimi ka näidata, sest augustis-septembris on aed päris kena ja kirju, mis siis, et peenrad nägid juba augustis välja nagu tavaliselt septembris. Kuna mingi valiku peab tegema, siis näitan täna neid lilli, keda ise olen seemnest külvanud ja kelle õitsemisaeg on augustis-septembris. Osad on vanad olijad, teised uuemad ja mõned on tõesti nii uued, et nende tõelist õiteilu ja iseloomu peab järgmise aastani ootama.

Oma lapsed on ikka need kõige armsamad. Ilma siilkübarate ja aniisi-hiidiisopiteta ei kujuta oma aeda enam kuidagi ette. Uued siilkübarasordid, keda kevadel külvasin, kasvavad mühinal, aga nende õisi veel näidata ei ole. Kõige kesisemalt arenevad kollased päevakübarad ja ma pole päris kindel, kas nad talve üle elavad, aga eks seda ole näha. Seni aga naudin siilkübara põhiliiki ja aniisi-hiidiisopi kooslust – mõlemad külvasin esmakordselt 2016. aastal ja nad tunnevad end mu aias suisa suurepäraselt. Siilkübarad paljunevad nagu hullud (hiidiisopid nagunii) ja seemikud on ikka muljetavaldavalt suure õiega.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja admiralid (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja neli admirali (Vanessa atalanta) 28.08.2021

Üks mu uus lemmik on virgiinia tonditupik. Teda külvasin esmakordselt 2019. aastal ja teist korda eelmisel aastal. Mõlemast külvist tärkas ainult üks taim ja esimest õit nägin tegelikult juba eelmisel aastal. Olin lugenud, et ta on üsna invasiivne taim ja sel aastal nägin oma silmaga, et ta on peenras jõuliselt endale teed rajanud. Vähemalt praegu olen ma sellise arenguga väga rahul, sest ta õied on imelised! Värv on fantastiline ja ka õiekuju muljetavaldav ja mis põhiline – ta õitseb kaua ja seisab viisakalt püsti iga ilmaga. 

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 2.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) ja pikalehine mailane (Veronica longifolia) 13.08.2021


Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 24.08.2021

Üks taim, kes on vaheldumisi mu armastuse ja vihkamise objekt, on pikalehine mailane. Jälle vana olija mu aias (külvasin 2017), keda olen armutult välja juurinud, sest igas kohas ta lihtsalt ei edene ja vajab pealegi toestamist. Lisaks kõigele kasvatab ta alla massiivse mätta, nii et isegi väljakaevamine on tõeline tegu. Kirjade järgi pidi ta hoopis kassisaba olema. No ei ole ju! Mõni põõsas on siiski kenam kui teine ja mis põhiline – ta meeldib kimalastele, nii et ta jääb mu aeda ka edaspidi alles. Tema sinine värv on parematel päevadel lihtsalt suurepärane!

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia) 6.08.2021


Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Pikalehine mailane (Veronica longifolia), virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 16.08.2021

Ja nüüd üks uus õitseja, keda külvasin 2021. aasta aprilli alguses. Tema on sammas-kübarõis (paljudes keeltes ka nimega mehhiko kübar) ja miks see seemnepakk mulle kunagi silma hakkas, ei oskagi tagantjärele selgitada. Eriti populaarne ta meie aedades vist ei ole, aga esimese aasta kohta õitseb täitsa tublisti. Vaatame, kuidas talle meie talv istub ja kui ta kasvatab järgmisel aastal kobedama puhmiku, siis on ta ju oma isemoodi õitega täitsa tore ja igati sobiv metsikuma olemisega aeda. Õitsema hakkas juba 19. juulil ja pole siiani lõpetanud. 

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 4.08.2021


Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Sammas-kübarõis (Ratibida columnifera) 11.09.2021

Teine kuulus ja kummaline, kelle õisi ootasin, oli muidugi varem mainitud budleia. Seemned külvasin 2020. aasta märtsis ja talve elasid kõik taimed edukalt üle. Esimesed õiealgmed hakkasid endast märku andma alles augusti esimestel päevadel (olin juba lootuse kaotanud) ja esimene õie sain pildile 28. augustil. Nüüd nad siis õitsevad, kusjuures kõik õied on lillad (pakis lubati värvide segu), aga keda ei ole, on liblikad, sest ilm on enamasti külm ja kole.  Ei saa öelda, et põõsad oleksid lopsakad ja õisi oleks palju, aga hea meel on sellegi üle, mis on. Kõige kõrgemad põõsad on üle minu pea ja pea sama mõõtu kui verev vesikanep. 

 

Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021

Esimene Davidi budleia (Buddleja davidii) aroonia ees õitseb 28.08.2021


Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea' 11.09.2021

Davidi budleia (Buddleja davidii) ja verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 11.09.2021

Makedoonia äiatar on mu aias teist aastat ja temaga olen läbi viinud väikese eksperimendi. Ühes peenras olen närtsinud õisi regulaarselt ära lõiganud vaatamata soovitustele seda mitte teha (et pole nagu mõtet). Ja tulemus – seal produtseerivad nad üha uusi õisi (mitte küll massiliselt), aga teistes peenardes on pilt ikka tunduvalt haledam. 

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) 28.08.2021

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber suvikutest, keda ma igal aastal samuti külvan ja ikka palju. Kunagi varem pole tavalised aedastrid nii hästi tärganud kui sel kevadel ja ka õite üle ei saa kurta, kuigi suvine kõrbemine neile just head ei teinud. Õisi on ja palju, neid jätkub nii peenrasse kui vaasidesse. 

Aedaster (Callistephus chinensis) 'Silber Turm' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Silber Turm’ 4.09.2021


Aedaster (Callistephus chinensis) 'Pompon' 4.09.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’ 4.09.2021

Suvelilledest kasvatan juba mitu aastat ja ilmselt ka edaspidi Argentiina raudürti ja lilltubakat. Nad lihtsalt peavad aias olema! Argentiina raudürt on sel aastal kuidagi eriti kirka värviga (kuigi fotodelt pole seda ehk hästi näha), ilmselt mõjus talle hästi värske kompost, mida need peenrad kevadel said. Lilltubakas ei ole nii uhke kui eelmisel aastal, aga temagi ei ole oma õitsemist kaugeltki lõpetanud. Lillherned aga … nendega läks asi sel suvel päris metsa ja see on pikem lugu. Kunagi kirjutan, aga et just järgmisel korral, seda ei luba 🙂

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum)

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 24.08.2021


Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 28.08.2021

Pea kaks nädalat hiljem pole pilt seal lilltubakapeenras suurt muutunud. Ikka õitsevad ja lõhnavad! 

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata), argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 11.09.2021

Tänaseks aitab. Tahaks ju veel kirjutada põõsasmaranatest, kes õitsevad nagu hullud või algaja daaliakasvataja muredest ja rõõmudest või kasvõi metskitsedest, kes käivad regulaarselt hapuoblikapeenras maiustamas. Ootan pikisilmi eelmisel kevadel külvatud õiekate astrite avanemist – eelmisel aastal nägin ära ainult kahe põõsa õied. Esimesed uued tulbisibulad on juba ostetud ja käes on ‘Herbstfreude’ aeg. Oleks vaid vähem Herbsti ja rohkem Freude’t 🙂

 

1 comment
  1. S said:

    Imelised! Ma tulen kunagi külla! Ma ei tea, millal või kuidas sinna möödaminnes sattuda, aga võtan plaani. Alates järgmisest suvest mingil suvel 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: