Tugeva tuulega aprillist maisse
Täna on selle kevade esimene tõeliselt soe ilm, sai töölt koju minnes isegi jaki seljast visata. Seni on olnud ikka talumatult tuuline ja kummaline kevad – ei olnud arvestatavat soojalainet ei aprillis ega mai esimeses pooles. Plusskraade on isegi olnud, nii 14-15, aga kui tugev tuul puhub põhjast või kirdest, jääb soojast asi üsna kaugele. Maal olen ikka käinud, aga vähem kui tavaliselt ja aiatööde edenemisega eriti hõisata pole põhjust.
Kuna aprilli lõpp on siit blogist ka puudu, siis alustan sealt. Krookuste aeg läks sel aastal minust mööda. Sel ajal kui nad õitsesid, oli jube külm või olin tööga hõivatud, igatahes kui ma maale jõudsin, olid nad juba enam-vähem lõpetanud. Eelmisel sügisel torkasin mulda kaks uut sorti ja mingid pildid neist ikka sain.
Aprillis jälgisin kullipilgul tulpide tärkamist ja otsisin nartsisse, kes eelmisel kevadel nii kaunilt kaevupeenras õitsesid. Mida pole, seda pole! Nartsisside kadumine pole mingi ilmaime, aga et osad tulbid ka otsustasid uttu tõmmata, on pettumus. Kaod on silmnähtavad just ühes, nn kaevupeenras, kus lumi sel aastal eriti kaua püsis. Teine arvatav põhjus on ka seal arutult vohav seebilill, kelle ma kavatsen sel aastal mujale kupatada. Vesirotte mul enda teada ei ole.
Muidu aga tegin traditsioonilisi aiatöid – kraapisin muru, rohisin peenraid ja muidugi kaevasin peenardest sillasid välja. Mu tegemisi jälgis hoolega üks meigas, kes on otsustanud lausa meie aeda või aia taha elama asuda. Ei möödu päevagi, kui ta mu tegemisi vahtra otsast ei kommenteeriks.
Aprilli lõpp ja mai algus oli veel sinilillede ja ülaste aeg. Nemad ei valmista kunagi pettumust – ilusad ja armsad on nad alati ja pildistada lasevad nad ennast ka.
Mai alguses hakkas aeda järjest uusi õisi tulema ja endiselt püüdsin peenardes tuvastada tärkajaid ja hääbujaid. Praeguseks on selge, et kaod ei olegi nii suured, kui ma eeldasin, aga lisaks mõnele uuele nartsissi- ja tulbisordile on kadunud osa aed-uniohakaid (madalamas kohas lihtsalt mädanesid ära) ja ka sammas-kübarõied ei ole endast veel märku andnud. Punane monarda, keda paar aastat tagasi teise kohta tõstsin, on erakordselt niru ja ilmselt kaevan ta seal üles. Budleiadega on ka kahtlased lood – ehk lõikasin nad liiga vara maha? Paaril põõsal pole ühtegi rohelist liblet leidnud, aga ehk ärkavad veel. Veel eile tundus, et ka mõned vanad lavendlipõõsad on kuivanud. Eks paistab, ehk ärkavad veel ellu.

Selveri nartsiss 15.05.2022. Ostsin eelmisel aastal mingil põhjusel ja nüüd oli tal kolm õit. Maitse üle kakeldakse – mulle ta väga ei sümpatiseeri

Harilik siniliilia ehk silla (Scilla sibirica) ja nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ 7.05.2022
Mai keskpaigas saabub alati see pöördeline hetk, kui mets muutub äkki roheliseks, rohi kerkib hirmuäratava kiirusega ja aed pakub iga päev uusi üllatusi. Tulpide aega ootan alati ja ma käin neid lausa üle lugemas – et mitu sibulat sügisel mulda panin ja mitu õitseb. Vanu sorte tunnen, aga möödunud sügisel ostsin päris mitu uut ja nüüd käin ja uurin neid, märkmik peos.
Eile käisin jälle maal ja pilte tegin palju, aga neid näitan järgmine kord. Maale toodi uus aiakäru ja esimene muru sai niidetud (aitäh, H ja T!). Muuseas – lillherned istutasin maha juba 8. mail, lilltubaka, argentiina raudürdid ja mets-kassinaerid 16. mail. Lillherned oli väga kobedad, teised väga õnnelikud välja ei näinud, aga elus olid! Linnas on terve meri taimi ootel ja tegelikult tahaks kogu aeg maal olla 🙂
Kui ma esimesest sellekevadisest maalkäigust kirjutasin, siis unustasin mainida, et üle mitme aasta olid hiired jälle seebi ära söönud. Nüüd, kui ma iga kord majja sisse lähen, vaatan, kas seep on alles. Hiirte seebilembusest räägib eriti hästi Harriet Toompere saates “Autoportree”. Kes viitsib, võib Jupiterist üles otsida (alates 5:30).