Arhiiv

Aiatööd

Hetkel on Tallinnas 9 kraadi sooja (tuntav 6 kraadi), korralik tuul ja vihm. Taimed lõdisevad rõdul ja paar astritaime on murdunud, ikka selle va tuule pärast. Nädala sees oli kavas pärast tööd maale minna, aga jäi ära – ikka pagana külm on! Ilma kallal võib ju vinguda, aga praegune olukord on ikka parem kui öökülm, pealegi püsivad tulbid ja nartsissid kauem ilusad. 

Esmaspäeval, 10. mail päris põrgukuumust veel ei olnud ja pärast tööd sõitsin taimelaariga maale. Emadepäeval istutasin maha esimesed lillherned, nüüd oli vaja ülejäänud ka mulda torgata. Lugesin nad üle ka – 39 taime kasvavad nüüd samas peenras kus kahel eelmiselgi aastal. Lisaks sellele ajasid mind korralikult närvi pikaks veninud tomatid ja viis kõige koledamat torkasin kõrgesse paberkotti ja ajasin neile maal mulla peale 😀 Veel olen maha istutanud mõned sinised mesiohakad, aed-varesjalad, oivalised salveid ja mets-kassinaerised. Roomasin fotokaga aias ringi ja pildistasin viimaseid sillasid ja kollaseid nartsisse. 

Lillhernes (Lathyrus odoratus) - kõik 39 taime istutatud 10.05.2021

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – kõik 39 taime istutatud 10.05.2021

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' enne suurt soojalainet 10.05.2021

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ enne suurt soojalainet 10.05.2021

Harilik siniliilia ehk harilik silla (Scilla siberica) 10.05.2021

Harilik siniliilia ehk harilik silla (Scilla siberica) 10.05.2021

Eelmise nädala alguses saabuski lubatud soojalaine – kolmel päeval oli üle 25 kraadi sooja, lisaks tugev tuul, mis kuivatas taimepotte ja pillutas nartsissid rõduaknalt korduvalt alla. Mina vaatasin aknast, kuidas kaselehed silmnähtavalt kasvasid, sest mul olid just siis kõige intensiivsemad tööpäevad ja aiatöö piirdus taimede kastmisega hommikul ja õhtul. 

Tulp (Tulipa) 'Purissima' 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 16.05.2021

Tulp (Tulipa) 'Purissima' ja vist 'Judith Leyster', taustal brunnera 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ ja vist ‘Judith Leyster’, taustal brunnera 16.05.2021

Tulp (Tulipa) 'Claudia' ja üks 'Lilac Time' nende vahel 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Claudia’ ja üks ‘Lilac Time’ nende vahel 16.05.2021

Aga see roheplahvatus – oh sina jeerum! Kui eelmisel pühapäeval maale sõitsin, sain imetleda, mida kolm päeva kuumust korda oli saatnud. No juba linnas oli näha, kuidas kõik rohetas ja õitses, aga maal on pilt ikka hoopis teine. Toomingad õitsesid, kirsid, alõtšad ja brunnerad puistasid juba õielehti, uued nartsissid ja varased tulbid olid kõik juba lahti, rohukasvust üldse ei räägi. Tegin esimesed tiirud vana muruniidukiga – esimese niidetud rohu lõhn on jumalik!  

Nartsiss (Narcissus) 'Icefollies' 16.05.2021

Nartsiss (Narcissus) ‘Icefollies’ 16.05.2021

Nartsiss (Narcissus) 'Manly' 16.05.2021

Nartsiss (Narcissus) ‘Manly’ 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ''Orange Emperor'

Tulp (Tulipa) ”Orange Emperor’ 16.05.2021

Nartsiss (Narcissus) valge 'Icefollies', kollane 'Manly', tulp (Tulipa) 'Orange Emperor' ja vasakul üks 'Judith Leyster' 16.05.2021

Nartsiss (Narcissus) valge ‘Icefollies’, kollane ‘Manly’, tulp (Tulipa) ‘Orange Emperor’ ja vasakul üks ‘Judith Leyster’ 16.05.2021

Oeh, maal oli ikka ilus! Ma olen alati tulpe armastanud – ta on mu meelest selline väega lill ja mul on hea meel, et ma sügisel uusi sorte mulda torkasin. Nartsissid on ju ka kenad, aga neid on mul vähe ja kõiki maailma lilli ei peagi kasvatama. Oktoobris ostsin ka mingeid erinevaid sibullilli ja esimesed kirjud püvililled olid ka lahti. Turkmeenia lauke kaevasin sügisel välja, sain peotäite kaupa sibulapuru ja torkasin tulpide vahele. Nüüd uurisin lähemalt – paistab, et ka sealt tulevad ikka õied! 

Kirju püvilill (Frittillaria Meleagaris) 16.05.2021

Kirju püvilill (Frittillaria Meleagaris) 16.05.2021

Tulp (Tulipa) 'Margarita' (pole kindel) 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Margarita’ (pole kindel) 16.05.2021

Tulp (Tulipa) 'Golden Apeldoorn' 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’ 16.05.2021

Tulp (Tulipa) 'Golden Apeldoorn' ja 'Margarita' 16.05.2021

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’ ja ?’Margarita’ 16.05.2021

Miks on maikuus alati nii, et ühel päeval mõtled, et aega justkui veel oleks ja siis mingil hetkel oled oma (olematust) graafikust juba lootusetult maas? Miks on nii, et novembris on 3-4 soojakraadi maalesõiduks täitsa soe ilm, aga mais ajab 10 kraadi ja tuul närvi? No igatahes kisub mind vastupandamatu jõuga aeda, isegi kui nädalavahetusel aeg-ajalt vihma peaks tulema. Taimed ootavad maale viimist ja istutamist, mingeid seemneid peaks veel maha torkama ja tahaks ju näha, kes vahepeal õide on puhkenud. 

Alõtša õitseb ja pudeneb, all aias on rohi varsti rinnuni 16.05.2021

Alõtša õitseb ja pudeneb, all aias on rohi varsti rinnuni 16.05.2021

Jahedaid kevadeid on ilmselt varemgi olnud, aga miskipärast tundub tänavune ilm kuidagi eriti külm ja päikesevaene. Mul ei ole kuskil mingeid mingeid meteoroloogilisi märkmeid ja hetkel guugeldada ka ei viitsi, lähtun pigem kõhutundest ja varasematest kogemustest, mis mul aknalauakasvatusest on saadud. Täna näitas kraadiklaas natuke üle viie kraadi, vahepeal sadas vihma ja kuigi ilmaolud polnud kiita, tassisin ikkagi portsu taimi rõdule. No ei jaksa enam oodata – las karastuvad!

Sinine mesiohakas (Echinops ritro), mets-kassinaeris (Malva sylvestris) 'Zebrina' ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) rõdul 7.05.2021

Sinine mesiohakas (Echinops ritro), mets-kassinaeris (Malva sylvestris) ‘Zebrina’ ja argentiina raudürt (Verbena bonariensis) rõdul 7.05.2021

Üldiselt olen hetkeseisuga rahul, aga mõne taimega on arengud mõnevõrra kummalised – mõni isend ei taha kohe kuidagi edeneda ja ma ei saa aru, milles on viga. Tokkroose kasvatan teist aastat ja eelmisel aastal polnud nendega mingeid probleeme. Sel aastal läks päris mitu taime välja ja ka pikeeritud taimed ei saa kuidagi hoogu sisse. Mehhiko vanikkuljused on muidu kenad, aga värv pole justkui õige – mingil hetkel on nad muutunud kahtlaselt tumelillaks. Üleväetamine? Nad on vaid ühel korral on saanud taimerammulahust! Midagi mullaga lahti? Hmm, teised taimed justkui ei kurda, välja arvatud need nukrad tokkroosid. No vaatame – ehk asi ikka paraneb. Päikest on vähe ja ka see pärsib taimede arengut. Tomatid, vaesekesed, kannatavad ilmselt kõige rohkem, aga seni püsivad nad veel ise püsti.

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 7.05.2021

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) 7.05.2021

Selle postituse algus tuli nüüd kuidagi väga nutune. Tegelikult on kõik hästi – tänaseks on peaaegu kõik taimed pikeeritud ja potistatud, ainult karvased päevakübarad, kurekellad ja aed-uniohakad ootavad oma järge. Suvelilledest külvasin ainult lilltubakat ja aedastreid (argentiina raudürdid ja lillherned said juba ammu mulda). Aedastreid külvasin 6 erinevat sort, kõik seemned olid värsked ja eeskujulikult tärkas kuuest sordist ainult kolm. See on tõesti üks ettearvamatu suvik! Lillherneid torkasin 10. aprillil mulda 44 tk, kümne päeva pärast oli tärganud 39 tk. Neid on sel aastal mul nüüd 8 erinevat sorti ja alates 22. aprillist on nad nii ööd kui päevad veetnud rõdul. Lörtsi ja marutuule eest kaitseb neid suur kott ja häda pole neil kõige vähematki. Loodan homme-ülehomme nad maha istutada.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on rõdul olnud alates 22. aprillist

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on rõdul olnud alates 22. aprillist

Kuna ma tellisin ja ostsin sel talvel enneolematu portsu igasuguseid uusi ja huvitavaid seemneid, siis ootan huviga, mis neist välja tuleb. Mõne õisi näeb muidugi alles järgmisel aastal. Igatahes on mul hea meel, et sinine mesiohakas tärkas kenasti, ka sammas-kübarõis (kes vist tegelikkuses polegi nii atraktiivne kui seemnepakkidel, aga äkki ta üllatab) ja oivaline salvei (loodan, et ta ikka päriselt on ka nii oivaline kui nimi lubab). Siilkübaraid külvasin neli sorti ja neid sain päris palju – kollast siilkübarat sain 4 tk 10st, ‘Sparkler’it 9 tk 10st, ‘Green Twister’it 9 11st, ‘Dreamcoat’i 8 10st. Ka kalevikeppi pole varem külvanud – no küll tema tärkamist oli põnev jälgida! Aed-varesjalga pidi päris kaua ootama, aga täna kasvab pottides 12 taime ja talusid pikeerimist vägagi hästi (kuigi internet väidab vastupidist). Isegi roosa malve ‘Party Girl’ pistis pea mullast välja, kuigi olin juba lootuse kaotanud. Loodan seal karbist ikka kolm taime kätte saada.

3.04.2021 külvatud sinine mesiohakas (Echinops ritro) ja sammas-kübarõis (Ratibida columnifera)

3.04.2021 külvatud sinine mesiohakas (Echinops ritro) ja sammas-kübarõis (Ratibida columnifera)

Oivaline salvei (Salvia superba). Külvasin 21.03, pikeerisin 14 tk 17.04

Oivaline salvei (Salvia superba). Külvasin 21.03, pikeerisin 14 tk 17.04

Siilkübarad. Ees kollane siilkübar (Echinacea paradoxa), külvatud 13.03.2021

Siilkübarad. Ees kollane siilkübar (Echinacea paradoxa), külvatud 13.03.2021

Rõdu aknalaual on viis karpi, kus valitseb vaikus ja siis on toas veel pehme karusõrg, keda püüan kasvatada juba teist aastat. Külmkapis on ka üks karp madala kukeharjaga, aga kui sealt ka midagi ei tule, pole väga suur kaotus. Kuna ma taaskasutan külvimulda, siis tärkab mõnes potis mõni tundmatu isend, kes ilmselt on pärit mõnes maha kantud ja tühjaks tehtud karbist. Kes sealt veel võib tulla? No kas pole põnev see hobiaedniku elu? 🙂

Maal olen ka käinud ja üks rida porgandeid on maas. Ka noored tegid juurikakasvatusega algust, H kaevas maad ja aitas komposti peenardesse tassida. Tulbid on stardivalmis ja hetkel õitsevad peenras ainult kollased linnanartsissid, muidugi sillad ja hilised sinililled. Eelmisel aastal olen ühe pildi juurde kirjutanud, et “sillade õitsemist sel aastal ei näinudki”. Jah, kevadsoe tuli mullu palju varem, aga pühapäeval avastasin, et sillad olid aias kõik ühtlaseks muruks näritud. Äkki oli juba eelmisel aastal keegi neid söömas käinud? Kas metskitsed? Jänesed? Jälle midagi uut! No vahet pole – peaasi, et mu tulbid rahule jätavad.

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) 'Tête-à-tête' peenras 2.05.2021

Nartsiss (Narcissus x cyclazetta) ‘Tête-à-tête’ peenras 2.05.2021

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) hakkab lõpetama 2.05.2021

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) hakkab lõpetama 2.05.2021

Kohe-kohe on tulemas soojalaine – uue nädala alguses lubatakse üle 20 kraadi sooja. Oleks ka juba aeg! Sooja ilma ja päikese vastu pole kellelgi midagi ja loodame, et mingit külmaperioodi enam ei tule. Lillherned hallaöid ei karda, aga plaanis on ka esimesed argentiina raudürdid maha istutada. Nüüd läheb päriselt aiatööks – tore!

Selle nädala alguses käisin maal kohe kolm päeva jutti, sest töö võimaldas ja ilm oli imeline – vaatamata tuntavale kirdetuulele oli sooja kuni 15 kraadi. Tänasest on jälle jahedam ja edaspidi hirmutatakse lörtsi ja isegi lumega. Minu poolest tulgu või lörtsi, sest maa on tuhkkuiv ja igasugune kastmine on lausa hädavajalik. Eile oli ilm vahepeal praktiliselt tuuletu, aga lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi, sest kulu ja ka mets on krõpskuiv.

Rändlinnuparved ja vana vaher

Rändlinnuparved ja vana vaher

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Kolm päeva läksid lennates – tegin päris palju kasulikku ära ja molutasin ka omajagu. Kuidas sa saadki asjalik olla, kui rändlindude parved vuhisevad üle pea ja kohalikud linnud rõkkavad kõrvulukustavalt. Krookuseid ja sinililli peab imetlema ja igas peenras tärkab mõni tegelane, keda peab lähemalt uurima. Kogu seda ilu peab sealjuures jõudu mööda jäädvustama, aga kahte asja korraga teha ei saa. Kui käed on mullased või oled saag käes peadpidi arooniahekis, on pildistamine mõnevõrra keeruline.

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Esimesel päeval tegelesin püsikupeenardega. Kuivanud pealsete lõikamisega sain ühele poole, aga ei saa öelda, et peenrad oleks nüüd korras. Mingid alad käisin üle – eemaldasin jälle sammalt ja leheprahti ja rohisin. Sellega kiiret ka veel ei ole, sest mine tea, mis kuskil veel tärkamas on. Lumeroos lõpetab, sillad alustavad. Sinised ja kollased krookused on läbi, aga valge krookus lausa säras mustsõstrapõõsa all! Sügisel jätsin lõikamata kõik karvased päevakübarad (ma ei lõika neid kunagi sügisel maha) ja nüüd olen päris kindel, et uued ‘Goldilocksid’ pole talve üle elanud. Kõik teised sordid on tunduvalt talvekindlamad (ka ‘Maroccan Sun’id) ja lähevad teisele ringile. Eelmisest aastast olen algaja elulõngakasvataja ja oma suureks rõõmuks avastasin, et korea elulõngal on juba suured pungad. Roogojalt ostsin juulis ka mandžuuria elulõnga ja ootan huviga, millal ta endast elumärki annab.

Teisel päeval läksin maale kindla eesmärgiga labida ja hargiga suuri tegusid teha, aga läks nii nagu alati. Arooniahekis jäid silma vanad oksad ja sinna sekka märkamatult tekkinud noored vahtrad ja saared (kohutav umbrohi!) – haarasin sae ja möllasin seal tunnikese ja enamgi. Oksi alla risuhunnikusse tassides ehmatasin ühe metskitse aiast minema. Kuna sain juba käe soojaks, saagisin keset aeda pikutavast kuivanud kuusest ka kaks juppi maha. No kui miski ikka silma riivab, siis tuleb käised üles käärida ja töö kallale asuda! See polnud veel kõik – all soo servas on näotu võsa ja tormimurdu. Sealt vedasin välja kuivanud ronte ja lõikasin võsaserva natuke viisakamaks. Ma olin endaga rohkem kui rahul! 🙂

Veendusin oma kõrvaga, kui hea matkija on pasknäär. Hiireviu häält tunnen ja olin kindel, et näen teda kõrgel taevas liuglemas, aga kui seda lärmajat jälitasin, sain pildile hoopis pasknääri. Olen kindel, et ta tegi eelmisel suvel ka mänsaku häält järele, sest seda tuttavat krääksumist kuulsin korduvalt, aga lindu ennast ei näinud. Pagana pasknäär! 🙂

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Kolmandal päeval võtsin asja rahulikult, kuigi kuklas tiksus mõte ikka seda va peenramaad kaevata. Pool päeva tiksusin niisama, fotokas käes. Sain pildile metsvindi ja sinitihase ja luurasin parajasti vana vahtra all üht musträstast, kes istus ja laulis piisavalt madalal oksal, et tast hea pilt saada. Äkki näen, et keegi liigub maja taga metsaservas naabrimehe krundi poole. Rebane! Vana kaabakas, kes eelmisel aastal ehituselt ühe poisi vana ketsi põllule oli vedanud, koerakuudi alla käike uuristas ja peenardes kraapis ja lillepuhmaid lömastas! Sain ühe pildi teha, kui ta tagasi võsa poole jooksis. Hetke passis ta ühe sarapuupõõsa varjus ja siis võttis otsustavalt suuna meie maja poole. Ei ole võimalik – tulebki aeda ja tal oleks tee nagu tuttav. Rebase samm oli sirge, aga minu käed värisesid iga hetkega üha rohkem, sest nii lähedalt ei olnud ma rebast kunagi näinud. Pagan – ma oleksin ju võinud nii hea pildi saada, aga tegelikult tuli kõige kvaliteetsem foto esimesest klõpsust, kui ta oli minust ikka üsna kaugel.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) maja poole liikumas

Rebane maja poole liikumas

Natuke tegin ikka tööd ka – istutasin brunnerajuurikaid aia keskele ühe õunapuu alla, kuhu eelmisel sügisel kolisin portsu sügislilli. Mõlemad on üsna invasiivsed liigid – las nad siis võistlevad seal omavahel. Natuke kaevasin ka, aga mitte palju. Tark ei torma ja nagunii olid kõik lihased kahest eelmisest päevast valusad.

Nüüd tuleb üks jahedam periood, aga õnneks on pikaajalistel ilmaprognoosidel kalduvus muutuda. Vaatame, kas tuleb lörtsi või lund või piirdub asi ainult vihmaga (mis oleks tore). Tubane aiandus ongi natuke unarusse jäänud ja mõõdukas jahedus pole paha – siis on lootust, et näen sinililli ja ülaseid ka järgmine kord, kui maale lähen.

Sinililled kodutee ääres

Sinililled kodutee ääres

Esimene maaleminek on mul alati miskipärast raske. Pean ennast hakkama varakult moraalselt ette valmistama ja vaimu kõikvõimalikeks koledusteks valmis panema. Neli kuud pausi on pikk aeg ja selle jooksul võib kõike juhtuda, eriti möödunud lumerikast talve silmas pidades. Läinud pühapäeval võtsin ennast kokku, õnneks tuli M kaasa ja läks sõiduks.

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Harilik sinilill (Hepatica nobilis)

Ilm oli ilus, sooja üle 10 kraadi ja võsaservad sinetasid esimestest sinililledest. Juba külateelt nägin vana kuivanud kuuske aia taga kõrgumas – vähemalt ei pea hakkama saagima. Maja katus oli samas seisus nagu novembri lõpupäevadel ja ei olnud sisse vajunud. Välisukse kohal olev katus oli alla tulnud, aga see oli kipakas juba eelmisel aastal. Nagu alati, olin valmis hullemaks ja üldpilt oli üle ootuste kena. 

Edasi järgnes peenarde inspekteerimine. Metskitsed olid tulpe närinud, aga mitte palju. Panin oktoobris päris palju sibulaid mulda, aga et neid nii palju sai, oli üllatav. Kas neist kõigist ka õisi tuleb, on iseasi. Krookused olid alustanud – ilus! Neid on mul vähe, aga varakevadist rõõmu pakuvad needki. Vähemalt jõudsin maale õigel ajal, mitte siis, kui nad on ära õitsenud, nagu eelmisel aastal. Lumikellukesed on aeda mööda laiali ja ka kaks märtsikellukest leidsin. Neid pole kunagi rohkem olnud – jumal teab, millal nad aeda sattusid ja mu meelest jalutavad ka nemad ringi. 

Kollane krookus (Crocus chrysanthus) 'Fuscotinctus' ja valge (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Kollane krookus (Crocus chrysanthus) ‘Fuscotinctus’ ja valge (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Krookus (Crocus vernus) 'Flower Record'

Krookus (Crocus vernus) ‘Flower Record’

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) vahtra all

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) vahtra all

Lumeroos säras arooniaheki ees ja õied hakkavad juba roosaks tõmbuma, järelikult hakkab lõpetama. Ilus, ilus! Teine lumeroos sel aastal miskipärast ei õitsenudki. 

Must lumeroos (Helleborus niger)

Must lumeroos (Helleborus niger)

Tol esimesel päeval olime maal paar tundi ja kõiki taimi üle vaadata ei jõudnudki. Kuna abiline oli kaasas, siis ei sobinud niisama aeda mööda jõlkuda. Olime asjalikud – mina lõikasin püsikuid ja M paigaldas vihmaveerenni ja riisus maja ees samblast muru ja all aias sügisesi lehti. 

Kuna esimene aiatööpäev läks nii hästi, siis läksin kohe järgmisel päeval ka lõunast maale. Ilm oli supersoe – 16 kraadi ja kuigi tuul oli tuntav, oli soe ikka. Linnud esitasid enneolematut repertuaari ja minu arvates lendas aias ringi selliseid liike, keda pole varem märganudki. No ma võin ka eksida ja fotokaga neid passida polnud mahti.  Lõikasin jälle püsikuid ja kraapisin peenardelt samblakihti. Seekord võtsin rohkem aega igat sorti tähelepanekuteks ja püüdsin meenutada, kes kuhu möödunud aastal istutatud sai. Budleiad on elus, ka tokkroosid on talve üle elanud, aga ilmselt ainult need, kes eelmisel aastal ei õitsenud. Esmakordselt on süstemaatiliselt pügatud kõik salveipõõsad – pole varem täheldanud, et metskitsed neid söövad. Midagi oli veel näritud, aga hetkel ei tule meelde. Minu loodusaias käib loomulik kadu asja juurde.

Kevad on nüüd tuurid üles saanud ja kõik ilmasaidid lubavad lahkelt sooja ilma. Kui ma nüüd igal nädalal paar korda maale saan, on lootust, et ma saan õigel ajal aia enam-vähem korda ja jõuan isegi paar riba maad juurde teha, sest ma olen ju lubanud sel aastal ka juurikaid kasvatada. Ehk mahuvad ka kõik aknalaual tärkavad taimed aeda ära? 🙂 Lillherned said mulda laupäeval ja täna on juba pooled tärganud. Mingi osa taimi on pikeeritud ja ei jõua ära oodata, millal saab nad maha istutada. Sõbrad vihmaussid vingerdavad juba soojas mullas. Elagu kevad! Ei jõua aiandusteraapia tervendavat mõju kohe ära kiita.

Paiseleht (Tussilago farfara) külatee ääres

Paiseleht (Tussilago farfara) külatee ääres

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) naabrinaise aia taga

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) naabrinaise aia taga 

Eelmisest postitusest on möödas juba rohkem kui kuu ja selles palun süüdistada seda nõmedat koroonaviirust, sest arvuti taga istumist on üle mõistuse palju ja päristöö kõrvalt ei jätku jõudu enam vabatahtlikult midagi kirjutada. Vaimsele tervisele mõjuvad igapäevased viiruseuudised ka frustreerivalt, mis siis, et ise olen kaks negatiivset testitulemust saanud. Parim asi novembris on olnud see, et olen koguni viis korda maal käinud ja eilegi riisusin raevukalt märgi lehti ja saagisin jälle kuuske. Aga kõigest järjekorras.

Vaade alla aeda 31.10.2020

Vaade alla aeda 31.10.2020

Kuu algus oli ilus ja soe! Oktoobri viimastel päevadel värvus aed äkki kollaseks ja 1. novembril tulid lehed pea korraga maha. Oli veel lilli, keda pildistada ja mulda sai hulk sibullilli ja küüslauke. Istutasin kolm uut astilbet maja ette kaevupeenrasse, tõmbasin välja suvelilli ja lõikasin püsikupealseid. Osa tööd jäi veel ootele, sest ilusat ilma lubas veel järgmisekski nädalalõpuks.

6. novembril sain teate, et olen olnud koroonapositiivse isikuga samas ruumis rohkem kui 10 minutit – seega lähikontaktne ja määratud eneseisolatsiooni. Pagan, pagan, pagan! Ma ei mäleta, millal ma kogu maailma peale viimati nii vihane olin. Sel nädalavahetusel säras päike ja sooja oli 10 kraadi ja mina passisin linnas. Pühapäeval kondasin Stroomi metsas ja rahustasin närve. Nägin ka üht haruldust oma loomulikus keskkonnas. Ei, see ei olnud rebane ega põder, vaid … Fred Jüssi! No ausalt. Ise ka ei uskunud oma silmi. Tasus ikka loodusesse minna!

Sügis Stromkal 8.11.2020

Sügis Stromkal 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Leidsin linnupesa

Leidsin linnupesa

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Novembri kolmas nädalavahetus ja üle kahe nädala sain jälle maale. Juba külateelt maja poole keerates nägin, et keegi seisab meie õue peal, valge müts peas. Läksin huviga lähemale ja mida ma näen – teine kuivanud kuusk on risti keset aeda pikali. Nagu eelmiselgi korral, olid kahjud minimaalsed. Naabrinainegi imestas, kuidas puu küll oskab niiviisi kukkuda – ainult mõned mustsõstraoksad olid murdunud. See, mis tee peale paistis kui valge müts, oli murdumiskoht umbes pooleteise meetri kõrgusel. Töö oli juba tuttav – võtsin aga sae ja hakkasin püstisi oksi ja latva maha saagima, et alla aeda teed rajada. Lillesibulad ja viimased astilbed jäid istutamata. Lillherned tõmbasin lõpuks üles ja tänasin neid mõttes ilusa ja pika hooaja eest.

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Lillhernes - viimase õied 14.11.2020

Lillhernes – viimase õied 14.11.2020

Järgmisel päeval maale jõudes nägin kaht metskitse. Nad olid hallid nagu ülejäänud maastik ja kui nad oma valgeid tagumikke poleks näidanud, oleks nad märkamata jäänud. Nad on ühes peenras mu uued õiekad astrid ikka päris nudiks närinud, aga see oli tol hetkel väike mure. Kuusk ootas saagimist ja sel pühapäeval istutasin lõpuks maha kõik viimased tulbisibulad, küüslaugud ja astilbed. Aamen! Need olid mul juba kaua hinge peal olnud. Päevad on novembris teadagi lühikesed, nii et tegutseda tuli tempokalt. Nende va kuuskede pärast oli lehtede riisumine unarusse jäänud ja nii mõnigi kord olen haaranud reha, kui linnariided on juba seljas ja asjad linnaminekuks pakitud, et järgmine kord pisutki viisakam pilt aiast vastu vaataks.

22. november ja pärast pööraseid tormi-iile oli vaim valmis olukorraks, et ka kolmas kuivanud kuusk aia taga on marutuules alla vandunud, aga tema oli veel püsti. Ilm oli ilus, sooja nii 6-7 kraadi ja lausa õhukese jopega sai aias tegutseda. Kraapisin lehti maja ees ja taga, vahtra ja õunapuude all ja kompostihunnik muudkui kerkis. Lõpuks tassisin aiamööbli sisse, tegin tühjaks veevanni ja pakkisin sisse viimased tööriided. Sellega võis aiahooaja lõpetatuks lugeda.

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) - viimased õied 29.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) – viimased õied 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Eile, 29. novembril lubas kuiva ilma ja kuigi sooja oli ainult kraad või paar, sõitsin ikka maale. See otsus oli nii õige! Ma tundsin lihtsalt, et kui ma veel pean ühegi päeva linnas ja korteris passima, lähen hulluks. Saagisin kuuske (nagu mingi mantra juba!), riisusin puudealust ja hingasin värsket õhku. Ma ei jõua ära tänada, et mul on see metsik aed, kus ma saan ennastunustavalt rahmeldada ja mõneks ajaks muu maailma unustada.

Põllu peal pika rohu sees oli eile näha sulamata lund. Aias õitsesid viimased Makedoonia äiatarid ja kirjud salveid. Lumeroosi õiealgmed on juba päris suured. 24 päeva veel ja päevad hakkavad jälle pikemaks minema!

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020