Arhiiv

Aiatööd

Eelmisest postitusest on möödas juba rohkem kui kuu ja selles palun süüdistada seda nõmedat koroonaviirust, sest arvuti taga istumist on üle mõistuse palju ja päristöö kõrvalt ei jätku jõudu enam vabatahtlikult midagi kirjutada. Vaimsele tervisele mõjuvad igapäevased viiruseuudised ka frustreerivalt, mis siis, et ise olen kaks negatiivset testitulemust saanud. Parim asi novembris on olnud see, et olen koguni viis korda maal käinud ja eilegi riisusin raevukalt märgi lehti ja saagisin jälle kuuske. Aga kõigest järjekorras.

Vaade alla aeda 31.10.2020

Vaade alla aeda 31.10.2020

Kuu algus oli ilus ja soe! Oktoobri viimastel päevadel värvus aed äkki kollaseks ja 1. novembril tulid lehed pea korraga maha. Oli veel lilli, keda pildistada ja mulda sai hulk sibullilli ja küüslauke. Istutasin kolm uut astilbet maja ette kaevupeenrasse, tõmbasin välja suvelilli ja lõikasin püsikupealseid. Osa tööd jäi veel ootele, sest ilusat ilma lubas veel järgmisekski nädalalõpuks.

6. novembril sain teate, et olen olnud koroonapositiivse isikuga samas ruumis rohkem kui 10 minutit – seega lähikontaktne ja määratud eneseisolatsiooni. Pagan, pagan, pagan! Ma ei mäleta, millal ma kogu maailma peale viimati nii vihane olin. Sel nädalavahetusel säras päike ja sooja oli 10 kraadi ja mina passisin linnas. Pühapäeval kondasin Stroomi metsas ja rahustasin närve. Nägin ka üht haruldust oma loomulikus keskkonnas. Ei, see ei olnud rebane ega põder, vaid … Fred Jüssi! No ausalt. Ise ka ei uskunud oma silmi. Tasus ikka loodusesse minna!

Sügis Stromkal 8.11.2020

Sügis Stromkal 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 8.11.2020

Leidsin linnupesa

Leidsin linnupesa

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) 8.11.2020

Novembri kolmas nädalavahetus ja üle kahe nädala sain jälle maale. Juba külateelt maja poole keerates nägin, et keegi seisab meie õue peal, valge müts peas. Läksin huviga lähemale ja mida ma näen – teine kuivanud kuusk on risti keset aeda pikali. Nagu eelmiselgi korral, olid kahjud minimaalsed. Naabrinainegi imestas, kuidas puu küll oskab niiviisi kukkuda – ainult mõned mustsõstraoksad olid murdunud. See, mis tee peale paistis kui valge müts, oli murdumiskoht umbes pooleteise meetri kõrgusel. Töö oli juba tuttav – võtsin aga sae ja hakkasin püstisi oksi ja latva maha saagima, et alla aeda teed rajada. Lillesibulad ja viimased astilbed jäid istutamata. Lillherned tõmbasin lõpuks üles ja tänasin neid mõttes ilusa ja pika hooaja eest.

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kuivanud kuusk nr. 2 14.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 15.11.2020

Lillhernes - viimase õied 14.11.2020

Lillhernes – viimase õied 14.11.2020

Järgmisel päeval maale jõudes nägin kaht metskitse. Nad olid hallid nagu ülejäänud maastik ja kui nad oma valgeid tagumikke poleks näidanud, oleks nad märkamata jäänud. Nad on ühes peenras mu uued õiekad astrid ikka päris nudiks närinud, aga see oli tol hetkel väike mure. Kuusk ootas saagimist ja sel pühapäeval istutasin lõpuks maha kõik viimased tulbisibulad, küüslaugud ja astilbed. Aamen! Need olid mul juba kaua hinge peal olnud. Päevad on novembris teadagi lühikesed, nii et tegutseda tuli tempokalt. Nende va kuuskede pärast oli lehtede riisumine unarusse jäänud ja nii mõnigi kord olen haaranud reha, kui linnariided on juba seljas ja asjad linnaminekuks pakitud, et järgmine kord pisutki viisakam pilt aiast vastu vaataks.

22. november ja pärast pööraseid tormi-iile oli vaim valmis olukorraks, et ka kolmas kuivanud kuusk aia taga on marutuules alla vandunud, aga tema oli veel püsti. Ilm oli ilus, sooja nii 6-7 kraadi ja lausa õhukese jopega sai aias tegutseda. Kraapisin lehti maja ees ja taga, vahtra ja õunapuude all ja kompostihunnik muudkui kerkis. Lõpuks tassisin aiamööbli sisse, tegin tühjaks veevanni ja pakkisin sisse viimased tööriided. Sellega võis aiahooaja lõpetatuks lugeda.

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum ) 22.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) - viimased õied 29.11.2020

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) – viimased õied 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Kirju salvei (Salvia viridis) 29.11.2020

Eile, 29. novembril lubas kuiva ilma ja kuigi sooja oli ainult kraad või paar, sõitsin ikka maale. See otsus oli nii õige! Ma tundsin lihtsalt, et kui ma veel pean ühegi päeva linnas ja korteris passima, lähen hulluks. Saagisin kuuske (nagu mingi mantra juba!), riisusin puudealust ja hingasin värsket õhku. Ma ei jõua ära tänada, et mul on see metsik aed, kus ma saan ennastunustavalt rahmeldada ja mõneks ajaks muu maailma unustada.

Põllu peal pika rohu sees oli eile näha sulamata lund. Aias õitsesid viimased Makedoonia äiatarid ja kirjud salveid. Lumeroosi õiealgmed on juba päris suured. 24 päeva veel ja päevad hakkavad jälle pikemaks minema!

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Musträstas ja pooppuu 8.11.2020

Oktoobri keskel olid ka meie aias kohal esimesed hallaööd ja 19. oktoobril kattus maa valge kihiga. Tallinnas tuli lörtsi vähe, aga pealinnast kaugemal oli kiht olnud päris korralik ja meediakanalitesse postitati hulgaliselt lumiseid aiapilte. Mina valget aeda ei näinud, aga pikali vajunud taimede järgi otsustades oli lörtsikiht oma töö teinud. Vihma on ka omajagu sadanud, seegi surub rasked õied maadligi. Kukeharjad olid lootusetult pikali ja mõned karvased päevakübarad lausa murdnud, nii et vaasi sain jälle kauneid õisi täis.

Oktoobrikimbud ulu all 24.10.2020

Laupäeval, 17. oktoobril enne lörtsi oli kõik veel kena. Mul olid jälle aias abilised – H saagis kuivanud kuuse juppideks ja T riisus majaesise üle. Uskumatu, kui palju tööd saab mitmekesi paari tunniga ära teha! Aitäh, H ja T! Mina võtsin ette konkurentsitult kõige nõmedama töö – suure kaevupeenra osalise uuendamise, mis tähendab vanade püsikute väljakaevamist, maa puhastamist ja komposti tassimist. Ühe jupi, selle kõige koledama, sain siiski korda ja sinna panin maha selle sügise esimesed nartsissi- ja tulbisibulad. Suvel üles võetud tulpe torkasin veel mitmesse peenrasse ja suur ports erinevaid sibulaid jäi järgmist nädalavahetust ootama.

riitsinus-ricinus-communis-17.10.2020

Riitsinus (Ricinus communis) 17.10.2020

punane-siilkubar-echinacea-purpurea-ja-aniisi-hiidiisop-agastache-foeniculum-17.10.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) 17.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-e28098irish-spring-ja-e28098cherry-brandy-17.20.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 17.20.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-e28098irish-spring-ja-e28098cherry-brandy-17.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 17.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-17.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 17.10.2020

Püsikute lõikamisega olen jõudnud umbes poole peale, aga osad floksid on veel ootel. Suurem osa siilkübaratest, kõik monardad ja krüsanteemid jäävad kevadeks. Kõik need, kes vähegi õitsevad, on ka veel peenras ja neid on palju. Lootsin vaikselt, et riitsinuse on külm ära võtnud ja saan sealt tulpidele jupi maad, aga ei! Tema ei õilmitse, aga püsib püsti ja ei raatsi teda heast peast üles tõmmata. Sama lugu on lillhernestega – päikest ei ole ja õied eriti ei avane, aga toas lähevad lahti ja on vaasis – oi, kui ilusad!

kukehari-hylotelephium-syn.-sedum-e28098herbstfreude-17.10.2020

Kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 17.10.2020

kaunis-sugisaster-symphyotrichum-novae-angliae-syn.-aster-novae-angliae-17.10.2020

Kaunis sügisaster (Symphyotrichum novae-angliae, syn. Aster novae-angliae) 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-helesinine-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus helesinine 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-roosa-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus roosa 17.10.2020

oiekas-sugisaster-symphyotrichum-novi-belgii-uus-helesinine-2-17.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii), uus helesinine 17.10.2020 

Ma olen püüdnud kinni pidada põhimõttest, et uusi istutusalasid juurde ei tekita, nii et laiendan vanu, aga tegelikult võiks sellega ka piiri pidada. Jõud ei käi kõigest lihtsalt üle ja rohtukasvanud peenardes ei edene ükski taim. Riisuda pole sel aastal eriti jõudnud, aga no õunapuulehed pole veel kollasekski läinud. Vahtrad, kastanid ja sarapuud puistavad heldelt lehti, nii et rehaga võiks vehkida küll. Varsti on kogu see mass nii paks ja vihmast vettinud ja tervislik oleks juba sügisel see kraam puude alla ja komposti tassida.

riitsinus-ricinus-communis-24.10.2020

Riitsinus (Ricinus communis) 24.10.2020

lillhernes-lathyrus-odoratus-ei-kuivanud-ohtuks-ka-ara-25.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ei kuivanud õhtuks ka ära 25.10.2020

lillhernes-lathyrus-odoratus-kas-viimane-kimp-25.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – kas viimane kimp? 25.10.2020

Esimesed hallad näpistasid daaliaid ja M, kellelt ma kevadel juurikad sain, tuli möödunud laupäeval autoga ja viis nad jälle talvekorterisse. Lisaks sellele tõi ta ka hunniku astilbesid. Pooled on istutatud, teised saavad laupäeval mulda. Superluks, kui leidub selliseid inimesi! Öökülm võttis ära suvedaaliad ja tageetesed, ka kosmosed olid suht vettinud olemisega. Soorohi oli ikka veel elus! No igatahes on see sügis olnud leebe ja suhteliselt soe, nii et kõik aiatööd jätkuvad ilmselt veel nädal või paar. Järgmisel nädalavahetusel on plaanis maha istutada viimased astilbed ja mulda panna viimased küüslaugud ja tulbisibulad. Kui jaksu jätkub, võiks paar riba juurikamaad kaevata, sest kuulsin ühelt kenalt inimeselt, et mu küüslaugud olevat väga head ja teine pereliige arvas, et sibulaid ja porgandeid võiks ikka ka kasvatada.

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-24.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 24.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-moroccan-sun-24.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 24.10.2020

karvane-paevakubar-rudbeckia-hirta-goldilocks-ja-moroccan-sun-25.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ ja ‘Moroccan Sun’ 25.10.2020

Need kaks nädalavahetust olid kummalised, sest kahel laupäeval kostsid üsna küla lähedalt kummalised hõiked. Ma ise ei osanud midagi arvata, aga M, kes oli parasjagu meil, ütles kohe, et need on ilmselt jahimehed. Naabrinaine oli metsateel varitsevaid püssimehi kohanud, nii et põdrajaht on tõesti ka meie kanti jõudnud. Natuke imelik on koduaias toimetades püssipauke kuulda ja mina võin vabalt põdralihata elada. Minu poolest võiks üldse kõik põdrad, metssead ja hundid rahus elada, aga mida mina ka sellest tean. Ju siis on vaja ulukite arvukust piirata. Ma muretsen mõistagi kõige rohkem metskitsede pärast, kes küll mu sügisastreid ja flokse närivad ja peenardesse sõrajälgi jätavad, aga keda ma sellegipoolest loodan ka edaspidi oma aias kohata.

Rändlindude hordid lendavad ikka veel üle taeva, ka luigeparve nägin ühel hommikul ära. Aga täiesti teismoodi elamus oli mingil päeval maal olles totaalset vaikust kogeda. Tavaliselt kostab meile ikka mõni heli maanteelt või naabermajadest, aga ühel hetkel … isegi mitte lindude hääli. Mitte midagi. Kummaline ja ilus oli!

sugisvarvides-mairoos-24.10.2020

Sügisvärvides mairoos 24.10.2020

rasvatihane-parus-major

Rasvatihane (Parus major)

14. oktoober on kolletamispäev ja sügis hakkab näitama oma karmimat palet. Täna oleksin saanud maale minna – ilm oli päikeseline, aga kirdetuul tegi olemise äärmiselt kõledaks ja jäin linna. Kui viimased kolm nädalat on pakkunud ikka ülimalt suviseid hetki, siis tulevad ka aiapildid valdavalt värvilised. Üks asi on kummaline – oktoobri keskpaik on käes, aga tavapärast kirjut sügist pealinnas veel näha ei ole. Ju sellepärast, et öökülma pole veel olnud.

Septembri lõpus ja oktoobri alguses ei juhtu just tihti et sooja on 20 kraadi ringis ja aias saab tegutseda lühikeste varrukatega. Liblikaid pildistada ei olnud eriti mahti, sest suurema osa ajast lõikasin vaikselt maha koledamaid püsikuid ja isegi ühe uue peenra tegin tulpidele valmis. Esimesena lõikan alati maha hariliku rõngaslille, seejärel päevaliiliad ja siis on järg vaikselt pikalehiste mailaste ja flokside käes. Päevaliilia muutub mingil ajal lihtsaks pudruks ja vettinud lehti on äärmiselt tülikas lõigata. Olen kõik taimed aiakääridega tükeldanud, et nad kiiremini komposteeruks ja see võtab parema käe randme päris läbi, kui ma liiga hoogu satun.

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 10.10.2020

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ ja roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 3.10.2020

Tänu erakordselt soojadele ilmadele on õitsejaid ikka väga palju. Õiekas aster, kes on meil olnud aegade algusest ja keda olen pidanud suhteliselt mõttetuks lilleks, on sel aastal haruldaselt ilus! Ka uued kevadel külvatud sügisastrid näitasid laupäeval oma esimesi õisi – üks on roosa ja topeltõiega, teine sinine. Milline õnn, et polegi sama sort, kes mul juba olemas on! Osa taimi pole oma õit veel avanud, ehk tuleb seal veel mõni uus värv.

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja hosta 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii) ja krüsanteem (Chrysanthemum) 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii)

Karvaseid päevakübaraid olen ma siin juba juuli algusest eksponeerinud ja nemad on endiselt ilusad. Tumepunane ‘Cherry Brandy’ ja roosa kukehari moodustavad päris kena kombinatsiooni. Krüsanteemid hakkavad lõpetama ja viimasel korral oli tugev vihm nad pikali kallutanud. Kosmosed on kenad ja lillherned … kuidas seda nüüd kirjeldadagi? Ühel õhtul korjasin neid 50 minutit ja pähe kargas sõna “lillherneterror”. See kirjeldab kõige paremini seda emotsiooni, mis mind valdas, kui ma neid korjasin. Neid lihtsalt on nii palju ja samas ei raatsi neid ka lõikamata jätta, sest siis on nendega lõpp. No varsti on nagunii, aga seni vaimustavad nad mind jätkuvalt. Selline vihkamise-armastamise suhe. Vahepeal mõtlesin, et järgmisel aasta jätan vahele, aga kui aprill tuleb … Ah, ma ei tea.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring” 10.10.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 10.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 3.10.2020

Sõltuvus on üks kole asi. Mõnel päeval, kui maale pole viitsinud minna, on jalad iseenesest viinud lähimasse suurde Maximasse, sest seal teadagi müüakse soodsa hinnaga tulbisibulaid. Andke inimesele mõistust, palun! Mul ei ole neid olemasolevaid sibulaidki kuskile panna, aga ikka peab uusi sorte juurde ostma. Pärast on koju jõudes nii õnnis tunne, nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud. Ma vist aiman, mida narkomaanid tunnevad, kui järjekordse laksu kätte saavad. Kohutav.

Lõpetuseks pommuudis. Kui laupäeval maale jõudsin ja aia poole vaatasin, nägin midagi kummalist. Hall mets keset aeda? Esialgu ei saanud aru, mis see on. Siis jõudis vähehaaval pärale – kuivanud kuusk oli risti keset aeda kukkunud, kuivanud oksad püsti nagu sein. Kõige müstilisem asja juures oli see, et kuusk oli kukkunud nö vales suunas – ta oli ju pärast murdumist olnud metsa, mitte aia poole kaldu! Ometi kukkus just aeda. Kaod ei olnud märkimisväärsed – üks vana õunapuu oli ette jäänud ja suure oksa maha murdnud, teele oli jäänud veel üks kõrge alõtšaoks ja hapukirss. Latv oli tagatoa akna taga jasmiinipõõsas. Esimene mõte oli poegadele helistada ja keegi appi kutsuda, siis liikus mõte teistele potentsiaalsetele meestele, kellel mootorsaag käepärast. Pidanud hetke endamisi aru, haarasin tavalise käsisae ja hakkasin tööle. Veendusin taas, et inimvõimetel ei ole piire. Kolm tundi tööd ja kõik pealmised oksad olid maha saetud ja kolmandik kõrgest kuusest aiatee pealt likvideeritud.

Kuivanud kuusk keset aiateed

Kolmandik kuusest on tükkideks saetud

Järgmine kord on maaleminek plaanis jälle laupäeval. Kole mõeldagi, mis seal vastu vaatab, kui öökülmad on üle käinud. Samas ongi vaja tulpidele ruumi teha ja mõne peenrajupi saab ehk hääbunud suvelillede arvelt juurde. Külm ilm on ka ju suhteline mõiste – kuniks valgel ajal on plusskraade, on ju veel täitsa soe.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ja tartu roosid 3.10.2020

Daaliakimp ulu all 10.10.2020

Sügismustrid hallis taevas

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) 14.09.2020

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) 14.09.2020

Blogipaus on jälle lubamatult pikaks veninud, sest linnatöö täidab mõtteid ja meeli, päevi ja vahel ka unetunde. Õnneks saan mõnikord oma tegemisi nii sättida, et pärastlõunal torman rongi peale ja sõidan paariks tunniks maakoju, et mõtted mujale saada ja septembripäikest püüda. Kuu alguse hallid ja jahedad ilmad on unustatud, sest hetkel on ilmad suisa suvised! 16. septembril oli sooja üle 20 kraadi, alles vastu õhtut tõusis tugev tuul ja läks jahedaks. Järgmisel päeval käis üle Eesti päris tõsine torm, mis murdis ära ühe suure kuivanud kuuse maja ees. Kogu õu oli täis murdunud oksi ja vahtralehti, tugev tuul oli lillepeenraid tuuseldanud. Lillhernesein oli kaldu vajunud, aga mitte päris pikali. Ööl vastu 20. septembrit lubati esimest öökülma, aga meie pääsesime seekord. Elus oli nii soorohi kui suvikõrvits.

Sügislill (Colchicum)

Sügislill (Colchicum)

Kui ilm on liiga ilus, siis ei tule töötegemisest suurt midagi välja. Olin eriti produktiivne hoopis ühel laupäeval, kui terve päeva sadas stabiilset seenevihma ja varju minna lihtsalt ei raatsinud, sest mind tabas enneolematu töösööst. Kaevasin tulpidele jupi peenart, lõikasin maha päevaliiliaid, vana roosat rõngaslille ja närbunud kõrget kollast talijorjenit. Laiendasin maja taga muruplatsi ja selle tarbeks ostsin hiljuti hekikäärid (pügatavat hekki mul tegelikult pole) – kõrgeid kõrrelisi on nendega päris tõhus lõigata.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 23.09.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 23.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 19.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 19.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’, punane siilkübar (Echinacea purpurea), puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle'

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’, punane siilkübar (Echinacea purpurea), puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Kolmapäeval oli jälle ilus ja soe ilm ja mind valdas kerge jõuetus. Nii vahel lihtsalt on, et kett oleks nagu maha käinud ja ei ole tahtmist entusiastlikult saagi haarata ja mõnd pikalt silma riivanud oksa või puud maha saagida. Ja nüüd veel see murdunud kuusk – peab otsima arboristi, kes selle maha võtaks. Hetkel toetub ta papsi kunku katuse vastu (kukkudes oli ta katuseserva ainult kergelt lömastanud) ja otseselt kedagi ega midagi ei ohusta, aga seda teemat ignoreerida ei saa.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 16.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 16.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 19.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 19.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 23.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 23.09.2020

Aed ise näeb septembri lõpu kohta üllatavalt kobe välja. Mingid peenraosad näitavad mõistagi väsimuse märke, aga mõni lill ei tee nägugi, et september hakkab läbi saama. Karvased päevakübarad, siilkübarad ja lillherned muudkui õitsevad, aga näiteks kevadel külvatud kosmos ja karpaadi kellukas on alles nüüd ärganud. Verev vesikanep maja taga on täisõies, krüsanteemid on sel aastal eriti õiterohked ja sügislill on on teiste lillede varjus lihtsalt kirjeldamatult kaunis! Kukehari läheb iga päevaga roosamaks ja õiekad astrid hakkavad lahti minema.

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea 14.09.2020

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea on tegelikult ka ikka väga kõrge! 14.09.2020

Õiekas aster (Symphyotrichum novi-belgii) avab vähehaaval õisi

Õiekas aster (Symphyotrichum novi-belgii) avab vähehaaval õisi

Must leeder (Sambucus nigra) 'Black Lace'

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’ on pärast vihma hõbedane

Krüsanteem (Chrysanthemum) 23.09.2020

Krüsanteem (Chrysanthemum) 23.09.2020

Lillhernes Lathyrus odoratus) roniks muudkui kõrgemale, kui vaid tugesid oleks 23.09.2020

Lillhernes Lathyrus odoratus) enam kõrgemale ei saa ronida, sest toed on talle lihtsalt madalaks jäänud 23.09.2020

Lõppu panen pildi sellest õnnetust kuusest. Et päris oma aias oleks mõni puu jala pealt murdunud, pole enne juhtunud. Kaks kuivanud kuuske on aia ääres veel ja neist ühe otsas käivad endiselt linnud esinemas. Mänsakut sel aastal olen ainult eemalt kuulnud, aga rähn on igapäevane külaline ja tuju läheb heaks, kui ta vali “Tsäkk-tsäkk!” sealt kõrgelt kostab.

Tormiga murdunud kuusk

Tormiga murdunud kuusk

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Homme ja ülehomme ootab ees kaks suvesooja septembripäeva. Naudime siis päikest, lilli ja liblikaid, kuniks neid on!

Linnatöö nõuab järjest enam aega ja energiat, mistõttu blogimine ja aiandus on hetkel mõnevõrra tagaplaanil. Kui ilmateade lubab terveks päevaks hoovihma, siis maale eriti ei kipu, kuigi vahel on ka õnne olnud ja lausvihma asemel on tulnud ainult mõni tihedam vihmasagar ja pärast on jälle päike väljas. Septembri esimesel nädalal olen siiski mõned korrad maal käinud ja hilissuviseid õitsejaid pildistanud.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Cherry Brandy‘ 31.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy‘ 31.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 2.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 6.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja daalia (Dahlia) pärast järjekordset sadu 6.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ lähivaates 6.09.2020

Aiatööd on ikka samad – õunte korjamine, närtsinud õite lõikamine ja õhtuti püha üritus – lillherneste lõikamine. Kui ilm on kuiv ja õunad on muru pealt likvideeritud, olen ka natuke niitnud, sest rohukasvu raugemist küll täheldanud ei ole. Päris palju olen lilli toestanud, sest karvaste päevakübarate põõsad on kohati nii suured ja rasked, et kipuvad pikali vajuma. Seebililled lõpetavad ja floksid maja otsas on hullult jahukastet täis – nad kasvavad seal ilmselgelt liiga tihedalt. Maja ees kasvavate põõsastega seda muret pole.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ootab järjekordset korjamist 6.09.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on selleks korraks jälle korjatud 6.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 6.09.2020

Küüslaugud on juba ammu üles võetud ja tänavuse saagiga olen väga rahul. Esmakordselt õnnestus eelmise aasta küüslauke tarbida peaaegu uute valmimiseni, ilma et oleks pidanud neid vahepeal poest ostma. Ikka ja jälle võib kuskilt lugeda, et küüslauku peaks säilitama jahedas – eieiei! Mina hoidsin neid lahtises karbis toatemperatuuril üle talve ja nad püsisid kenad ja kõvad pea juulikuuni välja.

Hambuline kobarpea (Ligularia dentata) ‘Midnight Lady’ 6.09.2020

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 6.09.2020

Kukehari (Hylotelephium spectabile) ‘Herbstfreude’ hakkab värvuma 2.09.2020

Muld on märg ja kaevata ei ole isu, kuigi peaks hakkama tulpidele uut kohta ette valmistama. Rohima peaks ka ja suuremaid puid maha võtma, et aeda rohkem valgust saada. Peaks ja peaks … küll jõuab, kui sügis päriselt kohal on. Seni on aed veel päris suvise moega ja lilledega tegeleda on palju toredam. Päikesega ilmub isegi mõni liblikas välja.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), natuke näha ka kaevu tänava kollast, karvast päevakübarat ja lilltubakat 2.09.2020

Valge lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Grandiflora’, taustal aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 2.09.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.09.2020

Majaots aniisi-hiidiisopi (Agastache foeniculum) ja lõhislehise päevakübaraga (Rudbeckia laciniata) 6.09.2020

Metskitsedega on kõik hästi – paar korda olen neid all aias näinud ja ühel korral õnnestus isegi kolme korraga pildistada, aga kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Siin-seal on näha, et nad on näksinud pikalehist mailast ja flokse, aga muu on jäänud puutumata. Isegi naati on all aias näritud – selle üle on mul ainult hea meel!

Homseks lubatakse esimest sügistormi, pärast seda jälle pisukest kõrgrõhkkonda. Oleks tore küll, kui vihmadega pisut vahet peaks. Vihmast sorgus lilli pole eriti tore vaadata. Seenele pole aga sel aastal vaja kaugele minna – kuuseriisikad kasvavad lausa eestoa akna all rohu sees!

Kuuseriisikad maja ees murus 6.09.2020