Arhiiv

Aiatööd

14. oktoober on kolletamispäev ja sügis hakkab näitama oma karmimat palet. Täna oleksin saanud maale minna – ilm oli päikeseline, aga kirdetuul tegi olemise äärmiselt kõledaks ja jäin linna. Kui viimased kolm nädalat on pakkunud ikka ülimalt suviseid hetki, siis tulevad ka aiapildid valdavalt värvilised. Üks asi on kummaline – oktoobri keskpaik on käes, aga tavapärast kirjut sügist pealinnas veel näha ei ole. Ju sellepärast, et öökülma pole veel olnud.

Septembri lõpus ja oktoobri alguses ei juhtu just tihti et sooja on 20 kraadi ringis ja aias saab tegutseda lühikeste varrukatega. Liblikaid pildistada ei olnud eriti mahti, sest suurema osa ajast lõikasin vaikselt maha koledamaid püsikuid ja isegi ühe uue peenra tegin tulpidele valmis. Esimesena lõikan alati maha hariliku rõngaslille, seejärel päevaliiliad ja siis on järg vaikselt pikalehiste mailaste ja flokside käes. Päevaliilia muutub mingil ajal lihtsaks pudruks ja vettinud lehti on äärmiselt tülikas lõigata. Olen kõik taimed aiakääridega tükeldanud, et nad kiiremini komposteeruks ja see võtab parema käe randme päris läbi, kui ma liiga hoogu satun.

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 10.10.2020

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ ja roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 3.10.2020

Tänu erakordselt soojadele ilmadele on õitsejaid ikka väga palju. Õiekas aster, kes on meil olnud aegade algusest ja keda olen pidanud suhteliselt mõttetuks lilleks, on sel aastal haruldaselt ilus! Ka uued kevadel külvatud sügisastrid näitasid laupäeval oma esimesi õisi – üks on roosa ja topeltõiega, teine sinine. Milline õnn, et polegi sama sort, kes mul juba olemas on! Osa taimi pole oma õit veel avanud, ehk tuleb seal veel mõni uus värv.

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja hosta 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii) ja krüsanteem (Chrysanthemum) 3.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Kevadel külvatud roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2020

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii)

Karvaseid päevakübaraid olen ma siin juba juuli algusest eksponeerinud ja nemad on endiselt ilusad. Tumepunane ‘Cherry Brandy’ ja roosa kukehari moodustavad päris kena kombinatsiooni. Krüsanteemid hakkavad lõpetama ja viimasel korral oli tugev vihm nad pikali kallutanud. Kosmosed on kenad ja lillherned … kuidas seda nüüd kirjeldadagi? Ühel õhtul korjasin neid 50 minutit ja pähe kargas sõna “lillherneterror”. See kirjeldab kõige paremini seda emotsiooni, mis mind valdas, kui ma neid korjasin. Neid lihtsalt on nii palju ja samas ei raatsi neid ka lõikamata jätta, sest siis on nendega lõpp. No varsti on nagunii, aga seni vaimustavad nad mind jätkuvalt. Selline vihkamise-armastamise suhe. Vahepeal mõtlesin, et järgmisel aasta jätan vahele, aga kui aprill tuleb … Ah, ma ei tea.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja kukehari (Hylotelephium, syn. Sedum) ‘Herbstfreude’ 3.10.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja ‘Irish Spring” 10.10.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 10.10.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 3.10.2020

Sõltuvus on üks kole asi. Mõnel päeval, kui maale pole viitsinud minna, on jalad iseenesest viinud lähimasse suurde Maximasse, sest seal teadagi müüakse soodsa hinnaga tulbisibulaid. Andke inimesele mõistust, palun! Mul ei ole neid olemasolevaid sibulaidki kuskile panna, aga ikka peab uusi sorte juurde ostma. Pärast on koju jõudes nii õnnis tunne, nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud. Ma vist aiman, mida narkomaanid tunnevad, kui järjekordse laksu kätte saavad. Kohutav.

Lõpetuseks pommuudis. Kui laupäeval maale jõudsin ja aia poole vaatasin, nägin midagi kummalist. Hall mets keset aeda? Esialgu ei saanud aru, mis see on. Siis jõudis vähehaaval pärale – kuivanud kuusk oli risti keset aeda kukkunud, kuivanud oksad püsti nagu sein. Kõige müstilisem asja juures oli see, et kuusk oli kukkunud nö vales suunas – ta oli ju pärast murdumist olnud metsa, mitte aia poole kaldu! Ometi kukkus just aeda. Kaod ei olnud märkimisväärsed – üks vana õunapuu oli ette jäänud ja suure oksa maha murdnud, teele oli jäänud veel üks kõrge alõtšaoks ja hapukirss. Latv oli tagatoa akna taga jasmiinipõõsas. Esimene mõte oli poegadele helistada ja keegi appi kutsuda, siis liikus mõte teistele potentsiaalsetele meestele, kellel mootorsaag käepärast. Pidanud hetke endamisi aru, haarasin tavalise käsisae ja hakkasin tööle. Veendusin taas, et inimvõimetel ei ole piire. Kolm tundi tööd ja kõik pealmised oksad olid maha saetud ja kolmandik kõrgest kuusest aiatee pealt likvideeritud.

Kuivanud kuusk keset aiateed

Kolmandik kuusest on tükkideks saetud

Järgmine kord on maaleminek plaanis jälle laupäeval. Kole mõeldagi, mis seal vastu vaatab, kui öökülmad on üle käinud. Samas ongi vaja tulpidele ruumi teha ja mõne peenrajupi saab ehk hääbunud suvelillede arvelt juurde. Külm ilm on ka ju suhteline mõiste – kuniks valgel ajal on plusskraade, on ju veel täitsa soe.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ja tartu roosid 3.10.2020

Daaliakimp ulu all 10.10.2020

Sügismustrid hallis taevas

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) 14.09.2020

Preeria-päevalill (Helianthus maximiliani) 14.09.2020

Blogipaus on jälle lubamatult pikaks veninud, sest linnatöö täidab mõtteid ja meeli, päevi ja vahel ka unetunde. Õnneks saan mõnikord oma tegemisi nii sättida, et pärastlõunal torman rongi peale ja sõidan paariks tunniks maakoju, et mõtted mujale saada ja septembripäikest püüda. Kuu alguse hallid ja jahedad ilmad on unustatud, sest hetkel on ilmad suisa suvised! 16. septembril oli sooja üle 20 kraadi, alles vastu õhtut tõusis tugev tuul ja läks jahedaks. Järgmisel päeval käis üle Eesti päris tõsine torm, mis murdis ära ühe suure kuivanud kuuse maja ees. Kogu õu oli täis murdunud oksi ja vahtralehti, tugev tuul oli lillepeenraid tuuseldanud. Lillhernesein oli kaldu vajunud, aga mitte päris pikali. Ööl vastu 20. septembrit lubati esimest öökülma, aga meie pääsesime seekord. Elus oli nii soorohi kui suvikõrvits.

Sügislill (Colchicum)

Sügislill (Colchicum)

Kui ilm on liiga ilus, siis ei tule töötegemisest suurt midagi välja. Olin eriti produktiivne hoopis ühel laupäeval, kui terve päeva sadas stabiilset seenevihma ja varju minna lihtsalt ei raatsinud, sest mind tabas enneolematu töösööst. Kaevasin tulpidele jupi peenart, lõikasin maha päevaliiliaid, vana roosat rõngaslille ja närbunud kõrget kollast talijorjenit. Laiendasin maja taga muruplatsi ja selle tarbeks ostsin hiljuti hekikäärid (pügatavat hekki mul tegelikult pole) – kõrgeid kõrrelisi on nendega päris tõhus lõigata.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 23.09.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 23.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 19.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 19.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’, punane siilkübar (Echinacea purpurea), puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle'

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’, punane siilkübar (Echinacea purpurea), puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica)

Kolmapäeval oli jälle ilus ja soe ilm ja mind valdas kerge jõuetus. Nii vahel lihtsalt on, et kett oleks nagu maha käinud ja ei ole tahtmist entusiastlikult saagi haarata ja mõnd pikalt silma riivanud oksa või puud maha saagida. Ja nüüd veel see murdunud kuusk – peab otsima arboristi, kes selle maha võtaks. Hetkel toetub ta papsi kunku katuse vastu (kukkudes oli ta katuseserva ainult kergelt lömastanud) ja otseselt kedagi ega midagi ei ohusta, aga seda teemat ignoreerida ei saa.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 16.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 16.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 23.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 19.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 19.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 23.09.2020

Harilik tokkroos (Alcea rosea) ‘Majorette’ 23.09.2020

Aed ise näeb septembri lõpu kohta üllatavalt kobe välja. Mingid peenraosad näitavad mõistagi väsimuse märke, aga mõni lill ei tee nägugi, et september hakkab läbi saama. Karvased päevakübarad, siilkübarad ja lillherned muudkui õitsevad, aga näiteks kevadel külvatud kosmos ja karpaadi kellukas on alles nüüd ärganud. Verev vesikanep maja taga on täisõies, krüsanteemid on sel aastal eriti õiterohked ja sügislill on on teiste lillede varjus lihtsalt kirjeldamatult kaunis! Kukehari läheb iga päevaga roosamaks ja õiekad astrid hakkavad lahti minema.

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea 14.09.2020

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea on tegelikult ka ikka väga kõrge! 14.09.2020

Õiekas aster (Symphyotrichum novi-belgii) avab vähehaaval õisi

Õiekas aster (Symphyotrichum novi-belgii) avab vähehaaval õisi

Must leeder (Sambucus nigra) 'Black Lace'

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’ on pärast vihma hõbedane

Krüsanteem (Chrysanthemum) 23.09.2020

Krüsanteem (Chrysanthemum) 23.09.2020

Lillhernes Lathyrus odoratus) roniks muudkui kõrgemale, kui vaid tugesid oleks 23.09.2020

Lillhernes Lathyrus odoratus) enam kõrgemale ei saa ronida, sest toed on talle lihtsalt madalaks jäänud 23.09.2020

Lõppu panen pildi sellest õnnetust kuusest. Et päris oma aias oleks mõni puu jala pealt murdunud, pole enne juhtunud. Kaks kuivanud kuuske on aia ääres veel ja neist ühe otsas käivad endiselt linnud esinemas. Mänsakut sel aastal olen ainult eemalt kuulnud, aga rähn on igapäevane külaline ja tuju läheb heaks, kui ta vali “Tsäkk-tsäkk!” sealt kõrgelt kostab.

Tormiga murdunud kuusk

Tormiga murdunud kuusk

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Homme ja ülehomme ootab ees kaks suvesooja septembripäeva. Naudime siis päikest, lilli ja liblikaid, kuniks neid on!

Linnatöö nõuab järjest enam aega ja energiat, mistõttu blogimine ja aiandus on hetkel mõnevõrra tagaplaanil. Kui ilmateade lubab terveks päevaks hoovihma, siis maale eriti ei kipu, kuigi vahel on ka õnne olnud ja lausvihma asemel on tulnud ainult mõni tihedam vihmasagar ja pärast on jälle päike väljas. Septembri esimesel nädalal olen siiski mõned korrad maal käinud ja hilissuviseid õitsejaid pildistanud.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Cherry Brandy‘ 31.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy‘ 31.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 2.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 6.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ ja daalia (Dahlia) pärast järjekordset sadu 6.09.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ lähivaates 6.09.2020

Aiatööd on ikka samad – õunte korjamine, närtsinud õite lõikamine ja õhtuti püha üritus – lillherneste lõikamine. Kui ilm on kuiv ja õunad on muru pealt likvideeritud, olen ka natuke niitnud, sest rohukasvu raugemist küll täheldanud ei ole. Päris palju olen lilli toestanud, sest karvaste päevakübarate põõsad on kohati nii suured ja rasked, et kipuvad pikali vajuma. Seebililled lõpetavad ja floksid maja otsas on hullult jahukastet täis – nad kasvavad seal ilmselgelt liiga tihedalt. Maja ees kasvavate põõsastega seda muret pole.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ootab järjekordset korjamist 6.09.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on selleks korraks jälle korjatud 6.09.2020

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Psyche White’ 6.09.2020

Küüslaugud on juba ammu üles võetud ja tänavuse saagiga olen väga rahul. Esmakordselt õnnestus eelmise aasta küüslauke tarbida peaaegu uute valmimiseni, ilma et oleks pidanud neid vahepeal poest ostma. Ikka ja jälle võib kuskilt lugeda, et küüslauku peaks säilitama jahedas – eieiei! Mina hoidsin neid lahtises karbis toatemperatuuril üle talve ja nad püsisid kenad ja kõvad pea juulikuuni välja.

Hambuline kobarpea (Ligularia dentata) ‘Midnight Lady’ 6.09.2020

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 6.09.2020

Kukehari (Hylotelephium spectabile) ‘Herbstfreude’ hakkab värvuma 2.09.2020

Muld on märg ja kaevata ei ole isu, kuigi peaks hakkama tulpidele uut kohta ette valmistama. Rohima peaks ka ja suuremaid puid maha võtma, et aeda rohkem valgust saada. Peaks ja peaks … küll jõuab, kui sügis päriselt kohal on. Seni on aed veel päris suvise moega ja lilledega tegeleda on palju toredam. Päikesega ilmub isegi mõni liblikas välja.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum), natuke näha ka kaevu tänava kollast, karvast päevakübarat ja lilltubakat 2.09.2020

Valge lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Grandiflora’, taustal aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 2.09.2020

Punane siilkübar (Echinacea purpurea) ja aedmonarda (Monarda didyma) 2.09.2020

Majaots aniisi-hiidiisopi (Agastache foeniculum) ja lõhislehise päevakübaraga (Rudbeckia laciniata) 6.09.2020

Metskitsedega on kõik hästi – paar korda olen neid all aias näinud ja ühel korral õnnestus isegi kolme korraga pildistada, aga kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Siin-seal on näha, et nad on näksinud pikalehist mailast ja flokse, aga muu on jäänud puutumata. Isegi naati on all aias näritud – selle üle on mul ainult hea meel!

Homseks lubatakse esimest sügistormi, pärast seda jälle pisukest kõrgrõhkkonda. Oleks tore küll, kui vihmadega pisut vahet peaks. Vihmast sorgus lilli pole eriti tore vaadata. Seenele pole aga sel aastal vaja kaugele minna – kuuseriisikad kasvavad lausa eestoa akna all rohu sees!

Kuuseriisikad maja ees murus 6.09.2020

August astub vääramatul sammul sügise poole – aias lõhnab õunte järele, esimesed floksid poetavad õisi, vanad kollased talijorjenid ja minu lemmikud seebililled on alustanud, astridki moodustavad õisi. Sel aastal on kõik nädala võrra hilisem ja see on hea – mõni lill, kes möödunud suvel samal ajal juba lõpetas, on täna veel täisõies või pole õieti alustanudki. Ja astronoomiline suvi kestab ametlikult ju veel rohkem kui kuu aega!

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox paniculata)

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox paniculata)

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata) 12.08.2020

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata)

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Vanad floksid (Phlox paniculata)

Vanad floksid (Phlox paniculata). Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes kasutaks selle lille puhul nime aed-leeklill?

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Juba mõnda aega kestab selline mittemidagitegemise hooaeg – käin aias ringi, pildistan lilli ja liblikaid, istun ja lihtsalt vaatan. Kui siin vahepeal olid kuumemad ilmad, siis ilmusidki liblikad välja, aga neid on vähem kui näiteks eelmisel aastal. Kimalasepuudust ei ole, sama lugu sääskedega – no küll hammustavad sel aastal valusalt! Vahel soovitatakse sääskede peletamiseks aeda lavendlit istutada – no ju mul on siis vale lavendlisort või erilised sääsed. Piinlesin lavendlipeenart korrastades nii et vähe pole!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' ja 'Cherry Brandy' 11.08.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 11.08.2020

Päevapaabusilm (Inachis io või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring'

Päevapaabusilm (Inachis io või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Kimalased ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring'

Kimalased ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) - see peaks olema ehtne 'Goldilocks'

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) – see peaks olema ehtne ‘Goldilocks’

Õitsejaid on palju ja tuleb järjest juurde. Lillherned, lilltubakad ja karvased päevakübarad on juba tavaline teema, punane monarda lõpetab, aga kõik teised värvid on hoos ja mõni, kes poolvarju on sattunud, alles moodustab õisi. Aniisi-hiidiisop on aia vallutanud ja ogaputkega juhtub sama, kui ma nüüd neid seemikuid kohe hävitama ei hakka. Oh, ja jälle pean siin blogis vigade parandust hakkama tegema – paar päeva tagasi hakkasin kontrollima, kas mul ikka kasvab see ‘Superbum’, keda pakil sordinime ja pildiga lubati. No muidugi on mul mingi tavaline ogaputk ja ma ei teagi, kas lamedalehine või mis. Ja ometi oli mul peen inglise seeme, ei osanud kahtlustadagi, et midagi valesti on.

Aedmonarda (Monarda didyma)

Aedmonarda (Monarda didyma)

Roosa aedmonarda (Monarda didyma)

Roosa aedmonarda (Monarda didyma)

Ogaputk (Eryngium), aga milline

Ogaputk (Eryngium), aga milline? (Selgus, et ongi lamedalehine ogaputk (Eryngium planum))

Põõsasmaranad hakkavad alles nüüd oma õiget ilu näitama ja roosal põõsal on sel aastal rohkem õisi kui varem. Ma olen ta külje alla püsikuid istutanud ja ilmselt pean sealt midagi ära tõstma hakkama. Selle roosa maranaga kordub pea igal aastal sama anomaalia – ikka ilmub mõnel oksal kollane õis, kuigi olen neid igal aastal välja lõiganud. Isegi Tõnu talu põõsaekspert ei osanud seda nähtust mulle selgitada.

Valge põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Abbotswood'

Valge põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Abbotswood’

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Lovely Pink' ja ameerika helmikpööris (Heuchera americana) 'Palace Purple'

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ ja ameerika helmikpööris (Heuchera americana) ‘Palace Purple’

Liilia (Lilium) 'Forza Red', siilkübar Echinacea purpurea) ja rohetäpik

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’, siilkübar (Echinacea purpurea) ja rohetäpik 9.08.2020

Daalia (Dahlia) 9.08.2020

Daalia (Dahlia) 9.08.2020

Siilkübar (Echinacea purpurea) alustab, liiliaLilium) 'Forza Redõ lõpetab 12.08.2020

Siilkübar (Echinacea purpurea) alustab, liilia (Lilium) ‘Forza Red’ lõpetab 12.08.2020

Mul on ikka tegemata tööde nimekiri ka olemas – oleks tagumine aeg mingeid seemikuid teise kohta istutada ja augusti lõpus võiks ju ka püsikute jagamise ette võtta. Vana roosa astilbe näeb natuke nukker välja, ent eelmisel aastal Keskturult ostetud uus nimetu eksemplar on kaevupeenras väga uhke. Selle astilbe kauplesin müüjalt välja, sest märkasin müügileti kõrval kolme rääbakat potti ja tal oli plaanis need ära visata. Paraku leidus mul sularaha ainult üks euro (kaardiga seal ju maksta ei saanud) ja teisi keeldus ta mulle niisama ära andmast.  Astilbed mulle tegelikult meeldivad, just sellised kompaktsete õisikutega sordid. See on puhas kokkusattumus, et need kaks, kes mul on olemas, olen mõlemad ostnud Keskturult ja on puhtad impulssostud.  Miks mul neid ainult kaks on?

DSC01646

2019, aastal Keskturult ostetud astilbe – aga milline sort?

Vana astilbe

Vana astilbe, ostetud 2014. aastal

Valge klaar puistab koitanud pabulaid puu alla – neid tassin iga kord paar ämbritäit komposti. Üks tüütu töö – alõtšade koristamine jääb sel aastal ära, sest puude otsas pole lihtsalt midagi. Mustsõstarde korjamine on endiselt päevakorras, kuigi lubasin, et sel aastal võivad nad minu poolest põõsa otsa jäädagi – eelmise aastal marju on sügavkülmas siiani alles. Aga, aga … paar päeva tagasi avastasin alt aiast suured ja ilusad marjad igivanade põõsaste otsast. Need on alati olnud nö mõttetud põõsad ja ma ei mäletagi, millal sealt üldse marju korjati. Eelmisel sügisel võtsin mingil hetkel selle võsa ette – juurisin välja tohututes kogustes alõtšavõsusid, noori vahtra- ja saarepuid, lõikasin välja vanu oksi ja multšisin sealt hävitatud naatidega põõsaaluseid. Ja sel aastal – oh sina jeerum – seal on marjade korjamine puhas rõõm! Ainult et iga põõsa juurde pääsemiseks tuleb sinna esmalt tee rajada, sest naat, kes seal sarapuuheki ees kasvab on jäme nagu rabarer!

Metskitseuudiste rubriik: üleeile, kui olin oma poolteist tundi niisama aias uimerdanud ja pildistanud, läksin tuppa tööriideid selga panema. Tulin välja ja astusin alla aia poole ja äkki oli minu vaateväljas KOLM metskitse. Kas mul oli fotokas näpus? Muidugi mitte. Ega ehmunud kari fotograafi ootama ei jäänud, hüppasid hoogsate hüpetega võssa. Kui fotokaga tagasi tulin, kimas neile veel neljaski järele. Eile nad näole ei andnud. No ma ei tea … üks metskits või kaks on vahel vahva vaadata, aga neli? Ühes aiaajakirjas kirjutati kord, et kui tahad 100% metskitsekindlaid taimi kasvatada, raja oma aed viiendale korrusele 🙂

Sookured pasundasid eile häälekalt all soos, kuuldavasti kogunevad juba parvedesse. Oh seda augustit! Aga ilus aeg on ja nädalavahetusel tuleb jälle 24-25 kraadi sooja!

Karvane päevakübar 'Goldilocks' ja koerliblikas (Aglais urticae)

Karvane päevakübar ‘Goldilocks’ ja koerliblikas (Aglais urticae)

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 12.08.2020

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 12.08.2020

On südasuvi ja vahelduseks jälle palavamad ilmad – kõik rohetab, kasvab ja küpseb. Niidutaimede hiilgeaeg kestab veel, hobumadara ja mesika uimastavat lõhna on tunda niipea, kui alev selja taha jääb. Termomeetri 25 kraadi (ja enamgi) tuletavad meelde, et kuumaga aiatööd ei tehta – tuleb osata ka lihtsalt olla. Mulle meeldib see osa aiahooajast, kui suurem tõmblemine on möödas ja midagi väga tegema ei pea. Kui maale jõuan, teen rahulikult esimese aiaringi ja vaatan, kes õitsema hakanud, kelle on röövikud nahka pannud ja kus oleks vaja aiakääre lõksutada. Siis pildistan natuke putukaid, kes tähtputkele on maandunud, ajan tulemusteta taga paari liblikat, kes läbi aia laperdavad ja kikitan kõrvu ja kuulan, ega mõni uus lind mu aeda pole ära eksinud. Nii möödub vahel tund või paar ja alles siis vahetan riided ja vaatan, kas teeks midagi asjalikku ka.

Aias on valdav värv juba mõnda aega roheline, kuigi õitsejaid ju isegi on ja hakkab järjest juurde tulema. Vana valge floks avas oma esimese õie juba 6. juulil, ka roosa harilik rõngaslill on alustanud ja punane monarda on iga päevaga järjest punasem. Eriline õnnehein meeldib mulle iga aastaga üha rohkem, aga ta kipub lamanduma – see pidigi kõrgemate sortide viga olema.

Valge floks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) 15.07.2020

Valge floks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) 15.07.2020

Laialehine kellukas (Campanula latifolia) 10.07.2020

Laialehine kellukas (Campanula latifolia) 10.07.2020

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 17.07.2020

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 17.07.2020

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) 15.07.2020

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) 15.07.2020

Maja taga rõõmustavad lillherned. Nüüd olen roosa Evelyn ka ära näinud – no on ikka ilus! Aga kõige vaimustavam on ikkagi helelillade servadega ‘Hi Scent’. Mõni õis on eriti pika varrega – ühe valge mõõtsin lausa ära – 45 cm! Eile avanes ka esimene lilltubakas.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Evelyn' 17.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Evelyn’ 17.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Hi Scent' 9.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Hi Scent’ 9.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 17.07.2020 - tänane kimp

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 17.07.2020

Lilltubakas (Nicotiana alata) - esimene õis avanes 17.07.2020

Lilltubakas (Nicotiana alata) – esimene õis avanes 17.07.2020

Lavendel sinetab, lõhnab ja ootab mahalõikamist, eriti maja seina ääres, kus on soojem kasvukoht. Pikem lavendlipeenar näeb suht õnnetu välja – kevadel lõikasin sealt küll vanu oksi välja, aga nad on ikka üsna rääbakad. Ka raudrohuväli vajab uuendamist. No ei näe sel suvel tavapärast pastelset vaadet! Pealegi on neil lehetäid kallal, aga ma ei võta nende vastu midagi ette, sest kui nad ikka armastavad just kollast raudrohupõõsast, siis nad püsivad seal ja mujale ei roni. Seni on mu taktika tulemusi andnud. Lehetäide teine lemmik sel hooajal on harilik naistenõges, aga sellegi taime puhul paistab satikatele vaid mõni üksik põõsas huvi pakkuvat.

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) 'Munstead Strain' 15.07.2020

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’ 15.07.2020

Raudrohi (Achillea millefolium) 'Summer Berries' 15.07.2020

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’ 15.07.2020

Täisõies on tähtputked ja valge muskus-kassinaeris – nemad enam ilusamaks ei lähe. Tähtputk on omaette fenomen, mis puudutab igasuguseid tolmeldajaid. Ta lausa kihab igasugustest sitikatest- satikatest, kimalastest ja liblikatest. Midagi erilist peab selles nektaris olema, mis kõik tema õitele kohale meelitab. Teine superlill on kimalaste arvates villane nõianõges. Mina olen otsustanud, et tema õied mulle ei meeldi (hallid pehmed lehed on seevastu vaimustavad!), aga pole neid seni raatsinud maha lõigata just tolmeldajate pärast.

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Snow Star' 17.07.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 17.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) ja villane nõianõges (Stachys byzantina) 17.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) ja villane nõianõges (Stachys byzantina) 17.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) ja villane nõianõges (Stachys byzantina) 15.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata) ja villane nõianõges (Stachys byzantina) 15.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata), villane nõianõges (Stachys byzantina) ja aedmonarda (Monarda didyma) 17.07.2020

Muskus-kassinaeris (Malva moschata), villane nõianõges (Stachys byzantina) ja aedmonarda (Monarda didyma) 17.07.2020

Umbes pooled tulbid olen üles võtnud. Põhiline töö on ikka närbunud lillede äralõikamine – muuseas närpimine on üks kole uudissõna mu meelest. Mõnele lillele olen teinud hilist Chelsea-lõikust ja eks selle eksperiendi tulemused on hiljem näha. Pikalehist mailast olen armutult välja juurinud ja mõnda põõsast pean veel kärpima, sest mingid röövikud on osad õied ära närinud. Need lilled, mis vähegi kannatavad, sätin vaasi – see on ka tore tegevus. Isegi faasseni naistenõgeseid ei suutnud komposti viia! Eile lõikasin lõpuks maha kõik esimesed karvased päevakübarad (16 tükki), sest tahaks varsti juba rohkem ja lopsakamaid õisi näha. Vaasis püsivad nad kaua ja kimp tuli natuke à la van Gogh 🙂

Ulualune ja lillekimbud 9.07.2020

Ulualune ja lillekimbud 9.07.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Goldilocks' 17.07.2020

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 17.07.2020

Juuli teine pool on käes, aga metskitse pole ikka veel kohanud. Igasuguseid väiksemat sorti linde on aias liikvel, aga pildistamiseks pole kannatust jätkunud. Eile aga ehmatasin aia tagant lendu hiigelsuure hiireviu. Ma  olen päris kindel, et see ikka oli hiireviu, sest vastu õhtut tiirutas neid lausa kaks tükki maja taga metsa kohal ja tegid just sellist häält, nagu SIIN kuulda saab. Mingi pildi sain läbi häda kõrgest taevalaotusest kätte.

Ilmselt Hiireviu (Buteo buteo)

Ilmselt hiireviu (Buteo buteo)

Lillhernehooaeg on alanud ja nüüd hakkab neist siia iga kord pilte ilmuma, kuni ma neist tüdinen. Kõik lillhernekasvatajad tüdivad (ma tean!), sest nad õitsevad kaua. Aga praegu on nii nagu kunagi kammerkooriga Lõuna-Saksamaale sõites – kui bussiaknast esimest korda Alpe nägime, olid kõik oma fotokatega akendest ja katuseluukidest väljas, et mägesid pildile saada. Hiljem vaadati neid pilte hämminguga – mida ma õigupoolest pildistasingi? Sama on lillehernestega – esimesed õied on kõige armsamad, kuigi ma tean, et varsti on neid palju rohkem ja fotodki tulevad paremad.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Beaujolais' esimesed õied 3.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Beaujolais’ esimesed õied 3.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus), kas 'Matucana' 3.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus), kas ‘Matucana’? 3.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Swan Lake' 3.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Swan Lake’ 3.07.2020

Et midagi hakkab kujunema, nägin ma juba nädal tagasi. Esimesed õied olid lahti reedel, 3. juulil ja kuna linnaminekuga läks kiireks, jäid need lõikamata. Eile tegin hommikust ringkäiku, liikusin tegelikult maja taha hoopis karvaseid päevakübaraid takseerima ja kogemata jäi pilk lillhernestele pidama ja – vau! Et nii palju õisi avanenud oli, ei oodanud. Paar uut sorti olid ka lahti – ilus, ilus!

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Hi Scent' 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Hi Scent’ 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Old Spice America' 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Old Spice America’ 6.07.2020

30 (+ 2 imeväikest) lillhernetaime istutasin maha 10. mail ja mõni ehk mäletab, et mingil ajal nokkisid linnud kõik taimed katki. Ise olin süüdi – toestasin neid grilltikkudega ja lindude tähelepanu köitsid ilmselt hoopis sinna külge seotud nöörijupid, mis tuule käes tilbendasid. Igatahes pintseerisid need tiivulised aednikud mu taimed põhjalikult ära, aga kõik jäid ellu ja mingil hetkel said hoo sisse. Praegu on taimed sarapuukeppide vahel kenasti sirged ja ega nad eelmisel aastal samal ajal eriti kõrgemad ei olnud. Pilt on igatahes paljulubav ja mis põhiline – õied on ilusa pika varrega.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Hi scent' vaasis 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Hi scent’ vaasis 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) 'Old Spice America' (2) 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Old Spice America’ (2) 6.07.2020

Sordinimedega on sel aastal asi parem – hetkel ei ole anomaaliad täheldanud, ainus kahtlane sordinimi on ‘Royal Family’ – selle nimega pakist võib saada mida iganes, sest selle nimega sorti lihtsalt ei ole olemas (vähemalt mina ei leidnud). Minul näevad sellest pakist võrsunud lillherned kahtlaselt ‘Matucana’ moodi välja, aga selle vastu pole mul midagi. Hetkel pole end veel näidanud vaid roosa ‘Evelyn’, aga tema tärkaski viletsalt ja teda sai istutatud vaid neli taime.

Ja siis need teised. Nädala tagune laussadu oli nii mõnegi taime maadligi painutanud, aga rõõmustavat on sellele vaatamata omajagu. Iga jumala kord käin ja imetlen oma ‘Annabelle’i, kelle sain eelmisel aastal ja teda sel aastal õitsemas näha ei lootnudki. Ju talle see koht meeldib, igatahes on õisikud juba täiesti valged ja õisiku nägu. Tema kõrval on jaapani enelas ‘Little Princess’, kes pole sel aastal sugugi little, lausa big ja õisi täis.

Puishortensia 'Annabelle' ja Jaapani enelas (Spiraea japonica) 'Little Princess' 6.07.2020

Puishortensia ‘Annabelle’ ja Jaapani enelas (Spiraea japonica) ‘Little Princess’ 6.07.2020

Jaapani enelas (Spiraea japonica) 'Little Princess' 6.07.2020 (2)

Jaapani enelas (Spiraea japonica) ‘Little Princess’ 6.07.2020 (2)

Jaapani enelas (Spiraea japonica) 'Little Princess' 6.07.2020

Jaapani enelas (Spiraea japonica) ‘Little Princess’ 6.07.2020

Tähtputked ja dalmaatsia kurereha paitavad silma, kui neist mööda käin. Nad on mul veel väiksekesed, aga erilise tähelepanu all, sest esiteks on nad uued ja teiseks jagasin ma nad istutades kaheks ja isegi kolmeks, et tulevikus ikka rohkem põõsaid oleks. Karvased päevakübarad avanevad vähehaaval – iga õis on ise näoga ja mõtisklen endamisi, et ehk peaks need esimesed õied ära lõikama, et uusi ja ilusamaid juurde tekiks? No seni mul veel kannatust jätkub. Uus tulija on ka daalia ja kahel põõsal olen nüüd esimesed valged õied ära näinud.

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Snow Star' 6.07.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 6.07.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Ruby Wedding' 6.07.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Ruby Wedding’ 6.07.2020

Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum) 6.07.2020

Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum) 6.07.2020

Karvane päevaküar (Rudbeckia hirta) 'Goldilocks' 6.07.2020

Karvane päevaküar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 6.07.2020

Vihma on nüüd ikka päris korralikult tulnud ja muld on mõnusalt märg ja vingerdavaid vihmausse täis. Tulpide ülesvõtmine on pisut problemaatiline, kuigi sellega peaks juba tegelema. Istutamisega olen peaaegu ühel pool, aga mingid potid jäävad iga kord jugapuu alla paremate päevade ja sobiva kasvukoha ootele. Mõnel vihmavabal päeval olen haljasmassiga tegelenud – kitkun alla aias naati ja püüan maja taga kõrget heina ohjeldada. Vahepeal olen pildistanud aias kasvavaid ümbrohtusid ja niidutaimi ja neid määranud – enda harimist ei tohi ju puhkuse ajal unarusse jätta 🙂

Täna rohkem ei kirjuta, kuigi võiks pikalt jutustada taimedest, kes sel aastal ei edene või huvitavatest isenditest, kelle olen oma aiast avastanud või ka näiteks pühapäevasest aiareisist Hiiumaale, mis oli äärmiselt inspireeriv! Hetkel tahtsin peaasjalikult jagada rõõmu oma esimestest lillhernestest. Kahju ainult, et sõnadega ei saa kirjeldada nende lõhna, sest see on jumalik!

Lillhernes (Lathyrus odoratus) - esimene kimp 6.07.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – esimene kimp 6.07.2020

Eile sai esimene suvekuu otsa ja tänasega algab aasta teine pool. Lubatud laussadu jõudis üleeile ka Harjumaale kohale ja üle pika aja saab meie kant ka lõpuks korralikult kastetud. Juuni lõpp kiskus tõeliselt kuumaks ja nii mõnelgi päeval oli aias lausa võimatu midagi arukat teha, aga mingil hetkel otsustasin, et tuleb soojadest ilmadest viimast võtta. Kui on suvi, siis peabki palav olema ja kannatame ka 30 kraadi ja rohkem ära, et oleks, mida sügisel meenutada. Nädalavahetusel veendusin, et kui mitte ülearu rabeleda ja võimalikult palju puude varju hoida, annab aias tegutseda küll. Kui kuumus hakkab ajudele käima, saab kohalikust veekogust – suurest pesukausist kaevu all alati kosutust.

28 kraadi varjus 27.06.2020

28 kraadi varjus 27.06.2020 ei olnud sugugi ülemine piir, nr 3 on aga juba minestanud

Laupäeval kulus mingi aeg ka pildistamise peale. Üht väikest koerliblikat ajasin oma pool tundi mööda aeda taga, lõpuks maandus ta naistenõgesel ja lasi klõpsu ära teha. Kõik õitsejad said pildile ja selle üle on mul hea meel, sest see tugev vihm, mis viimastel päevadel on alla sadanud, on nii mõnedki õied peenrasse peksnud. Roosa pojeng on ilmselt omadega ühel pool, aga laupäeval oli ta väga ilus. Ka kibuvitsaaeg on nüüdseks läbi – nädalavahetusel jäädvustasin veel üksikuid hapraid õisi.

Väike koerliblikas (Aglais urticae) 27.06.2020

Väike koerliblikas (Aglais urticae) 27.06.2020

Roosa pojeng (Paeonia lactiflora) 'Edulis Superba'

Roosa pojeng (Paeonia lactiflora) ‘Edulis Superba’ 27.06.2020

Kimalane ja naistenõges maja ees peenras

Kimalane ja naistenõges maja ees peenras

Kurerehasid on mul aias kolm ja nüüd olen ära näinud ka uue dalmaatsia kurereha esimesed õied. Kummaline on see, et verev kurereha ‘Vision Pink’ on sel aastal jälle tibake uhkem kui mullu, samal ajal kui ‘Biokovol’ on vaid üksikud õied, kuigi ta peaks suhteliselt lollikindel sort olema. Miks see nii on, ei tea. Üks suuremaid müsteeriume minu jaoks on veel see, et ühes peenra servas võib taim olla lopsakas, samal ajal kui meeter eemal on sama sort märksa viletsamas konditsioonis, kusjuures tingimused on samad.

Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum) - esimesed õied

Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum) – esimesed õied 29.06.2020

Verev kurereha (Geranium sanguineum) 'Vision Pink' 27.06.2020

Verev kurereha (Geranium sanguineum) ‘Vision Pink’ 27.06.2020

Verev kurereha (Geranium sanguineum) 'Vision Pink' 27.06.2020 (2)

Verev kurereha (Geranium sanguineum) ‘Vision Pink’ 27.06.2020 (2)

Turkmeenia lauk on uhked pallid kasvatanud, aga ainult uues peenras. Eelmisel aastal õitses seitse tükki, kellest vaid kaks ajas paar haledat lehte sel kevadel üles. Võimalik, et liigvesi tegi neile liiga, sest need vanemad laugud kasvavad madalamas kohas. Aga lavendlid nende kõrval om samas vägagi elus, nii et jälle üks mõistatus lahendada. Proovin mingil ajal seal pisut labidaga sonkida – ehk leian mõne elujõulise sibula, mida uurida ja ümber istutada.

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 27.06.2020 2

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 27.06.2020

Esimesed aed-raudürdid ja muskus-kassinaerid õitsevad. Aedsalvei on endiselt sinine ja kaunis ja teda võiks vabalt maja ees püsilillepeera servas kasvatada. Tähtputked, minu uued lemmikud on hoogu sisse saamas ja ma tahan neid aeda veel rohkem saada. Punast värvi ‘Lars’ näitab nüüdseks rohkem oma värvi ja esmaspäeval oli kõige vanem sort ‘Snow Star’ ka lõpuks lahti.

Aedsalvei (Salvia officinalis) 27.06.2020

Aedsalvei (Salvia officinalis) 27.06.2020

Aed-raudürt (Verbena x hybrida) - esimesed õied 27.06.2020

Aed-raudürt (Verbena x hybrida) – vähemalt üks põõsas on minu suureks rõõmuks vahelduseks valget värvi 27.06.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’ 27.06.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’ 27.06.2020

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Snow Star' on viimaks õied avanud, kõrval must leeder (Sambucus nigra) 'Black Lace'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ alustamas, kõrval must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’ 29.06.2020

Eelmisel suvel Kristiine aiakeskusest ostetud metssalveid on alustanud, aga lootsin vaikselt, et need puhmad on sel aastal pisut suuremad – neid näitan ka kunagi hiljem, kui õisi on rohkem. Esimesed karvased päevakübarad on õied avanud, aga need esimesed on alati tiba nirud. Lillherned ronivad, lilltubakad kasvatavad kuumaperioodile vaatamata lopsakat leherosetti ja riitsinus hakkab vaikselt uhkemaks muutuma. Sel kevadel ettekasvatatud taimedest peaks eraldi postituse tegema.

Esmaspäevaks lubati pisut normaalsemat ilma (24 kraadi), alates pärastlõunast äikest ja vihma ja nii oligi plaanis üks hoogistutamine ette võtta, sest viimase portsu taimi (mõned ettekasvatatud, teised rohevahetusest saadud) tahtsin enne sadu maha istutada. Peaaegu kõik taimed saidki mulda, tänu abilistele veel küüslaugud ja lillherned rohitud ja arvestatav kogus kompostmulda alt aiast peenardesse tassitud. Suur aitäh, H ja T!

Kibuvits (Rosa) 27.06.2020

Kibuvits (Rosa) 27.06.2020

Kibuvits (Rosa) ja aiatee 27.06.2020

Lõpetav kibuvits (Rosa) ja aiatee, mis viib kompostihunnikuni, kus aeg-ajalt leiavad aset väiksemat sorti dramaatilised sündmused 🙂

Hetkel kallab Tallinnas jälle nagu oavarrest ja kraadiklaas näitab 15 kraadi. Vihma eest ilmataadile suur tänu, aga varsti võiks suvesoe tagasi tulla.

 

Enam rohkem suvi ei saagi olla – kuiv ja kuum periood kestab ja kõigile neile, kelle reisiplaanidele koroonaviirus kriipsu peale tõmbas, tuleb troopika koju kätte. Puhkajad rõõmustavad, aga mingites Eesti osades hakkab põud kimbutama. Lõõskava päikese käes on kõik taimed longus, aga seni on nad ennast hommikuks jälle püsti ajanud. Esmaspäevaks lubatakse äikesevihma ja ma nii loodan, et see jõuab ka meie õuele.

Kastmisega hoian end siiski tagasi. Meil on käsipumbaga vana kaev õue peal ja sealt vee kättesaamine on suht vaevaline. Teiseks olen ma see imelik tüüp, kes mõtleb põhjaveele ja mageveevarudele ja veel sajale asjale. Kuivaperioodidel vaatan ma alati kerge hämminguga neid, kes päise päeva ajal vihmutid aias tööle on pannud. Ma ei ole ka see inimene, kes üldse midagi ei kasta, aga püüdlen selle poole. Praegu saavad paar korda nädalas vähemalt noored istutatud taimed mingi veekoguse kätte. Tulevikus peaks investeerima suurematesse anumatesse, kuhu vihmavett koguda.

Kogu selle vee- ja põuajutu peale on hea edasi minna nende taimede juurde, kes kasvavad ise ja kellel on tänavu hea aasta. Ühed sellised on kibuvitsad, kes õitsevad erakordselt kaunilt. Imetlen nende roosade õitega kaardus oksi iga kord, kui rongiga maale sõidan – terve raudteeäär on neid täis! Minu aias on üks põõsas, kes kasvab loomulikult kõige ebasobivama koha peal keset tikripõõsast täpselt ühe kitsa teeraja ääres. Sel aastal on temalgi rekordkogus õisi, aga head pilti temast veel ei ole.

Kibuvits (Rosa) 25.06.2020

Kibuvits (Rosa) aiatee ääres. Sealt alates laiub džungel 🙂

Teine superõitseja on sel aastal vana roosa pojeng. Eile ei olnud kõik õied veel päris avanenud, aga need, mis lahti olid – suuremad ja uhkemad kui kunagi varem! Imetlen alevist läbi jalutades aedu, kus pojengid kasvavad pikas reas ja eriti uhked on ühes aias valged põõsad. Samas tean, et imetlemisega ma sedakorda piirdungi, sest uusi pojenge hankida ei ole hetkel plaanis. Ei ole minu lill ja sellegi roosa põõsa toestamise õige aja magasin jälle maha. Eh!

Roosa pojeng (Paeonia officinalis) 25.06.2020

Roosa pojeng (Paeonia officinalis) 25.06.2020

Roosa pojeng (Paeonia officinalis)

Roosa pojeng (Paeonia officinalis)

Sõrmkübaralilledega olen sel suvel esimest korda tõeliselt rahul. Istutasin eelmise aasta mais seemikuid paari kohta ümber ja nad on ometi kord normaalses kohas (mitte kuskil flokside taga) ja vaadeldavad ja mis põhiline – ilma erihoolitsuseta ilusad ja suhteliselt lopsakad. Nad õitsevad lilla vägiheinaga samal ajal ja see kombo on ka päris kena, kuigi vägiheina õied kipuvad kiiskava päikese käes pisut närtsuks muutuma.

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) ja lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) ja lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) 25.06.2020

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) 25.06.2020

Kurekellad õitsevad kuumaga kiiresti ära ja avastasin eelmisel aastal kasvatatud taimede seas ka ühe anomaalia. Märkmetes on kirjas, et selles teatud kohas peaks kasvama ‘Nora Barlow’, aga seemnete sekka on sattunud vist mingi Winky Double-seeria seeme – väga põnev variant igatahes, pealegi ei teadnud ma varem sedagi, et mingi püstise õiega Winky-kurekell üldse olemas on.

Peaks olema kurekell 'Nora Barlow', aga välimus on hoopis winky double'i moodi

Peaks olema kurekell ‘Nora Barlow’, aga välimuse järgi oleks nagu pigem Winky Double

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed' ja hosta

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’ ja hosta

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), verev sõrmkübar (Digitalis purpurea), vägihein (Verbascum phoeniceum)

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus), verev sõrmkübar (Digitalis purpurea), vägihein (Verbascum phoeniceum)

Kurerehad alustavad ja tegelikult oli verev kurereha ‘Vision Pink’ eile juba väga palju õisi, aga pilti täna näidata ei ole – olen temasti miskipärast fotokaga mööda jooksnud. Puishortenisa ‘Annabelle’ õisikud lähevad iga korraga järjest suuremaks – ei jõua ära oodata, millal nad õide puhkevad! Kuldlauk pingutab kõigest väest, aga tema on ka teiste taimede vahele kinni jäänud ja ma ei taba iial seda õiget hetke, millal ta välja kaevata ja mujale istutada. Kollane päevaliila on sel aastal üsna tagasihoidliku õiega – teda lämmatab punane monarda, keda olen sellest peenrast korduvalt välja kaevanud. Kohe-kohe saab pilte suurest tähtputkest – seni on nooruke ‘Lars’ ainus, kes õitseb. Üks vapper õitseja on veel – aed-liivatee ehk tüümian, kes on tänavu oma väikeste valgete õitega eriti kaunis. Kase all valendab karvane kadakkaer ja peenardes sinetab aedsalvei.

Verev kurereha (Geranium sanguineum) 'Vision Pink' 23.06.2020

Verev kurereha (Geranium sanguineum) ‘Vision Pink’ 23.06.2020

Puishortensia (Hydrangea arborescens) 'Annabelle'

Puishortensia (Hydrangea arborescens) ‘Annabelle’ kasvatab õisikuid

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris)

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris)

Aedsalvei (Salvia officinalis)

Aedsalvei (Salvia officinalis)

Vana valge taluroos on tänaseks lõpetanud ja järgmine lõhnaja ebajasmiin on teatepulga üle võtnud. Eelmise aasta õiterohkusele jääb ta seekord alla, aga lõhn on sellegipoolest joovastav. Nii ma siis käin ja nuusutan 🙂 Selle tapva kuumusega aias rabeleda ongi suht mõttetu. Aias puude varjus saaks täitsa olla, aga nii pea, kui otsustad midagi asjalikku ette võtta, ilmuvad suured ja vihased sääsed. Eile sai siiski suur hulk tööd ära tehtud, sest M tuli maale kaasa – niitis majaümbruse murulapid üle, aitas lillherneid vingemate toigastega toestada ja püüdsime päästa seahernest, kes oli juba maja taga pikali vajunud. No ei jõua igale poole õigel ajal! Eilse abi eest olen igatahes üüratult tänulik – aitäh, M!

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja vana vaher

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja vana vaher

Ma ei mäleta, millal ma viimati metsmaasikaid kõrre otsa ajasin. Jaanilaupäeval võtsin asja ette – korjasin eestoa akna alt marju ja meenutasin endamisi meie kandi kunagisi parimaid metsmaasikakohti, kus nüüd on majad ja muru. Kuumade ilmadega lähevad mõtted vahel rändama.  See on hea aeg südasuvise keskpäevavaikuse kuulamiseks ja niisama olemiseks (ikka oskan, kui tahan!). Isegi linnud peavad siestat ja vaid mõni üksik kärbes piriseb kuskil toas – just nagu kunagi lapsepõlves.

Metsmaasikas (Fragaria vesca) 23.06.2020

Metsmaasikas (Fragaria vesca). Akna all rohu sees paistsid suuremad, aga magusad olid ikka

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia) 2

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Põld ja teerada värava taga

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Clementine Rose'

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed'

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 3

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) 'Chocolate Chip'

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 20.06.2020

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Papagoitulbid (Tulipa) 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot' 31.05.2020

Papagoitulbid (Tulipa) ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 31.05.2020

On ikka kevad! Aias toimub endiselt igasuguseid asju. Keegi käib jätkuvalt mu värskelt kaevatud peenrajuppe kraapimas ja uued istutatud taimed on kõik okste ja toigastega turvatud – paistab, et see natuke isegi aitab. Lillherned on mitmekordselt pintseeritud (pagana linnud!), aga tänu sellele kasvatavad nad hoolega uusi võrseid – sellest kujuneb huvitav eksperiment! Iga kord, kui maale jõuan, vaatan kõigepealt kaod üle – alati on mõnel põõsal mõni muljutud või murtud oks. Kõik selle elan sügavalt ohates üle, aga kõige masendavam on näha pilti, kui äsja õide puhkenud tulbid on varre pealt maha murtud ja katki nokitud. Need kaod pole just teab mis suured, aga kuna sibulaid oli pakis vaid 4-5, siis on ikka kahju küll, kui viiest tulbist õitseb vaid üks või kaks. Üks tulbirida oli põhjalikult üles küntud, seal olid vanad Judith Leysterid – ma ootasin nede õitsemist nii väga! Ära nägin vaid kaks õit.

Triumftulp (Tulipa) 'Purple Flag' 29.05.2020

Triumftulp (Tulipa) ‘Purple Flag’ 29.05.2020. Kaks päeva hiljem oli ainult kaks õit järel …

Nii siis ongi, et pildistamisega peab kiirustama, sest kui täna on õis, siis homme ei pruugi seda enam olla. Kollased Apeldoornid ja valged Purissimad said vandaalidest puutumata rahus õitseda ja on lõpetanud. Mõni vana sort ei näidanudki sel aastal õisi ja panen siia nüüd fotod sel kevadel mu aias esmakordselt õitsvatest tulbisortidest, keda ma alles õpin tundma – keda vaja suvel üles võtta ja kes võib rahus mulda jääda.

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) 'Cartouche'

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) ‘Cartouche’, Oli neli õit, kolm on järel.

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) 'Cartouche' 2

Hiline täidiõieline tulp (Tulipa) ‘Cartouche’ 2

Triumftulp (Rembrandt-tüüpi tulp) 'Grand Perfection'

Triumftulp (Rembrandt-tüüpi tulp) ‘Grand Perfection’

Papagoitulp (Tulipa) 'Black Parrot'

Papagoitulp (Tulipa) ‘Black Parrot’

Papagoitulbid (Tulipa) 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot' 5.06.2020

Papagoitulbid (Tulipa) ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 5.06.2020

Hiline lihtõieline tulp (Tulipa) 'Sauternes'

Hiline lihtõieline tulp (Tulipa) ‘Sauternes’

Papagoitulp (Tulipa) ‘Estella Riijnveld’

Papagoitulp (Tulipa) ‘Estella Riijnveld’

Liiliaõieline tulp (Tulipa) 'Lilac Time'

Liiliaõieline tulp (Tulipa) ‘Lilac Time’ 5.06.2020

Liiliaõieline tulp (Tulipa) 'Lilac Time', tagaplaanil papagoitulbid 'Black Parrot' ja 'Libretto Parrot'

Liiliaõieline tulp (Tulipa) ‘Lilac Time’, tagaplaanil papagoitulbid ‘Black Parrot’ ja ‘Libretto Parrot’ 31.05.2020

Vanad talutulbid on ikka kõige armsamad ja nemad valge klaari all alles alustavad. Kunagi leidsin nad aiast ja istutasin peotäie sibulaid maja ette õunapuu alla. Kui möödunud talv ei olnud üldiselt tulpidele kuigi soodne, siis vana talutulp ei lasknud ennast soojast ja vesisest talvest häirida. Õisi on palju, kuigi nad on sellise pisut hapra olemisega.

Vanad talutulbid, meelespead ja viimased nurmenukud

Vanad talutulbid, meelespead ja viimased nurmenukud

Vana talutulp

Vana talutulp

Vanad talutulbid ja lõpetavad meelespead

Vana talutulp ja meelespead

Valge klaari õied

Valge klaari õied

Valge klaar puistab õielehti, vanad talutulbid alustavad ja meelespead lõpetavad

Valge klaar puistab õielehti, vanad talutulbid alustavad ja meelespead lõpetavad

Õitsejaid on muidugi veel palju rohkem, aga nendest tulevad pildid kunagi hiljem. Eile oli H abiks ja kahe peale sai korraga ära tehtud umbes kolme päeva töö. Aitäh, H! Läinud öösel sai aed ja värskelt istutatud taimed jälle sahmaka vihma ja elu tundub kohe palju ilusam!