Arhiiv

Käimised

Äraütlemata tore on sattuda kohtadesse, mille olemasolust sa varem ei teadnudki. Nii juhtus 2018. aasta aprilli alguses, kui käisin Rootsis lühikesel kultuurireisil ja KR viis mind vaatama üht Stockholmis asuvat aianduskooperatiivi. Varakevadistes aedades õitsesid tookord vaid sillad ja krookused, püsikupeenrad olid veel talveunest ärkamata.

Eriksdalslunden aprill 2018

Eriksdalslunden aprillis 2018

Eriksdalslundeni aianduskooperatiiv, mis on üks vanemaid Stockholmis, asub Södermalmil kaljusel mäenõlval ja nii mõnesti aiast avaneb maaliline vaade lahele. Aga mitte see pole oluline – kõik need väikesed aiakesed ja tukkuvad majad mõjusid lihtsalt nii romantiliselt ja mul ei olnud vaja kuigi palju kujutlusvõimet, et neid aedu roheluses ja õitekülluses ette kujutada. Kes oleks võinud arvata, et ma saan aprillikuus seal jalutades sellise võimsa aiaelamuse?

2019. aasta augustis võtsime samas kohas jalutuskäigu ette ja siis avanes seal hoopis teine pilt. Kõik õitses ja õilmitses ja mulje oli lihtsalt fantastiline! See, mis üllatas oli nende aedade lihtsus ja ilu, samuti vanade ja teada-tuntud liikide rohkus. Ei mingeid niidetud murulappe või udupeente liikidega uhkustamist. Olgem ausad, muru jaoks pole ruumigi, sest aiad on väikesed ja kasvatatakse seda, mida hing ihkab ehk et enamasti ikka neid vanu ja tuttavaid püsikuid. Traditsioonid on au sees ja ka kuulsale Rootsi loodusteadlasele Carl von Linnéle on Södermalmil pühendatud lausa seitse aiakest, kus kasvavad ainult tema poolt kirja pandud liigid.

Eriksdalslunden august 2019 4

Eriksdalslunden augustis 2019

Erikdalslunden august 2019

Tokkroos, kuldvits ja lõhislehine päevakübar

Eriksdalslunden august 2019 2

Mesiohakas, tokkroos, aedülane ja aedhortensia

Eriksdalslunden august 2019 3

Peaks olema kukesaba

Eriksdalslunden 2019

Tarbeaed ja silmailu kõrvuti

Eriksdalslunden 2019 2

Moonid, rukkililled, kassinaerid ja veel palju muud

Carl von Linnéle pühendatud peenar

Üks seitsmest aiakesest Södermalmil, mis rajati Carl von Linné 300. sünniaastapäeva puhul

Rootsi linnades asuvate aianduskooperatiivide ajalugu on üle 100 aasta pikk ja ülimalt huvitav teema ja ma ei hakka siinkohal sellest kokkuvõtet tegema. Ehk on huvitav teada, et neid aiamaalappe saab linnalt rentida, seega ei saa neid osta ega ka pärandada. Huvi nende vastu on ka tänapäeval suur – Eriksdalslundeni kruntide järjekorras on hetkel rohkem kui 800 inimest ja ooteaeg on umbes 20 aastat. Uskumatu, kas pole?

Neid pilte vaadates olen tihti mõelnud, et pole tähtis, kui suur aed sul on. Isegi see pole oluline, kui korras see aed on. Kõige olulisem on armastus oma aia vastu ja see rõõm, mida seal toimetamine ja lihtsalt olemine annab. Kõik aiad on ilusad ja head.

“Lume lõhna on tunda,” ütles aastaajast olenemata ikka mu ema, kui väljas oli vastikult külm. Tänast ilma silmas pidades ei olegi see ütlus väga vale, sest temperatuurid on märgatavalt langenud ja alates pärastlõunast läks väljas tõeline põrgu lahti, kuigi Harjumaa ametlikku tormihoiatust ei saanud. Hommikul, kui ilm veel nii hull ei olnud, tekkis tahtmine mere ääres ja metsas üks tiir teha, et algava töönädala stressi pisut maandada.  Pistsin fotoka taskusse ja läksin.

Täpselt nädal tagasi olin klõpsinud pilte enam-vähem sama marsruuti läbides teel Rocca al Mare Bauhausi ja tagasi. Mõnes mõttes oli see ajalooline jalutuskäik, sest ma ei ostnud kohe MITTE MIDAGI! Ilm oli hall, aga soe ja inimesi Stroomi promenaadil ja terviserajal lausa murdu.

Kollane vaher

Kollane

Pihlakad

Pihlakad

Vares

Sügisene

Vares ja vabaõhumuuseum

Vares ja vabaõhumuuseum

Rocca al Mare

Rocca al Mare

Täna olin metsas ja mere ääres peaaegu üksinda, kui mõned vaevatud nägudega tervisejooksjad välja arvata. Vihma sadas vaikselt, aga stabiilselt ja tunni-poolteisega sain läbimärjaks. Koju jõudsin lirtsuvate jalanõudega, sest mets oli märg ja kõik rajad olid vee all, ka rannapargi asfaltteed.

Pooppuu (Sorbus intermedia)

Pooppuu (Sorbus intermedia)

Tüved

Tüved

Stromka

Sügis

 

Meri 2

Tee

Rand

Rand

Meri

Meri

Kajakad

Kuhu me vaatama pidime?

Hall meri ja kajakad

Merelinnud

Sadam

Laev ja sadam

Lepp

Lepp

Sadu

Sadu

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) 2

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus)

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus)

Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus)

Puhas kuld

Puhas sügiskuld

Pooppuuallee

Pooppuuallee

Kes oleks võinud arvata, et ma leian Stroomi metsast hariliku kikkapuu ja lumimarjapõõsa? Ja Kolde puiestee pooppuuallee (mis tore sõna!) on igal aastaajal lihtsalt vaimustav, isegi sellise koerailmaga nagu täna. Ma elan ikka väga heas kohas – umbes kümne minuti kaugusel on nii mets kui meri. Vahel on hea seda endale meelde tuletada.

 

 

 

Kakerdaja rabas käimisest oli mitu aastat möödas ja laupäeval tegime ühe seltskonnaga rabaretke teoks. Ilmateade lubas küll paduvihma ja vett krae vahele saime ka, aga kogused polnud märkimisväärsed. Oli päikest, kohati tugevat tuult, palju puutumatut loodust ja puhast ilu.

Oli päikest

Rabamaastik päikeses

ja dramaatilist taevast

Kakerdaja järv 1

Rabavärvid

Rabavärvid

Võrratud kõrrelised

Võrratud kõrrelised

Puu nr 2

Puu

Pilvede värvid Kakerdaja järvel

Pilvede värvid Kakerdaja järvel

Pedak heleroheline, kask kuldkollane

Pedak heleroheline, kask kuldkollane

Kakerdaja järv

Kakerdaja järv

Ladvad

Ladvad

Väike Kalajärv

Väike Kalajärv

Kollane

Kollane

Puutumatu loodus

Mets

Suur Kalajärv

Suur Kalajärv

Lihtsalt raba

Lihtsalt raba

Päikeses lõõmavad kased silmapiiril

Päikeses lõõmavad kased

Eile oli Tartus tegemist. Ilm oli udune, vahepeal tibutas vihma, aga muidu oli suhteliselt soe. Pärast ametliku päevakava lõppu ja enne rongi väljumist jõudsin läbi lipata botaanikaaiast, et kevadistest vaadetest paar klõpsu teha.

Tartu botaanikaaed Vaade

Arvasin, et seal on õitsvaid tulpe rohkem, aga leidsin eest hoopis huvitavamaid õitsejaid. Ja kui palju põnevaid tärkamisi ja erinevaid rohelise varjundeid! Rohkem ei kirjuta, lisan mõned fotod – need räägivad iseenda eest.

Oi, kuidas mulle meeldib, et see imeline oaas asub praktiliselt kesklinnas! Tallinna botaanikaaeda minekut peab ette planeerima ja see on nii suur, et kogu päev kulub ära, et kõikidele aladele tiir peale teha. Tartu oma on aga paraja suurusega, kompaktne ja seal jalutamine on pealegi tasuta.

Tartu botaanikaaed Vaade 3

Tartu botaanikaaed Vaade 4

 

Pühapäeval oli üsna külm ilm ja mul polnudki plaanis pikka jalutuskäiku teha, aga läks teisiti. Päike paistis ja jalad võtsid iseenesest suuna Stroomi metsa poole. Valge lumi mõjus lausa teraapiliselt – lumeräitsakad sätendasid õhus, kui need kerge tuulega okstelt alla langesid ja maapind säras. Fotoka olin kaasa võtnud ja minusuguseid oli palju, kes seda ilu jäädvustada püüdsid.

dsc06711

dsc06730

dsc06742

Eriti paksu lumekoormat puudel polnud, aga härmas puud ja nende vahelt paistev päike olid vaimustavad! Tõeline talv – sellist pole ammu olnud. Mingid kummalised mälupildid viskas ette – rohke lumega lapsepõlvetalved (tahaks uskuda, et hanged olid alati räästani!), suusatunnid Harku metsas ja midagi veel.

dsc06749

dsc06757

Sellised on ilmselt tüüpilise linnainimese talvemõtted. Lund ma ju ei roogi, isegi auto esiklaasi ei pea puhtaks kraapima. Täna, kui ilm oli palju soojem, päike sulatas katustelt lund, tabasin end soolalumes sumbates mõttelt, et isegi natuke kahju on, et talv varsti läbi saab. Õhus on kevadet ja mitte vähe!

dsc06721

dsc06768

 

 

 

Kui sügis on hingematvalt kaunis, sooja on 15 kraadi ringis või rohkemgi, aga maale ei pääse, siis tuleb linnaloodust imetleda. Esmaspäeva hommikul võtsin selle aja ja tegin ühe tiiru, et päikesetõusu, ärkavat linna ja kogu seda oktoobrikuist ilu natukenegi pildile püüda.

DSC06254

DSC06245

Linnalilled

Kiek in de Kök viiest erinevast küljest

Minu lemmikkohad vanalinnas on Taani kuninga aed ja Nõelasilm

Kaks kirikut ja sügisvärvid

DSC06308

DSC06355

DSC06362

Ja pärast sajandi suve tuligi sajandi sügis!

Laupäevaks, 15. septembriks lubas neli ilmavaatlussaiti viiest vihma igal pool Eestis, aga sadama hakkas alles kella poole kuue paiku õhtul. Ilm oli imeline ja päeva veetsin fantastilises seltskonnas matkates Põhja-Pärnumaal Kuresel ja Soontaganal, kuhu varem polnud sattunud. Tarkusi jagasid oma ala parimad asjatundjad ja tõelised entusiastid ja päev oli täiuslik!

Vahel tunned paiga väge iga keharakuga ja nii Kurese muinasküla kui Soontagana maalinn on just sellised kohad. Kurese vanad kiviaiad ja kaevud, mahajäetud talukohad ja metsistunud aiad vanade õunapuude ja kreegisaludega, saja-aastased sarapuud, kibuvitsad ja paburitskipõõsad viisid aeg-ajalt mõtted mu oma kodukülale. Ma olin oma eelmises elus vist amiš, sest ma jumaldan maastikke, kust ei jookse üle kõrgepingeliinid ja kuhu ei kosta maanteemüra. Mul poleks midagi selle vastu, kui teedel sõidaks endiselt hobused ja vankrid ja mulle meeldiks hirmsasti, kui tsivilisatsioon igale poole selga ei trügiks. Kurese külla elekter ei jõudnudki.

 

Kurese maastik paburitskipõõsaga 2

Just hetk tagasi sain sms-i naabrinaiselt, kes kirjutas, et meie jalgtee maantee kõrval on üles kaevatud. Njah.

Kord lugesin ühe rootslase  instagrami- või blogikommentaari, kus ta ütles, et kaks kuud aastas võiks vabalt olemata olla – november ja jaanuar. Tänaseks on need mõlemad üle elatud ja veebruar ongi käes. Talv on üks tüütu ootamine ja igatsemine, samas uuest aiahooajast unistamine on ju päris tore. Mõni loeb aiandusalaseid raamatuid, aga mina kuulun paraku sellesse seltskonda, kes neid hoolega valides küll ostab, aga kaanest kaaneni loeb harva. Vajadusel sirvin neid küll, kui on vaja mõne taime kohta midagi täpsemalt uurida. Ü. M. lausus oma aias ühe aiakursuse viimasel päeval sellised sõnad: “Mis te ostate neid aiaraamatuid – te ei loe neid nagunii!”. Ma olen põhimõtteliselt temaga nõus.

DSC01241

Suur mungalill ehk kress (Tropaeolum majus). See õis säras ühel päeval peenras nagu hõõglamp!

Paar aastat tagasi aitasid talvekuid kiiremini mööda saata erinevad aiakursused, aga ei eelmisel ega sel aastal pole ühelegi registreerunud – mingil hetkel saab mõõt täis ja tänapäeval saab ju targaks ka internetis surfates. Lõppude lõpuks tuleb tõeline tarkus ainult kogemustega. Ühel aiandusloengul siiski käisin, aga see oli juba oktoobris. Esinejaks oli Jüri Annist, kes on muheda jutuga ja üks väheseid, kelle kodulehel on taimede kohta kirjutatud just nii nagu mulle meeldib – kohati vaimukalt (“kui kahelehelise bergeenia lehed tõesti kõhtu kinni ei pane, tasuks testamendi peale mõelda”) või siis otse ja ilustamata (“hääbus”, “pigem hääbub kui edeneb”, “ei meeldinud”).

Brunnera

Brunnera

Talvel võiks mõni telekanal näidata aiasaateid – kellel on kevadel ja suvel mahti neid õigel eetriajal jälgida? Brittide “Gardeners World” on mul Youtube’s ribadeks vaadatud ja ma ei väsi imetlemast nende oskust ka kõige lihtsam õiekribal suureks ja eriliseks rääkida. Isegi savise maa kaevamine tundub saatejuhte vaadates puhas nauding! Üldiselt mul eestlaste aiasaate kohta pretensioone pole – “Aedniku aabits” on ju päris tore, ainult et see võiks poole pikem olla, sest meil on tublisid aednikke palju, kes oma ilusate aedade, erinevate taimede ja tarkade soovitustega võiks teisi inspireerida.

DSC01223

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja väike-kärbtiib (Polygonia c-album) otsevaates

Veebruar on seemnekuu, tegelikult mõnes mõttes juba ka jaanuar, sest siis hakkavad nädalavahetustel jalad iseenesest liikuma nende kaupluste poole, kus uued seemnepartiid varem müügile tulevad. Jah, ma tean, et tegelikult võiksin ma oma vanade seemnevarudega hektareid katta, aga no mis sa teed, kui sõltuvus nii suur on. Asi seegi, et olen suutnud seni veebipoodidest seni eemale hoida. Halb on aga see, et eelmisel nädalal õnnestus käia ühes aiakeskuses Rootsis ja otse loomulikult lahkusin sealt viie seemnepakiga. Kassas küsiti nende eest 209 SEKi. Oeh, nüüd tunduvad kodumaal kõik hinnad nii madalad!

DSC02336

Åsby aiakeskuses. No comments 🙂

Täna on kõle talveilm – mingi kogus lund on Tallinnas siiski maas, aga lõikav kirdetuul võtab igasuguse tahtmise välja minna. Kui hing ihkab midagi rohelist, tuleb vaadata eelmiste hooaegade aiapilte ja jätkuvalt unistada uuest ja paremast aia-aastast.

DSC00729

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) ja taustal lavendlipeenar

 

DSC09863

Pargi-tähnikvaksik (Abraxas sylvata). Loodame, et uus suvi 2018 tuleb liblikarohkem kui 2017.

Mul on see kiiks, et mulle ei meeldi, kui kirja lõpus soovitakse “Päikest!”, aga aiasõprade blogipostituse lõpus võiks see olla täitsa ok. Ilm on ka vahepeal väljas ilusamaks läinud.

Kevad tuleb, aga mitte ülearu kiirustades. Märtsikuu viimane päev üllatas päris korraliku lumekihiga, mis päeva jooksul küll kiiresti ära sulas. Eile oli jahe tuul ja sadas terve ennelõuna, aga õhtuks läks soojemaks ja täna oli juba päris kena kevadilm. Oleksin pidanud maale minema, aga sattusin tubaste taimedega hoogu ja muid tegemisi oli ka. Õigustan ennast teadmisega, et nagunii on maa veel märg ja aias eriti midagi asjalikku teha ei saa.

Täna avastasin, et argentiina raudürdid on juba nii suured, et vaja neid pikeerima hakata. Potistasin 18 taime ja 15 väiksemat jäid veel külvikarpi kosuma. Kuna ma olen vahepeal jälle uusi seemneid ostnud, siis oli plaanis mõned neist mulda torgata, aga selle asemel külvasin hoopis eelmise aasta lemmikuid – astreid, mets-kassinaerist ja erinevaid peiulilli. Uutest seemnetest külvasin jänesesaba, kirjut salveid ja alteed.

Pikeeritud argentiina raudürdid (külvasin 20.03)

Pikeeritud argentiina raudürdid, külvasin 20. märtsil

Vahepeal olin kolm päeva ära ja kuigi asenduskastja oli olemas, jäi ühest korrast päevas õrnadele tõusmetele ikka väheks. Koju tulles olid nii mõneski külvikastis muld päris läbi kuivanud ja taimed pikali. Argentiina pamparohtu päästa ei õnnestunud, aga hall salvei ärkas ellu (kuigi mitte kõik taimed). Salatkressist mul väga kahju ei olnud, sest seda saab uuesti külvata.

Hetkeseis aknalaual on rahuldav, võiks isegi öelda, et lootustandev. Külvatud seemnetest on tärganud järgmised isendid: argentiina raudürt 32 25st (sic!), aed-raudürt 13 25-st, hall salvei 10 20st, karvane päevakübar 8 15st, aniisi-hiidiisop 13 15st, kurekell 5 10st ja kassisaba ca 30 (hõre külv). Õnneks olen eelnevatel aastatel oma taimi ka tuttavatele laiali jaganud. Näib, et ka sel aastal võivad soovijad hakata tellimusi vormistama.

Kurekell  (Aquilegia vulgaris) - külvasin 20.03, tärkas 21 päeva hiljem

Kurekell (Aquilegia vulgaris) – külvasin 20. märtsil, tärkas 1. aprillil

Kartsin juba, et kurekell ei tärkagi, aga juba 10 päeva pärast märkasin esimesi mikroskoopilisi tõusmeid . Raudrohuga on muidugi asjad nirusti – ootan veel, aga hetkel on nulliring (külvasin 14. märtsil). Kannatusega on mul lood kehvad.

Eile harisin ennast Vabaõhumuuseumis traditsioonilisel aiapäeval. Kuulasin kolme ettekannet ja sain teada, mis või kes on ürgtulnukad ehk arheofüüdid ja millal võõrtaimi hakati Baltimaadesse sisse tooma. Väga huvitav oli! Lisaks uutele teadmistele sain nende teemade kohta paar head vihjet, et asja omal käel edasi uurida, muu hulgas Facebooki grupi kohta, millel nimeks “Mis kasvas vanaema aias?”.  Minu aias kasvab õnneks päris palju taimi, keda saab kvalifitseerida vanaemaaegseteks. Tore teada!

Vabaõhumuuseumis 1. aprillil

Vabaõhumuuseumis 1. aprillil

29. juunil käisin jälle Rocca al Mares, kus aiandusnädala raames pakuti võimalust teha paaritunnine jalutuskäik muuseumi teaduri Anneli Banneri juhtimisel ja saada teadmisi taluaedade kujunemisloost. Kas ma just midagi totaalselt uut teada sain, aga midagi huvitavat ja kasulikku jäi ikka siit-sealt meelde. Lisaks veel nostalgilised paralleelid lapsepõlves Läänemaal veedetud suvedest, kus Saue talu õuel oli vana kooguga kaev ja Lausi taluhäärberi akende all kasvasid just samad lilled, mida võis näha Härjapea talu peenras.

Hernehirmutis valvamas kapsaaeda Sassi-Jaani talu juures

Hernehirmutis valvamas kapsaaeda Sassi-Jaani talu juures

Huvitav oli näha lina, tatart ja tubakat kasvamas. Varemerohust olin palju lugenud, et kasulik taim, millest saab väärtuslikku leotist teha, kuna ta sisaldab kaaliumit. Köstriaseme talu lillepeenras kasvab igavene suur põõsas ja ma pole sugugi kindel, kas ma seda looduses kuskil kohanud olen. Metskitsed olid näksinud hernepealseid ja teinud floksidele inglise lõikust. Hea teada, et madalad aiad neid loomi ei pea. Lisaks erinevate aegade kultuurtaimedele puhkas silm targalt kujundatud looduslikke maastikke vaadates ja seal vanade majade vahel on alati lihtsalt hea olla.

Põõsas paremal on harilik varemerohi (Symphytum officinale)

Põõsas paremal on harilik varemerohi (Symphytum officinale)

Veel üks kapsaaed

Veel üks kapsaaed

Vabaõhumuuseumi sümbolit Sassi-Jaani talu teab vist küll iga eestlane. Mõned aastad tagasi sattusin netiavarustes filmile “Puust ja valust”, kus jutustatakse selle talu lugu. Umbes samal ajal olin jõudnud oma emapoolse suguvõsa uurimisega Kullamaa Sassi Mardi pereni. Nüüd pärast kolmapäevast muuseumiskäiku hakkasin asja vastu põhjalikumat huvi tundma ja võin kinnitada, et Sassi Jaan oli mu sugulane. Sassi Jaani vaarvanaema Ann ja minu ellvaarisa Hindrik olid õde ja vend, kelle isa (ja seega ühine esivanem) oli Rätsepa Jaan Teenuselt. Vähe sellest – Jaani naise Viiu (Wio) vanaisa Mart ja minu ellisa Tõnis olid vennad, kelle isa (taas ühine esivanem) oli Paisuotsa Mihkel, ikka Teenuselt.

Filmis on ka üks faktiviga – seal mainitakse, et Sassi Jaan jäi lastetuks. See pole päris õige – poegi abielust Viiuga küll ei sündinud, küll oli neil aga tütar Ann. Abielu jäi lühikeseks, sest Jaan suri juba 33-aastaselt. Edasi läks talu Luistest pärit Jüri Laamannile, kes polnud siiski mõni suvaline mees, vaid Sassi Jaani õepoeg.

Ei hakka asju liiga keeruliseks ajama, aga pereliikmed ja muud huvilised võivad filmist vaadata 5-minutilist lõiku (2:15- 7:50), kus Sassi-Jaani talust juttu.

Sassi-Jaani talu

Sassi-Jaani talu