Arhiiv

Linnud

Pildid on tehtud eelmisel pühapäeval, 10. oktoobril. Ilm oli soe (12-13 kraadi) ja kohati paistis päikegi, ainult tuul oli tugev ja tegi lehtede riisumise pisut problemaatiliseks. Nagu arvata võis, olidki puud paljad, vaid sirelid ja paar õunapuud olid veel kaunilt kollased. Arooniapõõsastel olid vaid marjad järel, seal möllasid musträstad ja üle taeva lendas üks rändlinnuparv. 

Must aroonia (Aronia melanocarpa) ja musträstas (Turdus merula)

Must aroonia (Aronia melanocarpa) ja musträstas (Turdus merula)

Eelmisel kevadel (7.03.2020) külvatud sügisastritest on kasvanud arvestatavad põõsad, aga õied olid lahti ikka ainult maja otsas kasvavatel taimedel. Vana roosade lihtõitega õiekas aster on liiga kauaks samasse kohta jäänud ja õitseb tagasihoidlikult ja vana lilla kaunis sügisaster vaevalt üldse sel aastal lahti läheb. 

Vana õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Vana õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Helesinine õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Helesinine õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Roosa õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 10.10.2021

Lillherned tõmbasin üles – nemad ei õitse enam ammu. Aedastrite read on hõredaks jäänud ja nende aeg on nüüd läbi saamas. Suvikutest olid argentiina raudürt ja lilltubakas veel täitsa kenad, karvased päevakübarad nagunii.

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) 'Grandiflora' 10.10.2021

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Grandiflora’ 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis) ja lilltubakas (Nicotiana alata) 10.10.2021 

Viimased daaliad õitsesid, aga tänaseks on öökülm neist ilmselt üle käinud. Lursslill oli lõpuks õied avanud! Paraku ei tea ma, mis sorti taime ma möödunud aastal ostsin – kas see oli ‘Brunette’ või ‘Black Negligee’?  Harilik põõsasmaran vaimustab mind üha enam – tal on ilusad nii õied kui lehed ja ta õitseb võrreldes mõne teise isendiga ikka kaunilt ja kaua! 

Daalia (Dahlia) 'Little Robert' 10.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ 10.10.2021

Lursslill (Cimicifuga syn. Actaea simplex), avanes 10.10.2021

Lursslill (Cimicifuga syn. Actaea simplex), avanes 10.10.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Abbotswood' lõpetamas 10.10.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Abbotswood’ lõpetamas 10.10.2021

Ja neid värvilaike oktoobrikuises aias oli nädala eest veel palju …

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Moroccan Sun' 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Cherry Brandy' 10.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Cherry Brandy’ 10.10.2021

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 10.10.2021

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea) 10.10.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 10.10.2021

Virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana) 10.10.2021

Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius) 'Diabolo' 10.10.2021

Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius) ‘Diabolo’ 10.10.2021

Ja aiatööd sel kaunil pühapäeval? Küüslaugud ja lillesibulad on ikka veel maha panemata. Lõikasin maha mõned hostad, viimased pikalehised mailased ja õnneheinad, natuke lõhislehiseid päevakübaraid ja harilikku rõngaslille. Riisusin puhtaks majaesise ja aiatee. Leidsin aiast kuuenda linnupesa ja pildistasin musträstast, aga see pole enam töö, vaid puhas rõõm!

Majatagune ja vana vaher 10.10.2021

Majatagune ja vana vaher 10.10.2021

Vaikelu musträstaga 10.10.2021

Vaikelu musträstaga 10.10.2021

Septembrist on oktoober saanud ja sügise sulnim pool saab varsti otsa. Ilmad on päris kenad ja isegi soojad olnud ja päikese käes on ikka lõpmata mõnus jalutada – kauneid värve imetleda ja kuivades lehtedes sahistada.

Sügisvärvid 26.09.2021

Sügisvärvid 26.09.2021

Maale olen olen käinud vaid nädalavahetustel ja oi, mis plaane ma olen teinud – et ikka vaja püsikuid ümber tõsta, peenraid korrastada ja komposti laotada ja … Tegelikult läheb nii nagu alati, st tegutsen kaootiliselt ja impulsi ajel. Ühel laupäeval näiteks pidin lillherned üles tõmbama ja peenra läbi kaevama, tegelikult aga saagisin maha ühe vana ja kõrge alõtša ja rassisin all soos – lõikasin võsa ja tassisin tormimurdu välja. Järgmisel päeval plaanisin paar taime maha istutada (need ootavad juba pikemat aega jugapuu all), aga juhtus nii, et hakkasin lehti riisuma ja poolkogemata sattus jälle saag pihku ja vana kuivanud kuusk jäi jälle jupi võrra lühemaks.

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) 'Lovely Pink' 26.09.2021

Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 26.09.2021

Kukehari (Hylotephium spectabile) 'Herbstfreude' 26.09.2021

Kukehari (Hylotephium spectabile) ‘Herbstfreude’ 26.09.2021

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea' 26.09.2021

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum) ‘Atropurpurea’ 26.09.2021

Kui ilm juhtub olema eriti ilus, siis ei raatsigi nagu väga tööd teha. Nokin niisama siit ja sealt ja pildistan lilli ja viimaseid kimalasi – täpselt nagu suvel. Püsikuid olen vähehaaval maha lõiganud, ka komposti olen peenardesse puistanud ja kaks pakki uusi krookusi on maha istutatud, aga arvestatav kogus uusi ja vanu lillesibulaid ootab veel istutamist. Küll jõuab! Oktoober pole veel poole pealgi ja ma tean, kui efektiivne ma aias olen, kui puhub kõle tuul ja vihma niriseb krae vahele. Mingist hetkest on maal olles ka +3 kraadiga soe ilm (peaasi, et lund ei ole) 🙂

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja makedoonia äiatarid 26.09.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja makedoonia äiatarid 26.09.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja kimalane 2.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) ja kimalane 2.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 3.10.2021

Õiekas sügisaster (Symphyotrichum novi-belgii syn. Aster novi-belgii) 3.10.2021

Õisi on aias veel palju – nii püsikuid kui suvikuid, sest meie aiast pole arvestatav öökülm veel üle käinud. Iga kord vaatan esimesena daaliad ja soorohu üle – nemad on head hallaindikaatorid ja seni on nad täitsa elus olnud. Õiekad astrid maja otsas on alustasid 18. septembril, aga seal on neil ka päikest rohkem. Maja taga, kus on suurem osa uutest sügisastritest, pole ma ikka veel õisi näinud. Möödunud aastal ostetud lursslill ei jõuagi sel aastal vist õitsema hakata. Täna ma maale ei saanud, aga äkki nad homme üllatavad?

Daalia (Dahlia) 'Little Robert' ja vana kaev 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Little Robert’ ja vana kaev 2.10.2021

Daalia (Dahlia) 'Ellen Huston' 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Ellen Huston’ 2.10.2021

Daalia (Dahlia) 'Petra's Wedding' 2.10.2021

Daalia (Dahlia) ‘Petra’s Wedding’ 2.10.2021

Arooniad on sel aastal üllatavalt kaua põõsas püsinud. On aastaid, kui rästad on nad hämmastava kiirusega nahka pannud. Maja ees kasvav pihlakas on ammu paljas ja kui paar nädalat tagasi imestasin, miks linnud just meie puu otsas söömas käivad ja küla vahel marjad rahule jätavad, siis eelmisel pühapäeval nentisin mõningase rahuloluga, et ka naabrite aedade taga kasvavad pihlakakobarad hõrenevad vaikselt. Tartu roosid on nüüd kõik puu alla pudenenud. Ebaküdooniasaak oli ka päris kena, needki on ära korjatud.

Aroonia (Aronia melanocarpa) 26.09.2021

Aroonia (Aronia melanocarpa) 26.09.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) 'Early Sensation Mix' ja Tartu roosid puu all 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Early Sensation Mix’ ja Tartu roosid puu all 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) 'Early Sensation Mix' 2.10.2021

Kosmos (Cosmos bipinnatus) ‘Early Sensation Mix’ 2.10.2021

Homme avaneb aias muidugi jälle uus pilt. Kui eelmisel laupäeval olid õunapuud ja viimasedki hostad kollaseks värvunud, siis homme on ilmselt kõik puud paljad ja maapinda katab paks lehekiht. Ehk õnnestub mingi osa suvikutest üles tõmmata ja tulpidele ruumi teha? Lillhernepeenra peab lõpuks läbi kaevama ja porgandeid peaks ka linna kaasa võtma. Küüslaugud vaja veel maha panna ja komposti peenardesse tassida. Eks hiljem ole näha, mida ma tegelikult teen – haha!

Aedaster (Callistephus chinensis) 'Pompon' 3.10.2021

Aedaster (Callistephus chinensis) ‘Pompon’ 3.10.2021

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja sügisvärvides hosta 2.10.2021

Krüsanteem (Chrysanthemum) ja sügisvärvides hosta 2.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 2.10.2021

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 2.10.2021

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 2.10.2021

Särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ‘Goldsturm’ 2.10.2021

Sügisrõõm on vist ka see, kui kavatsed Stroomi metsa jalutama minna, aga jalad viivad justkui iseenesest Kristiine aiakeskusesse ja lahkud sealt õnnelikuna, neli uut potti kaenlas. Just nii juhtus täna minuga, kusjuures ma olin nii uhke iseenda üle, et sel suvel õnnestus mul sellest kohast eemale hoida. Kas mul oli neid taimi vaja? Ei. (Jah, muidugi!) Kas mul on välja mõeldud koht, kuhu nad istutada? Muidugi mitte. (Küll ma koha leian!) Oeh, miks küll kirjutatakse aiandusartiklites, et püsikuid võib rahus istutada kuni labidas maasse läheb? Keegi võiks vahelduseks kirjutada ka sellest, et aiandus on tõsine haigus ja taimede arutu kollektsioneerimine on eriti karm variant. No eks ma olen sellest teadlik niigi ja jääb üle loota, et ma arenen veel 🙂

Puukoristaja (Sitta europaea)

Puukoristaja (Sitta europaea), kes mu lähedal puu otsas aktiivselt toimetas, samal ajal kui mina alõtšat saagisin

Selle nädala alguses käisin maal kohe kolm päeva jutti, sest töö võimaldas ja ilm oli imeline – vaatamata tuntavale kirdetuulele oli sooja kuni 15 kraadi. Tänasest on jälle jahedam ja edaspidi hirmutatakse lörtsi ja isegi lumega. Minu poolest tulgu või lörtsi, sest maa on tuhkkuiv ja igasugune kastmine on lausa hädavajalik. Eile oli ilm vahepeal praktiliselt tuuletu, aga lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi, sest kulu ja ka mets on krõpskuiv.

Rändlinnuparved ja vana vaher

Rändlinnuparved ja vana vaher

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Kolm päeva läksid lennates – tegin päris palju kasulikku ära ja molutasin ka omajagu. Kuidas sa saadki asjalik olla, kui rändlindude parved vuhisevad üle pea ja kohalikud linnud rõkkavad kõrvulukustavalt. Krookuseid ja sinililli peab imetlema ja igas peenras tärkab mõni tegelane, keda peab lähemalt uurima. Kogu seda ilu peab sealjuures jõudu mööda jäädvustama, aga kahte asja korraga teha ei saa. Kui käed on mullased või oled saag käes peadpidi arooniahekis, on pildistamine mõnevõrra keeruline.

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Esimesel päeval tegelesin püsikupeenardega. Kuivanud pealsete lõikamisega sain ühele poole, aga ei saa öelda, et peenrad oleks nüüd korras. Mingid alad käisin üle – eemaldasin jälle sammalt ja leheprahti ja rohisin. Sellega kiiret ka veel ei ole, sest mine tea, mis kuskil veel tärkamas on. Lumeroos lõpetab, sillad alustavad. Sinised ja kollased krookused on läbi, aga valge krookus lausa säras mustsõstrapõõsa all! Sügisel jätsin lõikamata kõik karvased päevakübarad (ma ei lõika neid kunagi sügisel maha) ja nüüd olen päris kindel, et uued ‘Goldilocksid’ pole talve üle elanud. Kõik teised sordid on tunduvalt talvekindlamad (ka ‘Maroccan Sun’id) ja lähevad teisele ringile. Eelmisest aastast olen algaja elulõngakasvataja ja oma suureks rõõmuks avastasin, et korea elulõngal on juba suured pungad. Roogojalt ostsin juulis ka mandžuuria elulõnga ja ootan huviga, millal ta endast elumärki annab.

Teisel päeval läksin maale kindla eesmärgiga labida ja hargiga suuri tegusid teha, aga läks nii nagu alati. Arooniahekis jäid silma vanad oksad ja sinna sekka märkamatult tekkinud noored vahtrad ja saared (kohutav umbrohi!) – haarasin sae ja möllasin seal tunnikese ja enamgi. Oksi alla risuhunnikusse tassides ehmatasin ühe metskitse aiast minema. Kuna sain juba käe soojaks, saagisin keset aeda pikutavast kuivanud kuusest ka kaks juppi maha. No kui miski ikka silma riivab, siis tuleb käised üles käärida ja töö kallale asuda! See polnud veel kõik – all soo servas on näotu võsa ja tormimurdu. Sealt vedasin välja kuivanud ronte ja lõikasin võsaserva natuke viisakamaks. Ma olin endaga rohkem kui rahul! 🙂

Veendusin oma kõrvaga, kui hea matkija on pasknäär. Hiireviu häält tunnen ja olin kindel, et näen teda kõrgel taevas liuglemas, aga kui seda lärmajat jälitasin, sain pildile hoopis pasknääri. Olen kindel, et ta tegi eelmisel suvel ka mänsaku häält järele, sest seda tuttavat krääksumist kuulsin korduvalt, aga lindu ennast ei näinud. Pagana pasknäär! 🙂

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Kolmandal päeval võtsin asja rahulikult, kuigi kuklas tiksus mõte ikka seda va peenramaad kaevata. Pool päeva tiksusin niisama, fotokas käes. Sain pildile metsvindi ja sinitihase ja luurasin parajasti vana vahtra all üht musträstast, kes istus ja laulis piisavalt madalal oksal, et tast hea pilt saada. Äkki näen, et keegi liigub maja taga metsaservas naabrimehe krundi poole. Rebane! Vana kaabakas, kes eelmisel aastal ehituselt ühe poisi vana ketsi põllule oli vedanud, koerakuudi alla käike uuristas ja peenardes kraapis ja lillepuhmaid lömastas! Sain ühe pildi teha, kui ta tagasi võsa poole jooksis. Hetke passis ta ühe sarapuupõõsa varjus ja siis võttis otsustavalt suuna meie maja poole. Ei ole võimalik – tulebki aeda ja tal oleks tee nagu tuttav. Rebase samm oli sirge, aga minu käed värisesid iga hetkega üha rohkem, sest nii lähedalt ei olnud ma rebast kunagi näinud. Pagan – ma oleksin ju võinud nii hea pildi saada, aga tegelikult tuli kõige kvaliteetsem foto esimesest klõpsust, kui ta oli minust ikka üsna kaugel.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) maja poole liikumas

Rebane maja poole liikumas

Natuke tegin ikka tööd ka – istutasin brunnerajuurikaid aia keskele ühe õunapuu alla, kuhu eelmisel sügisel kolisin portsu sügislilli. Mõlemad on üsna invasiivsed liigid – las nad siis võistlevad seal omavahel. Natuke kaevasin ka, aga mitte palju. Tark ei torma ja nagunii olid kõik lihased kahest eelmisest päevast valusad.

Nüüd tuleb üks jahedam periood, aga õnneks on pikaajalistel ilmaprognoosidel kalduvus muutuda. Vaatame, kas tuleb lörtsi või lund või piirdub asi ainult vihmaga (mis oleks tore). Tubane aiandus ongi natuke unarusse jäänud ja mõõdukas jahedus pole paha – siis on lootust, et näen sinililli ja ülaseid ka järgmine kord, kui maale lähen.

Sinililled kodutee ääres

Sinililled kodutee ääres

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia) 2

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Põld ja teerada värava taga

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Clementine Rose'

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed'

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 3

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) 'Chocolate Chip'

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 20.06.2020

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Täna saab november läbi. Kuna tööl on käes hullud ajad, siis pole isegi aega vinguda, et hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles on pime ja et november on aasta nõmedaim kuu. No ja mis sest enam – homme on juba detsember! 26 päeva on vaja veel kannatada, siis hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

Kuna aasta saab kohe läbi, siis on viimane aeg siia blogisse talletada läinudsuviseid pilte. Seekord valisin välja mõned linnud, keda on aiatööde kõrvalt õnnestunud jäädvustada. Siinkohal hoiatan, et mõni foto on üsna kahtlase kvaliteediga, aga mulle nii armas, nii et kohe kuidagi ei raatsi arvutisse jätta. Linnud on mu aias sama olulised tegelased kui lilled ja ilmselt olen ma juba vähemalt paar korda maininud, et ma lausa jumaldan neid! Vanasti ma aias niiviisi ringi ei sahminud ja siis meeldis mulle kohvitassiga istuda ja linde jälgida. Nüüd on aga maal olles käed pidevalt mullased, mingi töö pooleli ja alati ei ole fotokat ka käepärast, et õiget hetke tabada. Vahel on aga lind nii kaugel või kõrgel, nii et ainult mina tean, kes seal oksal istub. Ühe sellise pildi sain ma sellel suvel peoleost.

Kolm linnulugu olen siin blogis juba varem avaldanud, nende peategelaseks on hall-kärbsenäpp (juuli 2017), mänsak (september 2018) ja selle suve suurüllataja laanepüü (august 2019). Nii ma neid sulelisi tasapisi avastan ja ega mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kui palju neid erinevaid linnuliike aias ja aia ümbruses tegelikult olla võib. Hääle järgi eristan neid tavalisemaid ja kui mõnd uut ja tundmatut häälitsust kuulen, tärkab minus hetkega ornitoloog. Ühel päeval nägin esimest korda elus tillukest käblikut. Nii naljaka püstise sabaga lindu vaevalt teist leidub, nii et usun, et määrasin õigesti.  Pilti temast muidugi ei saanud.

Nüüd aga pildid. Mõni lind lihtsalt istub oksal ja mõtleb.

Musträstas (Turdus merula)

Musträstas (Turdus merula)

Teine istub tükk aega, siis aga vaatab mu poole, justkui öeldes: “No mida sa vahid? Tee oma pilt ometi ära!”.

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Musträstad ei ole just mu suurimad sõbrad, aga kui ta sulle ikka otse silma vaatab, siis on temagi päris armas.

Musträstas (Turdus merula) 2

Musträstas (Turdus merula)

Hallrästas oli ühel päeval eriti julge ja lasi mind ikka väga lähedale.

Hallrästas (Turdus pilaris)

Hallrästas (Turdus pilaris)

Mõnd lindu on päris raske märgata.

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Ühel päeval lendas maja taga mustsõstrapõõsa ümber terve parv väikseid armsaid linnukesi, aga pildile, sindrid, ei tahtnud jääda.

Lind maja taga mustsõstrapõõsal

Tundmatu linnuke maja taga mustsõstrapõõsal

Ja nüüd mõned udupildid. Meie majast umbes saja meetri kaugusel kasvab kõrge kuusk, mis on eriti eksootiliste lindude meelispaik. Ühel päeval märkasin seal mingit mütsakat ja meeleheitliku suumimise tulemusena õnnestus üks kakuline jäädvustada. See on jälle midagi uut!

Mingi kakk

Mingi kakuline keset päeva külatee ääres kuuse otsas

Mänsaku nägi ikka ka sel suvel ära. Kuulsin mitu korda, aga pilti teha lasi läbi häda vaid sel ühel korral. Tundub, et see on mingi noor isend, näeb selline nunnu välja 🙂

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Sügisel hakkasid maja ümber lendama sabatihased. Alguses ei saanud aru, kes sellist kummalist häält teevad – trr, trr, trr! Lendavad alati parves mööda puude latvu ja profidki on öelnud, et neid on raske pildistada, sest nad ei püsi eriti paigal. Fantastiliselt ilusad ja armsad linnud! No ühe pildi ikka sain, kus see liik on tuvastatav. Kunagi ammu olen sabatihast oma aias näinud, aga tänavu on neid eriti tihti liikvel olnud.

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Lõpetuseks veel üks suur lind teeäärse kuuse otsas. Pildialbumisse olin kirjutanud “Vist mingi kulliline”, aga nüüd aiamärkmeid uurides sain teada, et tol päeval pildistasin hoopis kägu.  2019. aasta kevad-suvel oli neid linde erakordselt palju kuulda. Foto järgi pidasin teda aga kulliliseks, sest terve suve lendas üks suuremat sorti röövlind meie kandis ringi ja heidutas väiksemaid.

Kas mingi kulliline kuuse otsas

Kägu (Cuculus canorus) kuuse otsas kukkumas