Arhiiv

Linnud

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia) 2

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Põld ja teerada värava taga

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Clementine Rose'

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed'

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 3

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) 'Chocolate Chip'

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 20.06.2020

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Täna saab november läbi. Kuna tööl on käes hullud ajad, siis pole isegi aega vinguda, et hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles on pime ja et november on aasta nõmedaim kuu. No ja mis sest enam – homme on juba detsember! 26 päeva on vaja veel kannatada, siis hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

Kuna aasta saab kohe läbi, siis on viimane aeg siia blogisse talletada läinudsuviseid pilte. Seekord valisin välja mõned linnud, keda on aiatööde kõrvalt õnnestunud jäädvustada. Siinkohal hoiatan, et mõni foto on üsna kahtlase kvaliteediga, aga mulle nii armas, nii et kohe kuidagi ei raatsi arvutisse jätta. Linnud on mu aias sama olulised tegelased kui lilled ja ilmselt olen ma juba vähemalt paar korda maininud, et ma lausa jumaldan neid! Vanasti ma aias niiviisi ringi ei sahminud ja siis meeldis mulle kohvitassiga istuda ja linde jälgida. Nüüd on aga maal olles käed pidevalt mullased, mingi töö pooleli ja alati ei ole fotokat ka käepärast, et õiget hetke tabada. Vahel on aga lind nii kaugel või kõrgel, nii et ainult mina tean, kes seal oksal istub. Ühe sellise pildi sain ma sellel suvel peoleost.

Kolm linnulugu olen siin blogis juba varem avaldanud, nende peategelaseks on hall-kärbsenäpp (juuli 2017), mänsak (september 2018) ja selle suve suurüllataja laanepüü (august 2019). Nii ma neid sulelisi tasapisi avastan ja ega mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kui palju neid erinevaid linnuliike aias ja aia ümbruses tegelikult olla võib. Hääle järgi eristan neid tavalisemaid ja kui mõnd uut ja tundmatut häälitsust kuulen, tärkab minus hetkega ornitoloog. Ühel päeval nägin esimest korda elus tillukest käblikut. Nii naljaka püstise sabaga lindu vaevalt teist leidub, nii et usun, et määrasin õigesti.  Pilti temast muidugi ei saanud.

Nüüd aga pildid. Mõni lind lihtsalt istub oksal ja mõtleb.

Musträstas (Turdus merula)

Musträstas (Turdus merula)

Teine istub tükk aega, siis aga vaatab mu poole, justkui öeldes: “No mida sa vahid? Tee oma pilt ometi ära!”.

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Musträstad ei ole just mu suurimad sõbrad, aga kui ta sulle ikka otse silma vaatab, siis on temagi päris armas.

Musträstas (Turdus merula) 2

Musträstas (Turdus merula)

Hallrästas oli ühel päeval eriti julge ja lasi mind ikka väga lähedale.

Hallrästas (Turdus pilaris)

Hallrästas (Turdus pilaris)

Mõnd lindu on päris raske märgata.

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Ühel päeval lendas maja taga mustsõstrapõõsa ümber terve parv väikseid armsaid linnukesi, aga pildile, sindrid, ei tahtnud jääda.

Lind maja taga mustsõstrapõõsal

Tundmatu linnuke maja taga mustsõstrapõõsal

Ja nüüd mõned udupildid. Meie majast umbes saja meetri kaugusel kasvab kõrge kuusk, mis on eriti eksootiliste lindude meelispaik. Ühel päeval märkasin seal mingit mütsakat ja meeleheitliku suumimise tulemusena õnnestus üks kakuline jäädvustada. See on jälle midagi uut!

Mingi kakk

Mingi kakuline keset päeva külatee ääres kuuse otsas

Mänsaku nägi ikka ka sel suvel ära. Kuulsin mitu korda, aga pilti teha lasi läbi häda vaid sel ühel korral. Tundub, et see on mingi noor isend, näeb selline nunnu välja 🙂

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Sügisel hakkasid maja ümber lendama sabatihased. Alguses ei saanud aru, kes sellist kummalist häält teevad – trr, trr, trr! Lendavad alati parves mööda puude latvu ja profidki on öelnud, et neid on raske pildistada, sest nad ei püsi eriti paigal. Fantastiliselt ilusad ja armsad linnud! No ühe pildi ikka sain, kus see liik on tuvastatav. Kunagi ammu olen sabatihast oma aias näinud, aga tänavu on neid eriti tihti liikvel olnud.

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Lõpetuseks veel üks suur lind teeäärse kuuse otsas. Pildialbumisse olin kirjutanud “Vist mingi kulliline”, aga nüüd aiamärkmeid uurides sain teada, et tol päeval pildistasin hoopis kägu.  2019. aasta kevad-suvel oli neid linde erakordselt palju kuulda. Foto järgi pidasin teda aga kulliliseks, sest terve suve lendas üks suuremat sorti röövlind meie kandis ringi ja heidutas väiksemaid.

Kas mingi kulliline kuuse otsas

Kägu (Cuculus canorus) kuuse otsas kukkumas

Täna on septembrikuu viimane päev. Läinud nädalal lakkas see katkematu sadu ja ilmad läksid harjumatult soojaks, aga praegu kostab akna tagant jälle vihmaladinat. Homseks lubatakse tugevat tuult, isegi tormi.

Esimesed hallad aias suuri kahjusid ei põhjustanud, vaid tagetesed läksid looja karja ja suvedaaliad said külmakahjustusi, aga nemad olidki sel aastal miskipärast viletsakesed. Aastad ei ole tõesti vennad – 2017. aasta 1. oktoobril olid suvedaaliad kõik kenasti õitsemas, isegi lõhislehiseid päevakübaraid olid veel maha lõikamata. Ega praegugi aed veel päris õitevaba pole, aga varsti läheb suuremat sorti lõikuseks.

Õiekas aster

Õiekas aster

Argentiina raudürt veel päris kena

Argentiina raudürt veel päris kena 28.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas 21.09.2019

Kahel viimasel nädalavahetusel olen jätkanud risu põletamist ja võsa piiramist, ehk et tööd on sujuvalt liikunud alla aeda, kus laiub džungel. Laupäeval jõudsin nii kaugele, et jõudsin vana veeauguni, mille ääres kasvasid mu lapsepõlves kullerkupud ja jaanililled. Kunagine heinamaariba on noori puid täis ja vanade kuuskede juured on maapinnal näha. Imestan jätkuvalt, et maastik võib nii totaalselt muutuda. Millal seal viimati vikatiga heina tehti, ei oska isegi arvata.

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Kui ma ühel päeval juba omadega all soos olin, siis võtsin ette jalutuskäigu läbi võsa ja läksin üle soosaarte nii kaugele, kui viitsisin. Tegin paar pilti ja olen guugeldanud, et teada saada, mis tüüpi sooga tegu on, aga targem ikka ei ole. Liigivaene madalsoo? Üht metslooma magamisaset nägin ka, see oli ilmselt metskitse oma. Seal märgalal pesitsevad igal suvel sookured, kes nüüd on juba Egiptimaa poole teel.

Soo

Soo

Soosaar

Soosaar

Keegi on siin maganud

Keegi on siin maganud

Alt sooservast avastasin ühe metsiku õunapuu, kelle õunad olid … magusad! Aias kasvab paar uuemat õunapuud, aga mis sort see küll oli? Kes seda enam mäletab. Ehk leian kunagi kellegi, kes suudab välimuse ja maitse järgi neile nime anda.

Õunad ja pirnid

Mis sort see vasakpoolne võiks olla? Praegu süüa ei kõlba, mingi talisort

Kui ma seal aias müttan, siis on mul natuke tunne, nagu oleksin maadeavastaja ja restauraator ühekorraga. Avastan kadunud maastikke, lõikan metsistunud mustsõstra- ja tikripõõsaid ja ise nuputan, kas nad on üldse päästmist väärt? Ilmselt on need hangitud sügaval nõukaajal ja pole väga väärtuslikud, aga mine tea. See vanaema aia taastamine pakub mulle mingit seletamatut rahuldust. Oleks ju tore, kui aed (ja aiatagune) näeks kunagi välja selline, nagu ta kunagi oli. Või no peaaegu samasugune.

Ma ei tea, ilmselt on põhjus pimedates sügisõhtutes, et ma muutun pisut melanhoolseks. Homme algab oktoober ja mu töölaual vaasis on laupäeval maalt toodud kimp lillherneid. Polegi ju paha? Kirju sügis ja vananaistesuvi on alles ees.

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)?

 

 

 

 

Vabandan juba ette, et tänasele postitusele lisatud fotod ei ole just ülearu kvaliteetsed, aga ma ei ole ka loodusfotograaf 🙂 Lugu ei jää selle väikese asja pärast veel kirjutamata, sest tänane peategelane laanepüü on minu jaoks sedavõrd haruldane nähtus. Ei ole mina kuulnud, et teda meie kandis varem nähtud oleks, aga selle aasta juulikuus ta meie aeda äkki ilmus.

Kokku olen ma  neid näinud nüüd juba neljal korral. Esmakohtumine oli 19. juulil ja sellest olen ma juba kirjutanud SIIN. Teine kohtumine oli 23. juulil all aias. Viisin jälle midagi kompostihunnikusse ja päris juhuslikult nägin, et tuttava profiiliga töntsakas lind istub risuhunniku kõrval madalal sarapuuoksal. Pikalt ta seal ei passinud, vaid lendas mind nähes vurinal minema.

Kolmas kord oli 17. augustil, siis nägin neid koguni kaks korda ja neid oli juba vähemalt kaks tükki. Mul jälle asja alla aeda ja minu lähenedes paterdasid nad kompostihunniku tagant kaugemale metsa. Oi, kus mul tekkis hasart! Võtsin maja juurest fotoka ja jäin neid ootama. Kükitasin seal päris tükk aega ja päris juhuslikult pöörasin pilgu paremale ja ennäe – oligi keegi õunapuu otsas. Jõudsin teha kaks udust pilti ja üks neist on SIIN.

Sama päeva õhtul võtsin sae ja tugevad oksakäärid ja hävitasin suurte kuuskede taga soo servas natuke võsa, et kuuskede taha natuke rohkem valgust saada. Seal toimub pidevalt midagi põnevat ja ma ei näe mitte midagi! Kunagi tegi isa seal heina ja all soos võis isegi põtru näha. Kaua ma seal muidugi ei möllanud, sest võsa harvendamine on päris ränk töö, pealegi oli ilm palav. Õhtul, kui päike kuuskede tagust valgustas, olin tehtud tööga rahul, samas muretsesin, kas ma kanaliste elupaika mitte ära ei hävitanud? Õnneks oli mu hirm asjatu.

Kompostihunniku taga harvendasin võsa ja tekitasin kuuskede taha pisut valgust

Kompostihunniku taga harvendasin võsa ja tekitasin kuuskede taha pisut valgust

Kõige värskem kohtumine laanepüüdega oli läinud teisipäeval, 27. augustil. Jõudsin maale 11.00 paiku ja vaikselt aia poole minnes nägin neid toimetamas lausa keset aeda vana metsiku õunapuu all. Kaks suuremat lindu toimetasid seal, kus on lagedam, vähemalt üks pea paistis ka kaugemal kõrge naadi vahelt välja. Üks lind kõndis läbi aia, peatus korraks kivihunniku otsas ja lendas siis mustsõstrapõõsasse maiustama. Teine lind läbis sama raja ja poseeris samuti kivihunniku otsas. Vau! Tundus, et nad olid seal terve igaviku, kuigi tegelikult kestis fotosessioon kõigest 6 minutit (hijem piltide pealt vaatasin kellaaega). Tahaks teada, mitu korda peab nendega kohtuma, et mul pildistades käed värisema ei hakkaks ja fokusseerimine õnnestuks? 🙂

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Ilmselt emaslind, kes hiljem mustsõstrapõõsas marju sõi

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Ilmselt emaslind, kes hiljem mustsõstrapõõsas marju sõi

Peitepilt - leia mõstsõstrapõõsa okste vahelt laanepüü

Peitepilt: leia mõstsõstrapõõsa okste vahelt laanepüü

Laanepüü (Tetrastes bonasia), isaslind

Laanepüü (Tetrastes bonasia), isaslind

Nüüd olen oma udupilte näidanud tuttavale ornitoloogile, kes kinnitas, et tegu on laanepüüga. Laanepüü on Eestis üsna tavaline, kusjuures looduskaitsealune lind (III kategooria). Mul on hea meel, et suutsin nad õigesti määrata ja veel suurem rõõm muidugi selle üle, et nad meie kandis elavad.

Action toimub ikka siin all aias

Action toimub ikka siin all aias

 

Loodus liigub vääramatul kursil sügise poole ja see teeb meele kurvaks. Maale sõites ei vaata ma enam ammu rongiaknast välja, sest mis neist pruunidest kõrtest ikka vahtida, loen parem raamatut. Aias aga on pilt hoopis teine – õisi on rohkem kui eales varem, seda nii aasta lõikes kui aia ajalugu silmas pidades. Õnneks on viimaste päevade ilmad olnud suviselt soojad ja on olnud võimalust kogu seda õierikkust imetleda. Kohati on tunne, nagu oleksin kuskil liblikakasvanduses, sest õhk on kohati paaniliselt õielt-õiele lendavaid admirale täis, sekka mõni ohakaliblikas ja rohetäpik. Sääsed hammustavad väga valusalt, aga keda ei ole sel aastal üldse, on herilased.

Admiralid siilkübaratel

Admiralid siilkübaratel

Suhteliselt rääbaka välimusega rohetäpik (Argynnis paphia L.)

Suhteliselt rääbaka välimusega rohetäpik (Argynnis paphia L.)

Kolm päeva järjest käisin maal ja lihtsalt ilus oli olla, sest midagi otseselt tegema ju ei pea, teeradadelt alõtšade ja puude alt õunte korjamine välja arvatud. Tore on lihtsalt aias ringi käia, vahepeal lilli pildistada või loomi ja linde passida. Seda viimast on olnud omajagu, sest ma nägin ühel päeval ometi metskitse ära ja ka kanalisi olen aiaservas rohkem kui paar korda näinud.

Metskits (Capreolus capreolus)

Metskits (Capreolus capreolus) alla aias. Tundub, et noor isend ja sümpaatselt juhm, sest passis päris kaua ühe koha peal ja uuris mind

Fotod tulid paraku jälle haruldaselt halvad, sest näiteks metsikitse ma pildistamishetkel kohata ei lootnud. Tegin parasjagu mingitest lilledest lähivõtteid ja tegin ootamatust külalisest pildi vale resolutsiooniga. Pagan! Kanalised on aga põnevust pakkunud rohkem kui rubla eest, sest nad on üllatavalt tihti ennast ilmutanud erinevates aia servades ja üleeile istus üks isend all aias viltuse noore õunapuu oksal. Kas ma olin temaga kohtumiseks valmis? Muidugi mitte. Ja pilt tuligi väga udune, aga tahaks teda ju ometi näidata! Olen guugeldanud ja arvan, et tegu on laanepüüga. Kui õnnestub teravam pilt saada, siis küsin tuttavalt ornitoloogilt ekspertarvamust.

Kas laanepüü

Kas laanepüü? Loodan kunagi parema pildi saada

Aga no lilled on ju ikka põhilised! Vana kollane lõhislehine päevakübar kõrgub taevani ja kõik vaasid on neid täis. Kui ma neid regulaarselt maha ei lõikaks, vajuks kõrged varred raskete õitega maadligi. Siilkübarad ja aniisi-hiidiisopid on uhked, floksid, seebililled ja isegi monardad jätkavad veel. Karvane päevakübar ‘Irish Spring’ on kaunis nagu ikka, teine sort ‘Cherry Brandy’ alles hakkab ilmet võtma. Lillherned ja lilltubakad ei näita väsimuse märke, argentiina raudürt kogub veel ennast. Õitsevad esimesed astrid ja krüsanteemid. Oh ja ah! Mul läheb ikka veel aega, et sügise saabumisega leppida.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' ja 'Cherry Brandy'

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’

Liilia (Lilium) 'Patagonia' ja valge siilkübar (Echinacea purpurea) 'White swan'

Liilia (Lilium) ‘Patagonia’ ja valge siilkübar (Echinacea purpurea) ‘White swan’

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea)

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea)

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), valge aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja Alpi ogaputk (Eryngium alpinum)

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), valge aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’ (2)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), seebililled ja floksid

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), seebililled ja floksid

Alõtšasid on sel aastal palju, ka paradiisiõunu ja valgeid klaare, mis on üle mitme aasta täiesti arvestatava suurusega ja polegi koidest puretud. Kurb on neid komposti tassida, aga kellele ma neid pakun, kui naabritel on omalgi puualused õunu täis? Keedaks moosi, aga kes seda sööb? Ega ma ise ka teab mis moosisõber pole. See on jälle üks klassikaline augustimure koht – mida teha aiasaadustega? Huvilised, andke märku!  Mustsõstraid on sügavkülm täis, neid ma söön küll hea meelega nii karbist kommi asemel kui smuuti sees. Küüslaugud on peaaegu üles võetud, saagiga olen päris rahul. Arooniad on veel põõsas ja loodan enne musträstaid sealt oma jao kätte saada, aga kui see ahvikari parvega peale lendab, nad on paari päevaga võimelised tegema puhta töö.

Paradiisiõunapuu

Paradiisiõunapuu

Must aroonia (Aronia melanocarpa)

Must aroonia (Aronia melanocarpa)

August on ilus kuu ja võiks veel nii … umbes 30 päeva kesta. Karta on, et läheb teisiti nagu varasematel aastatel. Vikerraadio mängib selliseid lugusid nagu “Kord olid niidud rohelust täis …” või siis “Suve nukker lõpp on käes …” Kõige koledam on veel Virmaliste “Naer” (“Suvi kadund käest …”). Kõik need on muidugi väga head laulud, aga no ei taha sügist! Prr!

Täna sajab jälle vihma ja et tagasi positiivsemale lainele saada, vaatame lillepilte, sest see hetk kestab ju veel.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' ja vanad floksid

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja vanad floksid

Mingi ritsikas lõhislehise päevakübara õiel

Mingi ritsikas lõhislehise päevakübara õiel

August siilkübarate ja admiralidega

August siilkübarate ja admiralidega

 

 

 

 

 

Mul ei ole maal olles seltskonna vastu kõige vähematki. Nii tore, kui keegi vahel läbi astub, törtsu juttu puhub ja mu tegemiste vastu huvi tunneb. Samas on üksi olemisel omad eelised – lisaks suurepärasele võimalusele igasuguseid mõtteid mõelda (nii lolle kui tarku) õpid kuulama aia hääli ja avastad jälle midagi uut. Kuulamine eeldab muidugi vaikust, mida ma jumaldan ja maal olles loodan eest leida. Sellepärast meeldivadki mulle varased hommikud ja palavad südasuvised keskpäevad, sest siis ei viitsi keegi veel muru niita ja kuulda on ainult looduse hääli. Täiusliku suvepäeva kohustuslik komponent on ka üksiku kärbse sumin toas 🙂

Lavendel (Lavandula angustifolia) 'Munstead Strain' 23.07.2019

Lavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’

Oma jutuga tahan ma välja jõuda selleni, et meil on nüüd aias … miskid kanad ja ma ei oleks neid märganud, kui ma trambiksin aias ringi nagu kari pühvleid. Ei saa lärmata ja kolistada, kui tahad näha mänsakut kuuse otsas või metskitse all aias. Iial ju ei tea, millal nad välja on ilmunud! No igatahes pühapäeval tulin alt aiast maja ette ja mida ma näen – vana värava juures kreegioksal istub mingi suur lind! Kana? Selline töntsakas, pruuni-mustakirju seljaga ja kõrgele ei lennanud. Hiilisin mis ma hiilisin, aga fotot teha ei õnnestunud. Eile nägin juba kaht lindu all aias sarapuude vahel, aga ainult üks kord. Ehk kunagi veab ja saan ta pildile? Mul pole õrna aimugi, kellega tegu on, aga üks on kindel – meie kandis pole ma neid linde varem näinud.

Puukoristaja (Sitta europaea) vana vahtra otsas

Puukoristaja (Sitta europaea) vana vahtra otsas

Metskits vedas mind eile alt ja välja ei ilmunud, vaid okste praksumist ta jalgade all oli võsas kuulda. Avastasin nimelt, et kahel eelmisel aastal on ta mulle poseerinud peaaegu kuupäevase täpsusega – 2017. aastal 23. juulil ja eelmisel aastal 24. juulil (kirjutasin sellest SIIN). Mõned päevad tagasi, kui maja taga lillherneid korjasin, näksis ta mõned meetrid eemal heinamaal rohtu, aga muidugi märkas tema mind esimesena ja kadus kiirelt sohu. No eile passisin igatahes metskitse vana vahtra all omajagu ja mingil hetkel avastasin puutüvelt hoopis puukoristaja. Ega seegi foto miski pärl ole, aga asi seegi!

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca), taustal ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca), taustal ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) hakkab tegeikult juba vaikselt lõpetama

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) hakkab tegeikult juba vaikselt lõpetama

Aga aitab nüüd faunast, floora on ometi põhiline. Harilik rõngaslill ja ruuge päevaliilia on endiselt hoos, esimene liilia on lahti, alustanud on mu lemmikud kollased karvased päevakübarad, monardad on iga päevaga kobedamaks muutunud ja üldse on õitsejaid aias palju. Lillhernestest ja lilltubakast parem ei räägi, sõnadest ei piisaks nagunii.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) kolm erinevat sorti

Lillhernes (Lathyrus odoratus), pildil kolm erinevat sorti

Lilltubakas (Nicotiana alata) - 'Daylight Sensation' ja 'Grandiflora'

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja ‘Grandiflora’

Punane ja lilla monarda (Monarda didyma) ja muu sigrimingi

Punane ja helelilla monarda (Monarda didyma) ja muu sigrimingi

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) 'Irish Spring' ja pikalehine mailane

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja pikalehine mailane

Esimene liilia (Lilium) 'Centerfold' on õie avanud

Esimene liilia (Lilium) ‘Centerfold’ on õie avanud

 

Linnas on vaasid lillhernekimpe täis ja käiku on läinud huvitavama kujuga purgid ja isegi üks õlleklaas 🙂 Lavendel sinetab ja rohkem ei raatsi maha lõigata (on teda juba linna viidud ka) ja ahtalehine peiulill on sel aastal kenam kui mullu. Hostad õitsevad tänavu eriti rikkalikult ja ma ei ole aru saanud, mis värk nende õitega on – mulle nad meeldivad.

Hosta õitseb võimsamalt kui kunagi varem

Hosta õitseb võimsamalt kui kunagi varem

Lainjas hosta (Hosta undulata)

Lainjas hosta (Hosta undulata) oma tuntud headuses

Aia tagant põllult olen korjanud raudrohtu ja naistepuna (uskumatult hea aasta ka nende jaoks), aedsalveid on pügatud ja värsked võrsed kuivama pandud. Rästad panid kirsid viimseni nahka, mulle jäid tikrid ja mustsõstrad. Oleks vahva, kui keegi mustsõstarde vastu huvi tunneks, sest avastasin sügavkülmast veel eelmise aasta varusid. Maja ümber on murulapid lõpuks üle niidetud ja all aias olen hävitanud meeletutes kogustes naati, mille üle olen eriti uhke. Teerada laieneb iga korraga, aga mingi osa aiast on endiselt džungel mis džungel. Elagu liigirikkus!

Ulualune

Ulualune 21.07.2019

Lillherned - eilne kimp

Eilne lillhernekimp

Järgmine postitus tuleb arvatavasti lillhernestest. Seniks naudime jumalikku juulit!

Pea kogu Eesti elab juubelilaulupeo tähe all ja hoiab hinge kinni – kas  tuleb lubatud laussadu või säästetakse seekord pidulisi? Tantsijad nägid läinud nädala jooksul igasugust ilma, täna on laulupeo teine päev ja näib, et lauljad saavad ka teise sahmaka vett kaela, aga võib-olla ka mitte. Muidu on selline korralik aprilliilm – öösel 10 kraadi ringis ja päeval päikese käes ehk tuleb 18-20 kraadi ära. Kesk-Rootsis kraabiti kaks päeva tagasi hommikul auto esiklaasilt jääkirmet!

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 4.07.2019

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) on lõpuks korraliku õiepalli moodustanud

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 3.07.2019

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 3.07.2019

Aed on korralikult kastetud ja seal toimub igasuguseid asju. Suurim uudis on ehk see, et lisaks üliheale jasmiini-, päevaliilia- ja pähkliaastale on meil tänavu ka üht roomajat harjumatult tihti näha. Ma pean silmas meie Nastjat (kasutame eufemisme, eks ole!), kelleta ei möödu aias ükski päev. No ma liialdan ka pisut, päris iga kord ma teda ei näe. Suurim šokk tabas mind aga eelmisel nädalal, kui maja seina ääres peesitas neid koguni kaks tükki! Järgmisel päeval neid maja lähedal enam ei näinud. Ehk käisid nad niisama maad uurimas ja said aru, et seal tegutseb keegi hull, kes trambib aeg-ajalt jalgu ja sõidab sihitult ringi koliseva muruniidukiga.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) 4.07.2019

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) oli esimesed õied avanud juba 30. juunil (foto 4.07.2019)

Kuigi senine elu on meie kandis möödunud roomajate suhtes muretult, on kogu küla leppinud teadmisega, et uuemal ajal on nastjad meie lahutamatud kaaslased. Ma olen kompostihunniku kolinud majast võimalikult kaugele ja nad on selle elupaiga omaks võtnud, nagu võisin paar nädalat tagasi järeldada ühe maokesta järgi, mille sealt leidsin. Mind nad eriti ei heiduta – no tõesti!, kui nad just paarikaupa ei hakka maja ümber luusima. Nad on vägagi rahumeelsed tegelased ja elu näitab, et inimene harjub kõigega.

Raudrohi (Achillea millefolium) 'Summer Berries' 2

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Raudrohi (Achillea millefolium) 'Summer Berries' 1

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Jätkan koleuudistega. Ega ma oma tervisest siin muidu ei kirjutaks, kui see poleks aiaeluga seotud. Reedel sain vereanalüüside vastused ja arsti sõnul on mul õnnestunud teist korda puukborrelioosi nakatuda. See teadmine pani küll vanduma! Ei saa öelda, et tervisega midagi väga lahti oleks, aga et midagi korrast ära oli, sellest sain aru. Ilmselt ootab nüüd ees uus antibiootikumikuur ja loodame, et õlavalu on sellest tingitud ja läheb üle. Kas ma hakkan nüüd aias kalipsos töötama? Vaevalt küll.

Nüüd head uudised. Olin juba jõudnud imestada, et peoleod pole sel kevad-suvel kordagi kuulnud. Neljapäeval ilmusid nad välja ja isegi nägin neid, aga kaugelt. Ajasin neid mõnda aega fotokaga taga, aga siis loobusin. Linde on aias palju, aga ühtegi head pilti neist pole saanud, sest olen pidevalt tõsise dilemma ees – kas teha aias midagi kasulikku või passida linde, et mõnd head võtet saada. Kaht asja korraga teha pole paraku võimalik.

Selliseid väikseid linnukesi lendab pesakondade kaupa aias ringi

Selliseid ja palju teisi väikseid linnukesi lendab pesakondade kaupa aias ringi

Teine hea uudis on minu jaoks tegelikult väike ime. Üks lill, kes kunagi meie aias õitses ja keda oli ammu plaanis hankida, on peaaegu endises kohas välja ilmunud! See on vanade taluaedadae lill laialehine kellukas. Fantastiline! Ma ei oska arvata, mitu korda ma teda olen umbrohu pähe välja kitkunud ja nüüd leiab taas kinnitust teadmine, et vahel on hea lasta kõrgel rohul vohada!

Laialehine kellukas (Campanula latifolia)

Laialehine kellukas (Campanula latifolia)

Muidu aga teen aias seda, mida tavaliselt juulis ikka – olen jõudumööda rohinud püsikupeenraid ja hävitanud aias naati. Imetlen õitsvaid raudrohtusid, suurt tähtputke ja ikka veel kurekellasid, kes hakkasid pudenema juba paar nädalat tagasi, aga on endiselt ilusad! Ootan pikisilmi päevaliiliate plahvatust, olen ära näinud esimese karvase päevakübara, aed-raudürdi ja lilltubakaõie. Kohe puhkeb esimene lillhernes ja varsti on  ogaputke ja monardade aeg käes. Satikate korjamine lodjap-põisenelalt annab tulemusi ja rohelise võsu lõikasin välja. Möödunud aastal otsetud must leeder õitseb. Näed sa siis – häid uudiseid on palju rohkem!

Must leeder Sambucus nigra 'Black Lace'

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’

Ruuge päevaliilia ootel 4.07.2019

Ruuge päevaliilia ootel 4.07.2019

Alpi ogaputk (Eryngium alpinum) 'Superbum' 30.06.2019

Eelmisel aastal külvatud lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 30.06.2019

Raudrohi (Achillea millefolium) 'Summer Berries'

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Alguses mõtlesin, et teen Nastjast eraldi postituse, aga siis loobusin. Kes see ikka märja asfaldi karva elajast pilte näha tahab? Looduses on nii palju hoopis ilusamaid värve, kuigi kõrrelised hakkavad juba kahtlaselt punakaid toone võtma. Lisan tänasele jutule suvalisi pilte aiast ja aia tagant ja lülitun tagasi laulupeolainele.

Naistepuna (Hypericum) maja ees

Naistepuna (Hypericum) maja seina ääres

Niidutaimed 1

Niidutaimed kodutee ääres

Mul ei ole lemmiklille, aga tulbid on minu jaoks alati pisut erilised olnud. Ma ei oska isegi seletada, miks – ehk sellepärast, et nad on tugeva varre, lihavate lehtede ja muljetavaldava õiega, millel on enamasti konkreetne kuju ja selge värv. Võib-olla on põhjus hoopis selles, et kevadel on nad esimesed tõelised pilgupüüdjad, eriti kui neid on aedades korraga palju õitsemas. Tulp on minu arvates mingis mõttes täiuslik lill, kuigi ta ju väga pikalt ei õitse.

Tulp (Tulipa) 'Purissima' 16.05.2019

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’ 16.05.2019

Minu aias muidugi mingeid tulbimassiive ei ole, aga mõned sibulapakid olen sügiseti ikka muretsenud. Aeg-ajalt olen osa neist suvel üles võtnud ja sügisel mujale istutanud. Mõni sort on pärast esimest õitsemist ära kadunud, teine jälle ilmub pärast aastast puhkust vanas kohas välja. Tulpide maailma alles hakkan süvenema ja see tundub ütlemata huvitav.

Tänavune maikuu on olnud tulpidele hea – kuna siiani pole just väga soe olnud, õitsevad nad päris kaua. Kollased Apeldoornid maja seina ääres (väga soojas ja kuivas kohas!) olid lahti juba 1. mail ja alles eile naksasin ära esimese väsinud õie.

Tulp (Tulipa) 'Golden Apeldoorn' 16.05.2019

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’

Tulp (Tulpia) 'Golden Apeldoorn'

Tulp (Tulipa) ‘Golden Apeldoorn’

Sügisel ostsin kaks pakki valgeid tulpe, nemad olid eile avanenud ja iga kord neist mööda minnes lausa õhkasin vaimustusest!

Tulp (Tulipa) 'Purissima'

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’

Tulp (Tulipa) 'Purissima' 2

Tulp (Tulipa) ‘Purissima’

Oma esimesi Selverist ostetud segutulpe olen püüdnud värvide kaupa sorteerida ja grupeerida. Maja ette peenrasse hakkab vaikselt mingi rida tekkima. Kõik pole veel lahti, eks paistab, mis sealt tuleb.

Tulp (Tulipa), Selveri segu maja ees

Tulp (Tulipa), Selveri segu maja ees

Tulp (Tulipa), ilmselt 'Judith Leyster'

Tulp (Tulipa), ilmselt ‘Judith Leyster’

Teisi õitsejaid on ikka ka – brunnera on kohe väga ilus oma selgete siniste õitega ja bergeenial on suured õisikud, aga kaugeltki mitte nii kaunid kui eelmisel nädalal Tartu botaanikaaias nähtud isendil. Pean uurima, mida ta tahab ja millest tal puudu on.

Brunnera 16.05.2019

Brunnera 16.05.2019

Nurmenukud säravad aianurgas, kus lokkab isetekkeline loodulik kooslus ja mõni juhuslik võõrasema suurte kivide vahel võib oma lihtsuses lõpmata kaunis olla!

Aedkannike e. võõrasema (Viola x wittrockiana)

Aedkannike (Viola x wittrockiana)

Mai teine pool on käes, teha on nii palju, aga aega eriti ei ole ja nüüd on veel kuumad ilmad ka tulemas, mis tähendab, et peab jälle kastma hakkama. Osa ettekasvatatud taimi olen juba maale viinud ja maha istutanud, aga suurem hulk alles ootab rõdul oma järge. Lillherned on järgmised, kes aeda kolivad.

Ja vahel tasub pilk tõsta ka peenrast ülespoole, sest ootamatult võib otse su pea kohal puu otsas istuda sõber sinitihane! Vedas, et mul juhtus fotokas käes olema – ainult ühe kiire klõpsu lasi ta teha ja läinud ta oligi!

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus)

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus)

Kirsiõied

Kirsiõied

 

 

 

Mänsak. No mis või kes see on? Kui ei teaks, siis ei usuks, et tegu on linnuga. Isegi kuulnud ei olnud varem sellist nime.  Keiti Vilmsi aprillikuine mänsakuteemaline sõnasäuts jäi vahele ja Kristiine linnaosas Mänsaku tänaval ka ühtegi tuttavat ei ole. Võiks arvata, et sellise nimega on pigem mõni seen või samblik, aga ei – hoopis lind, kes on imeilusa sulestikuga ja omapärase lauluga. Või mis laul see on, pigem krääksumine.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) 1

Meil aias on enamasti üsna vaikne, peenarde ja põõsaste vahel kõpitsedes on linnulaul ainus muusika, mida ma kuulan ja tuttavatel lauljatel teen kenasti vahet. Uue külalisesineja kuuleb kõrv kiirelt ära ja esimese kohtumise mänsakuga püüdsin (suhteliselt ebaõnnestunult) ka pildile. Vanast kuivanud kuusest olen siin varemgi kirjutanud ja see on nagu lindude laululava – kevadel trillerdavad seal musträstad ja sügisel rõkkavad rähnid, sekka teisi linde ka. Mänsaku hääl torkas kohe kõrva ja ka välimus on tal selline, et teiste lindudega teda naljalt segi ei aja.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) 2

Külas käis ta mul kolmel päeval juulis – 7., 8. ja 9. kuupäeval. Ka kellaajast pidas üsna täpselt kinni – õhtupoolikul umbes kuue-seitsme paiku ilmus välja ja hakkas kuuse otsas nõudliku häälega pröökama. Loodusheli kodulehel võib tema laulu kuulata ja seal on ka mainitud, et lisaks krääksumisele “… kuulub tema repertuaari veel terve rida häälitsusi”. Nii ongi – oma aiamärkmetes olen 9. juulil kirjutanud: ” Häälitsuste register on tal tõesti väga lai – vilistab, kudrutab, piiksub ja prääksub.”

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) laulmas

Ja ikka ei saa ma aru, kes talle sellise nime pani. Miks ei oleks võinud kasutada rahvapäraseid nimetusi nagu pähklirääk, pähkliraag, pähklikull või pähkliähk? Rootsi keeles on ta nimi pählivares, mis on veel kõige täpsem, sest nii ta hääl kui välimus meenutavad varest ja pähkleid ta armastab.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes) loojuvat päikest vaatamas

Linnuvaatluste kodulehelt lugesin, et teda on sel aastal mujalgi Harjumaal nähtud. Augusti lõpus ja septembri esimestel päevadel kuulsin teda jälle. Ma nii loodan, et ta on tulnud selleks, et jääda, kuigi pähkleid sel aastal meie kandis eriti ei ole.

 

 

Elu on ilus, kui pole õrna aimugi, mis nädala- või kuupäev parasjagu on. Väljas valitseb troopiline kuumus – aiatöödeks on päevasel ajal liiga palav, aga arvutis istumiseks ilm liiga ilus. Blogimine on üks igavene rist ja viletsus, aga kui ma nüüd juuli esimese poole pilte siia ei pane, siis nad kaovadki virtuaalsete albumite sügavustesse.

Juuli esimesel nädalal jätkasid raudrohud ja kroonjad ülased endises hiilguses. Alustas laialehine seahernes, harilik rõngaslill, õnnehein, kassisaba, tukalill ja palju teisi veel. Roosa jaapani enelas õitses väga kiiresti läbi. Maranatega on asi imelik – maja taga valge maran veel kuidagi õitseb, aga roosa variant maja ees üldse mitte või avab hoopis kollaseid õisi.

Tänaseks on alustanud punane aed-monarda, kassinaerid, lõvilõuad, valge lilltubakas ja eile olid esimesed õied avanud lillherned. Olen korjanud musti sõstraid ja eile võtsin kaasa esimese avamaakurgi. Tomatid rabarberite ees õitsevad mis hirmus ja ka tomateid on juba küljes. Üle mitme aasta on aias kirsse ja rästad polegi neid kõiki ära söönud!

Rästad käituvad kohati nagu kanad – nad passivad hoolega, millise põõsa või puu all ma tegutsen ja lendavad objektile niipea, kui ma selja olen pööranud. Siblivad sinna laotatud rohu ja vanad puulehed laiali ja nokivad ussikesi. “Minu vihmausse!” kui tsiteerida Kristiina Hellströmi suurepärast raamatut “Minu Hiiumaa aed”. See oli päris kindlasti esimene aiaraamat, mille joonelt läbi lugesin – väga hea lugemine!

See vihm, mis mingil ajal ka Harjumaale jõudis, on konnad aeda meelitanud. Päikesega ilmuvad liblikad, aga mitte kõik korraga – mingitel päevadel lendasid ringi vaid sinised taevastiivad, teisel päeval ilmusid välja väikesed kiirgliblikad. Praegu on valgete ja kollaste lapsuliblikate aeg – lavendlid on neid täis! Igat sorti kimalasi on kassisabadel ja lavendlitel sumisemas, aga kes neid määrata jõuab! Sääskede ind on raugenud ja sel suvel on isegi lepatriinusid aias näha.

Linnud on laulmise lõpetanud, aeg-ajalt mingeid hääli kostab – pärastlõunal trillerdab kuskil puu otsas mõni musträstas või piiksub mõni linnulaps, aga muidu on vaikne. Ühe uue linnuliigi avastasin nädala eest, aga temast kirjutan mõni teine kord.

Külauudiste rubriik: naabrinaine ostis trimmeri ja juba järgmisel päeval niitis ta üle põllu meie majani soliidse laiusega raja sisse. Ole sa tänatud!

Natuke nukram uudis on see, et maantee ääres on üks ilus metsatukk ja puisniiduriba varsti minevik – juba on võsalõikur üle käinud ja kohe-kohe on harvester kohal, et jämedamad puud maha võtta. Kodutee pole enam see, mis varem ja mingil ajal tuleb neil vähestel, kes tänapäeval veel jala käivad hoopis uus rada leida.

Kodutee 6.07.2017

Kodutee 6.07.2017

DSC04338