Arhiiv

Linnud

Selle nädala alguses käisin maal kohe kolm päeva jutti, sest töö võimaldas ja ilm oli imeline – vaatamata tuntavale kirdetuulele oli sooja kuni 15 kraadi. Tänasest on jälle jahedam ja edaspidi hirmutatakse lörtsi ja isegi lumega. Minu poolest tulgu või lörtsi, sest maa on tuhkkuiv ja igasugune kastmine on lausa hädavajalik. Eile oli ilm vahepeal praktiliselt tuuletu, aga lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi, sest kulu ja ka mets on krõpskuiv.

Rändlinnuparved ja vana vaher

Rändlinnuparved ja vana vaher

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Kolm päeva läksid lennates – tegin päris palju kasulikku ära ja molutasin ka omajagu. Kuidas sa saadki asjalik olla, kui rändlindude parved vuhisevad üle pea ja kohalikud linnud rõkkavad kõrvulukustavalt. Krookuseid ja sinililli peab imetlema ja igas peenras tärkab mõni tegelane, keda peab lähemalt uurima. Kogu seda ilu peab sealjuures jõudu mööda jäädvustama, aga kahte asja korraga teha ei saa. Kui käed on mullased või oled saag käes peadpidi arooniahekis, on pildistamine mõnevõrra keeruline.

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc' 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) 'Jeanne d’Arc'

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Esimesel päeval tegelesin püsikupeenardega. Kuivanud pealsete lõikamisega sain ühele poole, aga ei saa öelda, et peenrad oleks nüüd korras. Mingid alad käisin üle – eemaldasin jälle sammalt ja leheprahti ja rohisin. Sellega kiiret ka veel ei ole, sest mine tea, mis kuskil veel tärkamas on. Lumeroos lõpetab, sillad alustavad. Sinised ja kollased krookused on läbi, aga valge krookus lausa säras mustsõstrapõõsa all! Sügisel jätsin lõikamata kõik karvased päevakübarad (ma ei lõika neid kunagi sügisel maha) ja nüüd olen päris kindel, et uued ‘Goldilocksid’ pole talve üle elanud. Kõik teised sordid on tunduvalt talvekindlamad (ka ‘Maroccan Sun’id) ja lähevad teisele ringile. Eelmisest aastast olen algaja elulõngakasvataja ja oma suureks rõõmuks avastasin, et korea elulõngal on juba suured pungad. Roogojalt ostsin juulis ka mandžuuria elulõnga ja ootan huviga, millal ta endast elumärki annab.

Teisel päeval läksin maale kindla eesmärgiga labida ja hargiga suuri tegusid teha, aga läks nii nagu alati. Arooniahekis jäid silma vanad oksad ja sinna sekka märkamatult tekkinud noored vahtrad ja saared (kohutav umbrohi!) – haarasin sae ja möllasin seal tunnikese ja enamgi. Oksi alla risuhunnikusse tassides ehmatasin ühe metskitse aiast minema. Kuna sain juba käe soojaks, saagisin keset aeda pikutavast kuivanud kuusest ka kaks juppi maha. No kui miski ikka silma riivab, siis tuleb käised üles käärida ja töö kallale asuda! See polnud veel kõik – all soo servas on näotu võsa ja tormimurdu. Sealt vedasin välja kuivanud ronte ja lõikasin võsaserva natuke viisakamaks. Ma olin endaga rohkem kui rahul! 🙂

Veendusin oma kõrvaga, kui hea matkija on pasknäär. Hiireviu häält tunnen ja olin kindel, et näen teda kõrgel taevas liuglemas, aga kui seda lärmajat jälitasin, sain pildile hoopis pasknääri. Olen kindel, et ta tegi eelmisel suvel ka mänsaku häält järele, sest seda tuttavat krääksumist kuulsin korduvalt, aga lindu ennast ei näinud. Pagana pasknäär! 🙂

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Kolmandal päeval võtsin asja rahulikult, kuigi kuklas tiksus mõte ikka seda va peenramaad kaevata. Pool päeva tiksusin niisama, fotokas käes. Sain pildile metsvindi ja sinitihase ja luurasin parajasti vana vahtra all üht musträstast, kes istus ja laulis piisavalt madalal oksal, et tast hea pilt saada. Äkki näen, et keegi liigub maja taga metsaservas naabrimehe krundi poole. Rebane! Vana kaabakas, kes eelmisel aastal ehituselt ühe poisi vana ketsi põllule oli vedanud, koerakuudi alla käike uuristas ja peenardes kraapis ja lillepuhmaid lömastas! Sain ühe pildi teha, kui ta tagasi võsa poole jooksis. Hetke passis ta ühe sarapuupõõsa varjus ja siis võttis otsustavalt suuna meie maja poole. Ei ole võimalik – tulebki aeda ja tal oleks tee nagu tuttav. Rebase samm oli sirge, aga minu käed värisesid iga hetkega üha rohkem, sest nii lähedalt ei olnud ma rebast kunagi näinud. Pagan – ma oleksin ju võinud nii hea pildi saada, aga tegelikult tuli kõige kvaliteetsem foto esimesest klõpsust, kui ta oli minust ikka üsna kaugel.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) maja poole liikumas

Rebane maja poole liikumas

Natuke tegin ikka tööd ka – istutasin brunnerajuurikaid aia keskele ühe õunapuu alla, kuhu eelmisel sügisel kolisin portsu sügislilli. Mõlemad on üsna invasiivsed liigid – las nad siis võistlevad seal omavahel. Natuke kaevasin ka, aga mitte palju. Tark ei torma ja nagunii olid kõik lihased kahest eelmisest päevast valusad.

Nüüd tuleb üks jahedam periood, aga õnneks on pikaajalistel ilmaprognoosidel kalduvus muutuda. Vaatame, kas tuleb lörtsi või lund või piirdub asi ainult vihmaga (mis oleks tore). Tubane aiandus ongi natuke unarusse jäänud ja mõõdukas jahedus pole paha – siis on lootust, et näen sinililli ja ülaseid ka järgmine kord, kui maale lähen.

Sinililled kodutee ääres

Sinililled kodutee ääres

Täna on suve esimene päev ja mina pidin ennast lausa tagasi hoidma, et linna jääda ja mitte maale minna, kuigi väga oleksin tahtnud – ilmad on jumalikud ja maal on praegu lihtsalt ilus olla! Iseennast tundes tean aga, et ega ma kaua maakodus niisama iluleda ei oska – ikka peab midagi rohima, lõikama või sonkima.

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia) 2

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Eile olin paraku liiga tubli ja tegin oma paremale käele (arvutihiire- ja aiakühvlikäsi!) natuke haiget – annan talle siis täna natuke puhkust. Vahel tabavad mind töösööstud – kui midagi olen ette võtnud, siis enne ei lõpeta, kui asi tehtud – mis siis, et tunnen ise ka, et vist pingutan üle. Juba pikemat aega oli korda tegemata üks suuremat sorti püsikupeenar maja otsas, kus vägiheinad ja sõrmkübaralilled olid umbrohuga võidu juba alustanud. Eile võtsin siis selle istutusala ette – lisaks rohimisele kiskusin tagumisest servast välja suuremates kogustes naati ja orasheina. Püüdsin harvendada ka invasiivseid püsikuid, aga see töö jäi pooleli, sest nägin seal kõrgete taimede varjus õigel hetkel üht hiigelsuurt kärnkonna ja ei tahtnud teda segada.

Põld ja teerada värava taga

Teerada üle põllu koduväravani. Aitäh, naabrinaine!

Miks mul on tunne, et rohi kasvab sel aastal kohe erilise hooga? Maja taga on isegi põlluhein silmatorkavalt kõrgem ja kõrs jõulisem kui kunagi varem. Tean, et see tunne pole uus 🙂 Ja sääsed on ka suuremad ja hammustavad valusamalt kui varasematel aastatel, tegelikult ka. Tööpuuduse üle kurta ei saa – mõne peenra olen juba kaks korda üle käinud, peenraservade pügamisest rääkimata. Mitmes kohas on mul uued ja noored taimed, nii et umbrohu jaoks musta mullapinda jätkub. Õnneks kasvavad ka kõik ettekasvatatud taimed kenasti, kuigi vihma on juunikuus meie mail täpselt kaks korda sadanud. Paar nädalat tagasi istutasin suure portsu taimi tuhkkuiva mulla sisse selle teadmisega, et järgmisel päeval hakkab paduvihma sadama. Hakkaski, aga Lõuna-Eestis, mitte meil.

Kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Clementine Rose'

Kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Clementine Rose’

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) 'Nora Barlow Mixed'

Aed-kurekell (Aquilegia vulgaris) ‘Nora Barlow Mixed’

Muidu on kõik kenamast kenam! Minu taimetallaja ja peenrakraapija on vist uutele jahimaadele siirdunud ja olen hakanud noortaimede kaitseks peenardesse torgatud roikaid vaikselt välja tõmbama. Vanal valgel taluroosil on hea aasta – meil kasvavad nad praktiliselt sirelivõsas, aga õitsevad rikkalikult, kuigi valgust on neil seal vähevõitu. Punased pojengid on hoos – õied on hiiglaslikud, aga eelmisel aastal oli neid rohkem. Ebajasmiin on alustanud ja harilik öölill lõhnab nii peenras kui suvalises tikripõõsas. Sirelid, piibelehed ja jumikas lõpetanud ja talutulpidel murdsin alles eile ära närtsinud õiekuprad – lugesin ära ka, sain 43 tükki. Eestoa akna all valmivad metsmaasikad – ilusad, suured ja magusad!

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Punane pojeng (Paeonia officinalis)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) 3

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum)

Rõõmu teevad suured tähtputked, kelle ostsin eelmisel aastal ja kes näitavad vähehaaval oma punast värvi. On kurekellaaeg – eelmisel aastal ette  kasvatatud uus roosa kurekell õitseb ja muidugi vana olija Nora Barlow, kes on samal kohal päris mitu aastat kasvanud ja vajaks nüüd juba uuendamist. Turkmeenia lauk loob pead ja uus tulija roomav akakapsas õitseb ja roomab vaikselt – temagi sinine õis on igati atraktiivne. Eelmisel aastal tuli mu aeda esimene hortensia ‘Annabelle’ ja rõõm oli suur, kui ühel päeval nägin, et temagi kasvatab õiekobararaid!

Suur tähtputk (Astrantia major) 'Lars'

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Lars’

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) 'Chocolate Chip'

Roomav akakapsas (Ajuga reptans) ‘Chocolate Chip’

Linnu-uudiseid ikka ka. Musträstas oli katuseräästa alla pesa teinud ja armas oli jälgida, kuidas isaslind teda hoolega toitmas käis. Nädal hiljem oli pesas juba neli poega ja tänaseks on pesa tühi ja vanalinnud on uue trillerdamisega hoos. Vareste permanentne kraaksumine aia taga kuuse otsas ei ole nii hea uudis, aga ehk on seegi ajutine nähtus. Rongad on igatahes kadunud.

Musträstad pesas

Musträstad pesas

Ma ei ole eriti usin ja osav pildistaja, aga aiaelu fotoaparaadita ei ole ikka see. Ühel palaval päeval hakkasin vannist kannuga vett võtma, aga toetasin teist kätt vanni servale pisut hooletult ja fotokas (alles eelmisel suvel ostetud!) libises sujuvalt üle randme vanni põhja. Võite ainult ette kujutada seda rämedat serbiakeelset sõimu, mis sellele järgnes, aga teha ei olnud enam midagi. Teadjamad rääkisid, et digifotoka keemiline pesemine maksab rohke kui uus aparaat. Nii ma siis samal õhtul uue pildimasina ostsingi ja olen selle otsusega väga rahul.

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Harilik lottsuru (Hemaris tityus) ja harilik öölill (Hesperis matronalis)

Täna hommikul tõusis päike 4:02, homme juba 4:03, aga ööd on veel valged! Ilusat jaaniaega, seltsimehed unetud!

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) 20.06.2020

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Metsmaasikas (Fragaria vesca)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Näärelehine kibuvits ehk jaaniroos ehk mairoos (Rosa pimpinellifolia)

Täna saab november läbi. Kuna tööl on käes hullud ajad, siis pole isegi aega vinguda, et hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles on pime ja et november on aasta nõmedaim kuu. No ja mis sest enam – homme on juba detsember! 26 päeva on vaja veel kannatada, siis hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

Kuna aasta saab kohe läbi, siis on viimane aeg siia blogisse talletada läinudsuviseid pilte. Seekord valisin välja mõned linnud, keda on aiatööde kõrvalt õnnestunud jäädvustada. Siinkohal hoiatan, et mõni foto on üsna kahtlase kvaliteediga, aga mulle nii armas, nii et kohe kuidagi ei raatsi arvutisse jätta. Linnud on mu aias sama olulised tegelased kui lilled ja ilmselt olen ma juba vähemalt paar korda maininud, et ma lausa jumaldan neid! Vanasti ma aias niiviisi ringi ei sahminud ja siis meeldis mulle kohvitassiga istuda ja linde jälgida. Nüüd on aga maal olles käed pidevalt mullased, mingi töö pooleli ja alati ei ole fotokat ka käepärast, et õiget hetke tabada. Vahel on aga lind nii kaugel või kõrgel, nii et ainult mina tean, kes seal oksal istub. Ühe sellise pildi sain ma sellel suvel peoleost.

Kolm linnulugu olen siin blogis juba varem avaldanud, nende peategelaseks on hall-kärbsenäpp (juuli 2017), mänsak (september 2018) ja selle suve suurüllataja laanepüü (august 2019). Nii ma neid sulelisi tasapisi avastan ja ega mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kui palju neid erinevaid linnuliike aias ja aia ümbruses tegelikult olla võib. Hääle järgi eristan neid tavalisemaid ja kui mõnd uut ja tundmatut häälitsust kuulen, tärkab minus hetkega ornitoloog. Ühel päeval nägin esimest korda elus tillukest käblikut. Nii naljaka püstise sabaga lindu vaevalt teist leidub, nii et usun, et määrasin õigesti.  Pilti temast muidugi ei saanud.

Nüüd aga pildid. Mõni lind lihtsalt istub oksal ja mõtleb.

Musträstas (Turdus merula)

Musträstas (Turdus merula)

Teine istub tükk aega, siis aga vaatab mu poole, justkui öeldes: “No mida sa vahid? Tee oma pilt ometi ära!”.

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Pasknäär (Garrulus glandarius)

Musträstad ei ole just mu suurimad sõbrad, aga kui ta sulle ikka otse silma vaatab, siis on temagi päris armas.

Musträstas (Turdus merula) 2

Musträstas (Turdus merula)

Hallrästas oli ühel päeval eriti julge ja lasi mind ikka väga lähedale.

Hallrästas (Turdus pilaris)

Hallrästas (Turdus pilaris)

Mõnd lindu on päris raske märgata.

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Puukoristaja (Sitta europaea) vanal vahtral

Ühel päeval lendas maja taga mustsõstrapõõsa ümber terve parv väikseid armsaid linnukesi, aga pildile, sindrid, ei tahtnud jääda.

Lind maja taga mustsõstrapõõsal

Tundmatu linnuke maja taga mustsõstrapõõsal

Ja nüüd mõned udupildid. Meie majast umbes saja meetri kaugusel kasvab kõrge kuusk, mis on eriti eksootiliste lindude meelispaik. Ühel päeval märkasin seal mingit mütsakat ja meeleheitliku suumimise tulemusena õnnestus üks kakuline jäädvustada. See on jälle midagi uut!

Mingi kakk

Mingi kakuline keset päeva külatee ääres kuuse otsas

Mänsaku nägi ikka ka sel suvel ära. Kuulsin mitu korda, aga pilti teha lasi läbi häda vaid sel ühel korral. Tundub, et see on mingi noor isend, näeb selline nunnu välja 🙂

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Mänsak (Nucifraga caryocatactes)

Sügisel hakkasid maja ümber lendama sabatihased. Alguses ei saanud aru, kes sellist kummalist häält teevad – trr, trr, trr! Lendavad alati parves mööda puude latvu ja profidki on öelnud, et neid on raske pildistada, sest nad ei püsi eriti paigal. Fantastiliselt ilusad ja armsad linnud! No ühe pildi ikka sain, kus see liik on tuvastatav. Kunagi ammu olen sabatihast oma aias näinud, aga tänavu on neid eriti tihti liikvel olnud.

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Sabatihane (Aegithalos caudatus)

Lõpetuseks veel üks suur lind teeäärse kuuse otsas. Pildialbumisse olin kirjutanud “Vist mingi kulliline”, aga nüüd aiamärkmeid uurides sain teada, et tol päeval pildistasin hoopis kägu.  2019. aasta kevad-suvel oli neid linde erakordselt palju kuulda. Foto järgi pidasin teda aga kulliliseks, sest terve suve lendas üks suuremat sorti röövlind meie kandis ringi ja heidutas väiksemaid.

Kas mingi kulliline kuuse otsas

Kägu (Cuculus canorus) kuuse otsas kukkumas

Täna on septembrikuu viimane päev. Läinud nädalal lakkas see katkematu sadu ja ilmad läksid harjumatult soojaks, aga praegu kostab akna tagant jälle vihmaladinat. Homseks lubatakse tugevat tuult, isegi tormi.

Esimesed hallad aias suuri kahjusid ei põhjustanud, vaid tagetesed läksid looja karja ja suvedaaliad said külmakahjustusi, aga nemad olidki sel aastal miskipärast viletsakesed. Aastad ei ole tõesti vennad – 2017. aasta 1. oktoobril olid suvedaaliad kõik kenasti õitsemas, isegi lõhislehiseid päevakübaraid olid veel maha lõikamata. Ega praegugi aed veel päris õitevaba pole, aga varsti läheb suuremat sorti lõikuseks.

Õiekas aster

Õiekas aster

Argentiina raudürt veel päris kena

Argentiina raudürt veel päris kena 28.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Siilkübarad 21.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Särav päevakübar 28.09.2019

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas

Lilltubakas ja lillherned lõpetamas 21.09.2019

Kahel viimasel nädalavahetusel olen jätkanud risu põletamist ja võsa piiramist, ehk et tööd on sujuvalt liikunud alla aeda, kus laiub džungel. Laupäeval jõudsin nii kaugele, et jõudsin vana veeauguni, mille ääres kasvasid mu lapsepõlves kullerkupud ja jaanililled. Kunagine heinamaariba on noori puid täis ja vanade kuuskede juured on maapinnal näha. Imestan jätkuvalt, et maastik võib nii totaalselt muutuda. Millal seal viimati vikatiga heina tehti, ei oska isegi arvata.

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Vaikselt kahanev risuhunnik ja lõke

Kui ma ühel päeval juba omadega all soos olin, siis võtsin ette jalutuskäigu läbi võsa ja läksin üle soosaarte nii kaugele, kui viitsisin. Tegin paar pilti ja olen guugeldanud, et teada saada, mis tüüpi sooga tegu on, aga targem ikka ei ole. Liigivaene madalsoo? Üht metslooma magamisaset nägin ka, see oli ilmselt metskitse oma. Seal märgalal pesitsevad igal suvel sookured, kes nüüd on juba Egiptimaa poole teel.

Soo

Soo

Soosaar

Soosaar

Keegi on siin maganud

Keegi on siin maganud

Alt sooservast avastasin ühe metsiku õunapuu, kelle õunad olid … magusad! Aias kasvab paar uuemat õunapuud, aga mis sort see küll oli? Kes seda enam mäletab. Ehk leian kunagi kellegi, kes suudab välimuse ja maitse järgi neile nime anda.

Õunad ja pirnid

Mis sort see vasakpoolne võiks olla? Praegu süüa ei kõlba, mingi talisort

Kui ma seal aias müttan, siis on mul natuke tunne, nagu oleksin maadeavastaja ja restauraator ühekorraga. Avastan kadunud maastikke, lõikan metsistunud mustsõstra- ja tikripõõsaid ja ise nuputan, kas nad on üldse päästmist väärt? Ilmselt on need hangitud sügaval nõukaajal ja pole väga väärtuslikud, aga mine tea. See vanaema aia taastamine pakub mulle mingit seletamatut rahuldust. Oleks ju tore, kui aed (ja aiatagune) näeks kunagi välja selline, nagu ta kunagi oli. Või no peaaegu samasugune.

Ma ei tea, ilmselt on põhjus pimedates sügisõhtutes, et ma muutun pisut melanhoolseks. Homme algab oktoober ja mu töölaual vaasis on laupäeval maalt toodud kimp lillherneid. Polegi ju paha? Kirju sügis ja vananaistesuvi on alles ees.

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Krüsanteemid ja sügisvärvides hosta

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Roosa põõsasmaran ja kukehari

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)

Kas suur-kirjurähn (Dendrocopos major)?

 

 

 

 

Vabandan juba ette, et tänasele postitusele lisatud fotod ei ole just ülearu kvaliteetsed, aga ma ei ole ka loodusfotograaf 🙂 Lugu ei jää selle väikese asja pärast veel kirjutamata, sest tänane peategelane laanepüü on minu jaoks sedavõrd haruldane nähtus. Ei ole mina kuulnud, et teda meie kandis varem nähtud oleks, aga selle aasta juulikuus ta meie aeda äkki ilmus.

Kokku olen ma  neid näinud nüüd juba neljal korral. Esmakohtumine oli 19. juulil ja sellest olen ma juba kirjutanud SIIN. Teine kohtumine oli 23. juulil all aias. Viisin jälle midagi kompostihunnikusse ja päris juhuslikult nägin, et tuttava profiiliga töntsakas lind istub risuhunniku kõrval madalal sarapuuoksal. Pikalt ta seal ei passinud, vaid lendas mind nähes vurinal minema.

Kolmas kord oli 17. augustil, siis nägin neid koguni kaks korda ja neid oli juba vähemalt kaks tükki. Mul jälle asja alla aeda ja minu lähenedes paterdasid nad kompostihunniku tagant kaugemale metsa. Oi, kus mul tekkis hasart! Võtsin maja juurest fotoka ja jäin neid ootama. Kükitasin seal päris tükk aega ja päris juhuslikult pöörasin pilgu paremale ja ennäe – oligi keegi õunapuu otsas. Jõudsin teha kaks udust pilti ja üks neist on SIIN.

Sama päeva õhtul võtsin sae ja tugevad oksakäärid ja hävitasin suurte kuuskede taga soo servas natuke võsa, et kuuskede taha natuke rohkem valgust saada. Seal toimub pidevalt midagi põnevat ja ma ei näe mitte midagi! Kunagi tegi isa seal heina ja all soos võis isegi põtru näha. Kaua ma seal muidugi ei möllanud, sest võsa harvendamine on päris ränk töö, pealegi oli ilm palav. Õhtul, kui päike kuuskede tagust valgustas, olin tehtud tööga rahul, samas muretsesin, kas ma kanaliste elupaika mitte ära ei hävitanud? Õnneks oli mu hirm asjatu.

Kompostihunniku taga harvendasin võsa ja tekitasin kuuskede taha pisut valgust

Kompostihunniku taga harvendasin võsa ja tekitasin kuuskede taha pisut valgust

Kõige värskem kohtumine laanepüüdega oli läinud teisipäeval, 27. augustil. Jõudsin maale 11.00 paiku ja vaikselt aia poole minnes nägin neid toimetamas lausa keset aeda vana metsiku õunapuu all. Kaks suuremat lindu toimetasid seal, kus on lagedam, vähemalt üks pea paistis ka kaugemal kõrge naadi vahelt välja. Üks lind kõndis läbi aia, peatus korraks kivihunniku otsas ja lendas siis mustsõstrapõõsasse maiustama. Teine lind läbis sama raja ja poseeris samuti kivihunniku otsas. Vau! Tundus, et nad olid seal terve igaviku, kuigi tegelikult kestis fotosessioon kõigest 6 minutit (hijem piltide pealt vaatasin kellaaega). Tahaks teada, mitu korda peab nendega kohtuma, et mul pildistades käed värisema ei hakkaks ja fokusseerimine õnnestuks? 🙂

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Ilmselt emaslind, kes hiljem mustsõstrapõõsas marju sõi

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Ilmselt emaslind, kes hiljem mustsõstrapõõsas marju sõi

Peitepilt - leia mõstsõstrapõõsa okste vahelt laanepüü

Peitepilt: leia mõstsõstrapõõsa okste vahelt laanepüü

Laanepüü (Tetrastes bonasia), isaslind

Laanepüü (Tetrastes bonasia), isaslind

Nüüd olen oma udupilte näidanud tuttavale ornitoloogile, kes kinnitas, et tegu on laanepüüga. Laanepüü on Eestis üsna tavaline, kusjuures looduskaitsealune lind (III kategooria). Mul on hea meel, et suutsin nad õigesti määrata ja veel suurem rõõm muidugi selle üle, et nad meie kandis elavad.

Action toimub ikka siin all aias

Action toimub ikka siin all aias