August astub vääramatul sammul sügise poole – aias lõhnab õunte järele, esimesed floksid poetavad õisi, vanad kollased talijorjenid ja minu lemmikud seebililled on alustanud, astridki moodustavad õisi. Sel aastal on kõik nädala võrra hilisem ja see on hea – mõni lill, kes möödunud suvel samal ajal juba lõpetas, on täna veel täisõies või pole õieti alustanudki. Ja astronoomiline suvi kestab ametlikult ju veel rohkem kui kuu aega!

Vanad floksid (Phlox paniculata). Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes kasutaks selle lille puhul nime aed-leeklill?
Juba mõnda aega kestab selline mittemidagitegemise hooaeg – käin aias ringi, pildistan lilli ja liblikaid, istun ja lihtsalt vaatan. Kui siin vahepeal olid kuumemad ilmad, siis ilmusidki liblikad välja, aga neid on vähem kui näiteks eelmisel aastal. Kimalasepuudust ei ole, sama lugu sääskedega – no küll hammustavad sel aastal valusalt! Vahel soovitatakse sääskede peletamiseks aeda lavendlit istutada – no ju mul on siis vale lavendlisort või erilised sääsed. Piinlesin lavendlipeenart korrastades nii et vähe pole!
Õitsejaid on palju ja tuleb järjest juurde. Lillherned, lilltubakad ja karvased päevakübarad on juba tavaline teema, punane monarda lõpetab, aga kõik teised värvid on hoos ja mõni, kes poolvarju on sattunud, alles moodustab õisi. Aniisi-hiidiisop on aia vallutanud ja ogaputkega juhtub sama, kui ma nüüd neid seemikuid kohe hävitama ei hakka. Oh, ja jälle pean siin blogis vigade parandust hakkama tegema – paar päeva tagasi hakkasin kontrollima, kas mul ikka kasvab see ‘Superbum’, keda pakil sordinime ja pildiga lubati. No muidugi on mul mingi tavaline ogaputk ja ma ei teagi, kas lamedalehine või mis. Ja ometi oli mul peen inglise seeme, ei osanud kahtlustadagi, et midagi valesti on.
Põõsasmaranad hakkavad alles nüüd oma õiget ilu näitama ja roosal põõsal on sel aastal rohkem õisi kui varem. Ma olen ta külje alla püsikuid istutanud ja ilmselt pean sealt midagi ära tõstma hakkama. Selle roosa maranaga kordub pea igal aastal sama anomaalia – ikka ilmub mõnel oksal kollane õis, kuigi olen neid igal aastal välja lõiganud. Isegi Tõnu talu põõsaekspert ei osanud seda nähtust mulle selgitada.

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ ja ameerika helmikpööris (Heuchera americana) ‘Palace Purple’
Mul on ikka tegemata tööde nimekiri ka olemas – oleks tagumine aeg mingeid seemikuid teise kohta istutada ja augusti lõpus võiks ju ka püsikute jagamise ette võtta. Vana roosa astilbe näeb natuke nukker välja, ent eelmisel aastal Keskturult ostetud uus nimetu eksemplar on kaevupeenras väga uhke. Selle astilbe kauplesin müüjalt välja, sest märkasin müügileti kõrval kolme rääbakat potti ja tal oli plaanis need ära visata. Paraku leidus mul sularaha ainult üks euro (kaardiga seal ju maksta ei saanud) ja teisi keeldus ta mulle niisama ära andmast. Astilbed mulle tegelikult meeldivad, just sellised kompaktsete õisikutega sordid. See on puhas kokkusattumus, et need kaks, kes mul on olemas, olen mõlemad ostnud Keskturult ja on puhtad impulssostud. Miks mul neid ainult kaks on?
Valge klaar puistab koitanud pabulaid puu alla – neid tassin iga kord paar ämbritäit komposti. Üks tüütu töö – alõtšade koristamine jääb sel aastal ära, sest puude otsas pole lihtsalt midagi. Mustsõstarde korjamine on endiselt päevakorras, kuigi lubasin, et sel aastal võivad nad minu poolest põõsa otsa jäädagi – eelmise aastal marju on sügavkülmas siiani alles. Aga, aga … paar päeva tagasi avastasin alt aiast suured ja ilusad marjad igivanade põõsaste otsast. Need on alati olnud nö mõttetud põõsad ja ma ei mäletagi, millal sealt üldse marju korjati. Eelmisel sügisel võtsin mingil hetkel selle võsa ette – juurisin välja tohututes kogustes alõtšavõsusid, noori vahtra- ja saarepuid, lõikasin välja vanu oksi ja multšisin sealt hävitatud naatidega põõsaaluseid. Ja sel aastal – oh sina jeerum – seal on marjade korjamine puhas rõõm! Ainult et iga põõsa juurde pääsemiseks tuleb sinna esmalt tee rajada, sest naat, kes seal sarapuuheki ees kasvab on jäme nagu rabarer!
Metskitseuudiste rubriik: üleeile, kui olin oma poolteist tundi niisama aias uimerdanud ja pildistanud, läksin tuppa tööriideid selga panema. Tulin välja ja astusin alla aia poole ja äkki oli minu vaateväljas KOLM metskitse. Kas mul oli fotokas näpus? Muidugi mitte. Ega ehmunud kari fotograafi ootama ei jäänud, hüppasid hoogsate hüpetega võssa. Kui fotokaga tagasi tulin, kimas neile veel neljaski järele. Eile nad näole ei andnud. No ma ei tea … üks metskits või kaks on vahel vahva vaadata, aga neli? Ühes aiaajakirjas kirjutati kord, et kui tahad 100% metskitsekindlaid taimi kasvatada, raja oma aed viiendale korrusele 🙂
Sookured pasundasid eile häälekalt all soos, kuuldavasti kogunevad juba parvedesse. Oh seda augustit! Aga ilus aeg on ja nädalavahetusel tuleb jälle 24-25 kraadi sooja!