Kohtumine metskitsega

Juuli lõpus lähevad metskitsed liikvele ja mõni leiab alati ka meie aia üles. Sel aastal toimus esimene kohtumine 27. juulil, erakordselt kuumal päeval. Õhtuks lubati korralikku sadu ja mul oli plaanis varem linna minna, nii et juba poole kuue paiku suundusin maja taha lillherneid korjama. Alla aeda ja maja taha liikudes olen alati eriti valvas, sest tegelikult juba ootasin juba seda kohtumist ja … seal ta oligi! Maja taga, vanal kartulipõllul kasvab kõrge rohi, nii et ainult minu kogenud silm (haha!) oskab metsa ääres heina ja põldohakate vahel märgata metskitse pruuni selga. Nii – lillekorv ja käärid vaikselt maha poetatud, õngitsen rinnataskust välja oma digifotoka ja algab aastatega lihvitud hiilimine. Liikuda võib ainult siis, kui kitse pea on maas ja ta on söömisega ametis. Aeg-ajalt uurib ta valvsalt maastikku ja siis peab oskama nähtamatu olla.

Metskits (Capreolus capreolus) kõrges rohus

Metskits (Capreolus capreolus) pole mind veel märganud

Metskits (Capreolus capreolus) uurib ümbrust

Seekord läks hästi – kas olin mina erakordselt osav või oli lihtsalt tegu noore ja kogenematu isendiga, igatahes sain talle üsna lähedale. Ka tema liikus kõrges rohus minu poole. Ühel hetkel ta mind muidugi märkas ja esialgu oli pilgus uudishimu. Mingi aja vaatasime sõbralikult tõtt ja siis ei pidanud mu närv vastu – ta oli liiga lähedale tulnud. Lasin käed fotokaga alla ja kõrgete hüpetega läinud ta oligi. Ei haukunud, lihtsalt kadus võssa.

Metskits (Capreolus capreolus) on mu avastanud

Metskits (Capreolus capreolus) 27.07.2021

Metslooma koht on metsas ja mul pole iial plaanis kellegagi neist sõbraks saada ja ühelegi metskitsele näiteks koduõuel leiba pakkuda (lugesin just ühest artiklist sellist lugu). Seekord oli ta porgandipeenrast viie meetri kaugusel ja kuniks ta juurikaid ja lilli pole näksimas käinud, on asi kena ja igati ok. Küll ma jõuan sügisel neid nunnusid metskitsi veel kiruda ka.

Ikkagi on need kohtumised alati erilised ja oleks kurb, kui ühel päeval on ümberkaudsed metsad kõik maha võetud, maanteed uhkeks ja laiaks ehitatud ja metskitse enam meie kandis ei näegi. No ehk pole asi ikka nii hull – Stockholmis luusivad nad ju lausa kesklinna parkides ringi.

Kolm päikeselist aprillipäeva

Selle nädala alguses käisin maal kohe kolm päeva jutti, sest töö võimaldas ja ilm oli imeline – vaatamata tuntavale kirdetuulele oli sooja kuni 15 kraadi. Tänasest on jälle jahedam ja edaspidi hirmutatakse lörtsi ja isegi lumega. Minu poolest tulgu või lörtsi, sest maa on tuhkkuiv ja igasugune kastmine on lausa hädavajalik. Eile oli ilm vahepeal praktiliselt tuuletu, aga lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi, sest kulu ja ka mets on krõpskuiv.

Rändlinnuparved ja vana vaher

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) aias

Musträstas (Turdus merula) vahtra otsas

Kolm päeva läksid lennates – tegin päris palju kasulikku ära ja molutasin ka omajagu. Kuidas sa saadki asjalik olla, kui rändlindude parved vuhisevad üle pea ja kohalikud linnud rõkkavad kõrvulukustavalt. Krookuseid ja sinililli peab imetlema ja igas peenras tärkab mõni tegelane, keda peab lähemalt uurima. Kogu seda ilu peab sealjuures jõudu mööda jäädvustama, aga kahte asja korraga teha ei saa. Kui käed on mullased või oled saag käes peadpidi arooniahekis, on pildistamine mõnevõrra keeruline.

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’ 19.04.2021

Krookus (Crocus vernus) ‘Jeanne d’Arc’

Esimesel päeval tegelesin püsikupeenardega. Kuivanud pealsete lõikamisega sain ühele poole, aga ei saa öelda, et peenrad oleks nüüd korras. Mingid alad käisin üle – eemaldasin jälle sammalt ja leheprahti ja rohisin. Sellega kiiret ka veel ei ole, sest mine tea, mis kuskil veel tärkamas on. Lumeroos lõpetab, sillad alustavad. Sinised ja kollased krookused on läbi, aga valge krookus lausa säras mustsõstrapõõsa all! Sügisel jätsin lõikamata kõik karvased päevakübarad (ma ei lõika neid kunagi sügisel maha) ja nüüd olen päris kindel, et uued ‘Goldilocksid’ pole talve üle elanud. Kõik teised sordid on tunduvalt talvekindlamad (ka ‘Maroccan Sun’id) ja lähevad teisele ringile. Eelmisest aastast olen algaja elulõngakasvataja ja oma suureks rõõmuks avastasin, et korea elulõngal on juba suured pungad. Roogojalt ostsin juulis ka mandžuuria elulõnga ja ootan huviga, millal ta endast elumärki annab.

Teisel päeval läksin maale kindla eesmärgiga labida ja hargiga suuri tegusid teha, aga läks nii nagu alati. Arooniahekis jäid silma vanad oksad ja sinna sekka märkamatult tekkinud noored vahtrad ja saared (kohutav umbrohi!) – haarasin sae ja möllasin seal tunnikese ja enamgi. Oksi alla risuhunnikusse tassides ehmatasin ühe metskitse aiast minema. Kuna sain juba käe soojaks, saagisin keset aeda pikutavast kuivanud kuusest ka kaks juppi maha. No kui miski ikka silma riivab, siis tuleb käised üles käärida ja töö kallale asuda! See polnud veel kõik – all soo servas on näotu võsa ja tormimurdu. Sealt vedasin välja kuivanud ronte ja lõikasin võsaserva natuke viisakamaks. Ma olin endaga rohkem kui rahul! 🙂

Veendusin oma kõrvaga, kui hea matkija on pasknäär. Hiireviu häält tunnen ja olin kindel, et näen teda kõrgel taevas liuglemas, aga kui seda lärmajat jälitasin, sain pildile hoopis pasknääri. Olen kindel, et ta tegi eelmisel suvel ka mänsaku häält järele, sest seda tuttavat krääksumist kuulsin korduvalt, aga lindu ennast ei näinud. Pagana pasknäär! 🙂

Pasknäär (Garrulus glandarius), kes kogu päeva tegi hiireviu häält

Kolmandal päeval võtsin asja rahulikult, kuigi kuklas tiksus mõte ikka seda va peenramaad kaevata. Pool päeva tiksusin niisama, fotokas käes. Sain pildile metsvindi ja sinitihase ja luurasin parajasti vana vahtra all üht musträstast, kes istus ja laulis piisavalt madalal oksal, et tast hea pilt saada. Äkki näen, et keegi liigub maja taga metsaservas naabrimehe krundi poole. Rebane! Vana kaabakas, kes eelmisel aastal ehituselt ühe poisi vana ketsi põllule oli vedanud, koerakuudi alla käike uuristas ja peenardes kraapis ja lillepuhmaid lömastas! Sain ühe pildi teha, kui ta tagasi võsa poole jooksis. Hetke passis ta ühe sarapuupõõsa varjus ja siis võttis otsustavalt suuna meie maja poole. Ei ole võimalik – tulebki aeda ja tal oleks tee nagu tuttav. Rebase samm oli sirge, aga minu käed värisesid iga hetkega üha rohkem, sest nii lähedalt ei olnud ma rebast kunagi näinud. Pagan – ma oleksin ju võinud nii hea pildi saada, aga tegelikult tuli kõige kvaliteetsem foto esimesest klõpsust, kui ta oli minust ikka üsna kaugel.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes)

Rebane maja poole liikumas

Natuke tegin ikka tööd ka – istutasin brunnerajuurikaid aia keskele ühe õunapuu alla, kuhu eelmisel sügisel kolisin portsu sügislilli. Mõlemad on üsna invasiivsed liigid – las nad siis võistlevad seal omavahel. Natuke kaevasin ka, aga mitte palju. Tark ei torma ja nagunii olid kõik lihased kahest eelmisest päevast valusad.

Nüüd tuleb üks jahedam periood, aga õnneks on pikaajalistel ilmaprognoosidel kalduvus muutuda. Vaatame, kas tuleb lörtsi või lund või piirdub asi ainult vihmaga (mis oleks tore). Tubane aiandus ongi natuke unarusse jäänud ja mõõdukas jahedus pole paha – siis on lootust, et näen sinililli ja ülaseid ka järgmine kord, kui maale lähen.

Sinililled kodutee ääres

Flokside, talijorjenite ja seebilillede aeg

August astub vääramatul sammul sügise poole – aias lõhnab õunte järele, esimesed floksid poetavad õisi, vanad kollased talijorjenid ja minu lemmikud seebililled on alustanud, astridki moodustavad õisi. Sel aastal on kõik nädala võrra hilisem ja see on hea – mõni lill, kes möödunud suvel samal ajal juba lõpetas, on täna veel täisõies või pole õieti alustanudki. Ja astronoomiline suvi kestab ametlikult ju veel rohkem kui kuu aega!

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox paniculata)

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata)

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Vanad floksid (Phlox paniculata). Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes kasutaks selle lille puhul nime aed-leeklill?

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Juba mõnda aega kestab selline mittemidagitegemise hooaeg – käin aias ringi, pildistan lilli ja liblikaid, istun ja lihtsalt vaatan. Kui siin vahepeal olid kuumemad ilmad, siis ilmusidki liblikad välja, aga neid on vähem kui näiteks eelmisel aastal. Kimalasepuudust ei ole, sama lugu sääskedega – no küll hammustavad sel aastal valusalt! Vahel soovitatakse sääskede peletamiseks aeda lavendlit istutada – no ju mul on siis vale lavendlisort või erilised sääsed. Piinlesin lavendlipeenart korrastades nii et vähe pole!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 11.08.2020

Päevapaabusilm (Inachis io või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Kimalased ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) – see peaks olema ehtne ‘Goldilocks’

Õitsejaid on palju ja tuleb järjest juurde. Lillherned, lilltubakad ja karvased päevakübarad on juba tavaline teema, punane monarda lõpetab, aga kõik teised värvid on hoos ja mõni, kes poolvarju on sattunud, alles moodustab õisi. Aniisi-hiidiisop on aia vallutanud ja ogaputkega juhtub sama, kui ma nüüd neid seemikuid kohe hävitama ei hakka. Oh, ja jälle pean siin blogis vigade parandust hakkama tegema – paar päeva tagasi hakkasin kontrollima, kas mul ikka kasvab see ‘Superbum’, keda pakil sordinime ja pildiga lubati. No muidugi on mul mingi tavaline ogaputk ja ma ei teagi, kas lamedalehine või mis. Ja ometi oli mul peen inglise seeme, ei osanud kahtlustadagi, et midagi valesti on.

Aedmonarda (Monarda didyma)

Roosa aedmonarda (Monarda didyma)

Ogaputk (Eryngium), aga milline? (Selgus, et ongi lamedalehine ogaputk (Eryngium planum))

Põõsasmaranad hakkavad alles nüüd oma õiget ilu näitama ja roosal põõsal on sel aastal rohkem õisi kui varem. Ma olen ta külje alla püsikuid istutanud ja ilmselt pean sealt midagi ära tõstma hakkama. Selle roosa maranaga kordub pea igal aastal sama anomaalia – ikka ilmub mõnel oksal kollane õis, kuigi olen neid igal aastal välja lõiganud. Isegi Tõnu talu põõsaekspert ei osanud seda nähtust mulle selgitada.

Valge põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Abbotswood’

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ ja ameerika helmikpööris (Heuchera americana) ‘Palace Purple’

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’, siilkübar (Echinacea purpurea) ja rohetäpik 9.08.2020

Daalia (Dahlia) 9.08.2020

Siilkübar (Echinacea purpurea) alustab, liilia (Lilium) ‘Forza Red’ lõpetab 12.08.2020

Mul on ikka tegemata tööde nimekiri ka olemas – oleks tagumine aeg mingeid seemikuid teise kohta istutada ja augusti lõpus võiks ju ka püsikute jagamise ette võtta. Vana roosa astilbe näeb natuke nukker välja, ent eelmisel aastal Keskturult ostetud uus nimetu eksemplar on kaevupeenras väga uhke. Selle astilbe kauplesin müüjalt välja, sest märkasin müügileti kõrval kolme rääbakat potti ja tal oli plaanis need ära visata. Paraku leidus mul sularaha ainult üks euro (kaardiga seal ju maksta ei saanud) ja teisi keeldus ta mulle niisama ära andmast.  Astilbed mulle tegelikult meeldivad, just sellised kompaktsete õisikutega sordid. See on puhas kokkusattumus, et need kaks, kes mul on olemas, olen mõlemad ostnud Keskturult ja on puhtad impulssostud.  Miks mul neid ainult kaks on?

2019, aastal Keskturult ostetud astilbe – aga milline sort?

Vana astilbe, ostetud 2014. aastal

Valge klaar puistab koitanud pabulaid puu alla – neid tassin iga kord paar ämbritäit komposti. Üks tüütu töö – alõtšade koristamine jääb sel aastal ära, sest puude otsas pole lihtsalt midagi. Mustsõstarde korjamine on endiselt päevakorras, kuigi lubasin, et sel aastal võivad nad minu poolest põõsa otsa jäädagi – eelmise aastal marju on sügavkülmas siiani alles. Aga, aga … paar päeva tagasi avastasin alt aiast suured ja ilusad marjad igivanade põõsaste otsast. Need on alati olnud nö mõttetud põõsad ja ma ei mäletagi, millal sealt üldse marju korjati. Eelmisel sügisel võtsin mingil hetkel selle võsa ette – juurisin välja tohututes kogustes alõtšavõsusid, noori vahtra- ja saarepuid, lõikasin välja vanu oksi ja multšisin sealt hävitatud naatidega põõsaaluseid. Ja sel aastal – oh sina jeerum – seal on marjade korjamine puhas rõõm! Ainult et iga põõsa juurde pääsemiseks tuleb sinna esmalt tee rajada, sest naat, kes seal sarapuuheki ees kasvab on jäme nagu rabarer!

Metskitseuudiste rubriik: üleeile, kui olin oma poolteist tundi niisama aias uimerdanud ja pildistanud, läksin tuppa tööriideid selga panema. Tulin välja ja astusin alla aia poole ja äkki oli minu vaateväljas KOLM metskitse. Kas mul oli fotokas näpus? Muidugi mitte. Ega ehmunud kari fotograafi ootama ei jäänud, hüppasid hoogsate hüpetega võssa. Kui fotokaga tagasi tulin, kimas neile veel neljaski järele. Eile nad näole ei andnud. No ma ei tea … üks metskits või kaks on vahel vahva vaadata, aga neli? Ühes aiaajakirjas kirjutati kord, et kui tahad 100% metskitsekindlaid taimi kasvatada, raja oma aed viiendale korrusele 🙂

Sookured pasundasid eile häälekalt all soos, kuuldavasti kogunevad juba parvedesse. Oh seda augustit! Aga ilus aeg on ja nädalavahetusel tuleb jälle 24-25 kraadi sooja!

Karvane päevakübar ‘Goldilocks’ ja koerliblikas (Aglais urticae)

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 12.08.2020

Juulist sai august

August on lõikuskuu ja ka minu puhul peab see vägagi paika. Just praegu tunnen, et kogu töö hakkab vilja kandma ja lõikan seda (nii otseses kui kaudses mõttes), mida märtsis-aprillis külvasin. Kui seni olid põhilisteks tööriistadeks aiakühvel ja labidas, siis nüüd on pidevalt peos erinevad aiakäärid. Lõikan närtsinud ja pikali vajunud õisi ja värskeid lilli vaasidesse. August on seega ka kimbukuu, ehkki eriliseks sättimiseks ja eri liikide-sortide kokkusobitamiseks praegu aega ei ole võtnud.

Lillhernekimbud 3.08.2020

Lillhernekimp 3.08.2020

Nii palju, kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Olen kuulnud ütlemist, et lille koht on tema loomulikus kasvukohas ehk siis niidul või aias, vaasis suremise jutt veel sinna lisaks. No mida! Eelmisel suvel botaanikaaias toimunud kohtumisel ütles Vanaema aia perenaine TM: “Mis aed see on, kust pole lilli võtta vaasi toomiseks”. Sellega ma olen 100% nõus. Ilmselt oleneb paljugi aiast ja selle suurusest ja valikutest, keda seal näha tahetakse. Rootsis on igatahes moes lõikelillede kasvatamine ja tõsisemad tegijad pakuvad võimalust ise kimp korjata, mõistagi tasu eest.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ hakkab lõpuks avanema 2.08.2020

Kuidagi on nii kujunenud, et maja taga on mul lõikelillede ala. Tean tegelikult väga hästi, kuidas nii läks – mul jäi kevadel nii palju potistatud taimi kätte ja istutasin nad lihtsalt vabale pinnale maha. Nii ma siis imetlen nüüd oma massistutust ja pakun lillherneid ja karvaseid päevakübaraid kõigile, keda tunnen – täitsa ilma rahata! Karvane päevakübar püsib vaasis väga kaua ja ka lilltubaka kohta kehtib sama (ise pole vaasi korjanud). Lilltubaka ümber hõljub aga õhtuti lausa lõhnapilv!

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ 2.08.2020

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 2.08.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – peaaegu ämbritäis õisi 31.07.2020

Lõikamist ootab veel lavendlipeenar, mis on natuke käest lastud. Maja seina ääres on põõsad pügatud, aga pikas peenras on taimi palju rohkem, ka palju puitunud varsi ja seal jätkub tööd tunniks või paariks. Kimalased on muidugi täiesti hullunud ja sumisevad nagu pöörased – no päev või paar saavad seal veel möllata, siis saab pidu läbi. Lavendliõitest kavatsen esimest korda pärja (või paar) teha, sest kimpe on mul juba piisavalt kuivamas.

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’ – viimane aeg maha lõigata

2018. aastal seemnest külvatud valge tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Ellagance Ice’

Vahel sõidan maale ainult selleks, et mõne õie puhkemist mitte maha magada. Eelmistel suvedel on selliseks motivaatoriks olnud liiliad, nüüd aga üks kõrge daalia, kes tuli mu aeda sel kevadel. Seemnest olen suvedaaliad ennegi kasvatanud, aga see tumepunane daalia on PÄRIS. Puhkev õis on igatahes paljulubav! Liiliad on sel aastal viletsad – Centerfoldil oli ainult kaks õit ja Patagonia on päris kadunud, ainult Forza Red pole veel kunagi alt vedanud. Kui varem kahtlesin, siis nüüd tean täpselt – liilia ei ole minu aia lill. Tahaks muidugi hankida vanu sorte, kes meil kunagi kasvasid, aga uusi ja uhkeid sorte juurde ei osta.

Daalia (Dahlia) 2.08.2020 – sordinime kahjuks ei tea

Aeddaalia (Dahlia x hortensis) 2.08.2020. Sain M-lt – eelmisel aastal külvatud, mugulad üle talve säilitatud  ja tulemuseks on väga kena põõsas

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’ 2.08.2020

Floksid ja astilbed avanevad vähehaaval, varsti on siilkübarate ja kõrge kollase talijorjeni aeg käes. Ootan huviga möödunud aastal külvatud virgiinia tonditupikut – no ei õitse veel! Sama lugu on ettekasvatatud kosmostega – paar õit olen ära näinud, aga tahaks enamat. Juba mitu korda olen noppinud valge klaari alt maha varisenud õunapunne. Täna sajab veel vihma, aga homsest on oodata kuumalainet ja võib vaid aimata, kuidas see lilledele mõjub – kõik hakkavad korraga õitsema! Loodetavasti tuleb ka liblikaid rohkem – soojade ja päiksepaisteliste ilmadega on neid ju näha, aga pildile püüda neid ei jõua.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) ja floksid (Phlox paniculata) 2.08.2020

Vana lilla floks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) maja ees

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) on iga korraga sinisem 2.08.2020

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 2.08.2020

Kärnkonni on palju ja ka väikseid sisalikke, kes soojendavad ennast hommikuse päikese käes ulualuse äärepalgi peal ja ei sibagi minema, kui ma seal kõrval trambin. Metskitse olen nüüd ära näinud, seni on ta ainult sõrajälgi püsikupeenardesse jätnud ja vahel näksinud ka sügisastreid ja mairoose. Viimane kord oli ta mu uue hosta õied nahka pistnud! Ühel päeval vaatasin sokuga päris pikalt tõtt, aga kui enda arvates täiesti märkamatult maja poole roomasin, et fotokat võtta, sai ta aru, et asi pole õige ja oh seda möirgamist, mis siis alt soost kostis! Sellist haukumist polnudki varem kuulnud.

Üks väike harilik kärnkonn (Bufo bufo) kivil istumas

Sisalikud päikese käes peesitamas. Peaks olema arusisalik (Zootoca vivipara)

2. augustil istutasin maha viimased taimed, kes jugapuu varjus oma aega olid oodanud. Nüüd pole muud, kui aeda ja augustikuud nautida ja jumalat paluda, et mul mõistust jätkuks ja ma kuskile aiakeskusesse uute taimede järele ei jalutaks. Karta on, et läheb nii, nagu alati.

Kodutee ja niidutaimed 2.08.2020

Augusti võlu ja valu

Loodus liigub vääramatul kursil sügise poole ja see teeb meele kurvaks. Maale sõites ei vaata ma enam ammu rongiaknast välja, sest mis neist pruunidest kõrtest ikka vahtida, loen parem raamatut. Aias aga on pilt hoopis teine – õisi on rohkem kui eales varem, seda nii aasta lõikes kui aia ajalugu silmas pidades. Õnneks on viimaste päevade ilmad olnud suviselt soojad ja on olnud võimalust kogu seda õierikkust imetleda. Kohati on tunne, nagu oleksin kuskil liblikakasvanduses, sest õhk on kohati paaniliselt õielt-õiele lendavaid admirale täis, sekka mõni ohakaliblikas ja rohetäpik. Sääsed hammustavad väga valusalt, aga keda ei ole sel aastal üldse, on herilased.

Admiralid siilkübaratel

Suhteliselt rääbaka välimusega rohetäpik (Argynnis paphia L.)

Kolm päeva järjest käisin maal ja lihtsalt ilus oli olla, sest midagi otseselt tegema ju ei pea, teeradadelt alõtšade ja puude alt õunte korjamine välja arvatud. Tore on lihtsalt aias ringi käia, vahepeal lilli pildistada või loomi ja linde passida. Seda viimast on olnud omajagu, sest ma nägin ühel päeval ometi metskitse ära ja ka kanalisi olen aiaservas rohkem kui paar korda näinud.

Metskits (Capreolus capreolus) alla aias. Tundub, et noor isend ja sümpaatselt juhm, sest passis päris kaua ühe koha peal ja uuris mind

Fotod tulid paraku jälle haruldaselt halvad, sest näiteks metsikitse ma pildistamishetkel kohata ei lootnud. Tegin parasjagu mingitest lilledest lähivõtteid ja tegin ootamatust külalisest pildi vale resolutsiooniga. Pagan! Kanalised on aga põnevust pakkunud rohkem kui rubla eest, sest nad on üllatavalt tihti ennast ilmutanud erinevates aia servades ja üleeile istus üks isend all aias viltuse noore õunapuu oksal. Kas ma olin temaga kohtumiseks valmis? Muidugi mitte. Ja pilt tuligi väga udune, aga tahaks teda ju ometi näidata! Olen guugeldanud ja arvan, et tegu on laanepüüga. Kui õnnestub teravam pilt saada, siis küsin tuttavalt ornitoloogilt ekspertarvamust.

Kas laanepüü? Loodan kunagi parema pildi saada

Aga no lilled on ju ikka põhilised! Vana kollane lõhislehine päevakübar kõrgub taevani ja kõik vaasid on neid täis. Kui ma neid regulaarselt maha ei lõikaks, vajuks kõrged varred raskete õitega maadligi. Siilkübarad ja aniisi-hiidiisopid on uhked, floksid, seebililled ja isegi monardad jätkavad veel. Karvane päevakübar ‘Irish Spring’ on kaunis nagu ikka, teine sort ‘Cherry Brandy’ alles hakkab ilmet võtma. Lillherned ja lilltubakad ei näita väsimuse märke, argentiina raudürt kogub veel ennast. Õitsevad esimesed astrid ja krüsanteemid. Oh ja ah! Mul läheb ikka veel aega, et sügise saabumisega leppida.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’

Liilia (Lilium) ‘Patagonia’ ja valge siilkübar (Echinacea purpurea) ‘White swan’

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea)

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), valge aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), seebililled ja floksid

Alõtšasid on sel aastal palju, ka paradiisiõunu ja valgeid klaare, mis on üle mitme aasta täiesti arvestatava suurusega ja polegi koidest puretud. Kurb on neid komposti tassida, aga kellele ma neid pakun, kui naabritel on omalgi puualused õunu täis? Keedaks moosi, aga kes seda sööb? Ega ma ise ka teab mis moosisõber pole. See on jälle üks klassikaline augustimure koht – mida teha aiasaadustega? Huvilised, andke märku!  Mustsõstraid on sügavkülm täis, neid ma söön küll hea meelega nii karbist kommi asemel kui smuuti sees. Küüslaugud on peaaegu üles võetud, saagiga olen päris rahul. Arooniad on veel põõsas ja loodan enne musträstaid sealt oma jao kätte saada, aga kui see ahvikari parvega peale lendab, nad on paari päevaga võimelised tegema puhta töö.

Paradiisiõunapuu

Must aroonia (Aronia melanocarpa)

August on ilus kuu ja võiks veel nii … umbes 30 päeva kesta. Karta on, et läheb teisiti nagu varasematel aastatel. Vikerraadio mängib selliseid lugusid nagu “Kord olid niidud rohelust täis …” või siis “Suve nukker lõpp on käes …” Kõige koledam on veel Virmaliste “Naer” (“Suvi kadund käest …”). Kõik need on muidugi väga head laulud, aga no ei taha sügist! Prr!

Täna sajab jälle vihma ja et tagasi positiivsemale lainele saada, vaatame lillepilte, sest see hetk kestab ju veel.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja vanad floksid

Mingi ritsikas lõhislehise päevakübara õiel

August siilkübarate ja admiralidega