Flokside, talijorjenite ja seebilillede aeg

August astub vääramatul sammul sügise poole – aias lõhnab õunte järele, esimesed floksid poetavad õisi, vanad kollased talijorjenid ja minu lemmikud seebililled on alustanud, astridki moodustavad õisi. Sel aastal on kõik nädala võrra hilisem ja see on hea – mõni lill, kes möödunud suvel samal ajal juba lõpetas, on täna veel täisõies või pole õieti alustanudki. Ja astronoomiline suvi kestab ametlikult ju veel rohkem kui kuu aega!

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox paniculata)

Aed-leeklill ehk floks (Phlox paniculata)

Harilik seebilill (Saponaria officinalis)

Vanad floksid (Phlox paniculata). Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes kasutaks selle lille puhul nime aed-leeklill?

Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io)

Juba mõnda aega kestab selline mittemidagitegemise hooaeg – käin aias ringi, pildistan lilli ja liblikaid, istun ja lihtsalt vaatan. Kui siin vahepeal olid kuumemad ilmad, siis ilmusidki liblikad välja, aga neid on vähem kui näiteks eelmisel aastal. Kimalasepuudust ei ole, sama lugu sääskedega – no küll hammustavad sel aastal valusalt! Vahel soovitatakse sääskede peletamiseks aeda lavendlit istutada – no ju mul on siis vale lavendlisort või erilised sääsed. Piinlesin lavendlipeenart korrastades nii et vähe pole!

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’ 11.08.2020

Päevapaabusilm (Inachis io või Nymphalis io) ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Kimalased ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) – see peaks olema ehtne ‘Goldilocks’

Õitsejaid on palju ja tuleb järjest juurde. Lillherned, lilltubakad ja karvased päevakübarad on juba tavaline teema, punane monarda lõpetab, aga kõik teised värvid on hoos ja mõni, kes poolvarju on sattunud, alles moodustab õisi. Aniisi-hiidiisop on aia vallutanud ja ogaputkega juhtub sama, kui ma nüüd neid seemikuid kohe hävitama ei hakka. Oh, ja jälle pean siin blogis vigade parandust hakkama tegema – paar päeva tagasi hakkasin kontrollima, kas mul ikka kasvab see ‘Superbum’, keda pakil sordinime ja pildiga lubati. No muidugi on mul mingi tavaline ogaputk ja ma ei teagi, kas lamedalehine või mis. Ja ometi oli mul peen inglise seeme, ei osanud kahtlustadagi, et midagi valesti on.

Aedmonarda (Monarda didyma)

Roosa aedmonarda (Monarda didyma)

Ogaputk (Eryngium), aga milline? (Selgus, et ongi lamedalehine ogaputk (Eryngium planum))

Põõsasmaranad hakkavad alles nüüd oma õiget ilu näitama ja roosal põõsal on sel aastal rohkem õisi kui varem. Ma olen ta külje alla püsikuid istutanud ja ilmselt pean sealt midagi ära tõstma hakkama. Selle roosa maranaga kordub pea igal aastal sama anomaalia – ikka ilmub mõnel oksal kollane õis, kuigi olen neid igal aastal välja lõiganud. Isegi Tõnu talu põõsaekspert ei osanud seda nähtust mulle selgitada.

Valge põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Abbotswood’

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ ja ameerika helmikpööris (Heuchera americana) ‘Palace Purple’

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’, siilkübar (Echinacea purpurea) ja rohetäpik 9.08.2020

Daalia (Dahlia) 9.08.2020

Siilkübar (Echinacea purpurea) alustab, liilia (Lilium) ‘Forza Red’ lõpetab 12.08.2020

Mul on ikka tegemata tööde nimekiri ka olemas – oleks tagumine aeg mingeid seemikuid teise kohta istutada ja augusti lõpus võiks ju ka püsikute jagamise ette võtta. Vana roosa astilbe näeb natuke nukker välja, ent eelmisel aastal Keskturult ostetud uus nimetu eksemplar on kaevupeenras väga uhke. Selle astilbe kauplesin müüjalt välja, sest märkasin müügileti kõrval kolme rääbakat potti ja tal oli plaanis need ära visata. Paraku leidus mul sularaha ainult üks euro (kaardiga seal ju maksta ei saanud) ja teisi keeldus ta mulle niisama ära andmast.  Astilbed mulle tegelikult meeldivad, just sellised kompaktsete õisikutega sordid. See on puhas kokkusattumus, et need kaks, kes mul on olemas, olen mõlemad ostnud Keskturult ja on puhtad impulssostud.  Miks mul neid ainult kaks on?

2019, aastal Keskturult ostetud astilbe – aga milline sort?

Vana astilbe, ostetud 2014. aastal

Valge klaar puistab koitanud pabulaid puu alla – neid tassin iga kord paar ämbritäit komposti. Üks tüütu töö – alõtšade koristamine jääb sel aastal ära, sest puude otsas pole lihtsalt midagi. Mustsõstarde korjamine on endiselt päevakorras, kuigi lubasin, et sel aastal võivad nad minu poolest põõsa otsa jäädagi – eelmise aastal marju on sügavkülmas siiani alles. Aga, aga … paar päeva tagasi avastasin alt aiast suured ja ilusad marjad igivanade põõsaste otsast. Need on alati olnud nö mõttetud põõsad ja ma ei mäletagi, millal sealt üldse marju korjati. Eelmisel sügisel võtsin mingil hetkel selle võsa ette – juurisin välja tohututes kogustes alõtšavõsusid, noori vahtra- ja saarepuid, lõikasin välja vanu oksi ja multšisin sealt hävitatud naatidega põõsaaluseid. Ja sel aastal – oh sina jeerum – seal on marjade korjamine puhas rõõm! Ainult et iga põõsa juurde pääsemiseks tuleb sinna esmalt tee rajada, sest naat, kes seal sarapuuheki ees kasvab on jäme nagu rabarer!

Metskitseuudiste rubriik: üleeile, kui olin oma poolteist tundi niisama aias uimerdanud ja pildistanud, läksin tuppa tööriideid selga panema. Tulin välja ja astusin alla aia poole ja äkki oli minu vaateväljas KOLM metskitse. Kas mul oli fotokas näpus? Muidugi mitte. Ega ehmunud kari fotograafi ootama ei jäänud, hüppasid hoogsate hüpetega võssa. Kui fotokaga tagasi tulin, kimas neile veel neljaski järele. Eile nad näole ei andnud. No ma ei tea … üks metskits või kaks on vahel vahva vaadata, aga neli? Ühes aiaajakirjas kirjutati kord, et kui tahad 100% metskitsekindlaid taimi kasvatada, raja oma aed viiendale korrusele 🙂

Sookured pasundasid eile häälekalt all soos, kuuldavasti kogunevad juba parvedesse. Oh seda augustit! Aga ilus aeg on ja nädalavahetusel tuleb jälle 24-25 kraadi sooja!

Karvane päevakübar ‘Goldilocks’ ja koerliblikas (Aglais urticae)

Lõhislehine päevakübar (Rudbeckia laciniata) 12.08.2020

Juulist sai august

August on lõikuskuu ja ka minu puhul peab see vägagi paika. Just praegu tunnen, et kogu töö hakkab vilja kandma ja lõikan seda (nii otseses kui kaudses mõttes), mida märtsis-aprillis külvasin. Kui seni olid põhilisteks tööriistadeks aiakühvel ja labidas, siis nüüd on pidevalt peos erinevad aiakäärid. Lõikan närtsinud ja pikali vajunud õisi ja värskeid lilli vaasidesse. August on seega ka kimbukuu, ehkki eriliseks sättimiseks ja eri liikide-sortide kokkusobitamiseks praegu aega ei ole võtnud.

Lillhernekimbud 3.08.2020

Lillhernekimp 3.08.2020

Nii palju, kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Olen kuulnud ütlemist, et lille koht on tema loomulikus kasvukohas ehk siis niidul või aias, vaasis suremise jutt veel sinna lisaks. No mida! Eelmisel suvel botaanikaaias toimunud kohtumisel ütles Vanaema aia perenaine TM: “Mis aed see on, kust pole lilli võtta vaasi toomiseks”. Sellega ma olen 100% nõus. Ilmselt oleneb paljugi aiast ja selle suurusest ja valikutest, keda seal näha tahetakse. Rootsis on igatahes moes lõikelillede kasvatamine ja tõsisemad tegijad pakuvad võimalust ise kimp korjata, mõistagi tasu eest.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Moroccan Sun’ hakkab lõpuks avanema 2.08.2020

Kuidagi on nii kujunenud, et maja taga on mul lõikelillede ala. Tean tegelikult väga hästi, kuidas nii läks – mul jäi kevadel nii palju potistatud taimi kätte ja istutasin nad lihtsalt vabale pinnale maha. Nii ma siis imetlen nüüd oma massistutust ja pakun lillherneid ja karvaseid päevakübaraid kõigile, keda tunnen – täitsa ilma rahata! Karvane päevakübar püsib vaasis väga kaua ja ka lilltubaka kohta kehtib sama (ise pole vaasi korjanud). Lilltubaka ümber hõljub aga õhtuti lausa lõhnapilv!

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ 2.08.2020

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Goldilocks’ 2.08.2020

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – peaaegu ämbritäis õisi 31.07.2020

Lõikamist ootab veel lavendlipeenar, mis on natuke käest lastud. Maja seina ääres on põõsad pügatud, aga pikas peenras on taimi palju rohkem, ka palju puitunud varsi ja seal jätkub tööd tunniks või paariks. Kimalased on muidugi täiesti hullunud ja sumisevad nagu pöörased – no päev või paar saavad seal veel möllata, siis saab pidu läbi. Lavendliõitest kavatsen esimest korda pärja (või paar) teha, sest kimpe on mul juba piisavalt kuivamas.

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’ – viimane aeg maha lõigata

2018. aastal seemnest külvatud valge tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Ellagance Ice’

Vahel sõidan maale ainult selleks, et mõne õie puhkemist mitte maha magada. Eelmistel suvedel on selliseks motivaatoriks olnud liiliad, nüüd aga üks kõrge daalia, kes tuli mu aeda sel kevadel. Seemnest olen suvedaaliad ennegi kasvatanud, aga see tumepunane daalia on PÄRIS. Puhkev õis on igatahes paljulubav! Liiliad on sel aastal viletsad – Centerfoldil oli ainult kaks õit ja Patagonia on päris kadunud, ainult Forza Red pole veel kunagi alt vedanud. Kui varem kahtlesin, siis nüüd tean täpselt – liilia ei ole minu aia lill. Tahaks muidugi hankida vanu sorte, kes meil kunagi kasvasid, aga uusi ja uhkeid sorte juurde ei osta.

Daalia (Dahlia) 2.08.2020 – sordinime kahjuks ei tea

Aeddaalia (Dahlia x hortensis) 2.08.2020. Sain M-lt – eelmisel aastal külvatud, mugulad üle talve säilitatud  ja tulemuseks on väga kena põõsas

Liilia (Lilium) ‘Forza Red’ 2.08.2020

Floksid ja astilbed avanevad vähehaaval, varsti on siilkübarate ja kõrge kollase talijorjeni aeg käes. Ootan huviga möödunud aastal külvatud virgiinia tonditupikut – no ei õitse veel! Sama lugu on ettekasvatatud kosmostega – paar õit olen ära näinud, aga tahaks enamat. Juba mitu korda olen noppinud valge klaari alt maha varisenud õunapunne. Täna sajab veel vihma, aga homsest on oodata kuumalainet ja võib vaid aimata, kuidas see lilledele mõjub – kõik hakkavad korraga õitsema! Loodetavasti tuleb ka liblikaid rohkem – soojade ja päiksepaisteliste ilmadega on neid ju näha, aga pildile püüda neid ei jõua.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) ja floksid (Phlox paniculata) 2.08.2020

Vana lilla floks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) maja ees

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) on iga korraga sinisem 2.08.2020

Roosa põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ‘Lovely Pink’ 2.08.2020

Kärnkonni on palju ja ka väikseid sisalikke, kes soojendavad ennast hommikuse päikese käes ulualuse äärepalgi peal ja ei sibagi minema, kui ma seal kõrval trambin. Metskitse olen nüüd ära näinud, seni on ta ainult sõrajälgi püsikupeenardesse jätnud ja vahel näksinud ka sügisastreid ja mairoose. Viimane kord oli ta mu uue hosta õied nahka pistnud! Ühel päeval vaatasin sokuga päris pikalt tõtt, aga kui enda arvates täiesti märkamatult maja poole roomasin, et fotokat võtta, sai ta aru, et asi pole õige ja oh seda möirgamist, mis siis alt soost kostis! Sellist haukumist polnudki varem kuulnud.

Üks väike harilik kärnkonn (Bufo bufo) kivil istumas

Sisalikud päikese käes peesitamas. Peaks olema arusisalik (Zootoca vivipara)

2. augustil istutasin maha viimased taimed, kes jugapuu varjus oma aega olid oodanud. Nüüd pole muud, kui aeda ja augustikuud nautida ja jumalat paluda, et mul mõistust jätkuks ja ma kuskile aiakeskusesse uute taimede järele ei jalutaks. Karta on, et läheb nii, nagu alati.

Kodutee ja niidutaimed 2.08.2020

Augusti võlu ja valu

Loodus liigub vääramatul kursil sügise poole ja see teeb meele kurvaks. Maale sõites ei vaata ma enam ammu rongiaknast välja, sest mis neist pruunidest kõrtest ikka vahtida, loen parem raamatut. Aias aga on pilt hoopis teine – õisi on rohkem kui eales varem, seda nii aasta lõikes kui aia ajalugu silmas pidades. Õnneks on viimaste päevade ilmad olnud suviselt soojad ja on olnud võimalust kogu seda õierikkust imetleda. Kohati on tunne, nagu oleksin kuskil liblikakasvanduses, sest õhk on kohati paaniliselt õielt-õiele lendavaid admirale täis, sekka mõni ohakaliblikas ja rohetäpik. Sääsed hammustavad väga valusalt, aga keda ei ole sel aastal üldse, on herilased.

Admiralid siilkübaratel

Suhteliselt rääbaka välimusega rohetäpik (Argynnis paphia L.)

Kolm päeva järjest käisin maal ja lihtsalt ilus oli olla, sest midagi otseselt tegema ju ei pea, teeradadelt alõtšade ja puude alt õunte korjamine välja arvatud. Tore on lihtsalt aias ringi käia, vahepeal lilli pildistada või loomi ja linde passida. Seda viimast on olnud omajagu, sest ma nägin ühel päeval ometi metskitse ära ja ka kanalisi olen aiaservas rohkem kui paar korda näinud.

Metskits (Capreolus capreolus) alla aias. Tundub, et noor isend ja sümpaatselt juhm, sest passis päris kaua ühe koha peal ja uuris mind

Fotod tulid paraku jälle haruldaselt halvad, sest näiteks metsikitse ma pildistamishetkel kohata ei lootnud. Tegin parasjagu mingitest lilledest lähivõtteid ja tegin ootamatust külalisest pildi vale resolutsiooniga. Pagan! Kanalised on aga põnevust pakkunud rohkem kui rubla eest, sest nad on üllatavalt tihti ennast ilmutanud erinevates aia servades ja üleeile istus üks isend all aias viltuse noore õunapuu oksal. Kas ma olin temaga kohtumiseks valmis? Muidugi mitte. Ja pilt tuligi väga udune, aga tahaks teda ju ometi näidata! Olen guugeldanud ja arvan, et tegu on laanepüüga. Kui õnnestub teravam pilt saada, siis küsin tuttavalt ornitoloogilt ekspertarvamust.

Kas laanepüü? Loodan kunagi parema pildi saada

Aga no lilled on ju ikka põhilised! Vana kollane lõhislehine päevakübar kõrgub taevani ja kõik vaasid on neid täis. Kui ma neid regulaarselt maha ei lõikaks, vajuks kõrged varred raskete õitega maadligi. Siilkübarad ja aniisi-hiidiisopid on uhked, floksid, seebililled ja isegi monardad jätkavad veel. Karvane päevakübar ‘Irish Spring’ on kaunis nagu ikka, teine sort ‘Cherry Brandy’ alles hakkab ilmet võtma. Lillherned ja lilltubakad ei näita väsimuse märke, argentiina raudürt kogub veel ennast. Õitsevad esimesed astrid ja krüsanteemid. Oh ja ah! Mul läheb ikka veel aega, et sügise saabumisega leppida.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja ‘Cherry Brandy’

Liilia (Lilium) ‘Patagonia’ ja valge siilkübar (Echinacea purpurea) ‘White swan’

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja punane siilkübar (Echinacea purpurea)

Punane siilkübar (Echinacea purpurea), valge aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja lamedalehine ogaputk (Eryngium planum)

Aedmonarda (Monarda didyma) ‘Panorama Mixed’

Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), seebililled ja floksid

Alõtšasid on sel aastal palju, ka paradiisiõunu ja valgeid klaare, mis on üle mitme aasta täiesti arvestatava suurusega ja polegi koidest puretud. Kurb on neid komposti tassida, aga kellele ma neid pakun, kui naabritel on omalgi puualused õunu täis? Keedaks moosi, aga kes seda sööb? Ega ma ise ka teab mis moosisõber pole. See on jälle üks klassikaline augustimure koht – mida teha aiasaadustega? Huvilised, andke märku!  Mustsõstraid on sügavkülm täis, neid ma söön küll hea meelega nii karbist kommi asemel kui smuuti sees. Küüslaugud on peaaegu üles võetud, saagiga olen päris rahul. Arooniad on veel põõsas ja loodan enne musträstaid sealt oma jao kätte saada, aga kui see ahvikari parvega peale lendab, nad on paari päevaga võimelised tegema puhta töö.

Paradiisiõunapuu

Must aroonia (Aronia melanocarpa)

August on ilus kuu ja võiks veel nii … umbes 30 päeva kesta. Karta on, et läheb teisiti nagu varasematel aastatel. Vikerraadio mängib selliseid lugusid nagu “Kord olid niidud rohelust täis …” või siis “Suve nukker lõpp on käes …” Kõige koledam on veel Virmaliste “Naer” (“Suvi kadund käest …”). Kõik need on muidugi väga head laulud, aga no ei taha sügist! Prr!

Täna sajab jälle vihma ja et tagasi positiivsemale lainele saada, vaatame lillepilte, sest see hetk kestab ju veel.

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja vanad floksid

Mingi ritsikas lõhislehise päevakübara õiel

August siilkübarate ja admiralidega

 

 

 

 

 

Aias mingid uued tegelased

Mul ei ole maal olles seltskonna vastu kõige vähematki. Nii tore, kui keegi vahel läbi astub, törtsu juttu puhub ja mu tegemiste vastu huvi tunneb. Samas on üksi olemisel omad eelised – lisaks suurepärasele võimalusele igasuguseid mõtteid mõelda (nii lolle kui tarku) õpid kuulama aia hääli ja avastad jälle midagi uut. Kuulamine eeldab muidugi vaikust, mida ma jumaldan ja maal olles loodan eest leida. Sellepärast meeldivadki mulle varased hommikud ja palavad südasuvised keskpäevad, sest siis ei viitsi keegi veel muru niita ja kuulda on ainult looduse hääli. Täiusliku suvepäeva kohustuslik komponent on ka üksiku kärbse sumin toas 🙂

Lavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’

Oma jutuga tahan ma välja jõuda selleni, et meil on nüüd aias … miskid kanad ja ma ei oleks neid märganud, kui ma trambiksin aias ringi nagu kari pühvleid. Ei saa lärmata ja kolistada, kui tahad näha mänsakut kuuse otsas või metskitse all aias. Iial ju ei tea, millal nad välja on ilmunud! No igatahes pühapäeval tulin alt aiast maja ette ja mida ma näen – vana värava juures kreegioksal istub mingi suur lind! Kana? Selline töntsakas, pruuni-mustakirju seljaga ja kõrgele ei lennanud. Hiilisin mis ma hiilisin, aga fotot teha ei õnnestunud. Eile nägin juba kaht lindu all aias sarapuude vahel, aga ainult üks kord. Ehk kunagi veab ja saan ta pildile? Mul pole õrna aimugi, kellega tegu on, aga üks on kindel – meie kandis pole ma neid linde varem näinud.

Puukoristaja (Sitta europaea) vana vahtra otsas

Metskits vedas mind eile alt ja välja ei ilmunud, vaid okste praksumist ta jalgade all oli võsas kuulda. Avastasin nimelt, et kahel eelmisel aastal on ta mulle poseerinud peaaegu kuupäevase täpsusega – 2017. aastal 23. juulil ja eelmisel aastal 24. juulil (kirjutasin sellest SIIN). Mõned päevad tagasi, kui maja taga lillherneid korjasin, näksis ta mõned meetrid eemal heinamaal rohtu, aga muidugi märkas tema mind esimesena ja kadus kiirelt sohu. No eile passisin igatahes metskitse vana vahtra all omajagu ja mingil hetkel avastasin puutüvelt hoopis puukoristaja. Ega seegi foto miski pärl ole, aga asi seegi!

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca), taustal ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) hakkab tegeikult juba vaikselt lõpetama

Aga aitab nüüd faunast, floora on ometi põhiline. Harilik rõngaslill ja ruuge päevaliilia on endiselt hoos, esimene liilia on lahti, alustanud on mu lemmikud kollased karvased päevakübarad, monardad on iga päevaga kobedamaks muutunud ja üldse on õitsejaid aias palju. Lillhernestest ja lilltubakast parem ei räägi, sõnadest ei piisaks nagunii.

Lillhernes (Lathyrus odoratus), pildil kolm erinevat sorti

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’ ja ‘Grandiflora’

Punane ja helelilla monarda (Monarda didyma) ja muu sigrimingi

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ ja pikalehine mailane

Esimene liilia (Lilium) ‘Centerfold’ on õie avanud

 

Linnas on vaasid lillhernekimpe täis ja käiku on läinud huvitavama kujuga purgid ja isegi üks õlleklaas 🙂 Lavendel sinetab ja rohkem ei raatsi maha lõigata (on teda juba linna viidud ka) ja ahtalehine peiulill on sel aastal kenam kui mullu. Hostad õitsevad tänavu eriti rikkalikult ja ma ei ole aru saanud, mis värk nende õitega on – mulle nad meeldivad.

Hosta õitseb võimsamalt kui kunagi varem

Lainjas hosta (Hosta undulata) oma tuntud headuses

Aia tagant põllult olen korjanud raudrohtu ja naistepuna (uskumatult hea aasta ka nende jaoks), aedsalveid on pügatud ja värsked võrsed kuivama pandud. Rästad panid kirsid viimseni nahka, mulle jäid tikrid ja mustsõstrad. Oleks vahva, kui keegi mustsõstarde vastu huvi tunneks, sest avastasin sügavkülmast veel eelmise aasta varusid. Maja ümber on murulapid lõpuks üle niidetud ja all aias olen hävitanud meeletutes kogustes naati, mille üle olen eriti uhke. Teerada laieneb iga korraga, aga mingi osa aiast on endiselt džungel mis džungel. Elagu liigirikkus!

Ulualune 21.07.2019

Eilne lillhernekimp

Järgmine postitus tuleb arvatavasti lillhernestest. Seniks naudime jumalikku juulit!

Esimene lillhernes, esimene lilltubakas …

Laulupidu möödus vihmata, mis oli väike ime, sest kõik ilmaportaalid ennustasid laussadu. Pärast pidu aga pöörasid ilmad jälle ära – üleeile, 11. juulil hoiatati öökülma eest ja juulis jope peale mõelda on ikka ülimalt imelik. Kui põhjatuul taltub ja päike välja tuleb, on ju päris soe, aga juulis tahaks enamat. Eilne oli meeldiv erand – kui rünkpilv päikese eest ära ujus, hakkas tuulevaikses kohas lausa palav. Liblikadki ilmusid välja ja kohe suvetunne tuli peale!

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ?’Blue Velvet’ ja ‘Evelyn’

Aias toimub asju ja hetkel on prioriteet number üks majatagune lillhernepeenar. Kuna kevadel külvasin ka paar uut sorti, siis huvitab mind hirmsal kombel, mis värvi need õied tegelikkuses välja näevad, sest pakil olevat pilti ei saa ju enamasti usaldada. Üleeile pärast nädalast pausi maale jõudes rõõmustasid mind esimesed õied – roosa on ‘Evelyn’ ja lilla peaks olema ‘Blue Velvet’ (kes päris elus väga blue ei olegi). Kaks päeva imetlesin neid ja eile õhtul tegin südame kõvaks ja lõikasin esimesed kolm õit vaasi, et uutele tulijatele hoogu anda. Laialehine seahernes on ka alustanud ja tema on ikka tõeline tegija (eriti võrreldes lillhernestega) – ei vaja ta kastmist, väetamist ega isegi mitte mulda – kasvab otse põllul, ainult suuremat heina ja vingemaid umbrohtusid olen ta ümbert likvideerinud.

Lillhernes (Lathyrus odoratus) – pakil oli kirjas ‘Blue Velvet’, aga tegelikult?

Lillhernes (Lathyrus odoratus) ‘Evelyn’

Laialehine seahernes (Lathyrus latifolius)

Esimesed lilltubakadki on lahti. Eelmisel aastal kasvatasin neid esmakordselt seemnest, see oli valge ‘Grandiflora’. Sel aastal kasvab vana kasvuhoone kohal olevas peenras lisaks valgetele teine sort veel (‘Daylight Sensation’) ja vähehaaval lisandub sinna erinevaid pastelseid toone. Lillherneste ja lilltubakate puhul on lõhn pea sama oluline kui õieilu, ainult et mul kipub nende nuusutamine meelest minema.

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’

Lilltubakas (Nicotiana alata) ‘Daylight Sensation’

Õitsevad lavendel, lõhnav neitsikummel ja mu lemmikud kassinaerid. Jätkuvalt vaimustab mind suur tähtputk, eile avanes esimene ruuge päevaliilia ja alustanud on ka kassisaba, kes tegelikult ei olegi kassisaba, vaid hoopis pikalehine mailane, nagu selgus pärast aastapikkust kahtlemist ja guugeldamist. Väga, väga tobe lugu – seemnepakil lubati jällegi midagi muud – madalat kompaktset sinist põõsast, mida istutasin siia-sinna peenraservadesse. Sinised põõsad sain, aga need ei ole madalad, vaid kohati ligi meetri kõrgused (seega väga vales kohas) ja nüüd murran pead, kuhu neid ümber istutada. Mingi osa juurin lihtsalt välja, lisaks sellele peaks vist hakkama siin blogis möödunudsuviseid tekste ja pildiallkirju parandama, et mitte valeinfot levitada.

Tähklavendel (Lavandula angustifolia) ‘Munstead Strain’

 

Muskus-kassinaeris (Malva moschata)

Mets-kassinaeris (Malva sylvestris ) ‘Zebrina’

Hostaõied, taustal kirju salvei ja lõhnav neitsikummel

Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium)

Eriline õnnehein (Erigeron speciosus) ja rohusilmik (Apanthopus hyperantus)

Pikalehine mailane (Veronica longifolia)

Nastjat pole paar päeva näinud, see-eest siblivad sisalikud vana maja ümber ja õnneks on ka kärnkonnad ikka aias olemas. Üleeile tegi orav sarapuu otsas jõu- ja ilunumbreid – päris tõsiselt! Ma ei tea miks, aga osa sellest ajast, mis ta seal möllas, rippus ta pea alaspidi oksa küljes! Ja mänsak on tagasi. Kuulda on teda tihti olnud, aga näha sain alles paar päeva tagasi ja isegi koos kaaslasega! Istusid vanas lemmikkohas kuuse otsas ja vaatasid vaikides loojuvat päikest.

Harilik kärnkonn (Bufo bufo)

Orava- ja mänsakupildid tulid kahjuks udused ja enam ei tule sedagi, sest fotokas on lõplikult tuksis. Pole ka imestada, sest see kaamera on mind iga ilmaga ja äärmiselt ebasobivates tingimustes (mullased käed!) ustavalt teeninud. Objektiiv avanes juba mõnda aega tõrgetega ja nüüd ei tule enam üldse lahti. Vaatame, kas õnnestub parandada või ostan uue aparaadi.

Pildistamine ON oluline, sest kuidas ma muidu oma aeda ja õitsejaid linna kaasa võtaksin? Nii tore on vahel arvutist pilte vaadata ja imetleda, teine asi aga taimede arengut jälgida ja eelmiste aastatega võrrelda. Näiteks suur tähtputk, kelle ostsin eelmisel aastal Kristiine aiakeskusest, on sel aastal tõeline iludus! No vähemalt minu jaoks.

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 30.06.2018

Suur tähtputk (Astrantia major) ‘Snow Star’ 12.07.2019

Postituse võiks ju mõne pommuudisega lõpetada – avastasin maja eest murust ühe tutsaka roosat ristikut! Ei teadnudki, et teda hüütakse ka Rootsi ristikuks. Huvitav, miks?

Vist siiski ei ole roosa ehk Rootsi ristik (Trifolium hybridum), kuigi värv on roosa

 

Igasuguseid uudiseid

Pea kogu Eesti elab juubelilaulupeo tähe all ja hoiab hinge kinni – kas  tuleb lubatud laussadu või säästetakse seekord pidulisi? Tantsijad nägid läinud nädala jooksul igasugust ilma, täna on laulupeo teine päev ja näib, et lauljad saavad ka teise sahmaka vett kaela, aga võib-olla ka mitte. Muidu on selline korralik aprilliilm – öösel 10 kraadi ringis ja päeval päikese käes ehk tuleb 18-20 kraadi ära. Kesk-Rootsis kraabiti kaks päeva tagasi hommikul auto esiklaasilt jääkirmet!

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) on lõpuks korraliku õiepalli moodustanud

Turkmeenia lauk (Allium Christophii) 3.07.2019

Aed on korralikult kastetud ja seal toimub igasuguseid asju. Suurim uudis on ehk see, et lisaks üliheale jasmiini-, päevaliilia- ja pähkliaastale on meil tänavu ka üht roomajat harjumatult tihti näha. Ma pean silmas meie Nastjat (kasutame eufemisme, eks ole!), kelleta ei möödu aias ükski päev. No ma liialdan ka pisut, päris iga kord ma teda ei näe. Suurim šokk tabas mind aga eelmisel nädalal, kui maja seina ääres peesitas neid koguni kaks tükki! Järgmisel päeval neid maja lähedal enam ei näinud. Ehk käisid nad niisama maad uurimas ja said aru, et seal tegutseb keegi hull, kes trambib aeg-ajalt jalgu ja sõidab sihitult ringi koliseva muruniidukiga.

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) oli esimesed õied avanud juba 30. juunil (foto 4.07.2019)

Kuigi senine elu on meie kandis möödunud roomajate suhtes muretult, on kogu küla leppinud teadmisega, et uuemal ajal on nastjad meie lahutamatud kaaslased. Ma olen kompostihunniku kolinud majast võimalikult kaugele ja nad on selle elupaiga omaks võtnud, nagu võisin paar nädalat tagasi järeldada ühe maokesta järgi, mille sealt leidsin. Mind nad eriti ei heiduta – no tõesti!, kui nad just paarikaupa ei hakka maja ümber luusima. Nad on vägagi rahumeelsed tegelased ja elu näitab, et inimene harjub kõigega.

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Jätkan koleuudistega. Ega ma oma tervisest siin muidu ei kirjutaks, kui see poleks aiaeluga seotud. Reedel sain vereanalüüside vastused ja arsti sõnul on mul õnnestunud teist korda puukborrelioosi nakatuda. See teadmine pani küll vanduma! Ei saa öelda, et tervisega midagi väga lahti oleks, aga et midagi korrast ära oli, sellest sain aru. Ilmselt ootab nüüd ees uus antibiootikumikuur ja loodame, et õlavalu on sellest tingitud ja läheb üle. Kas ma hakkan nüüd aias kalipsos töötama? Vaevalt küll.

Nüüd head uudised. Olin juba jõudnud imestada, et peoleod pole sel kevad-suvel kordagi kuulnud. Neljapäeval ilmusid nad välja ja isegi nägin neid, aga kaugelt. Ajasin neid mõnda aega fotokaga taga, aga siis loobusin. Linde on aias palju, aga ühtegi head pilti neist pole saanud, sest olen pidevalt tõsise dilemma ees – kas teha aias midagi kasulikku või passida linde, et mõnd head võtet saada. Kaht asja korraga teha pole paraku võimalik.

Selliseid ja palju teisi väikseid linnukesi lendab pesakondade kaupa aias ringi

Teine hea uudis on minu jaoks tegelikult väike ime. Üks lill, kes kunagi meie aias õitses ja keda oli ammu plaanis hankida, on peaaegu endises kohas välja ilmunud! See on vanade taluaedadae lill laialehine kellukas. Fantastiline! Ma ei oska arvata, mitu korda ma teda olen umbrohu pähe välja kitkunud ja nüüd leiab taas kinnitust teadmine, et vahel on hea lasta kõrgel rohul vohada!

Laialehine kellukas (Campanula latifolia)

Muidu aga teen aias seda, mida tavaliselt juulis ikka – olen jõudumööda rohinud püsikupeenraid ja hävitanud aias naati. Imetlen õitsvaid raudrohtusid, suurt tähtputke ja ikka veel kurekellasid, kes hakkasid pudenema juba paar nädalat tagasi, aga on endiselt ilusad! Ootan pikisilmi päevaliiliate plahvatust, olen ära näinud esimese karvase päevakübara, aed-raudürdi ja lilltubakaõie. Kohe puhkeb esimene lillhernes ja varsti on  ogaputke ja monardade aeg käes. Satikate korjamine lodjap-põisenelalt annab tulemusi ja rohelise võsu lõikasin välja. Möödunud aastal otsetud must leeder õitseb. Näed sa siis – häid uudiseid on palju rohkem!

Must leeder (Sambucus nigra) ‘Black Lace’

Ruuge päevaliilia ootel 4.07.2019

Eelmisel aastal külvatud lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) 30.06.2019

Raudrohi (Achillea millefolium) ‘Summer Berries’

Alguses mõtlesin, et teen Nastjast eraldi postituse, aga siis loobusin. Kes see ikka märja asfaldi karva elajast pilte näha tahab? Looduses on nii palju hoopis ilusamaid värve, kuigi kõrrelised hakkavad juba kahtlaselt punakaid toone võtma. Lisan tänasele jutule suvalisi pilte aiast ja aia tagant ja lülitun tagasi laulupeolainele.

Naistepuna (Hypericum) maja seina ääres

Niidutaimed kodutee ääres

Leitsakuga juulist augustisse

Põud on pikalt kestnud nii looduses kui blogimises. Olgem ausad – tänaseks on suur kuumus taandunud ja hetkel (9.00) on väljas 20 kraadi ja on õhku, mida hingata. Harjumaal on viimastel päevadel ka vihma tulnud, aga mitte igal pool ja nii palju kui vaja oleks. Uuemad andmed puuduvad, sest kui kõik ilmasaidid Lääne- ja eriti Loode-Eestisse äikest lubavad, ma maale ei lähe, sest kui ma midagi kardan, siis on see äike. Samas pole ma kunagi rünksajupilvi rohkem oodanud kui praegu, sest kuigi sealt tuleb küll välgunooli ja müristamist, aga ka vihma.

Juuli viimane päev sööbis mällu. Läksin maale pärast 4-päevast pausi ja pilt, mis seal avanes, oli masendav. No tõesti – midagi nii koledat polnud mu silmad seal kunagi näinud. Tappev kuumus ja tuul olid selle paari päevaga oma töö teinud ja pea kõik taimed olid longu vajunud või lausa kuivanud (mu ainus tubli kurgitaim, lehtertapud, lillherned!). Veel neljapäeval oli olukord ju päris rahuldav! Vaatamata keskpäevale ja 32 kraadile (varjus!) kastsin nii palju kui suutsin ja loodan, et õnnestus ehk kedagi veel päästa. Sama päeva õhtupoolikul tuli ka arvestatav kogus vihma, nii et lootust on.

Kõrbetaim Miisusaba tunneb ennast maja lõunapoolsel küljes suurepäraselt, aed-raudürt on aga kõrbenud

Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) ‘Irish Spring’ on ka ekstreemsetes tingimustel üllatavalt vastupidav

Kõik see paneb mõtlema, kas distantsilt on ikka mõtet sellises mahus aeda pidada. Ma pean silmas kogu seda ettekasvatustööd märtsikuust alates ja kõike sellega kaasnevat. Äkki peaks jätma vaid vastupidavad püsikud ja marjapõõsad? No seda mõtet olen ma ju ka varem hellitanud, aga siis tuleb uus kevad ja kõik hakkab jälle otsast peale. Teisalt ägavad ju enneolematu kuumuse käes kõik aiapidajad – ka need, kelle aed on elumaja ümber. Ja mida peavad siis tegema veel tõsised talupidajad, kelle saak on kõige täiega kuuma suve nahka läinud? Nii et rohkem ma sel teemal ei hala.

Ruuge päevaliilia õtseb sel aastal tagasihoidlikult ja kuumus teda ei häiri

Vanad talulilled maja ees peenras. Harili seebilill näeb üsna kobe välja, aga floksid kuuma päikest pikalt ei talu

‘Forza Red’ õitseb kiiresti läbi nagu kõik teisedki liiliad. Siilkübarad on madalad ja õied väikesed

Lõhislehine päevakübar juba 31. juulil täisõites. Alumised lehed kõrbenud, aga muidu tunneb ennast hästi

Toredaid uudiseid ka – liblikaid ja kimalasi on endiselt enneolematult palju. Kuna kõik õitseb nii kiiresti ära ja looduses on ka toidulaud kasin, siis on nad seal, kus vähegi õisi leidub. Päevapaabusilmad on massiliselt kogunenud siilkübaratele, admiralid eelistavad valge klaari all mädanenud õunu. Herilasi on palju (väitku loodusteadlased pealegi, et kogused pole tavalisest suuremad) ja mind nad eriti ei häiri, kuigi mahakukkunud õunu korjates selga sutsu saada ei ole sugugi tore.

Päevapaabusilm (Inachis io)

Admiral (Vanessa atalanta)

Karuspõrnikas (Trichius fasciatus) oli minu jaoks uus avastus

Ja sõber sokk käis jälle külas! Suutsin sel korral tabada hetke, kui ta mu aiast läbi jalutas, korra vana lauda juures asjatas ja siis tagasi tuli. Vahemaa oli vast 5-6 meetrit, aga mul hakkas fotokas jukerdama ja katik ei tulnud lahti! Pagan …

Sokuga tõtt vaatamas

Äraõitsenud raudrohud (Achillea millefolium) ja lillherned (Lathyrus odoratus) ulu all vaasis

 

 

 

Metskitsepaar

Polegi ammu loomauudiseid vahendanud, sest lihtsalt pole neile aias peale sattunud. Kahtlus, et metskits jälle liikvel on, tekkis eelmisel nädalal, sest ühel päeval arvasin kuulvat soku haugatusi all soos. Päris kindel muidugi ei olnud.

Eile jõudsin maale poole 12 paiku ja kui olin koti ulu alla pannud, seadsin sammud alla aia poole. Ma arvan, et mul jäi üllatusest samm pooleli ja jalg õhku, kui nägin alumiste õunapuude juures midagi väga PRUUNI – sõber sokk sõi mahakukkunud õunu! Hiilisin selg ees fotoka järele ja tegin esimesed klõpsud kohe maja nurga juurest.

Alguses ei märganudki, et kitsi oli kaks, sest eelmistel aastatel oli ainult sokk mu aeda eksinud. Üksik hulkuja oli endale kaaslase leidnud – nii romantiline! Proua hoidis pisut tagaplaanile ja näksis puuhunniku juures naati. Sokk oli õunapuu all ja õunte krõmpsutamist oli lausa kuulda. Palju lähemale ei riskinud hiilida ja andsin oma vana fotokaga parima. Vahe minu ja soku vahel oli vast 12-15 meetrit.

Esialgu ei lasknud sokk ennast minust üldse häirida – vaatas mind korraks ja järas õunu edasi. Tema kaasa aga ei saanud vist üldse aru, et nende söömaajale on keegi kontvõõras ilmunud.

Mingil hetkel jõudis talle aga kohale teadmine, et silmapiiril on võimalik oht. Kehahoiak muutus ja ma sain kohe aru, et olen paljastatud.

Enne lahkumist andis ta ohust märku, aga ei haukunud nagu kaks aastat tagasi. Ju ma siis nii ohtlik ei tundunud, et mind hirmutama peaks. Ja läinud nad olidki.

Metskits (Capreolus capreolus)

Jälgisin metskitsepaari 5-6 minutit. Sokku ma eile enam ei näinud, aga kits tuli tund aega hiljem veel korraks tagasi. Kuivanud okste krõpsumine aia taga soos paneb mindki metskitse kombel kõrvu kikitama ja ma olen päris kindel, et see kohtumine ei jää sel suvel viimaseks.

Juuli on metskitsekuu – eelmise aasta kohtumisest olen kirjutanud täpselt aasta tagasi SIIN.

 

Juuli keskpaik – 100% suvi!

Elu on ilus, kui pole õrna aimugi, mis nädala- või kuupäev parasjagu on. Väljas valitseb troopiline kuumus – aiatöödeks on päevasel ajal liiga palav, aga arvutis istumiseks ilm liiga ilus. Blogimine on üks igavene rist ja viletsus, aga kui ma nüüd juuli esimese poole pilte siia ei pane, siis nad kaovadki virtuaalsete albumite sügavustesse.

Juuli esimesel nädalal jätkasid raudrohud ja kroonjad ülased endises hiilguses. Alustas laialehine seahernes, harilik rõngaslill, õnnehein, kassisaba, tukalill ja palju teisi veel. Roosa jaapani enelas õitses väga kiiresti läbi. Maranatega on asi imelik – maja taga valge maran veel kuidagi õitseb, aga roosa variant maja ees üldse mitte või avab hoopis kollaseid õisi.

Tänaseks on alustanud punane aed-monarda, kassinaerid, lõvilõuad, valge lilltubakas ja eile olid esimesed õied avanud lillherned. Olen korjanud musti sõstraid ja eile võtsin kaasa esimese avamaakurgi. Tomatid rabarberite ees õitsevad mis hirmus ja ka tomateid on juba küljes. Üle mitme aasta on aias kirsse ja rästad polegi neid kõiki ära söönud!

Rästad käituvad kohati nagu kanad – nad passivad hoolega, millise põõsa või puu all ma tegutsen ja lendavad objektile niipea, kui ma selja olen pööranud. Siblivad sinna laotatud rohu ja vanad puulehed laiali ja nokivad ussikesi. “Minu vihmausse!” kui tsiteerida Kristiina Hellströmi suurepärast raamatut “Minu Hiiumaa aed”. See oli päris kindlasti esimene aiaraamat, mille joonelt läbi lugesin – väga hea lugemine!

See vihm, mis mingil ajal ka Harjumaale jõudis, on konnad aeda meelitanud. Päikesega ilmuvad liblikad, aga mitte kõik korraga – mingitel päevadel lendasid ringi vaid sinised taevastiivad, teisel päeval ilmusid välja väikesed kiirgliblikad. Praegu on valgete ja kollaste lapsuliblikate aeg – lavendlid on neid täis! Igat sorti kimalasi on kassisabadel ja lavendlitel sumisemas, aga kes neid määrata jõuab! Sääskede ind on raugenud ja sel suvel on isegi lepatriinusid aias näha.

Linnud on laulmise lõpetanud, aeg-ajalt mingeid hääli kostab – pärastlõunal trillerdab kuskil puu otsas mõni musträstas või piiksub mõni linnulaps, aga muidu on vaikne. Ühe uue linnuliigi avastasin nädala eest, aga temast kirjutan mõni teine kord.

Külauudiste rubriik: naabrinaine ostis trimmeri ja juba järgmisel päeval niitis ta üle põllu meie majani soliidse laiusega raja sisse. Ole sa tänatud!

Natuke nukram uudis on see, et maantee ääres on üks ilus metsatukk ja puisniiduriba varsti minevik – juba on võsalõikur üle käinud ja kohe-kohe on harvester kohal, et jämedamad puud maha võtta. Kodutee pole enam see, mis varem ja mingil ajal tuleb neil vähestel, kes tänapäeval veel jala käivad hoopis uus rada leida.

Kodutee 6.07.2017

 

 

 

 

 

Hilissuvine valgus

Juuli hakkab lõppema ja kuigi ilmad on päikselised, puhub tuul põhjakaarest ja rannailmast on asi kaugel, vähemalt siin Põhja-Eestis. Üleeile aias toimetades tabas mind äkki äratundmine, et suvi hakkab varsti ühele poole saama. Valgus on teistsugune, ka pilved ja varjud murul.

Veel eelmisel nädalal oli õitsvaid niidutaimi rohkem kui neid, kes lõpetanud, enam see nii ei ole. Aias on veel õisi, mida oodata. Ka suur liblikasuvi pole meie mail veel käes, sest suured liblikamagnetid lavendlid ja suvedaaliad alles alustavad.

Lavendel (Lavandula angustifolia) – üks põõsas on tumedam kui teised, ilmselt Hidcote Blue

Näib, et mul ongi nüüd aias koduloom. Teisipäeval kella nelja paiku olin päris kindel, et naabripoiss tuleb külla, kui vana värava pool keegi põõsastest läbi tungis, aga oli hoopis see noor sokk. Peatus keset õue, väljus teisest väravast ja suundus kompostihunniku tagant maja taha metsa. Hmm … Väike murekorts ilmus mu kulmude vahele, sest ta näib järjekindlalt meie maja ümber liikuvat. Internet ütleb, et metskitsed on paigatruud, nende liikumisraadius on 4-5 kilomeetrit.

Panen nüüd siia mõned pildid juulikuistest õitsejatest, kes nädala alguses veel alles olid. Iial ei tea, millal sõber sokk mõne maitsva lille või oad-herned avastab.

Sõrmkübaralill (Digitalis purpurea L.) on tänaseks lõpetanud

Jaapani enelas (Spiraea japonica) Little Princess

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)

Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum)

Naabrinaiselt saadud seeme – kas Siberi magun (Papaver croceum)?